June 30, 2020

Blogi teine taassünd

Olen ekselnud tükk aega mööda Lundi tänavaid, ühes käes veinipokaal, teises pastakas ja vihik, ja leidsin omale just nüüdsama pasliku pingi kibuvitsapõõsa all. Sean istumise alla veel roosa padja - ilmselge liialdus - ja löön pastaka lahti. Nüüd rüüpan sõõmu ja vajun mõtteisse. Olen tulnud end siia näitama, see on ilmselge. Aga ühtlasi viimase aja sündmusteahelat lahti harutama ja kokku võtma.
Sellele sissejuhatusele järgneva kirjandusliku suurvormi, mille ma kevadel innukalt ühe Lundi kibuvitsapõõsa all kirja panin, jätsin mõistagi kuhugi maha või kaotasin ära. Teen nüüd, nädalaid hiljem, proovi kirjapandu tagasihoidliku ümberjutustamisega, seekord Bloggeri keskkonnas. Niisiis, tere taas, kallid blogilugejad! Vahepeal on möödunud pea aasta, ilma et oleksin leidnud aega või õigemini initsiatiivi uueks blogisissekandeks. Peadpööritav, kurdistav, ootamatusi täis aasta. Käesolev postitus on mõjutatud täielikult mu hetkelistest tujudest-emotsioonidest ega pretendeerigi seega täiele tõele. Kõik, mida loete, on mu enda valikuline tõlgendus reaalsusest, seega puhas õhk ja fiktsioon. 
***
Enne emotsionaalseid ülestunnistusi tasuks ehk alustada põhilistest elukorralduse muudatustest. Lühidalt siis: kolisin (nagu juba ilmnes) Rootsi ja alustasin magistriõpinguid Lundi ülikoolis, erialal nimega Environmental Studies and Sustainability Science. Praeguseks olen seljatanud esimese magistriaasta ning kui kõik klapib, peaksin kaitsma tuleval kevadel magistritöö. Sellele järgnev on kõik lahtine, nii et pole mõtet püüdagi tulevikku visualiseerida. Kergem on kirjutada minevikust.
Lundi ülikooli pearaamatukogu (vasakul) ja meie verivärske kursus esimesel field trip'il metsseasõnnikut nuusutamas ja mullaproove võtmas. Sügis 2019.
Lundi elu oli täis lugematuid loenguid, grupitöid, kohvi, uusi tutvusi, joogat, luulet, dumpster dive’imist, falafele, eneseotsinguid, segadust, proteste. Oh, kui palju me protestisime. Olime* kõik noored, paljulugenud ja nördinud. Otsisime tõde ja õig(l)ust. Fridays for Future streigid muutusid igareedeseks normaalsuseks - läksime kindla kambaga reedeti lõunatunnil Lundi raekojaplatsile streikivate vanurite keskele, kes said aja jooksul meie headeks tuttavateks, soetasime Coopi ees asuvast falafeliputkast kas falafelrulle või potatisbullerulle (sellest kujunes ka uus tähendus FFF lühendile - Falafel for Future), ja lasime oma nimed demonstreerijate märkmikusse sümboolselt kirja panna. Mõnikord olid meil kaasas kliimapostrid, teinekord mitte.
(*See kõlab, nagu ma meenutaksin aastakümnetetaguseid episoode oma elust, mitte läinud oktoobrit...)

