February 14, 2019

Pannkoogirevolutsioon

Juba lugematu arv kordi olen avanud selle mustandi, et tulla vahepealseid tundmusi ja tähelepanekuid üles märkima, ent ikka ja jälle on laiskus minust võitu saanud. Ennemuistsel ajal välja otsitud meeleolumuusika on juba lootusetult aegunud (nüüdseks valdavad mind sootuks uued meeleolud), ent sellegipoolest väärib see kuldaväärt leid jagamist. Olge siis ette hoiatatud, et tegelikult hakkate kuulama mu kahe nädala tagust meeleolumuusikat.

Kõrbest tagasipöördumine ning raagus ja porise Eesti talvemaastikuga harjumine on tulnud tasapisi. Tegin Raatuse kooli üheksandikele kokkuvõtva loengu oma reisist, mis pani sellele lõplikult punkti, ning jagasin laiali kõik maiused ja datlid. Proovisin mitu korda Omaani kohvist joodavat rüübet välja võluda - lisasin keevasse vette kohvipuru ja maitsenüansiks õige pisut kardemoni, täpselt nagu mulle õpetati -, ent kõrbes kogetud maitseelamusest jäi asi küll väga kaugele. Mu sõprade ilmed meenutasid natuke Joosep Tootsi oma, kui papa Kiir talle kohvitassi sisse ekslikult lambiõli valas.

Olen tegelenud usinalt paberitööga, mille vilju ei näe ma veel kuskil, ent kui saatus mind soosib, on need hiljemalt poole aasta pärast platsis. Samas ei pruugi kõik sugugi nõnda roosiliselt minna (elu senised käitumismustrid annavad alust eeldada, et ilmselt ei lähegi), nii et mu hoole ja armastusega laotud tulevikumüür kukub kolinal kokku. Õnneks küpseb mul alateadvuses juba plaan, milline võiks välja näha mu "when life hits you in the face" Instagrami story, nii et leidub ka killuke mett ses potentsiaalses tõrvapotis...
Samas on olnud ka palju ilusaid ja päikeselisi päevi (tõsi, iga kord pole päike küll suvatsenud pilve tagant nina välja pista). Ülemiste piltidega meenuvad vahvad lood. Sõitsime möödunud reedel Kaisa, Maali ja Marilinnuga rongiga Elvasse uisutama ja tagasi. Kaisa ja Maali tegid jääl hoogsaid poognaid, hüppasid axleid ja lutzu... Marilind vihises niisama ringi, ehkki jättis lutzud vahele, ja mina, vaeseke, liikusin edasi peamiselt nõnda, et Kaisa lükkas mind tagant. 
Maanteepilt on jäädvustatud Laura autos teel Viljandist Tartusse. Käisin nimelt Viljandis koorikontserti kuulamas - Laura esines - ja lobisesin kohvikus kontserdini aega parajaks tehes ühe vanaprouaga, kes tuli mulle oma uutest kangastest ja lastelastest (kes erinevalt kangastest polnud küll uued) rääkima, nii et unustaski end mu lauda... Õhtu kulmineerus, muide, Tartus Laura pool soolaste pannkookide ja kodusiidri degusteerimise minipeoga! 
Anu sünnipäevasimmangi möödus eri sorti pannkookide seltsis ning loomelaager kaksikute maakoduski oli täis kohvi ja hommikuste banaanipannkookide praadimise hõngu. Kui otsida nüüd väikseimat ühisnimetajat, on siililegi selge, et VÜK = pannkoogid. Ükstaspuha, kas hommikused või õhtused, paksud või õhukesed. Mulle näib, et pannkoogid on muutumas mu elu helgete momentide sümboliks. Me peaksime rohkem pannkooke sööma ja omavahel juttu ajama! Kuidas sa sepitsed ja levitad negatiivseid mõtteid, kui kõht on pannkooke pilgeni täis...

Olen viimasel ajal lugenud (ja mis veel tähtsam, kirjutanud!!) tavapärasest rohkem vabavärssi, käinud TarSlämmi kuulamas, osalenud loovkirjutamise ja luule õpitubades ning sonkinud mõnuga kõiksugustes südame kipitavates hämarates soppides, et valust ja nukrusest kunsti välja võluda. Hiljuti külastas Eestit üks mainekas UK poeet, kellega ajasime ühel hilisel õhtutunnil erinevate juhuste kokkulangemise tulemusel Naiivis paari ökoõlleklaasi taga juttu. Küsisin valu kohta. Kas poeet peaks tahtlikult, soolatoos näpus, vanu haavu lahti kakkuma ja uusi vermeid otsima, et suurt kunsti teha? Lühike vastus: ei. Valust kirjutamine on oluline ning algul tulekski juba puhtalt teraapia mõttes kogu hinges kääriv jama paberile oksendada (metafooriliselt mõistagi), ent tähtis on kasutada oma luulekeeles (või kunstis üleüldse) ka teisi tundeid, näiteks hardust, õnne, hirmu, vaprust, argust... Tunnete skaala on lai - kes ei usu, vaadaku "Inside out'i"! Ideaalis suudab kunstnik erinevaid tundeid kombineerida, leida valust kauneid nüansse ja muuta sel kombel nukrus ilusaks. Ära taeva päralt lõpeta seda lauset, kui sa pole veel "Inside out'i" näinud - täpselt nagu "Inside out'i" lõpus, kui Riley genereeris õnne ja kurbuse segahelme. :')
Ülemisel esimesel pildil on näha, kuidas me kaksikute ja Eveliniga Rannus värsse kirjutasime (selle pildi tegemise ajaks vajusid pannkoogid juba me söögitorudes gravitatsiooni mõjul raske ohkega allapoole). Olime eelmisel õhtul vaadanud ära "Täiuslikud võõrad" ("Perfetti sconosciuti", 2016), mis pakkus hulgaliselt mõtteainet, ja selle lummas üritasin veel terve järgmise päeva oma värssides selgust luua, kas väikesed valged valed on mõnikord õigustatud või mitte. Teine pilt ei kanna endas otseselt mingit sügavamat sisu, aga magavaid kasse - nagu ka pannkooke - peaks tihemini vaatama.

