December 28, 2011

All I want for Christmas is...


Heihopsti!
Jõulud möödusid minu meelest küll ülihelikiirusel ning ongi läbi juba. Oma Christmas Eve´ist rääkisin vist eelmisel korral piisavalt juba. Christmas Day´st mainiks siis, et nagu ma ka eelmises postituses rääkisin, käisime Lähtel. Peale seda sadasid ootamatult sugulased sisse, kinkisid haigelt šokolaadi juurde ning olid niisama toredad veidike aega. Ma polnud Kristiinat laulupeost saati näinud. Empsile ostsid Samsung Galaxy, just sayin... Õhtul hüppasime läbi Birgit Õigemeele kontserdilt, minus tekitas küll jõulumeeleolu. :)
Boxing Day... meile tulid kauged sugulased Moskvast, mistõttu sisustasin nii selle (kingituste jagamise päev) kui ka järgmise päeva (eile) Johanna seltsis. Eile hüppasime hommikul läbi kinost, "Vana-aasta õhtut" soovitan täitsa soojalt! Käisime Tsink Plekk Panges söömas, ilmselget pole söögipulgad minu jaoks. Ajasime linnas natuke iPadi ostmise asju, mis õhtupooliku edenedes saigi ostetud! Õhtul läksime venna ja Johannaga Aurasse, ning kuigi ma käin seal 24/7 ja olen SURMANI tüdinud sealsest veepargist, oli mul täitsa lõbus. Jõime jäätisekokteili vahepeal ning saime kolmel korral pahandada. Ma loodan, et sa loed hetkel. :)
Täna nägin Laurat üle NELJA PÄEVA! Muidugi me oleme helistanud iga päev ja kirjutanud, aga ikkagi! Jõulud on nii... peresisene lihtsalt. Käisime jalutamas ning muidugi lõputult lobisemas. Õhtul sõidutas isa mu nahhaalselt tuhandendate sugulaste juurde, mul on jõulutoitudest tõesti kõrini! Emps tuli ka tagasi ja... mul on vist kõik jõulukingitused käes nüüd!
Ja ongi vist kõik... mõtlen teile tsipakene endast fakte ka! Ei, on second thoughts, ma leidsin üles oma naljaka faktiraamatu!
*Euroopa auster alustab elu isasena, muutub aga seejärel emaseks.
*Vanad egiptlased ajasid kasse leinates maha kulmud.
*Sipelgatel näib olevat igal kuul mingi püha, mil nad ei tee mitte midagi.
*Vihmaussidel on viis südant.
*Kuna Alpides saabus 1974. aasta talv varakult, lennutas Swiss Air 200 000 pääsukest üle mägede.
*16. augustil 1994. aastal suleti Ameerika suuruselt teine börs Nasdaq, kuna orav oli närinud läbi peaarvutini viivad kaablid.
*Kord istus Big Beni kellatorni osutile nii palju pääsukesi, et kell jäi viis minutit taha.

Carpe diem!
xoxo

December 25, 2011

I'm dreaming of a white christmas...