Arutasime oma teguviiside mõju üle. Meie hulgas leidus neid, kes uskusid, et sümboolsed ja sõbralikud FFF streigid on küll kenad, kuid kaugeltki mitte piisavad. Nende hulgas minagi. Lugesin sügisel sadu lehekülgi ja artikleid kliimasoojenemisest, Pariisi kliimakokkuleppest, majanduslikest huvidest, potentsiaalsetest tulevikuprojektsioonidest ja sotsiaalsete liikumiste kriitilisusest. Üritan vältida blogi taassünni muutumist kliimakriisi analüüsiks, ent kuna olen pühendanud sellele oma haridustee ja maailmapildi raskuskeskme, on mul keeruline sellest ka täielikult mööda vaadata. Ütlen niipalju, et kliimakriisi kriitilisus ja süsteemimuutuse hädavajalikkus on väljaspool arutelu, ja lingin siia mõned soovitused teema sügavamaks käsitlemiseks. Niisiis, NASA faktid kliimasoojenemisest, IPCC 2018. aasta eriväljaande infograafikud, This Changes Everything: Capitalism vs. The Climate, What Every Environmentalist Needs to Know about Capitalism, Only Rebellion Will Prevent an Ecological Apocalypse.
Üpris loomulikul teel leidsin end keset Extinction Rebellioni liikumist, aktiviste, tänavablokaade, pisaragaasi. Käisime Flixbusiga Göteborgi ja Berliini tänavail kliimakriisi üle häält tõstmas, kirjutasin blokaadis istudes seminaritööd, sain oma vaadete esindamise eest Saksamaa-Poola piiril politseilt malakaga vastu selga ning mõtisklesin palju inimlikkuse ja süsteemse rõhumise teemadel. Mind ümbritsesid äärmiselt andekad, huvitavad ja head inimesed, õpingud pakkusid kõvasti pinget ja sotsiaalelu õitses, kuid iga kord, kui kuskilt vihjati, et kliimaaktivistid on radikaalsete vaadetega vähemuslased, või kui kogesin, et vägivallatult fossiilkütuste vastu protesteerides võib politseilt peksa saada, varjutas mõtteid süngus. Me oleme veel kaugel jätkusuutlikult ja õiglaselt kursilt. 
Oh, ja sügis Lundis oli nii paganama vihmane, rõske ja hall. Kogu aeg.
Ja mul tuli kogu aeg rattakett maha.
***
Kevade poole said tavaliseks ka feministlikud liikumised ja #blacklivesmatter meeleavaldused. Palju segadust külvas globaalne pandeemia ja selle mõju. Jälgisime kogu kursusega hinge kinni pidades debatte uue majanduskursi teemadel ning artikleid post-Corona elu ülesehitamisest. Ühtlasi tunnistasin kõrvalt oma majakaaslase võitlust autoõnnetuses purustatud jalgadega ja äärmiselt hea sõbranna asüülitaotluse kulgu. Oskasin paremini märgata oma seni varjule jäänud privileege. Et mul on suurepäraselt funktsioneeriv keha (mida ma kipun liigagi tihti hurjutama või põlgama), mis allub mu korraldustele ja laseb end kõigiti rakendada. Et mul on “õige” pass ja ligipääs tasuta kõrgharidusele, luba ringi reisida ja oma mõtteid väljendada. Et Rootsi riik ei ähvarda saata mind tagasi kodumaale, kus mind pandaks riigireetmise eest vangi (sõbranna stsenaarium).
Tšiili, Liibanoni, Sudaani, Jeemeni jpt kriisid + viimastel nädalatel üles kerkinud süsteemse rassismi temaatika on pannud mind lisaks hindama, et ma ei pea protestidel käies oma elu pärast kartma. Seesama malakate ja relvadega politseibrigaad Saksa-Poola piiril, ükskõik kui pahane, ei avanud mu pihta tuld ega lämmatanud jalaga kõril. Fakt, et tegemist on privileegiga, mitte ilmselgega, on nii paganama rõhuv ja kurb.
Valitud demonstratsioone. 2019-2020.
Mainisin põgusalt eneseväljendust ning pöördun selle juurde tagasi. Ma ei tea, mida oleksin läinud aastal peale hakanud luuleta. Veel pool aastat tagasi poleks ma uskunud, et astun kuulajate ees üles ingliskeelsete värssidega, kuid just sellega ma sügissemestril alustasin. Umbes kord kuus toimus Lundis vabas vormis luule- ja muusikasari Poesindia, mille raames leidsin palju Oma Inimesi, kamaluga häid mõtteid ja tonnides publiku toetust. Kui on üks koht, kus ma end hästi tunnen, siis on see luulelava.
***
Prügisukeldumine muutus intensiivseks elustiiliks. Keskmiselt kaks korda nädalas lõppesid mu päevad kell pool üks öösel kraanikausi kohal banaane ja viinamarju pestes.
Mul õnnestus muuta kogu oma kollektiiv ja kamaluga kursakaaslasi regulaarseteks dumpster dive'ijateks ning ajapikku kujunes meie lähiringides välja niivõrd efektiivne jagamise süsteem, et me ei pidanud kunagi nälga kannatama ega toidupoes käima (kui just vetsupaberit või nõudepesuvahendit vaja ei läinud). Ja oh, me sõime nagu kuninga kassid. Kõik need uhked kireviljad, avokaadod, küpsed mangod, granola'd, sojajogurtid jpm, mis me koju tassisime... Õhtusöögid olid reeglina alati innovatiivsed, lähtudes printsiibist "paneme-kokku-kõik-mis-tuleb-kõige-rutem-ära-kasutada". Kogesin sääraseid maitseelamusi, milletaolisi ma pole kunagi varem tundnud.
Valitud prügikastileiud. Kevad 2020.
Kui luule ja prügisukeldumine kõrvale jätta, siis võib-olla maalisin oma Lundi-elu seni liiga tumedates toonides. Et aina üks protesteerimine ja ühiskonnas pettumine. Päris nii see siiski ei ole. Aastasse mahtus ülipalju ilusaid hetki. Kollektiivset hommikujoogat mu neljanda Lundi kodu aias õitseva õunapuu all. Filmiõhtuid. Tahinit. Leonard Cohenit. Maikuu hilisõhtute vihma. Vahvlihommikuid. Jooksuringe rapsipõldude vahel. Piknikke katustel. Kaneelisaiu. Lõkkeõhtuid. Rattasõite mere äärde. Kunsti (hakkasin võtma maalimistunde, millest kujunes väike ühtehoidev maalijate kogukond, ja olin üks keskkonnateemalise kunstigrupi algatajaist, nimega eARTh). Väljasõite. Rattaparandamisi, kõiksuguseid klopsimisi, lihvimisi ja käsitsi ehitamisi. Rootsikeelsete lasteraamatute lugemist. Kas ma juba mainisin õhtusööke? Saunaõhtuid. Igas vormis pidusid, tantsimisi ja tähistamisi (sh teaduskonna PhD pidudel töötamisi ja professoritega reivimisi). Tehnot. Istutamisi, külvamisi, taimedega katsetamisi. Pisiarmumisi, natuke tõsisemaid armumisi, romantikat, unistamisi. Vahepeal paistis Lundi heitlikus kliimas isegi päike.
Olen nüüd lugemis- ja magamisrežiimil. Magan täis oma viimaste kuude unevõlga, loen proosat ja luulet ning väldin kõike, mis nõuab liiga palju erialast mõtlemist. Aju sai ilusate ilmade tõttu kuumarabanduse ning sulas veidi viskoossemaks - kolp on nüüd ebamäärast venivat ajulõhnalist ollust täis, mis käseb ainult puhata ja mängida ja maasikaid süüa. Ja nii ma teen.
Tehke teiegi, kallid blogilugejad - küll oli hea teiega taas mõtteid vahetada!

