October 7, 2010

Certainly nothing is unnatural that is not physically impossible.

Tsau kallikesed.
Ma olen niiii kaua lubanud endale, et ma kirjutan selle postituse lõpuks ära. Ei tulnud väga hästi välja ma vaatan. :) Ma käisin fotolaagris vahepeal. Niisiis täna on mul looduspldid. Jumalast mõnus udu ja tilgad olid igal pool. Oleks mul ainult makroobjektiiv kaasas olnud! Või õigemini öelduna: oleks see mul ÜLDSE olemas olnud. Või veel õigemini: oleks see mul üldse olemas.
Praegu olen ma pehmelt öeldes täielikus masenduses. Ma vihkan klaverit. See on fakt, mis mulle vahelduva eduga meelde tuleb. Kaks korda nädalas (klaveritunnis) ja veel iga kord, kui ma kodus klaverit harjutan. Nagu... üritage võtta teise ja viienda sõrme vahele seitse nooti. Je tehke seda hästi kiiresti. See on niii ebamugav. Kusjuures mul käib iga kord, kui seda kohta mängin, mingi krõks väikesest sõrmest läbi. Aga kui ma õpetajale räägin, jutustab ta mulle uuesti loo, kuidas ta ise noorena mingil eksamil katkise käega klaverit mängis ning pärast oli klaver verine. Suht õõvastav. Aga ma tõesti pole suitsiidne! Niisiis see ei lohuta mind.
Üldse on klaver nõme. Ma ei oska, ma ei taha, mul ei ole aega. Ja ma ei saa oma õpetajaga ÜLDSE läbi. Aga noh... ainult aasta, kaheksa kuud ja kaks nädalat veel! Küll ma välja venitan.







3 comments:

  1. Nii super lihtsalt.
    Ma tahaks ka millalgi leida kuskilt aja ja koha, kus ma saaks sellistest ämblikuvõrkudest pilti teha. Seni ma veel pole.

    Pällu on 100% linnalaps. Masendav. :S

    ReplyDelete
  2. Paula: Mhmh, Mannu poleks ka mitte kunagi neid leidnud, kui laagrit poleks olnud. Nagu ausalt, kuna ma muidu oleks olnud aega kell pool kaheksa üles tõusta ja maale külmetama minna. :D

    Liisu: Sina oled mulle ka kallis :)

    ReplyDelete