September 17, 2010

Anything becomes interesting if you look at it long enough.

Kiire sügisepostitus. Kell seitse algab Vanemuises mingi kontsert, kuhu ma jõudma pean. PÕHIMÕTTELISELT võiks ju umbes veerand tundi varem kohal olla. Ja selleks tuleks hiljemalt veerand tundi enne seda kohalejõudmist minema hakata. Kell on kuus. See tähendab, et poole tunni pärast pean täiesti valmis olema.
Igatahes. Ma tõesti ei saa aru, mis värk raamatukogul minuga on. Nad ei küsi mult kunagi viivist. Mitte et ma oma raamatud kogu aeg ilusti õigeks ajaks ära ei viiks, aga kui mul aeg üle läheb, siis nad lihtsalt ei küsi seda. Eelmise raamatuga oli täpselt nii. Nad olid mulle juba kaks ähvaruskirja saatnud ja mainisid, et kümme senti tuleb iga päevaga juurde ja blablablaa. Aga kui ma läksin maksma, siis nad ütlesid umbes et ah las jääb, ei ole hullu midagi. Kas asi on minus? MIKS mina maksta ei või? :D

Klaveris sain uued palad. Tundub kohutav, aga see-eest sain ma pildi, mille üle ma üliuhke olen. Tõsiselt.

2 comments:

  1. Üliilus pilt :)
    Aga see raamatukogu värk.. Ma arvan, et asi on selles, et minu 40 kroonine viivis täitis nende mitme aasta eelarve ning neil pole rohkem vaja.

    ReplyDelete
  2. Aitääh. :) Ma hakkan vaikselt klaveri rõõmupooli avastama...
    Hmm, see kõlab usutavalt. Kuigi ma ei saa aru, ma arvasin, et sina oled see, keda nad armastavad. "Ei ole vaja maksta, ei ole! Ära sa jumala eest ainult meile maksa! Natukene läks üle ainult. Las see teine *põrnitseb Mannut* maksab sinu eest." :D

    ReplyDelete