June 18, 2019

Kõrgõzstan II - natuke vetsupaberist, Instagramist ning mu Okasroosikese elustiilist

Teine nädal Kõrgõzstanis on endaga kaasa toonud kuhjaga uut mäletamisväärset - käisime näiteks Aichuroki ja tema nõbuga rahvusargis matkamas, kusjuures viimane jättis oma hajameelsuses meie matka ajaks autotuled põlema. Naastes selgus, et aku oli vahepeal tühjaks saanud, niisiis olime sunnitud autot (mille varustusse ei kuulunud turvavööd, küll aga Georgi lint) käsitsi lükkama. Tulutult. Meie üritus päädis voolu lunimisega teistelt autodelt, milleks kulus ligi tund. Aga saime!
*
Mida rohkem ma siin ringi vaatan, seda enam jõuab mulle pärale, et minu jaoks niivõrd enesestmõistetav vabadus ise oma elu ja käekäiku juhtida pole sugugi kõigile nõnda käegakatsutav. Aizati, Aichuroki ja Minavara kaudu on avanenud mulle selgem pilk äärmiselt perekesksesse maailma, kus vanemad valvavad kullipilgul oma vallalisi (ehkki täisealisi) võsukesi ning mängivad suurt rolli nende elu puudutavate tähtsate otsuste langetamisel. Minuealine Aichurok ei tohtinud näiteks nädalavahetusel ööseks Aizati poole jääda, kus me valmistasime fantastilist oromo’t ja lobisesime eluolust (“Mismõttes su isa ei lub-” oli mu esmane välkreaktsioon, kuid pidasin selle targu hammaste taga kinni - katsun üha rohkem austada ja mõista aastasadade vältel sügavalt juurdunud peresidemeid, selmet läänelikult rehmata “tee, mis tahad, sinu elu ju”). 
Ühelt poolt piiravadki pere nõudmised ja traditsioonid, teisalt suurem ohutunnetus, nagu mulle näib. Siin tehakse iga kord suured silmad, kui ma teatan, et lähen nüüd jooksma või turule. “Niimoodi… üksinda?” - “Aga kuidas siis muidu?” pärin segaduses. Võib-olla olengi ohtude suhtes pime ja askeldan uljuse baasil, kuid mind morjendab pelk mõtegi sellest, et peaksin iga sammu ja turulkäiku mõne julgestajaga koordineerima. 
Kõndisime ühel hilisel õhtutunnil Aizatiga mööda pealinna tänavaid, vetsupaberirull kilekotis vastu Aizati sääri kõlkumas (jah, vetsupaberirulle - nagu ka teepakke - müüakse siin eraldi ning jah, mõistagi antakse nende jaoks küsimatagi kaasa kilekott), kui jäime imetlema peade kohal rippuvat hiiglaslikku täiskuud. Pidin seda nähes tahes-tahtmata soovima, et jääksin elu lõpuni oma otsustes vabaks. Aizat soovis samuti midagi, käed palveks rinnale ristatud. Ma ei tea, mida.
Mulle torkas juba algusest peale silma, et Instagram on siin au sees - näib, et mu esmamuljel oli alust. See, millise innuga siin igat väiksematki hetke jagatakse, on morjendav. Ma ei ole kusagil mujal maailma otsas tundnud, et sotsiaalmeedia olemasolu häiriks otseselt mu elukvaliteeti - siin olen mitmel korral nördimusega nentinud, et elataksegi puhtalt jagamise nimel. Võib-olla teen säärase radikaalse üldistustega rahvale liiga, aga kui autojuht sõidu ajal esiaknast story’tab, siis on ju midagi paigast ära?? 
Istusin eelmisel nädalal kahe töökaaslaega kohvikus. Olime põgenenud sinna kõuekõmina ja paduvihma eest, tilkusime oma pleedides nagu märjad kassipojad. Lobisesime ja kõik oligi tore, ainult selle väikese agaga, et nad mõlemad puurisid süvenenult telefoniekraani ja klõpsisid endist selfie’sid, #rainyday ja #lõpukssoojas. Mulle tundub, et Euroopas on jagamisväärsuse hindamise sõel märksa tihedam, nii et päris kõik ei mahu läbi, aga mine sa tea, võib-olla on mul lihtsalt sotsiaalmeedia maastikul sõpradega vedanud. 
Oh, ja see pidev WhatsAppi sõnumite sissevoog... Mu kaks matkakaaslast voice call’isid teineteise võidu isegi kõige järsemate tõusude ajal.
Tegelikult ei tahtnud ma sugugi üksnes heietada ja kritiseerida - head on palju! Töökollektiiv ja noored on ülivahvad, kirjutan neist õige pea. Jagan täna veel pisimärkamisi elust enesest. Kõige tähtsam: vetsupaber on teistsugune! Sel pole keskel papist rulli, vaid paber ongi ümber iseenda rulli keritud. See tundub mulle nii võõras ja loogiline samaaegselt, tegelikult päris geniaalne, kui nüüd juurdlema hakata… Miks me neid papist rulle üldse kasutame, ah? 
Teedel kehtib parempoolne liiklus, ometi sõidavad südamerahuga ringi ka parempoolse juhiistmega autod. Poodides arveldatakse täishindades. Tooted maksavad näiteks 27 som’i või 135 som’i, ei mingit tülikat müntidega jahmerdamist. Välismaalase elu teeb see kordades lihtsamaks, eriti kuna kõnealune välismaalane ei erista veel kõigi müntide kujusid (neil on siin kolmesendine!) ega paberkupüüride värvigammat. Viie som’i eest saab lasta end kaaluda - Biškekis kohtab päris palju kohalikke, kes istuvad kaalu kõrval taburetil ning on valmis kasseerima sularaha igalt möödujalt, kes peaks ilmutama huvi oma massi või kehamassiindeksi vastu. Süües ei kasutata nuge, suuremaid tükke lõigatakse kahvliga või süüakse üldse käega. Ja kui jutt juba kätele läks, siis käterätte pole kunagi ühegi kraani läheduses näha - mina ei tea, kas kohalikud pühivad märjad käed pükstesse või on neil geneetiliselt eriliste kuivamisomadustega nahk… 
Tihtipeale magatakse põrandal - selleks laotatakse õhtuks maha paksud vatitekid, mis hommikul taas kokku rullitakse ja toanurka asetatakse. Ma pole juba aastaid näinud niivõrd värvilisi ja elavaid unenägusid kui siin! Mine sa võta kinni, kas põhjuseks on erutus, õhurõhk või vatitekkide salajane koostis - igatahes istub mulle magamine väga ning kui ma nii moe pärast ei peaks päevasel ajal töö nimel ärkama, siis uneleksin vist üpris konstantselt Okasroosikese vaimus päevad ja ööd läbi...