KÕIGE ILUSAMAID JÕULE TEILE KÕIGILE!
Ma tahaksin tänada absoluutselt kõiki, kes mind jõulude ajal meeles pidasid! Nii-nii-nii armas teist. :) Kellele muule kui Enelile tuleks pähe kinkida mulle väike Pariisi raamatuke? Kellele muule kui Marilinnule tuleks pähe ise teha mulle maailma parimaid vahukomme? Kellele muule kui Laurale tuleks pähe joonistada mulle maailma kõige ilusam pilt ja küpsetada juurde maailma parimaid küpsiseid, mida ka mu isa ja venna häbitult söövad? Kellele muule kui Kristile tuleks pähe teha mulle meie pildist võtmehoidja? Kellele muule kui mu oma vennakesele tuleks pähe kinkida mulle fotomõtete jaoks laternake ja kirjutada kaardi alla "soovib: Martin (sinu vend)"? Ohh... ma ei jõua teid kõiki ükshaaval tänada, andke andeks. Ma armastan teid kõiki!
Sel aastal nautisin ise ka jõulukingituste tegemist täiega. Kirjutasin kaarte natuke teistsuguses võtmes ja mulle jäi mulje, et inimestele täitsa meeldis. :) Enelile ja Kristile ja Marilinnule üritasin piparkoogimajakesi teha, Maria sai kookospoiss Aadu (viimaste uudiste põhjal on ta veel elus!!), vennale küpsetasin kotitäie muffineid ja kinkisin kino kinkekaardi, vanemate jaoks panime koos rahasid kokku... kõige rohkem aega ja võhma võttis ilmselgelt Laura kingitus, aga NO REGRETS!
Eile veetsime siis sugulastega toredasti jõule ja mul oli küll väga lõbus! Sel aastal troonisid meil laual head söögid ka, verivorstid jäidki poeriiulitele ostjaid ootama. Õhtul möllasime natuke lumes Mariiga, sest lõpuks ometi tuli lumi (korraks) maha! Muidugi kasutasin viimase sekundini oma tasuta kõnede võimalust EMT võrgus ja rääkisin ennast segaseks. Vahel valisime vennaga üksteise numbreid ja jätsime telefonid lihtsalt lauale seisma ning kõneaja jooksma... mõelda, kui see oli viga ning eile oli tasuline päev siiski... nojah. Harrastasin ka oma lemmikut: Helistasin venna telefoniga endale, võtsin vastu, panin mõlemad korraga kõrvade äärde ja rääkisin iseendaga. See on kõige haigem, lahedam ja kosmilisem kogemus ever, soovitan proovida! :) Ja muidugi käis sel aastal meie peres parim jõuluvana:
Muidugi on mul haigelt magusat, just sayin´... Eile halasin Laurale, et ma ei oska sellega midagi teha. Kas ma peaksin tõesti seda kõike SÖÖMA või?! Mul on pilt ka sellest, aga loomulikult pole siin KÕIKE, sest see on juba kaks päeva tagasi tehtud. Vanaemalt sain palju šokolaadi juurde ja issi kinkis terve suure Kalevi kommipaki. Muidugi puuduvad siit veel Laura küpsised ja Marilinnu vahukommid... õudust tekitab mõte, et ma pole ju kõigilt inimestelt kingitusi saanudki veel.
Täna käisime Lähtel, kusjuures tegin päris kenasid pilte vist isegi. Järgmises postituses selgub! Kui läheb plaani järgi, siis õhtuks sean empsiga sammud kontserdile. Homme saabuvad sugulased vol 2 ja... kingitused, siit ma tulen! :)
Nautige lund ja kingitusi ja piparkooke ja glögi ja tulukesi ja... ja olge ikka mõnusad,
xoxo

December 19, 2011

Some say the glass is half full, some say the glass is half empty. I say “Are you gonna drink that?”

Hello!
Ma nägin nii kohutavat und! Nagu... lösutasin suvakates dressides diivanil, näksisin midagi ja vahtisin "Simpsoneid". Mingi hetk vaatasin kella: oh my, neljakümne minuti pärast on lõpetamine!! Ma olin unustanud lõpukleidi hankida. Tormasin elu eest riidekapi juurde, tõmbasin selga Maailma Kõige Koledama Seeliku Ja Jubedama Särgi. Kas unustasin mainida, et kuna ma olin just pead pesnud, oli mul veel käterätikust tehtud turban peas? Oh well. Jooksin lõpetamisele, juuksed käteräti vahelt turritamas ja põsed õhetamas. Kõik. Nägid. Välja. Nagu. Printsessid. Ja. Mina. Olin. Nagu. Mingi. Vaeslaps. Puukossides. Õõõh, mitte kunagi ei lähe minu lõpetamisel niimoodi! Ei tohi minna!!Ragnel toimus sünnipäevapidu reedel, mis oli väga awesome. Toppisime Mannu ja Eveliniga ühe purgi täis münte ning kõikvõimalikke maiustusi: komme, šokolaadi ja nätsu. Lisaks kinkisime purgi nutellat ja ühe banaani, kimbu õhupalle ning rahataskuga kaardi, kuhu joonistasime sisse trollface´i. Nii armas, eksole... seltskond oli mõnus ja ma umbkaudselt teadsin kõiki (BLOGI, MA ARMASTAN SIND). Koolitus ja rahadega arveldamine toimus ka veel enne seda, mistõttu pidin kahjuks skip´ima oma kooli jõulupeo, aga pole hullu. Neil läks nii hästi. :)
Pühapäeval käisin teatris, mis oli väga kasulikult sisustatud aeg. Mulle väga meeldis! Ja kirjutasin käsitsi kuuelehelise (okei, kui tiitelleht maha arvestada, siis viielehelise) geograafia referaadi, nii tore. Küpsetasin piparkooke!
Eile toimus näiteringi jõulupidu, millest mul aimugi polnud. Esinemine ka, how cool is that? Nagu... marsin sisse enda arust tavalisse tundi ja siis pasundatakse kõrva, et hoppaa, esinema ja peole! Aga ülimalt mõnus oli, nägin ka oma pisikesi uusi Lille Jõulumaa sõpru ja lollitasin niisama. Natukene tegin õhtu poole kingutusi ka, ma olen nii tubli!
Mu issi veab mu täna kohe peale kooli oma nõmedasse proovi, kuhu ma absoluutslt minna ei taha. Peale seda toimub näiterngi jõulupidu vol 2, MIS MÕTE SELLEL ON? Õhtul on trenn ja mul on tunne, et pole Aurat juba sajandeid näinud!
Kolmapäeval toimub mu klaveri lõpupidu, meie Liebe. Esinen palaga, mida pole kordagi õpetajale mänginud. Allakäigutrepi 987. aste!
Neljapäev on ametlik vabaduse päev, jess! Hommikul kirikukoor kooliga, lõuna ajal nõme kirikukoor issi kooliga. Elame üle, elame üle. Mingi muusikakooli aktus on ka vist...