Postituse lõpetuseks soovitan kokkuvõtvat artiklit Jaan aru loengust - kes tunneb erilist tungi, võib kuulata ära ka terve loengu (helifail artikli lõpus). Aru räägib inimkeeles äärmiselt olulistest teemadest. Tsiteerin kaht eriti mõnusat kohta: (1) ""Mõelda, et looming või innovatsioon lihtsalt tuleb ühel hetkel pähe ja sellest tuleb suur edu, on isegi ohtlik. Ma tahan väga, et meie noored ja lapsed seda ka teaksid." Lihtne on mõelda, et käin rannas ja pidudel ja ühel hetkel lihtsalt tuleb idee. "Selleks, et midagi ajuga teha, tuleb aju tagant sundida ja õppida keskenduma ning süvenema."" ja (2) ""Kui anname lastele praegu kätte nutiseadmed ja nende aju saab teada, et nutiseade on kõige mõnusam, siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid.""

Hiljutiste intriigide valguses toon igaks juhuks välja, et kopeerisin tsitaadid eelpool viidatud artiklist; tegemist on Jaan Aru mõtetega, mis on kokku võetud Marju Himma poolt. Ei, ma ei tunne neist kumbagi isiklikult, me ei teinud koostööd ja tegelikult pole nende jultunud artikkel kirjutatud maha sellesama blogipostituse pealt. :D
Järgmise korrani!

January 26, 2019

Omaani kõrb 2019

Armsad blogilugejad, olen elusa ja tervena tagasi nädalaselt kõrberetkelt! Ei astunudki paljajalu skorpioni otsa ega kuumenenud päikese käes nõnda pehmeks, et oleksin kauguses miraaži näinud (olgem ausad, mõlemad stsenaariumid olid mu tavapäraseid äpardusi arvesse võttes üpris tõenäolised). Sõitsin elus esimest korda kaameli seljas, küllastusin D-vitamiinist ja degusteerisin erinevates maitsekooslustes ja agregaatolekutes halvaasorte, mida meile lahkelt jagati, mil iganes kuuma päikese eest varju tõmbusime (tahkemaid halvaasid pakuti tükkhaaval, vedelamaid kraabiti kausist lusikaga). Kui peaksin kogu kõrberetke kirjeldama viie lööva märksõnaga, oleksid nendeks kindlasti suhkur, kärbsed, liiv, päike ja valgeks kuivanud kaamelikaka (kaamelid väljutavad endast muljetavaldavalt palju!).
Õnneks ei käse keegi mul üksnes viie märksõnaga piirduda, niisiis pajatan kõigest lähemalt! 
Sattusin kõrbesse Outward Bound Omani projekti Connecting Cultures raames, mida toetavad Omaani valitsus ja UNESCO. Projekti ülesehitus on üpris lihtne: igal aastal valitakse välja 3x18 hakkajat noort (kusjuures noormehed ja neiud hoitakse üksteisest lahus, niisiis käib ühel aastal kõrbes kaks satsi noormehi ja üks sats neiusid ning vastupidi), kogutakse kokku nende mobiiltelefonid ning lastakse neil 5 päeva kõrbes matkata, saateks suunavad arutelud kultuuri, stereotüüpide, meedia ja ekstremismi teemadel.

Matkad toimuvad igal aastal detsembris ja jaanuaris, mil Omaanis valitseb talv ja kõrbekuumus on kõige talutavam. Päeval jääb õhusoojus 25 ja 27 kraadi ringi, kuid pärast päikeseloojangut kukub termomeetri näit drastiliselt. Õhtuti otsisime üles oma sallid, mütsid ja fliisid ning kogunesime lõkke ümber lugusid vestma, laulma ja trumme taguma. 

Ööbisime telkides, ehkki katsetasin korra ka väljas magamist. Muretsesin esialgu küll ligi hiilivate elukate ja liiva alla mattumise pärast, kuid tegelikkuses sai saatuslikuks hoopis täies hiilguses kumav täiskuu. Olin oma naiivsuses fantaseerinud ikka Linnuteest ja üksteise järel robinal langevatest tähtedest... Ma pole suurem asi valguse käes magaja, niisiis ärkasin öö jooksul mitu tiiru üles ja ootasin kannatamatult kuu loojumist. Paraku tõusis vahetult pärast kuu silmapiiri taha vajumist teisest otsast juba päike, nii et meil oligi aeg kiiruga telgid kokku pakkida, hambad pesta ja einestada, et jõuaksime enne keskpäevast leitsakut võimalikult palju matkata.
Nagu piltidelt näha, matkasime nii jala kui ka kaamelitega: kord pehmes kollases sissevajumist soodustavas liivas, siis jälle kruusasemal pinnal. Toidumoona, joogivett ja magamisvarustust vedasid meie suureks õnnistuseks kaks maasturit. Kui päike jõudis seniiti, kogunesime autode varju ning keskendusime grupitööle. Au ja kiitus projekti haridusliku poole ülesehitajatele - õppetöö oli piisavalt loov ja mänguline, et mitte ära tüüdata, samas piisavalt tõsine, et pakkuda kõvasti mõtteainet ja ajuragnat. Tihti jätkusid arutelud ka pärast kohustuslikku osa, nii et vaim sai puhkust vaid une- (või siis edutult ühelt küljelt teisele vähkremise) ajal.

Kaamelisõit, muide, oli üllatavalt kurnav. Düünidel üles-alla tüürides tuli kõigest jõust higiste pihkudega kaameli külge klammerduda ning peletada ebameeldivat mõtet, et reisikindlustus ei kata suure tõenäosusega kaameli otsast allaprantsatamisel tekkivaid vigastusi. Reie sisekülje lihased ning kael jäid pikast sundasendist päris kangeks. Tasase maa peal polnud aga kaameli seljas viga midagi. Meie kolm kaamelit olid taltsad ja inimestega harjunud, ent möödusime ka metsikutest isenditest (kui "metsik" on õige sõna kirjeldamaks kõrbes vabalt ringi patseerivaid kaameleid...). Nägime ka üht vastusündinut tumehalli kaamelibeebit!!!

Meie noored kohalikud kaamelisaatjad valdasid kaamelite keelt hästi, naksutasid keelt ja kõndisid paljajalu; ei hoolinud nad kuumast ega potentsiaalsetest liivas varitsevatest ohtudest. Teise päeva õhtul nägime aga Lauraga üht saatjatest - pärast seda, kui ta oli kaamelid ööseks liivakottidega kinni aheldanud - uhiuue iPhone'i ja akupangaga mööda lippamas. Kontrast missugune!
Nüüd aga tüdrukutest! Kokku oli meid sel korral 19, mitte 18, ja lisaks minule osales projektis veel üks eestlanna, Laura! Lisaks Eestile olid esindatud veel Omaan, Sudaan, Iraan, Liibanon, Alžeeria, Jordaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Šotimaa, Taani, USA, Hong Kong, Hispaania ja Maroko. Pole vist tarvis eraldi välja tuua, et säärane kompott oli ütlemata kirju - niivõrd palju erinevaid taustu, tõekspidamisi, elustiile ja arusaamu! 

