Anyone who keeps the ability to see beauty never grows old

Nädalavahetused on kujunenud Mannu ametlikeks fotopäevadeks. Seekord ei teinud ma ka erandit. Põhimõtteliselt oli mul väga old school nädalavahetus. Otsisin välja vana filmikaamera ja vaatasin vanu pilte ja lugesin issi vanu armastuskirju. :) Hmm... "Titanicut" tahtsin vaatama hakata, otsisin isegi vana VHS´i välja (ma loodan, et te veel mäletate, mis see on. See oli ammu-ammu, umbes kolm või neli aastat tagasi veel täitsa in. Igatahes olid VHS´id olemas ammu enne DVD-de hullust.). Üldse on mul palju toredaid VHS-e alles. Enamus on ise peale lindistatud. "Baleriin Angelina" ja "Pipi Pikksukk" ja "Must ja valge koer" ja "Kass Findus" ja "Kodunurgake" Ja "Kipper" ja "Maksikoer Fik(k?)" ja üldse palju sellist veel... mõnus aeg oli. :) Pilt kisub küll, aga sellega on lõpuks võimalik ära harjuda. "Titanicut" ma siiski ei näinudki. Asi on lihtsalt selles, et kui ma kell kaks öösel mõtlesin, et hakkaks nüüd vaatama, avastasin ma, et see film kestab kolm tundi. Nii kaua ma poleks suutnud lihtsalt. Lükkub järgmisesse nädalavahetusse.
Nii, mis veel? Hmm... 1997´da aasta retsepte lugesin ja küpsetasin jõululeiba. Ilmselgelt panin ma liiga vähe jahu, nii et kaks pätsi valgusid plaadi peal lihtsalt ühtlaselt laiali. See oli nagu kandliline pannkook pärast. Aga maitse oli hea, sest ma panin kolm korda rohkem rosinaid kui vaja. Aga seda tegin ma meelega, seda me apsuks ei loe!
Vanu kassette kuulasin (ma sain 8. klassi kirjanduse õpiku plaadi ja kuulasin "Inetut pardipoega" uuesti). See tekti oli... kohutav. :D
Ja lõpuks: vaatasin mingit karukeste powerpointi esitlust, mida Oras meile 6. klassis näitas. Ta saatis selle mulle ka, see on lihtsalt ülifeil. :) Kes tahab, siis ma võin seda levitada.



Jürgen Veberi šhow´l käisin ka. Mõnus oli, ta kaotas mingeid torne ja võlus välja lennukeid. Saalis oli 2000 inimest, lõpuks olime mina, mu vend ja veel mingi tilluke poiss ainsad, kes autogrammi küsisid. Sellepärast oli Veberil aega meiega rääkida ka.

*Veber kirjutab autogrammi*
Mannu: "Aitääääääääh"
Veber: "Ei ole ÜLDSE tänu väärt, aitäh hoopis sulle, et sa tulla said. Kuidas etendus muidu meeldis? Oota, ma kirjutan selle autogrammi sulle siia sinisele lehele ka."

xoxo

It is not permissible to know everything.

Kohvipildiiiiiid. :)

Ma olen märganud, et vaheajal kirjutan ma kuidagi tihemini. See on juba mingi... kolmas postitus vaheaja jooksul? Kõva sõna minu kohta. Ma arvan, et sellele leidub ka superloogiline seletus: mul on rohkem aega oma piltidega tegelemiseks. Mitte et mul muidugi palju aega oleks, oh ei.
Üldse teen ma liiga palju kohvipilte. Aga nüüd on VIST kohvipiltidega kõik. Praeguseks. Üks mõte on veel, aga see lükkub edasi. Nüüd hakkan ma hoopis teed ahistama. :D Ma peaksin ema ilmselt kodust ära saatma, tal on valus vaadata, kuidas ma toiduga mängin.
Hetkel mässan oma homsete rahapiltidega. Täna oli mul täpselt viisteist minutit muusikakooli (!) ja trenni vahel, et viiesajase ning viiekümnesega (MA SAIN VIIEKÜMNESE, LIISU!) tegeleda. Masendav. Ma pole tulemusega rahul. Aga kõige hullem polegi. Vist. Aga ma ikkagi ei ole rahul.