Sel noodil tõmbangi tänaseks otsad kokku, kallid lugejad (ja poen põhku)! Järgmiste pajatusteni!

June 9, 2019

Kõrgõzstan I - natuke eeslitest, vaesusest ning sellest, kuidas ma mägedesse hääletasin ja kuidas meil seal kütus otsa sai

Head lugejad, mul on siin Kirgiisimaal internetiga loodetust parem seis, niisiis panen kirja oma esimesed muljed!! Elamusi ja infotulva on tohutult; jätan oma vabatahtlikutöö ja siiasattumise tagamad esialgu üldse mängust välja - kirjutan neist mõnel teisel korral eraldi. Keskendun täna hoopis esimestele muljetele riigist, inimestest ja elukommetest ning puistan sekka paar seikluslikumat hetke. Head lugemist!
*
Kõrgõzstani puhul on tegemist tõepoolest kontrastide maaga, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Hingematvate mäepanoraamide esiplaanil ajavad karjapoisid autode keskel lehmi, autod manööverdavad kuidas jumal juhatab, valgusfoori asemel reguleerib ristmikku hoopis jalapingil istuv vanamemm, kes tõmbab kindlate intervallide järel üles nööri, takistades nõnda autodevoolu ühel ristuvatest teedest... Kontrastiks fantastilistele loodusvaadetele vedeleb kõikjal prügi, peamiselt plastmass. Inimesed elavad vaeselt, seda on kohe näha. Räämas hoovid, lagunenud kortermajad, katkised mänguväljakud möödunud sajandi keskpaigast... Ometi käiakse siin valdavalt ringi iPhone 10'ga - 10aastastel on Snapchat ja Instagram ning pleekinud rätikestega memmedki näpivad telefoni. Instagram tundub olevat tõeline prioriteet (või olen mina lihtsalt kummalisel kombel komistanud inimeste otsa, kes on lahkel häälel palunud, et ma neid jälgima hakkaksin, kuna neil on hetkel käimas suur "follower'ide kogumise protsess"). Tänavapildis domineerivad igasugused GucciMuccid, laiad pihavööd ja leopardimustrid - riided, mida meil leiab valdavalt Sepa turult. Soe vesi on luksus! Ööbisin ramadaani lõpupidustuste ajal Kunduze pool, kes on mu mentor, kolleeg ja nüüdseks juba hea sõber. Viis, millega ta teatas, et kraanist tuleb ka sooja vett, ei jätnud kahtluse varjugi, et tegemist pole sugugi enesestmõistetava nähtusega. Töökontoris, mille teisel korrusel ma alaliselt pesitsen, olen seni kümmelnud küll vaid jääkülmas vees, ehkki kuulduste kohaselt polevat soe vesi sugugi nii harv külaline. Lihtsalt mina pole kordagi veel soojale veele peale sattunud.