Ehkki erinevused hakkasid silma ka päevasel ajal, mil lahkasime programmi raames kõiksuguseid kultuuri ja identiteediga seotud teemasid, andsid need endast veel rohkem märku ööpimeduse saabudes, mil tundsime end vabalt ja kogunesime telkide vahele suhetest ja meestest lobisema. Ma polnud varem mõelnudki, kuivõrd suurt rolli mängivad päritolust tulenevad väärtused intiimsuhetes. Niisiis mainis USA neiu, et tal ei toimu suhete rindel midagi huvitavat, kõigest mõned tavalised hook up'id pidudel, sellal kui Liibanoni neiul oli särisemas äärmiselt sügav armulugu, ehkki partner pole teda kombe kohaselt siiamaani näpuotsagagi puudutanud. Sellesama neiu vanemad olid kusjuures noormehe esimese abieluettepaneku maha laitnud, kuid nüüd, mil noormees on emigreerunud Egiptusest Türki ja Liibanoni neiu ise esialgu Austraaliasse, loodavad noored tulevikus Türgi pinnal taas kohtuda ja abielluda (kas pole mitte Hollywoodi materjal?)!!!

Kõigile erinevustele vaatamata saime omavahel hästi läbi, kompromissitasime-aitasime-toetasime kuis võisime ning mis peamine, rikastasime üksteist värskete maailmavaadete ja ellusuhtumistega. Aeg nende inspireerivate ja vintskete tüdrukute seltsis möödus linnutiivul, samas on mul raske uskuda, et veetsime koos üksnes viis päeva. Mahutasime selle lühikese aja sisse vähemalt aasta jagu materjali! Jagasime omavahel kartusi ja edusamme, ebaõnnestumisi ja unistusi. Õppisin, et sisimas oleme kõik sarnased ning et ka pealtnäha kõige kaugema inimesega saab suure tõenäosusega samastuda, kui pärida ta kõige suurema hirmu või südamesoovi kohta.
Üks paljudest kõikvõimalikest halvaa maitsekombinatsioonidest ja agregaatolekutest:
Õhtusöögiga kostitasid meid kohalikud beduiinid. Käisime neil ühel õhtul ka külas ja ostsime nende käsitööd, ülejäänud kordadel toodi valmis toit maasturiga laagriplatsile. Menüü oli õhtust õhtusse üpris sarnane: pakuti riisi, friikartuleid, lihakastet, taimset dhal'i, toorsalatit, lameleiba ja mõrkjat hummust. Kuuldavasti kohalikud ise päris niimoodi ei söö, erimenüü oli kokku pandud just meid arvesse võttes, kes me pole kohalike maitsetega harjunud. Mul on veidi kahju, et meil jäid päris Omaani hõrgutised proovimata - samas meenub 2015. aasta Türgi projekt, mil terve eestlaste grupp pistis kahe käega uljalt suhu kõikvõimalikke võõraid maitsekooslusi ning vaevles hiljem ühiselt mitmepäevases kõhulahtisuses...

Iga söögikorra alla ja peale pakuti meile kihisevaid karastusjooke ja lõunaks serveeriti kiireks näljakustutuseks kartulikrõpse, šokolaadi, konserve, küpsiseid ja pähkleid. Ehkki korjasime kõrbest kokku kõvasti prügi - peamiselt plastmasspudeleid ja kilekotte -, tilkus mu süda verd, kui nägin, kuivõrd palju plasti me ise juurde tekitasime. Tõsi, meie plastmass läks küll suurtesse mustadesse plastist prügikottidesse, mitte pilla-palla kõikjale laiali, kuid fakt, et vähemalt püsis kogu meie prügi kenasti koos, ei suutnud mind väga lohutada. Nullkulu elustiili austajatel võib seda jäätmemajandust tunnistades hing kipitama jääda küll.
Arutasime Lauraga, et viis päeva oli projektiks täpselt paras aeg: saime tüdrukutega väga lähedaseks ja lahkumine tõi nii mõnegi silmi pisarad, ent palju kauem poleks jaksanud ka. Keha igatses maiseid mugavusi - peamiselt dušši, vetsu ja pehmet voodit -, vaim tahtis vahelduse mõttes niisama laiselda. Lahkusime üksteisest täpselt projekti tipphetkel, mil kõik oli veel särav ja roosiline.

Palusin tüdrukutel endale mälestuseks kirjutada, mis on nende suurimad õppetunnid elus. Toon neist mõned anonüümselt välja ka - usun, et need väärivad ülekordamist. 

*Treat others the way you would like to be treated.
*Live life openly - open mind and soul - and let it take you away on an adventure. 
*Time can fix everything.
*No response is a response.
*It's never too late.
*Never doubt yourself.
*Love doesn't have to be great or fairytale like all the time. (:D)
*You grow the most once you go out of your comfort zone.
*No one else is responsible for your happiness.

Quo vadis? Meile toonitati korduvalt, et meid valiti teiste kandideerijate seast projekti mõttega, et meis leidub särtsu ja usku maailma muuta. Kui projekt lõppeb meie jaoks pelgalt sotsiaalmeedias kaamelipiltidega uhkustamisega, on korraldajatel selleaastane valik untsu läinud. Meie eesmärgiks on saada ühel või teisel moel aktivistideks, välissuhete silujateks, storyteller'iteks, rahusaadikuteks, heategijateks. Ehkki oleme kõik veel verinoored ega tea sedagi, mida homne päev endaga kaasa toob, on mul alust uskuda, et korraldajad ei pea oma selleaastast valikut kahetsema.

Postituse lõpetuseks mõttetera Dalai Lamalt, millest omakeskis palju rääksime:

"If you think that you are too small to make a difference, try sleeping in a room with a mosquito."