Märka mind 2010

MA EI USU SEDA!

1. oktoobril saatsin mõned pildid ühele konkursile ära ja ei vaevunud enam sellele mõtlema, sest ma olin täiesti kindel, et mul mingit võimalust pole. Veel enam, kuna ka fotolaagri tüübid olid sinna oma pilte saatnud. Kammoon, nende kõrval olen ma nagu viieaastane mingi tillukese algelise seebikarbiga.
AGA. Mulle saadeti kutse, et ma tuleks võtaks auhindade loosimisest osa, kuid muidugi oli mul klaveritund. Ja meil oli õpsiga mingi suur tüli ka jälle. Ning ma ikka veel ei arvanud, et ma midagi saan. Niisiis ma ei läinud (parandan: tõsiselt TAHTSIN minna, aga ei saanud).
Aga nüüd ma googeldasin ennast veits ja avastasin, et võitsin oma kategoorias 3. koha. :D Nagu... mul pole aimugi, mida nüüd teha. Hüppasin natuke keset tuba ringi. Emps magas ja isa küsis, miks paremini ei läinud. Rõõmurikkujad.
Ikkagi, ma olen endiselt NIINIINIINIINII excited! Ma ei kujuta ette, kuidas ma nüüd mag... zzzzzzzzzz.


Igatahes. Saavutus: KAKS postitust ühel päeval! Kommenteerige ja olge mõnusad. :)

Anyone who has never made a mistake has never tried anything new

Ma nagu tõsiselt arvasin, et ma saan oma uusi kohvipilte siia panna (mulle paistavad kohvipildid kohe eriti meeldivat :o). Igatahes ma ei saa, kuna ma taasavastasin oma vanad maikuus tehtud pildid. Mul oli siis veel tilluke seebikarp. Aga vahepeal ahistasin ma issi peeglit ja makroobjektiivi, mida kahjuks enam ei ole. Üldse on mul palju sellist jama pildistatud ning ma ei suuda uskuda, kui saamatu ma veel alles 6 kuud tagasi olin. Aga imekombel leidsin ma kogu selle pahna seest ka midagi head. Ja guess what? Ma olen tõsiselt rahul.
Võilillepildid on maikuu omad, ülejäänud on juba minu kalli peegliga tehtud. Lihtsalt... võilillepildid laadisid liiga kiiresti (seda lauset te enam ei kuule!) ning ma pidin midagi muud ka lisama. :)






/ Vaheaeg on jumalast mõnus olnud siiani, see võiks kesta veel ja veel ja veel. Kusjuures, ma SAINGI klaveri veerandihinde seitsme, mis ma ütlesin! Sisimas ma ikka tean, mida ma väärt olen. :D Kuigi õpetaja on endiselt veendunud, et ma pean terve vaheaja tema juures harjutamas käima. Aga sellise sihikindlusega on võimalik kuue aasta jooksul ära harjuda.

The language of friendship is not words but meanings

Ilmselgelt ma ei oska klaverit mängida. Täna jõudis see mulle lõpuks täielikult kohale, võttis küll üle viie aasta aega, aga noh... Põhimõtteliselt piinasin ennast täna jälle heliredelite mängimisega ja pooleldi magasin ka. Ühel hetkel avastasin, et millegipärast heli ei ole enam kuulda. Ja põhjus? Klahvid olid ammu otsa saanud, ma lihtsalt liigutasin sõrmi õhus edasi. :D Ma loodan, et heliredelite arvestusel läheb natukene paremini. Kuigi see on hetkel suure küsimärgi all.
Klaveriõps paneb mulle veerandi viie ilmselt. Kümnepallisüsteemis. Niisiis on asi natuke jamasti, kuna see on ilmselgelt negatiivne hinne. Kui ma tahan ühe positiivse kuue saada, pean ma mõlemad oma lood lõpuni pähe ja selgeks õppima. Ülehomseks. Unistage edasi, ma väärin vähemalt seitset! Ausalt.
Muusikalugu tuleb kümme ilmselt, sellega on korras.
Solf... äkki üks ilus suur üheksa? Ma olen ikka jumalast tubli seal. Eriti kui arvestada, et eelmisel aastal ei saanud ma solfis millestki aru (kuigi kuidagi suutsin ikkagi üheksad kokku kraapida). Nüüd, kus ma millesti aru SAAN, ei tohiks see vist väga raske olla? Igatahes oskan ma suurepäraselt eristada dominantkvintsekstakordi, dominantseptakordi, dominanttertskvartakordi ja dominantsekundakordi. Ja ma oskan lahendada suurendatud sekundit ja vähendatud septimit. Ja vähendatud kolmkõla ja vähendatud juhtseptakordi ja kolmkõlade pöördeid ja... Ja ma saan pihta isegi sellele järgnevuse värgile. Ja suurendatud kvart ja vähendatud kvint on üldse mingid titekad. :D