Kui algab vabadus, on mul ausõna aega jälle pilte teha!
Seniks aga,
xoxo

December 15, 2011

Even before Christmas has said Hello, it''s saying ''Buy Buy''

Hola!
Ma teen täna Lille Jõulumaa eri, sest just see oli kahepäevane sündmus, mille tõttu ma koolis teistest lootusetult maha jäin ning pool ööd matemaatikat järele õppisin. See oli põhjus, miks ma ei oska nüüd füüsika kontrolltööd ega tea midagi Kaare Juhan Liivi luuletustest ega ole võimeline sooritama ka keemia kontrolltööd perfektselt. See oli põhjus, miks ma alles eile öösel kell kaksteist õmblusmasina välja võtsin ja pluusi tegema hakkasin. See oli põhjus, miks ma ei tea midagi Maigitädi referaadist. Aga teate mis? NO REGRETS! Meil oli nii tore seal. :)
Okei, ma siis räägin põhiprogrammist. Meid oli neli: mina, Marilind, Sander ja Henry. Mina ja Henry olime paaris, samuti Marilind ja Sander. Korraga sadas meile peale umbes kakskümmend viis väikest, tormakat, aktiivset ja vägagi kiiret last. Üks programm kestis poolteist tundi. Võtsime nad väljas vastu, rääkisime, venitasime aega, sest nad tikkusid alati liiga vara tulema. Tegime soojendusmänge, mis minu meelest oli kõige lõbusam osa. Siis sai igaüks umbes kuus last endale, olenevalt laste arvust. Tegime seiklusrada. Käisime kurikuulsaid marakaid meisterdamas. Rääkisime samal ajal hästi palju, sest meie ülesanne oli mitte lasta neil
sekundikski igavust tunda. Mängisime sõnakette ja telefoni ka, oh well... sain ikka haigelt palju teada neist: lemmiksöögid ja -joogid, päritolulu, perekond, trennid ja huvid, hinded, kingisoovid, päkapikkude toodud maiustused, võõrkeeleoskused, koduloomad... Õppisime nende marakatega koos ühe laulu selgeks. Käisime ehitasime puust maja, akutrelliga ja puha... tegime kukerpalle ja spagaate, roomasime tunnelis (MUL ON MEGASUUR SINIKAS). Viisime nad väiksema
näiteringirühma näidendit vaatma, jutustasime hästi palju. Juhatasime näidendi sisse ja välja, küsisime küsimusi, jagasime auhindu... saatsime nad ära. Ja kohe, ilma igasuguse pausita, oli uus grupp peal. Tegime kõik uuesti läbi... ja seejärel oli peal juba uus grupp ning ootas. Ligi viis tundi läks kolme grupi peale järjest, võttis ikka päris võhmale.
Hmmm... mis siis veeli? See oli nii armas, kui meile tuli teisel päeval teiseks rühmaks üks lasteaiagrupp. Hoolimata sellest, et mul oli seljas roheline kleit ja ma ütlesin neile, et ma olen lilletüdruk (!), arvasid nad kangekaelselt, et vist siiski mitte. Ja leiutasid välja versiooni sellest, et tegelikult olen hoopis jõuluvana. Tulid kõik karjas minu juurde, ladusid ette oma kingisoovid ja küsisid, kas ma toon neile ikka nende kosmoseraketid. Ma ju ei saanud öelda: "sorri, tegelikult ma ei olegi jõuluvana, teda ei eksisteerigi tegelikult". Aga ma ei saanud öelda ka midagi stiilis:
"Jah, kullake, ma täidan kõik su soovid, otse LOOMULIKULT saad sa kõik, millest unistad". Puterdasin kokku, et nad kirjutaks kindlasti jõuluvanale (mulle) ja räägiksid vanematele raudselt sellest, mida nad kirjas mainisid. Parem oleks, kui vanemad kõik nende soovid täidaks!