Viletsatest elamistingimustest hoolimata on kohalikud ääretult soojad ja külalislahked, valmis teene osutamise nimel kas või nahast välja pugema. Imetlen jäägitult Kunduzt, kelle kaudu on mulle avanenud parem pilt kirgiislaste igapäevaellu - tema usinus ja kõrge töömoraal on mulle suureks eeskujuks. Nagu mainitud, veetsin ramadaani lõpupidustused tema perega - see tähendas kaht hilisõhtut kõrvuti madratsitel deep talk'imist. Kunduz seletas, et lisaks "tavatööle", mis on hädavajalik pensioni kogumiseks, tuleb keskmisel kirgiislasel rahmeldada veel vähemalt kahel-kolmel töörindel, teenimaks igapäevast leiva- ja jahuraha. Ta ise rabab täiskohaga sotsiaaltöötajana, hoiab nädalavahetustel 16 (!) tundi päevas vanemate köögiviljapoel silma peal ja lisaks kõigele andis ta äsja sisse magistritöö. Niiviisi rabab kogu tema suguvõsa (muidugi elab ka Eestis palju inimesi vaesuses, kuid siin on mastaap veel suurem). Ometi tervitati mind kõikjal kodudes avasüli, suruti toidumoona all ägiseva laua taha ja kallati muudkui teed juurde. (Seletuseks: ramadaani lõpp on islamiusulistes riikides punane püha. Sel päeval käiakse ühe pere juurest teise juurde: istutakse, süüakse, juuakse teed ja aetakse juttu. Lapsed, keda on räämas kortermajade hoovides liialdamata hordide kaupa, jooksevad ühe ukse juurest teise juurde ja koguvad maiustusi. Huvitav tõik: sel päeval võib vabalt sisse astuda ka kontvõõraste juurde, kõik on lauda palutud.)
Rõõmsad suplejad. Kõrgõzstan 2019.
Veel lahkusest. Mul oli seik kohalike vabatahtlikega, ultranummide valdavalt 15-16-aastaste kohalikega, kes tegid mulle linnatuuri ja rääkisid innukalt uuest ja uhkest "Magasiinist", mis avati üsna hiljuti. See oli täpselt nagu Elva Konsum: toidupood, kus müüdi ka sandaale, ämbreid ja muud eluks tarvilikku kraami. Kolasime riiulite vahel, kusjuures noored tutvustasid mulle innuga kõike: "Siin on kommid, konservid, leib-sai, šokolaad..." Tundsin tugevat kahetsusesöövstu. Veel rohkem hakkas mu rinnus pitsitama, kui nad nõudsid, et peavad mulle ilmtingimata midagi välja tegema. "Kas sa banaani sööd? Aga granaatõuna, piima, pulgakommi, Bountyt?" loetles kõige agaram neist seinast seina tooteid, mis kõik võiksid mulle meeldida. Puiklesin vapralt vastu, kuid nende pikaks veninud nägusid nähes nentisin lõpuks, et ühe tillukese tükikese kohalikku suhkrukangi (mida limpsitakse tee kõrvale, kui ma õigesti aru sain) võiksin ju võtta küll... Need ullikesed ostsid mulle kaks suurt suhkrukangi, kohaliku halvaa ja Kõrgõzstani lipuga võtmehoidja. (Tegin mõttes tähelepaneku, et viin nad tuleval nädalal vaaterattaga sõitma.)

Ja veel lahkusest! Tuleb välja, et Kõrgõzstanis on ääretult lihtne hääletada. Täna oli mul siiasaabumisest alates esimene vaba päev, niisiis otsustasin võtta suuna taamal laiuvate mägede poole. Üksinda. Ehk oleks keegi töötajatest kaasa tulnud, kui oleksin väga haledal noodil palunud, ent kuna meil on niigi tulevikus väljasõite plaanis, ei söandanud ma kedagi tülitada. Kõik ju tööinimesed ning vajavad puhkust (või abistavad hoopis vanemaid köögiviljapoes, seegi võimalik)! Koostasin endale paraja marsruudi ning leidsin bussigi, mis mäejalamile viiks - bussisüsteem toimib siin nii, et kellaaegu ei eksisteeri, niisamuti bussipeatuseid. Tuleb lihtsalt tee ääres passida ja juhile peatumiseks viibata, kui buss juhtub mööda sõitma. Üks sõit = 10 som'i (13 eurosenti). Reaalsuses näebki see välja nii, et buss korjab iga 50 meetri järel inimesi peale. Nõnda oleks mu 17kilomeetrine teekond veninud 2GIS'i andmeil (kuldne äpp Kesk-Aasias ühistranspordi kasutamiseks) umbes tunniseks. Erinevad reisifoorumid tunnistasid Kõrgõzstanis hääletamise ohutuks, seega söandasin proovida. Visandasin pildi mägedest ja iseendast, lootuses, et kui näitan pilti ja rehman käega taamal terendavate mäetippude poole, on mu soov selge. Lisaks kirjutasin endale välja mõned venekeelsed fraasid (sh "mäed" ja "mul pole raha, aga mul on šokolaadi"), et mitte kohe alguses hätta jääda, ning lugesin need ette Danile, et testida, kas ta hakkab mu puise häälduse peale väga kõvasti naerma. Mitte liiga hullusti. Olin maanteele suundumiseks valmis.
Juba väike vihje: jõudsin soovitud sihtkohta.
No täitsa lõpp!!! Olin seisnud püstise pöidlaga ehk vaevu 40 sekundit, kui juba korjas üks kutt mu oma minikaubikusse, millel puudusid kõik istmed peale juhi oma. Kükitasin. Meil jäi algul jutt (minu vene keele tase on 1- ja tema inglise keele oma 2+, nii et kahe peale kokku tubli 3), et ta viib mu poolele teele, ent siis otsustas ta viia mu juba mäejalamile välja, seejärel meile jäätist osta ning seejärel mind mäeahelikus "kaks-kolm tundi ringi sõidutada, sest jala käies ei näe pooltki nii palju". :D Kehvast teekattest tulenevalt liikusime (õigemini põrkusime) üles-alla tunduvalt rohkem kui edasi, kuid tasapisi me siiski liikusime. Ajasime keelebarjääri arvesse võttes täitsa asjalikku juttu ning kus sõnadest puudu jäi, seal tuli appi laul. Ta ümises mulle kirgiisi rahvaviise ning peagi leidsime end täiel rinnal laulmas hoopis krokodill Gena laule. Öelge siis veel, et vene multikad ei ühenda! Ühel hetkel vaatas ta kütusepaagi näidikut ja ütles oi-oi - see oli üpris universaalne nending. :D Olime keset eimiskit ning veeresime edasi vaid viimaste kütusepiiskade toel. Palvetasime, et meie teele satuks mõni rändkarjakasvataja, kusjuures meil oli peale mitmeid nurjunud katseid ka õnne. Meid aitas hädast välja kohalik traktorist, kes sõitis veel ekstra naaberfarmi voolikut tooma, millega kütuse paagist kätte saaks... Nii et lõpp hea, kõik hea! Hetkel, mil meie masin rõõmsalt tööle turtsatas ning me aegamisi tagasi linna poole veeresime, nentisin, et just seetõttu mulle reisimine nii kangesti meeldibki. Ootamatused. Vabakslaskmine. Pentsikud olukorrad. Ma ei saa oma Tartu-elu üle sugugi kurta, aga ma lihtsalt ei satu seal olukordadesse, kus mul on keset mägesid võõra kuti autos kütus otsas. Nii et sain midagi ka lastelaste unejuttude salve. ;)