Tänaseks kõik, armsad lugejad, järgmiste seiklusteni! :)

January 10, 2019

Lugu võimatute juhuste kokkulangemisest ja mu vanavanaisa imelisest pääsemisest

Mul on fantastilised vanaemad. Mida vanemaks sirgun, seda enam mõistan, et olen segu neist mõlemast. Isapoolne vanaema (snd. 1941) on krapsakas, kärme, terane ja otsese ütlemisega. Ta õmbleb, koob, küpsetab, loeb, kuulab Klassikaraadiot ja peab iPad'i kaudu kõigi oma pesast lahkunud linnupoegadega ühendust. Elab rohkem olevikus ega armasta minevikku meenutada - ütleb, et praegune aeg on parem. Emapoolne vanaema (snd. 1935) mäletab detailsusteni ka sõjaaega ning on lapsepõlves üle elatud vapustuste tõttu rohkem minevikumeenutuste küüsi jäänud. Ta on hell, soe, läbi ja lõhki altruist ning isamaapatrioot, lisaks jahmatavalt hea mäluga. Ta ei jäta kunagi juhust kasutamata, kui saab meile lugusid pajatada. Teame neid kõiki juba enam-vähem peast, ent sellegipoolest on vahva neid ikka ja jälle üle kuulda. Hiljaaegu alustas vanaema oma memuaaride üleskirjutamist, mõttega need mulle edasi pärandada. Väidetavalt on ta praeguseks juba sõja-aastad seljatanud ning jõudnud õpetajate instituudi aastatesse (vanaema töötas aastakümneid Helme sanatoorses internaatkoolis palavalt armastatud eesti keele ja kirjanduse õpetajana). 
Tänases postituses jagan teiega oma vanavanaisa pääsemislugu, mis on üks mu vaieldamatutest lemmikutest. Selle ja veel kaks lugu saatis vanaema meile posti teel, sest Martinil (kes, muide, tudeerib septembrikuust Londonis ajakirjandust) oli ülikooliga seoses tarvis persoonilugu. Siit ta tuleb!

Vanavanaisa pääsemine
Oli kas 1946. või 1947. aasta sügis - september. Vili oli põldudelt koristatud, rehi pekstud, vili salvedes. Jäi veel oodata kartulivõttu ja aedviljade koristamist. 
Ühel kaunil septembrikuu õhtupoolikul sõitis meie hoovi 2 suurt veoautot, mille peal relvastatud sõdurid. Jõudnud hoovi, tormati majja, pandi isa, ema ja vanem vend püssimeeste valve alla ja hakati omavoliliselt majas, aidas, hoovis toimetama. Aidast võeti ära kogu viljasaak, isegi salvepõhjad olid luuaga kokku pühitud, et mahalangenud teri kätte saada. Kambritest võeti ära talveriided, -saapad, tühjendati pesukapid ja riidekapid. Isegi äsja ahjust võetud soojad leivapätsid võeti kaasa. Mina olin kasvult väga väike ja mind vahi alla ei võetud. Siis ema sosistas mulle, et läheksin vaikselt ja ettevaatlikult karjateele, kust noorem vend (minust küll vanem) karjaga tuleb. Ta soovis, et me ei tuleks koju. Teesklesin õues niisama nokitsemist ja siis suundusin karjateele. Jõudsin umbes poole maa peale, kui nägin venda karjaga tulemas. Samal ajal kõlas seljataga automaadivalang. Kukkusin ehmatusest põlvili ja siis maha. Vend arvas, et mind tulistati. Tegin ruttu talle selgeks, et ajame loomad karjamaale tagasi. Neid oli raske peatada, kuid saime nad karjamaale tagasi.
Ja aeg läks. Loomad heitsid magama, kuu kerkis taevasse, oli külm, kõle. Mina olin paljajalu ja sitskleidis, vend samuti paljajalu ja pluusiväel. 
Lõpuks ometi kuulsime ema hüüdu, kes tuli meid otsima. Saime teada, et automaadivalang oli sihitud koerale, kes oli ketis ja haukus võõraste peale. Toad ja panipaigad olid tühjaks tehtud ja järel polnud peaaegu midagi enam. Põhjendus - küll kulakul on ka teisi panipaiku, millest talvel elatuda. 
Isa oli arreteeritud ja kaasa viidud.
*
Ja nüüd pilk aastasse 1941. Neil aegadel valitses Eestit saksa võim. Minu kodu lähedale (0,5 km kaugusele) rajati endisesse kõrtsihoonesse vene sõjavangide vangla. Mõne aja möödudes lubati neil ümbruskonna taludes käia süüa hankimas. Et elasime laagrile niivõrd lähedal, siis tuli neid lausa roduna meile. Ühtki vangi ei jäetud ilma. Ema küpsetas nädalas 3-4 korda leiba, jagati kartuleid (keedu), putru, leiba, aedvilja, õuna, piima, kohupiima, keedumune, jne, jne. Laagris anti ihunuhtlust eksimuste eest. Mäletan tänaseni ohvrite karjeid. See oli õudne.
1943. aasta kevadtalvel laager likvideeriti ja vangid suunati minema. Kuhu, ei teadnud keegi.
*
Ja nüüd taas 1. osapoole kirjutatu juurde. Mainisin, et isa arreteeriti septembris 1946 (?). Teda hoiti Tartus Riia tänaval vangis süüdistatuna kulakluses, Kaitseliidus osalemises, Vabadussõjast osavõtus, jne, jne. Kuid ühel päeval oli teatanud ülekuulaja, et minu isa karistuse otsustab kõrge ülemus, kes on saabunud kaugemalt. Järgmisel hommikul viidigi isa püssimeeste saatel kõrge ülemuse kabinetti. Akna all kirjutuslaua taga istus sõjaväelase riietuses, ordenid rinnas, uus uurija.
Näinud minu isa, oli tõusnud toolilt, lähenes isale, hakkas kallistama ja sosistas vene keeles ("sina, Martin, Toomase poeg, kullakene"). Andis püssimeestele märku, et need taganeksid, võttis ühe mehe käest ülekuulamise paberid, rebis need samas tükkideks ja lausus, et kui seda meest vangistatakse, siis peab kogu Eestit karistama. Selgus, et see kõrge ülemus oli olnud üks sõjavangidest, kes olnud laagris minu kodu lähedal. Lisanud veel, kui paljudele jäi hing sisse tänu meie perelt saadud toiduainetele. Tema tundis isa kohe ära, aga isa esialgu ei tundnud, sest sõjavang erineb ju välimuselt kõrgest ametnikust.
*
Ta külastas meie peret ka 60. aastatel koos oma lastega ja lastelastega, et näidata kohta, kus ta oli vangis. See oli vapustav kohtumine taas. Ja veelkord õpetlik osa - teed head või halba, kõik tuleb endale tagasi. Headust tuleb toetada, sest headusest saab alguse kurjuse kaotamine!
Kui väga ma ka ei püüaks, ikka ei oska ma siia midagi põhjapanevat lisada. Täitsa lõpp on mõelda, kui palju on aeg kahe põlvkonna jooksul muutunud...
Olen kaalunud, kas mitte tulevikus oma vanaema memuaare veelgi laiemalt levitada - on ju unustamine üks suurimaid tragöödiaid, milleks inimkond on võimeline. 
Eks näis. Andke teada, kui sellised postitused teid ka tulevikus paeluda võiksid!