Muidugi pidime leidma ka leidlikke lahendusi, kuidas võita või venitada aega. Üks grupp tuli kohale KUUSTEIST minutit varem, what? Eelmine grupp oli muidugi veel sees ka ja vaatas näidendit, nii juhtus pidevalt. Mängisime siis mänge stiilis "Arvake ära, mis on lilletüdruku nimi? Aga lillepoisi?" Nad pakkusid päris pikalt ja see oli hea. Edasi: "Aga mis teie nimed on? Loen kolmeni ja hüüame kõik koos nii kõvasti kui jaksame!". Muidugi oli see üks suur segadus, niisiis saime pakkuda randomilt Tambetit ja ma ei tea, Troojat, nii et lapsed naersid ja hüüdsid uuesti. Suurepärane. Mõtlesime kohal uusi mänge välja, mängisime plaksuhiirt teisel päeval. Ühel poisil oli digikas kaasas, tegime grupipilte, kusjuures venitasime ja sättisime ilusti kõik peale (minul neid pilti kahjuks ei ole, niuniuniu). Olid ka lapsed, kes ei tahtnud ringi võtta, niisiis võtsime ruutu. Ristkülikusse õigemini. Küll nad olid rõõmsad pärast. :)
Piltidel on minu kõige armsam grupp. Tegelikult polnudki nad MEIE grupp, hoopis näiteringi noorem grupp, kes tegid lastele Unustajate näidendit. Ooo kui hästi me Marilinnuga nendega läbi saime. :) Peale seda, kui lapsed kõik läinud olid, kaklesime ja naersime tagaruumis, parodeerisime nende näidendit ja tegime padjasõda. Näidendis oli üks koht, kus nende tekst pidi olema midagi stiilis: "Teeme jõulutoite!" "Jaa, ma teen verivorsti!" "Ma teen piparkooke!".
Me tegime järgi: "Kuule, teeme jõulutoite." "Hästi, ma panen nuudlite jaoks vee keema." "Ma tellin pitsapoisi". Muidugi oli meil väga palju muis toredamaid kohti ka, aga võib-olla ei tohiks avalikustada... kes teab. :)
Paar faktikest ka lõppu:
*Ma ei usu saatusesse. On üks aforism stiilis: "Saatus on nõrkadele. See on lihtsalt hale vabandus, et oodata asjade täitumist, selle asemel et need ise täite viia." Noh... ma ei sõnastaks seda nüüd NII karmilt. Kindlasti ei põlasta ma inimesi, kes saatusesse usuvad (eesti keele õpetaja on esimene näide, kes meenub!), aga ise pooldan rohkem selliseid "saatus on meie endi kätes" ja "igaüks on oma õnne sepp" ütlusi.

*Me vennaga läheme järjest hullemaks. Tegime vildikasõda täna. Jah, kuulsite õigesti. Mina alustasin muidugi, sodisin tal pool nägu punaseks. Kui ta selle avastas (ma ei mõista, kuidas ta kohe aru ei saanud), haaras ta muidugi musta ja oli valmis vastu ründama. Ma vingusin, et must on ebaaus, peagi ta nõustuski helesinise kasuks. Meil oli üks reegel: riideid ei puutu. Käed, jalad, nägu- suva. Õnneks osutusin mina selles temast poole osavamaks, sain ainult käele sinise juti. Martinil vaesekesel nii hästi ei läinud... aga vildikad tulid veega maha, niuniuniu. :(

Kõik tänaseks, loodan ikka, et nautisite ka,
xoxo

December 11, 2011

At Christmas, all roads lead home.