Vot säärased pajatused siis täna, armsad lugejad - järgmiste kordadeni! ;)

PS! Kas te teate seda piina, kui klaviatuuril ei ole ühtegi täpitähte, nii et kõik need sajad täpitähed tuleb eraldi lõigata-kleepida? Mina tean!

June 2, 2019

Rohkem deite vanaemadega!

Uskumatu, aga mul ongi kohver ja seljakott pakitud, laadijad kaasas, must leib ja Vana Tallinn kampsuni vahele rullitud, Eesti-teemaline presentatsioon valmis ja äratus tunni aja pärast - olen vist valmis Kõrgõzstani lendama küll. Ma ei julge lubada, et juunikuus veebipäevikut pean, ent ostsin ekstra uue märkmiku, millele kleepisin peale roosa kleidiga printsessi. Pühendangi selle eeskätt Kõrgõzstani muljetele (et pärast oleks meeles, millest blogida). 
Ma ei saanud kohe kuidagi jätta jagamata fotot vanaemast ja vanatädist (kes pälvis omal ajal minult ja Martinilt auga kolmanda vanaema tiitli) Anna Edasis kohvitamas. Jutustasime nagu sõbrannad kunagi; tõdesin, et peaksin neid tihemini kodust välja tirima.

Vahepeal ilmus mu TarSlämmi esimese vooru luuletus Sirbis. Saan  selle eest suisa oma elu esimese honorari - kakskümmend viis eurot miinus maksud. Viola pani ette, et ma ostaksin selle summa eest kommi ja kirjutaksin uue luuletuse. Ma arvan, et see on üks igati väärt mõte.

Kohtumiseni juulikuus, kallid lugejad!!

May 30, 2019

Kasvamine

Meeleolumuusikat*
Üks ring on täis saanud. Tunnetasin seda eriti tugevalt eile, mil kohtusin - nagu teisipäeviti ikka - ühe äärmiselt kalli sõbrannaga, et üheskoos lõunatada ja jutustada. Käime niimoodi teisipäeviti koos juba veebruarist saati. Põhjus, miks elu meid üldse nõnda kokku viis (olime tõtt-öelda aastate jooksul teineteisest kaugenenud): luhtunud suhted, tühjus ja pettumus kõiges. Elasime mõlemad enam-vähem samal ajal üle kalli inimese kaotuse, niisiis asusime pakkuma teineteisele vastastikust tuge, lohutust ja tröösti. 
Esimest korda istusime Kremplis, südamed kipitamas ja hinged marraskil, taustaks mahe Eplik. Oli ka pisaraid. Nädalate möödudes ja esimeste päikesekiirte saabudes hakkasime üha rohkem Toomemäel jalutama - mäletan, kuidas vaatasime Tartu siluetti ja nentisime, et tühised rõõmud küll on, aga sügavat õnne- ja rahulolutunnet mitte. Üksnes tuim eksistents. 