January 8, 2019

Lapimaa 2019

Tere taas, kallid blogisõbrad! Ajutine blogimõõn on möödunud eelkõige jõulupidustuste ja kokkusaamiste lainel, kirsiks tordil nädalane Lapimaa retk - pugesime sinna Marcoga vana-aasta õhtuks peitu. Sellest õige pea lähemalt.

Jõulud möödusid meie peres tavapäraselt, peenutsevaid kingitusi ega üleliigset kulda-karda ei olnud. Süütasime kombe kohaselt surnuaial lahkunutele küünlad ja viisime end kaugete sugulaste käekäiguga kurssi. Sõime harjumuspärasel moel vanaema jõulukeeksi ja pohlarulli. Käisime jalutamas. Küll aga puhusid uued tuuled jõuluvana rindel: sel aastal külastas meid mitte vaid üks, vaid suisa kaks jõulumeest. Tegelikult oli üks neist jõulutaadi põdrakostüümis abiline, kes kandis hoolt põhjapõtrade eest. Jõulumeest ja tema abilist mängisid head sõbrad näiteringist, kes olid meie pere suureks vedamiseks ajateenistusest pühade ajaks koju saadetud. Väikestele sugulastele läks nende veenev komejant igatahes väga peale - meil on suguvõsas kaks täpselt sellises vanuses last, kes on jõuluvana uskumise ja mitteuskumise piiril. Näib, et sel aastal jäi usk veel püsima. 
Aga nüüd Lapimaast! Alustasime Marcoga oma üüratult pikka autoretke Helsingist 31. detsembri varahommikul, et uue aasta saabumiseks Hautajärvile jõuda. Jõudsime! Sõit vältas kokku umbes 12 tundi. Võitlesime kõigiti igavusega: ajasime juttu, kuulasime muusikat, uudiseid ja podcast'e, lahendasime teste, sõime Karjala pirukaid ja olime valmis selleks, et kui väga hulluks läheb, joome Monsteri ära. Seda ei läinud õnneks vaja. Üha lumisemaks muutuvad vaated akna taga pakkusid piisavalt silmailu, et meeli erksana hoida. (Tagasiteel olime lumega juba nõnda harjunud, et meelte ergutamine nõudis palju rohkem vaeva.)
Pärale jõudnud, viskasime end diivanile horisontaali ja ägisesime eluraskuse koorma all. Südaööl vedasime end sügavate ohete saatel külma ööpimedusse ja tulistasime taevasse 16 raketti; 20 minutit hiljem keerasime juba voodis teist külge. Niivõrd rajult see 2019 algaski! 

Esimese jaanuari hommik tervitas meid lume ja vaikusega. Alles nüüd oli meil mahti korralikult ringi vaadata, kuhu olime sattunud - keset inimtühja taigat, mis oli kaetud ühtlase lumekilbiga. Läheduses paiknesid veel kooli- ja kultuurimaja, mis näisid mõlemad kõhedusttekitavalt maha jäetud. 
Naabrite puudumisel oli oma plusspool: oivaliselt selge tähistaevas, mida ei tuimastanud ükski valgusallikas. Lamasime ühel ööl lumehanges, kuulasime ihukarvu kergitavat Hans Zimmerit* ja tabasime langeva tähegi. Virmalisi me lõppkokkuvõttes ei näinud, küll aga niivõrd palju muud ilusat, et ma ei nukrutse virmaliste puudumise pärast.
*Ma pole päris kindel, mil määral oli ihukarvade kerkimine põhjustatud külmast ja mil määral Zimmerist, aga igatahes oli mõlemal ihukarvade kerkimises oma osa täita!
Olin Lapimaal korra varem käinud, 2016. aasta veebruaris. Niisiis teadsin juba enam-vähem, kuhu tahan kindlasti naasta: Riisitunturisse, Oulanka kanjonisse ja Konttaineni tippu. Lisaks oli mu südameasjaks tõelise soome sauna külastamine, et tutvustada Marcole õiget saunakultuuri (ja, olgem ausad, parajal määral ka eputada, et ma suudan temast kauem leili taluda ja pikemalt jääauku jääda, sest ma olen selle kõigega ju nii-nii harjunud, endal huuled sinised). Ingliskeelsetest veebilehtedest polnud suuremat tolku, kuid mu soomlannast sõbranna leidis meile tõelise saunaparadiisi: pesuehtsa soome saunaklubi, mis köeti igal õhtul kella poole kuueks tulikuumaks. Jõudsime ühel õhtul veidi enne poolt kuut pärale; sees istusid veel prantslased, kes olid oma grupile terve saunalava reserveerinud. Meidki suruti jalamaid lõbusa lobisemise saatel inimkehade vahele, meie viisaka võime-ju-ka-poole-kuueni-väljas-oodata peale pööritati vaid silmi. Kästi sokid jalga tõmmata ja utsitati agaralt jääauku. Käisime, korduvalt. Ja lumeingleid tegime ka.

