Nii, mis veel? Hmm... 1997´da aasta retsepte lugesin ja küpsetasin jõululeiba. Ilmselgelt panin ma liiga vähe jahu, nii et kaks pätsi valgusid plaadi peal lihtsalt ühtlaselt laiali. See oli nagu kandliline pannkook pärast. Aga maitse oli hea, sest ma panin kolm korda rohkem rosinaid kui vaja. Aga seda tegin ma meelega, seda me apsuks ei loe!
Vanu kassette kuulasin (ma sain 8. klassi kirjanduse õpiku plaadi ja kuulasin "Inetut pardipoega" uuesti). See tekti oli... kohutav. :D
Ja lõpuks: vaatasin mingit karukeste powerpointi esitlust, mida Oras meile 6. klassis näitas. Ta saatis selle mulle ka, see on lihtsalt ülifeil. :) Kes tahab, siis ma võin seda levitada.
Jürgen Veberi šhow´l käisin ka. Mõnus oli, ta kaotas mingeid torne ja võlus välja lennukeid. Saalis oli 2000 inimest, lõpuks olime mina, mu vend ja veel mingi tilluke poiss ainsad, kes autogrammi küsisid. Sellepärast oli Veberil aega meiega rääkida ka.
*Veber kirjutab autogrammi*
Mannu: "Aitääääääääh"
Veber: "Ei ole ÜLDSE tänu väärt, aitäh hoopis sulle, et sa tulla said. Kuidas etendus muidu meeldis? Oota, ma kirjutan selle autogrammi sulle siia sinisele lehele ka."
xoxo