Täitsa lõpp, milline kontrast eilsega! Kõlaritest kostusid üksnes rõõmsad lood, mõlema silmad särasid - me suisa pakatasime elurõõmust, uuest lootusest ja tegutsemistuhinast. Sõime suurepärase isuga pastat ja sõbranna tellis marjakookigi, mitte ei lükanud poolt suppi kõrvale nagu esimesel korral, kui puhtfüüsiliselt ei jaksanud. Niivõrd palju olime vahepealse aja jooksul sappi kääritanud, välja hinganud, enesega tööd teinud, kasvanud.
Tõtt-öelda oligi tegemist meie viimase taolises formaadis kohtumisega sel hooajal (suveplaanid pressivad peale)!  Sõbrannat ootab sada tööd ja toimetust siin- ja sealpool merd, õigupoolest lendaski ta juba eile öösel seitsme maa ja mere taha (okei, vist siiski mitte päris seitsme). Ma isegi sõlmin vaikselt otsi, et Eestiga kuuks ajaks hüvasti jätta. Lendan pühapäeval Kõrgõzstani, kus hakkan sotsiaalselt vähekindlustatud ning rasketest oludest pärist lastele kunstiteraapiat läbi viima. Siis ongi juba laulupidu otsapidi käes, kusjuures mulle lendab külla kamp armsaid sakslasi. Eesti vajab tutvustamist, road vajab trippimist, raha vajab teenimist, Karina ja Omari vajavad laulatamist ning ülikoolgi vajab suve lõpus alustamist. Sellest kõigest siiski mõni teine kord...

Tahtsingi tänases postituses lihtsalt välja tuua, et elus käivad rasked ja helged ajad ikka lainetena. Mõnikord on need raskemad ajad küll kohe eriti rasked, kuid meri ei jää igaveseks mäslema. Tuleb lihtsalt kannatlikult selginemist ja päikesepaistet oodata.
Siin üks asjakohane päikeseline pilt kliimamarsilt (ärge laske end eksitada - see sõbranna, kellest ma rääkisin, ei ole Marilind :D).
Foto: Tiit Tamme
Demonstreerin lähemalt ka meie "Usume teadlasi" plakatit - oleks me vaid siis teadnud, millises seisus on Eesti teaduse tulevik loetud päevad hiljem...
Foto: Tiit Tamme
Kuna ringide teemal sai juba mõtiskletud, siis siin veel üks seik. Kirjutasin juba mitu-mitu postitust tagasi, et võtsin lõpuks südame rindu ja kirjutasin sõbrannale, kellega läksime viis aastat tagasi riidu. Nüüdseks oleme juba kaks korda kohtunud; sõnumeid vahetame samuti, justkui oleks tulvavesi paisu tagant pääsenud. Mul on selle üle ainult hea meel. Väike noomitus iseendale: milleks oli üldse vaja nõnda kaua oodata ja muretseda? Aga parem hilja kui mitte kunagi, eks. See oli üks igavene pirakas ring, ümbermõõduks meie viieaastane vimmaperiood (oh, siit saaks ju isegi raadiust võtta, r=5/2π), kuid lõpuks ometi on seegi ring sulgunud. Kuidagi... terviklik tunne on.

Muud juttu ka. Olen viimasel ajal saanud tavapärasest rohkemate muusikaliste raputuste osaliseks. Kõige kõrgemale tõstis mu ihukarvad E STuudio noortekoori ülesastumine Prantsusmaa konkursikavaga - parimad viis eurot, mis ma elus olen kulutanud!! Jõudsin järeldusele, et muusika on tõepoolest ülevaim kunsti vorm, milleks inimkond on võimeline. Luule ja proosa ja maalikunst ja arhitektuur ja tants on ka vägevad, aga muusika... Ja veel selline! Olen sõnatu. 

*Midagi olen siin maapealses elus õigesti teinud, et mind ümbritsevad niivõrd andekad sõbrad, et saan meeleolumuusikat valides üksnes nende loomingus püherdada. Laske samas vaimus edasi!

May 25, 2019

Muljeid 24. mai ülemaailmsest kliimamarsist

Head blogilugejad, seljataga on järjekordne plakatite värvimise ja meeleavaldamise aktsioon. Jagan teiega mõningaid mõtteid, klõpse ja muljeid. 

Nagu 15. märtsil, nii ühendasin selgi korral oma jõud Marilinnuga - vanasti sidus meid näitering, nüüd kliimakaos. Muide (järgneb väike promo), Marilind peab hetkel ERRi portaalis Prügiblogi, millest tuleb vist uuel nädalal Terevisioonis juttu, ja osaleb 28. mail oma RingRehvi tiimiga Negavati superfinaalis Tartu Erinevate Tubade Klubis. Võistluse eesmärgiks on premeerida noortealgatusi, mis aitavad tüürida ressursiefektiivsema ühiskonna suunas. Niisiis oli kliimamarsi protestiplakatite disainimiseks kulunud aeg tühine selle kõrval, mis kulus tema kohustustelaviiniga sammupidamiseks. Aitasin, kuidas sain ja oskasin. 
Kui aega üle jäi, siis unistasime tulevikukoostööst - seda nii akadeemilises kui ka tööalases sfääris.

Käisime kliimamarsi hommikul Telliskivi Rimi tekstiilikonteineri juures kiiruga Prügiblogi tarbeks pilte tegemas ning kuna juba seal olime, astusime kauplusesse sisse, et pappkaste küsida. Meid abistas üks äärmiselt vastutulelik meesterahvas, kes soovis meile head kolimist. Tänasime ja teatasime, et lammutame pappkastid hoopis protestiplakatiteks.

Kogunesime Toompeal. Inimesi oli platsis tunduvalt vähem kui 15. märtsil - mine sa võta kinni, kas põntsu pani hommikune riigieksam, peatselt algav suvi või uudisväärtuse lahtumine ajas. Need, kes tulid, tegid seda aga ägedate värviliste plakatite ja loosungitega; mööda vanalinna kitsaid tänavaid marssides ei tundunudki meid nii vähe. Rongkäik kulmineerus Vabaduse väljakul, kus pidasime ka vaikuseminuti, ja selleks korraks laiali läksimegi. Premeerisime endid - nagu eelmiselgi korral - jäätistega ning otsustasime, et kliimastreikide juurde kuulugu alati jäätis ja vein. Niisiis lõime uue lisapõhjuse, miks tulevasi kliimaproteste oodata.