Prantslaste lahkudes hakkas saunalava täituma samm-sammult soomlastega. Vahe karakterites ja vestluse hoogsuses oli märgatav: piinlik vaikus nööris kurku. Vaikuse murdis aegamisi leil: näis, et mida enam sisises keris, seda jutukamaks muutusid ka soomlased. Saime nii mõnegagi jutuotsale. Teiste hulgas istus laval näiteks kaks kadestamisväärses vormis kaheksakümne viie aastast prouat, kes kinnitasid nagu ühest suust, et käivad igal hommikul talisuplemas. Sauna peremees, kes kastis saunalisi aeg-ajalt jaheda dušijoaga, avaldas lootust, et ühel päeval hakkab torudes voolama vaid puhas Viru Valge. Vot kui tore oli selle peale kosta, et ma tulen Viromaalt...
Mainimist väärib kindlasti ka see sulnis miinus kahekümne kaheksa kraadine hommik, mil meie pisike kollane auto ei läinud käima. Olgu siinkohal mainitud, et terve mu pere kergitas kulmu, kui teatasin reipalt, et plaanin just meie kollase autoga Põhja-Soome sõita. Sel külmal hommikul oli meil plaanis matkama minna, kuid see mõte lendas kolinal vastu taevast. Kammisime hoopis päev läbi ümbruskonnas ringi, otsides märke elust. Lõpuks avastasime maja, mille akendest kumas valgust. Võtsime südame rindu ja koputasime uksele.
Avas turjakas ja tõrjuva hoiakuga soomlane (edaspidi peremees), kelle esimeseks impulsiks oli uks me nina ees "maeisaakuidagiaidata" saatel kinni tõmmata. Saime siiski jala ukse vahele. Elutoast sööstis meie poole perekoer, kes lausa lunis poolehoidu. Sügasin teda kõrva tagant ja küsisin koera nime. Peremehe süda sulas juba veidi. Koer püherdas põrandal. Teisest toast pistis nina koridori lahke pereema, kes oma abikaasat noomis, et see meid kohe sisse polnud kutsunud. Niisiis pääsesime lõplikult üle läve. Võõraste häälte peale astus esikusse ka peremehe nõbu (nagu hiljem teada saime), kes ilmutas meie mure vastu elavat uudishimu. Peremehe esialgne vastupanu oli murtud ja meie täbar olukord kuulati uue innuga ära. Enne kui arugi sain, olime kõik viiekesi hasardis ja koostasime tegevusplaani. 

Esmalt püüdis nõbu me autole voolu anda ja trossiga käima tõmmata, kuid see ei õnnestunud. Laenasime peremehe mutrivõtit ja võtsime aku välja, nõbu viis selle enda juurde soojenema ja lubas täis laadida. Kolm tundi hiljem olid nad peremehega taas platsis, paigaldasid aku õigele kohale tagasi ja muhelesid rahulolevalt, kui me truu kaaslane valju möirgega ellu ärkas. Oli juba hiline õhtutund ja ilm oli pehmemaks tõmbunud, autotuled valgustasid laiu lumeräitsakuid. Mu soontes voolas puhas võidurõõm, pidin tegema lumesajus mõned võidukad tantsusammud.
Ühtäkki hakkas me abilistel kole kiire. Kartsid vist, et ehk me veel täname neid või midagi. Hüppasid agapolemidagite ja ohpoletänuväärtide saatel oma autodesse ja kimasid minema. Meie jäime lummatuna pimedusse lume keskele, lasime automootoril veel tunnikese soojeneda ja õhtustasime autos. Kuulasime "Let it snow'd" ja avastasime, et sealne fraas "and since there's no place to go" iseloomustas meie päevast haledat olukorda väga täpselt.

Järgnevatel päevadel üllatas auto meid oma võimsusega korduvalt, rühkis läbi lumevallide nagu sahk ja viis meid kohale kõikjale, kuhu me polnud lootnudki jõuda. Tundus, et temalgi oli külma päeva äparduste pärast kahju. Meiegi oskasime autot paremini hinnata. Ostsime talle tänutäheks fliisi, millesse ta edaspidi ööseks mähkisime, ja andsime talle korra ka kõrgema oktaaniarvuga kütust (tõsi, seda küll kogemata). Auto tõi meid elusate ja tervetena koju tagasi.
Nüüd püüan argieluga kohaneda. Mõtlesin küll, et pärast Lapimaa külastamist võin Eestis terve ülejäänud talve lahtiste hõlmadega ringi lipata, ent võta näpust - eile Tartu vahel liikudes puges selline külmatunne kontidesse, et hoia ja keela. Tundub, et külmaga võitlemiseks ei piisa siiski üksnes sellest, et käia kuskil veel külmemas paigas ja naastes loota, et algne külm tundub talutav. Tuleb ikka kevade saabumiseni soojale maale peitu pugeda, ma ütlen! 

December 20, 2018

2018 retrospektiivis

2018 oli kindlasti märgiline aasta. Kui proovin iseloomustada seda ühe märksõnaga, nagu olen teinud kahel möödunud aastal (2016 - rahu; 2017 - kohalolek), jään esialgu vastuse võlgu. Pähe turgatab elunautlemine. Ehkki jõudsin selle aastanumbri sees lõpetada ülikooli, tundub mulle tagasi vaadates, et töötamise ja lullilöömise vahekord oli küll kõvasti viimase poole kallutatud. Või olen ma lihtsalt valikuliselt kogu oma nähtud vaeva unustanud...? Pilte vaadates, päeviku sissekandeid lugedes ja mälusoppides sobrades kerkivad esmalt silme ette päike, vein, muusika ja mõnusad jutuajamised.

Ometi tean, et see pole päris kõik. Helgete mälestuste all peituvad tumedamadki, mille mu mälu esmalt osavasti ära blokeerib. Kaotusi oli, mitu. Ehkki olen hakanud endale tasapisi teadvustama, et mul endal tuleb ühel päeval maise eluga lõpparve teha, on mul veel väga, väga palju vaja harjuda mõttega, et mida vanemaks elan, seda enam näen teisi riburada pidi suremas. Ma ei unusta kunagi üht iseäranis kaunist ja selge tähistaevaga maikuuööd, mil toomingate kange lõhn ulatus katusele, kus me kolme sõbrannaga neljandat sõpra leinasime. Ka suguvõsas esines kaotusi ja raskemaid haiguseid, millest ükski ei ole jätnud mu hinge ilma terava täkketa. 