We can not stop wishing our wishes

Ma mõtlesin, et ma teen täna veel ühe kastetilkade postituse. Ja üldse panen midagi head ülesse. Tähelepanu, tähelepanu, Mannu veel täiesti avaldamata pildid! :D
Nädalavahetusel midagi väga erilist ei juhtunudki, kui välja arvata see, et ma käisin Kristi pool(tõsiselt awesome), sain oma pildid kätte ja oleksin üleeile öösel võinud äärepealt surma saada. Vaikne nädalavahetus.
Okei. Ma ei saanud tegelikult surma, mis on väga tore. Väga traagilist polnud tegelikult midagi. Mulle lihtsalt kukkus lamp voodisse. Hõõgpirniga, nii et kui see OLEKS tuline olnud, oleks voodi võinud põlema minna. Ja see "OLEKS" oleks võinud väga kergesti juhtuda, kui venna POLEKS kukkunud vinguma, et tema ei saa magada, kui ma lambiga loen. Lamp juba põles, aga ma lihtsalt kustutasin selle ära ning see jahtus kukkumise ajaks ära. Niisiis lamp kukkus voodisse, aga midagi hullu ei juhtunud. Lihtsalt ma keset ööd ei saanud üldse pihta, mida hekki lamp mu voodis teeb. Ma loodan, et te saite pihta, sest mina ise tegelikult ei saanud. :D Põhimõte on selles, et ma olen täiesti elus ja terve. Ja see on tõsiselt tore.

Certainly nothing is unnatural that is not physically impossible.

Tsau kallikesed.
Ma olen niiii kaua lubanud endale, et ma kirjutan selle postituse lõpuks ära. Ei tulnud väga hästi välja ma vaatan. :) Ma käisin fotolaagris vahepeal. Niisiis täna on mul looduspldid. Jumalast mõnus udu ja tilgad olid igal pool. Oleks mul ainult makroobjektiiv kaasas olnud! Või õigemini öelduna: oleks see mul ÜLDSE olemas olnud. Või veel õigemini: oleks see mul üldse olemas.
Praegu olen ma pehmelt öeldes täielikus masenduses. Ma vihkan klaverit. See on fakt, mis mulle vahelduva eduga meelde tuleb. Kaks korda nädalas (klaveritunnis) ja veel iga kord, kui ma kodus klaverit harjutan. Nagu... üritage võtta teise ja viienda sõrme vahele seitse nooti. Je tehke seda hästi kiiresti. See on niii ebamugav. Kusjuures mul käib iga kord, kui seda kohta mängin, mingi krõks väikesest sõrmest läbi. Aga kui ma õpetajale räägin, jutustab ta mulle uuesti loo, kuidas ta ise noorena mingil eksamil katkise käega klaverit mängis ning pärast oli klaver verine. Suht õõvastav. Aga ma tõesti pole suitsiidne! Niisiis see ei lohuta mind.
Üldse on klaver nõme. Ma ei oska, ma ei taha, mul ei ole aega. Ja ma ei saa oma õpetajaga ÜLDSE läbi. Aga noh... ainult aasta, kaheksa kuud ja kaks nädalat veel! Küll ma välja venitan.