Hilisõhtul rongiga Tartu poole sõites lõi mu pahviks kooslus udust ja päikeseloojangust, mis kuldas üle/mattis enda alla metsad. Seadsin endale eesmärgiks tihemini päikeseloojangu ja udu koosluse ajal loodusesse sattuda - tõotasin pühalikult, et hakkan hilisõhtuti rohkem rattaga sõitmas käima, et oma šansse suurendada (ega mul ühtki paremat ideed pähe ei kargand).
Foto: Priit Mürk (ERR)
Foto: Priit Mürk (ERR)
 Foto: Janek Jõgisaar (Bioneer.ee)
 Rohkem pilte ning juttu kliimamarsist leiab siit ja siit

*Meeleolumuusika taustalugu: tegemist on Evelini uue lauluga, mille filmimise protsessist juba eelmises postituses juttu tegin! Teadke siis seda vaadates, et meid sõid filmimise hetkel igasugused sääsed ja satikad, korra katkestas meid politseiauto ning otse kaamera eest tuhises mööda ka jalgrattur, kes me peaaegu purki püütud kaadri täielikult rikkus...

May 23, 2019

Hommikused kastepiisad ja pesunööripiknik

Ärkasin eile varahommikul juba kell 04.10, et Eveliniga päikesetõusu paiku Luige tiigi ääres kohtuda - meil oli kindel plaan ta peatselt avaldatava laulu tarbeks (!) ilusaid lõike filmida. Leidsimegi äärmiselt looduskauni paiga, tuli vaid valgust ja nurka timmida. Jeerum, ma polnud juba pikka aega statiiviga jännanud ega (piinlik tunnistadagi) kaameral isegi objektiivi vahetanud - mulle meenus kuskilt udu tagant, miks pildistamisprotsess mulle vanasti niivõrd palju põnevust pakkus...
Kui video kord (loodetavasti juba homme!) netiavarustesse jõuab, jagan seda kindlasti ka siin. Mainin juba etteruttavalt ära, et kaadri taga ei näe te mind, kes ma külitasin horisontaalis Evelini jalge ees, miljon sääske ümber pea ja pisikesed satikad jalgu hammustamas, telefon välja sirutatud vasakus käes Evelini poole suunatud, et ta kuuleks loo tempot ja saaks kaasa laulda. Vaatasin tõtt veiklevate kastetilkadega ja jälgisin, kuidas üks väike ämblik üle mu küünarnuki ronis - nüüd te siis teate, millistes tingimustes sündis seesamune kastepiisapilt. 
Jäime mõlemad purki püütud video lõpptulemusega rahule - kell 06.10 mööda hommikullast Emajõe kallast kodu poole jalutades ja Mari Kalkuni "Riinukese valssi" kuulates puges põue soe tunne küll. Kojujõudmise hetkeks (06.27 - toim.) oli mul juba 5600 sammu täis.
Martin väisas vahepeal korraks kodumaad - põhiliselt selleks, et ajada dokumendid korda ja suunduda suveks USAsse raamatuid müüma (irooniline, et olin varem USA raamatukaupmeeste suhtes pigem tõrges, ent tema ettevalmistusi kõrvalt jälgides tundsin tahes-tahtmata uhkusesööstu, et mul on nii hakkaja vend). Pidasime perega ta lahkumise-eelsel õhtul pesunööride vahel piknikku. Linad lehvisid me ümber tuules, meie maiustasime brownie ja kultuurmustikatega, mis olid juba päriselt ka marja mekiga. Ema hädaldas, et ta ei saa meid üldse pildile, ilma et linad taustale ei jääks, ja meie katsusime teda veenda, et see just ongi lahe. Jõime valget veini, mille Martin oli six pack'ina Saksamaalt läbi sõites kaasa toonud. Sellega seoses üks seik elust enesest:
Martin (suht kohe pärast uksest sisse astumist): "Head emadepäeva tagantjärele! Mul läks täitsa meelest õigel päeval kirjutada, aga näed, ma tõin veini ja..."
Ema: "Oi, ei pidanud siis raha raiskama..."
Martin: "Ah ei, ära üldse muretse, see oli mingi kõige odavam, soodukaga!"
(Pidasin talle pärast lühiloengu, et teinekord ei maksa kingituse saajale mainida, et valisid poest kõige odavama, soodukaga.)

Käisin eile ka Sirelil külas, pistsime koos õunakoogi ahju ja siis lebasime ta aias võilillede vahel, kusjuures ta luges mu luuletusi ja kortsutas natuke kulmu. Usun, et mul oli seda raputust väga vaja - pärast luuleprõmmu võitu võttis mus kiirelt maad pettekujutelm, et mine sa tea, äkki mul ongi kaasa sündinud luuleanne ning äkki ootab kogu maailm hinge kinni pidades, mida mul ka öelda on. Päris nii see siiski ei ole, mõistsin ta kipras pilgust. Tööd on vaja teha. Rämedalt tööd on vaja veel teha.