Andsin endale suvekuudel korralikult piitsa. Kõige ilusa ja kauni varjus, mida Euroopas reisides kogesin, maadlesin oma hüppeliselt langenud enesehinnanguga. Mind ennastki vapustanud jälestus iseenda vastu tumestas kõiki muuseumide, kirikute ja viinamarjaistanduste külastamisi. Olin küll pealnäha õnnelik, kuid kandsin endas igal sammul kaasas rõhuvat raskust. 
Sain oma deemonitest võitu* kirjutamise ja mõtlemise toel. Oh juudas, ma mõtlesin nii, et aju tossas! Sõnastasin pidevalt oma probleeme ümber, kritseldasin märkmikusse kõikvõimalikke lahendusskeeme ja koostasin tegevusplaane. Toetan oma keskkooliaegse kirjandusõpetaja mõtet, et paljudes meie probleemides on eelkõige süüdi oskamatus iseendale sõnastada, milles mure üleüldse seisneb - see teeb mõistagi probleemi lahendamise keerukaks. Sõnades peitub maagia. 
*Ma ei julgeks tegelikult lubada, et olen kõik oma deemonid lõplikult seljatanud, ent kindlasti läheb mul hetkel kordades paremini kui suvekuudel. 

Sain nii mõnegi äraütlemise osaliseks. Päris nõme oli. Kibe. Aga lohutan end mõttega, et tulevikus on palju toredam rääkida edulugu, mida ilmestavad arvukad konarused. Järsud sealjuures. Keda see lauge tähtede poole kulgemine ikka köidab, eks.

Aga meelikõditavaid hetki oli siiski rohkem. 2018 oli pikkade silmavaadete, karuste kallistuste ja võõraste kõnetamise aasta. Looduse ja linnamelu ja põletavate küsimuste ja uute maade ja naljakate maitsekoosluste ja pentsikute seikade ja oma moraalitundes kahtlemise ja üldse kõige-kõige aasta. Nii et võib-olla peaksin oma märksõna muutma. Mitte "elunautlemine", vaid "sinusoid". Ükski tunne ega aisting ei jäänud sel aastal kasutult norutama. Kõike sai: suhkrut, soola ja pipart. Ja vürtsköömneid. 

Lisan siia kombe kohaselt mõned pildid, mis suure sorteerimise käigus suunurgad üles kergitasid, ent mingil seletamatult põhjusel aasta jooksul postitamata jäid. Siin nad on!
Mont Blanc ja pagariäri augustikuises Barcelonas.
Minu kevadine Rostocki pesa. Selles lopsakas paradiisis ma aprillist juulini üksinda elasingi.
Bordeaux' öömelu septembris ja Eesti suvi augustis.
Lõuna-Rootsi jalgsimatk juunis.
Vasakul: Omas põhielemendis (loe: vees). Paremal: 100meetrisel teekonnal Viola suvekodust lähimasse pitsabaari, mille käigus suutsin plätud ära lõhkuda. Mõlemad juulikuises Itaalias.
Ja viimaks üks teraapia pilt.
Mida tarka ma ikka oskan 2019. aastalt soovida, eks ikka õnne ja (enese)armastust ja tervist ja kordaminekuid ja seiklusi. Rämedalt pappi võiks ka tulla muidugi. :D

December 17, 2018

Vahearuanne

Tutvusin eelmisel nädalal Narcissuse endaga. Noormehega, kelle imetlus iseenda vastu pimestas kõiki ruumisviibijaid. Teistega vesteldes pani ta enda hääle kõla teda erutusest vabisema ja vestluspartnerile silmavaatamise asemel naeratas ta aknaklaasi peegelduses iseendale. Selline pime enesearmastus oli nõnda siiras, et paratamatult pidin endale tunnistama, et kui paarissuhtes hoiaksid kõik oma partnerit pooltki nõnda jäägitult, oleksid kõik kooselud õnnelikud. 
Noormees oli libeda jutuga ning pealaest jalatallani hoolitsetud: raske kuldkella, Rainsi seljakoti ja stiilsete sokkidega. Kuidas ta saigi endasse ülepeakaela armumist vältida. „Ma olen ainult 22 ja selle üle uhke, sest minu arvates on noorte käes meie tulevik,“ tagus ta endale püstise ninaga vastu rinda, andes mõista, et ta muldvana neljakümnele lähenev vestluspartner taganegu parem heaga areenilt.
Veetsime koos kolm tundi ja ta suutis mulle selle ajaga migreeni tekitada. Aga just tänu temale sain uue sõbranna, kellega üksteise võidu noorhärra ütlemiste peale silmi pööritasime. Ühine vaenlane ühendab!
Nagu näha, olen vahepeal tegelenud jõulukaartide meisterdamisega. Mis nii viga, kui vanaema kapi otsast leiab kilode viisi riiet ja pitse ning mul pole tulemas ühtki eksamit! Ma ei tea, kas mul on kunagi varem olnud võimalust jõuludesse rohkem süveneda kui tänavu. Ega vist mitte. Ja ega vist mitte ka järgmise neljakümne aasta sees.
Eelmisesse nädalasse mahtus suisa neli filmielamust: "Bohemian Rhapsody", "Seltsimees laps", "Armastusega, Vincent" ja "Metspirnipuu". Ilmselt pole esimese kahe kohta mõtet suurt juttu teha, kuna iga filmisõber on need kindlasti juba ammu ära vaadanud ja veendunud, et tegemist on igati väärt linateostega. "Armastusega, Vincent" on maailma esimene täispikk maalitud animafilm ning saja ühe protsendiline esteetiline unelm. Lugu kätkeb Vincent van Goghi surmaga seonduvat müsteeriumit aasta pärast kunstniku väidetavat enesetappu. Kirsiks tordil on terve lugu maalitud Goghile omases stiilis. "Metspirnipuu" - Türgi tänavune võõrkeelse Oscari kandidaat - on samuti äärmiselt nauditav elamus, ent soovitan seda mammutpikka filmi vaadata ärksa vaimu ja kindlasti mitte tühja kõhuga. Viimasega läksingi alt, mistõttu piilusin viimasel tunnil mitu korda kella. Seda siiski üksnes oma nõrga sureliku ihu, mitte filmi kvaliteedi tõttu.
Avastasin Loomingu raamatukogu kaudu Gibrani proosaluule. Lõpetasin selle üsna kiirelt, sest mul on hetkel luulesse rohkem usku kui proosasse. "Uneskõndijad" on üks neist luuletustest, mis rohkem meelde jäid. Hetkel pooleliolevatest proosateostest on mul enim lootust lõpetada Fitzgeraldi "Sume on öö"; Ristikivi "Imede saares" pole ma veel täiesti kindel. Oi, ja suures koristustuhinas voodi alt leitud 2014. aasta juulikuu Nipiraamatut ei tohiks mingi hinna eest mainimata jätta!
Käisin ka Tallinnas Mondo jõulubasaaril ja Treffeneri klassikokkutulekul. Vaidlesin klassivennaga, et looming ei pea sündima üksnes meelemürkide ja kurvameelsuse pinnalt, nagu sageli romantiseeritakse. Elizabeth Gilbert on minuga samal meelel. Aga ega me ei saanudki teada, kummal siis õigus oli. Näis, kes meist esimesena oma loominguga kapist välja tuleb...

December 13, 2018

Segane emojimaailm + minu 2018. aasta enim kasutatud emojid

Järgnevat postitust lugema asudes tasub endale teadvustada, et teema, mida ma kohe-kohe lahkama asun, on nii pseudo kui veel üldse olla saab. Mõistagi ei ole see päris probleemide - haigused, sõda, nälg, surm - kõrval mainimist väärtki. Ja ometi kirjutan ma sellest, sest miks mitte natuke muiata. Ehk on keegi veel leidnud end arusaamatustest, mille on põhjustanud vastastikune vääritimõistmine netikommunikatsioonis.

Usun, et pea kõik*, kes igapäevaselt sotsiaalmeedias suhtlevad, on täheldanud, et sõnumite saatmine on peen kunst. Mitu "ha"-d keegi "haha"-sse kirjutas, kas "ok" lõppu lisati punkt või mitte, kas sõnum seen'iti lihtsalt ära või reageeriti sellele poolehoiu märgiks ka püstise pöidlaga... 
Vale emoji valikuga võib nõnda puusse panna, et ilmaasjata ei ilmu turundajatele suunatud sotsiaalmeedias navigeerimise teejuhte nagu seeni pärast vihma, nt The Definite Emoji Guide for Social Media Marketers ja 7 Ways to Use Emojis in Social Media Marketing
*Üheks erandiks on kindlasti Marco, kes kuulas mu juttu lahtise suuga ja väitis, et ta pole elu sees sellistele mõtetele aega raisanud...

Igapäevaelus ma seda keerukust reeglina ei märkagi - suhtlus omaealistega sujub nõnda orgaaniliselt, et mul ei teki tahtmist juukseid katkudes endalt küsida, mida kirjutaja silmas pidas. Mulle tundub - mõistagi üksnes nende suhtlusringide põhjal, milles ma ise figureerin -, et meie generatsioon, mille tähistamiseks on loodud suisa termin digital natives, peab üldjoontes* viisakalt kinni sotsiaalmeedia kirjutamata reeglitest, st ei kirjuta "ok" lõppu seda paganama punkti ega kasuta üleliia tihti passiiv-agressiivse alatooniga ":)"-emojit, jättes vestluspartneri maadlema mõttega, kas kirjutaja on solvunud või mitte. 
*Ometi näib mulle ka - jällegi üksnes iseenda subjektiivsele kogemusele tuginedes -, et juba paariaastane vanusevahe sotsiaalmeedias on kirjutamisstiili seisukohast kriitilise tähtsusega ja võib tugevasti mõjutada vastastikust arusaamist. Samuti kujundavad meie emojivalikuid isiklikud eelistused ja hoiakud - mulle näiteks ei istu, kui vestluspartner kasutab liiga tihti punastavat naerusmaili, kuigi paljud peavad seda tõenäoliselt armsaks ja turvaliseks poolehoiu märgiks.

Kõik muutub, kui mängu astuvad digitaalsed immigrandid - enne 80ndaid sündinud isikud, kes pole tehnoloogiaga sünnist saati sina peal olnud (link). Siis saab nalja. Muidugi mitte alati - tean omast käest digitaalseid immigrante, kes haldavad sotsiaalmeediat paremini kui ma ise. Aga mu ema emojivalikud Whatsappis toovad muige suule küll. Teinekord võtab minus maad suisa kahtlus: äkki ta hoopis trollib meid kõiki????
Siinkohal mõned vahvad kuvatõmmised Pedaja pere vestlusest.
Meenub ka heldimuspisaraid silma toov lugu sõbranna emast, kes tavatseb iga sõnumi lõppu kirjutada "ema." :') 

See selleks. Loo tuum on järgmine: kui emaga suheldes tekitab minus enamasti küsimusi emoji enda valik - nt "siin on nii soe" ja arbuusiviil -, siis hoopis rohkem segadust võib külvata fakt, et erinevate platvormide emojid pole üks ühele samad. Mäletate veel seda õndsat aega, mil iOS'ist saadetud grimass ilmus teistel platvormidel naeratusena ja Samsungist saadetud naeratus paistis kõikjal mujal silmapööritusena? Need segased ajad hakkavad vist meie kõigi õnneks lõpule jõudma: 2018: The Year of Emoji Convergence? 

Näiteks soostus Apple 2016. aastal grimassi naeratusega asendama, et teiste platvormidega paremini sobituda.
Allikas: link
Samuti on täieliku uuenduskuuri läbi teinud tantsija emoji - Apple'i mõjul on ülejäänud platvormid vaikse ohkega nõustunud, et tantsija tähendab just punase kleidiga siredasäärelist naist. Allpool tantsija emoji evolutsioon:
Allikas: link.

Apple asendas ka 2016. aastal püstoli emoji mängupüssi emojiga, Samsung järgis 2018. aastal Apple'i eeskuju. Ka Whatsappi 2017. aastal avaldatud emojide listis, mis - tõsi küll - tugineb suuresti Apple'i listile, asub päris relva asemel mänguasi. Jääb üle vaid oodata, kas teised platvormid võtavad uuenduse omaks või mitte. Mul isiklikult on sellest natuke kahju, sest naeratava näo ja relva kombinatsioon oli päris kasulik, kui oli tarvis edasi anda eksamieelset meeleolu, näiteks.

Ei saa väita, et 2018 oleks mu emojikasutuse koha pealt revolutsiooniline olnud. Ikka suuresti need samad vanad lemmikud, mis kõikjale sobivad: päikeseprillid iroonilise väite taga, pingul biitseps vestluspartnerile edusoovimise taga ja läikega süda kiindumusavalduse või meelit(at)use taga. Mõned uued tulijad siiski olid: helkivad tähed/haldjatolm (listis esimene) ja hundiratast viskav poiss. Siinkohal jagangi teiega emojivalikut, mis oli mul sel aastal Whatsappis "hiljuti kasutatud" lahtris alati käepärast.
Loodan väga, et 2019 toob endaga kaasa vähem segadust ja rohkem mõistmist! Ja WhatsApp võiks oma hundiratta emojit veidi korrigeerida.