Bonjour!
Ma lubasin kallile Paula Johannale postituse pühendada, sest ta sõna otseses mõttes tiris mind hädast välja ja tõi mulle kooli üheksateist Helluse pudelit. Mul on endal ka neli, nii et kahekümne viieni pole üldse palju minna! Tore, sest ülehomme olengi juba marakaid meisterdamas ning muidu tuleks mul täna õhtul poodi joosta ning kakskümmend üks pudelit veel osta... huh, vot SEDA nimetatakse pääsemiseks. :) Aitäh sulle!
Jõulud lähenevad ka pöörasel kiirusel ja olen juba ahastuses, sest mul pole aimugi, mida ma kõigile kingin. Appi.
Kõnevõistlusel sain kolmanda koha muideks, pääsesin vist pahandustest. Geo olümpiaadi suhtes nii optimistlik ei ole, aga ega ma ju head tulemust ei lootnudki... vist. Käisin muusikaloos Härma ja Tobiase kontrolltööd järgi tegemas. Hahahaa, sedasama, mille ma ükskord totaalselt nässu keerasin. Jah, ma sain kahe ja viie tookord... kümnepallisüsteemis. Võrdluseks: kuus on viimane positiivne hinne. :) Pole kunagi varem üheksast madalamat tulemust saanud seal... aga tegin järgi (googeldasin haigelt lisamaterjali, õppisin iseseisvalt topelt juurde, kirjutasin megapika teksti maha, lisasin andmeid, mida mulle ei õpetatudki...) ja nüüd on kõik okei. Homme on koolituse peaproov, millest kujuneb katastroof. Teisipäeval ja kolmapäeval veedan siis aega marakaid tehes jõulumaal. Varsti tuleb klaveriga jõulukontsert ja ma ei oska oma pala lõpunigi mängida, edu mulle! Klassiga peaks ka jõulupeaoks tegema midagi. Samal ajal käib mulle jubedalt issi peale, et ma nende kutsekooli kooriga proove teeks. NO EI. Solfis tegin selle veerandi viimase kontrolltöö, parem oleks, et see hästi läheks! Homme on ajaloos ja matemaatikas kontrolltöö, nii tore, et meie õpetajad nii jõulumeeleolus on kõik. :)
Aga ei kurda üldse, tegelikult mulle meeldibki see jõulu-eelne jooksmine ja kõik. Head asjad ootavad mind ju ka. Reedel on Ragnekesel sünnipäev ning pühapäeval lähen rõõmsalt teatrisse. Lisaks ootavad mind piparkoogid, glögi, kingitused ja vaheaeg! Oooojaaa...:)
Fakt: mulle hullult meeldivad vanad hitid. Viimasel ajal oleme Lauraga neid nii palju üksteisele saatnud, et ise ka ei usu. Mul on nüüd hüüdnimi ka: Hitimeister. Lihtsalt... olen kasvanud üles oma isaga, kes teab vist küll KÕIKI mõnusaid vanu hitte peast. Tegin juba väikesena Modern Talkingul ja Led Zeppelinil ja Beatles´itel ja Pink Floyd´il vahet. Viimased kümme aastat on ta üritanud mind harida stiilis: "Noh, kes laulab? Mis laul? Mis aasta?". Ma olen targemaks saanud, aga ega ma ikka peast ei oska küll hüüda kohe "Led Zeppelin-Stairway to Heaven-1971". Ma ei taju, kuidas ta seda kõike suudab...
Fakt: mu vaieldamatu lemmikvärv on valge. Kõige puhtam, kõige rahulikum, kõige ilusam. Okei, aga edasi läheb asi väga vasturääkivaks. Ma jumaldan musta, mis on valge täielik vastand. Mulle meeldivad julged värvid ja ma sulan nähes näiteks türkiissinist, lipupunast või fuksiaroosat. Ja samas meeldivad mulle hullult ka pastelsed toonid, kõik need šokolaadi-, karamelli- või konjakitoonid... ohh. :)

Lõpetan tänaseks, eks ma ikka üritan siia rohkem kirjutada...
Olge mõnusad ja sööge mandariine ja piparkooke,
xoxo

December 5, 2011

Men are from Earth. Women are from Earth. Deal with it.

Täna öösel sadas lund!
Tegelikult ma väga ei oodanudki seda, eelmisest aastast juba nii siiber. Aga ega ma nüüd väga ei kurvasta ka. Ikkagi kolmas advent käes varsti.

Mu klaveriõpetajal oli sünnipäev, ma ilmustasin talle eile selle ülemise pildi ja tegin kaardiks. Muidugi käis juurde ka šokolaad ning muu selline värk, aga see pole hetkel sugugi tähtis. Igatahes andsin kaardi kätte ning olin valmis igaks reaktsiooniks alates vihkamisest ning lõpetades suure armastusega. Aga selleks ma küll valmis ei olnud: õpetaja vaatas pilti ja ütles entusiastlikult, et siit saab ju mängida! Ma olin väga kuidas-palun?-näoga. Ta võttis foto ja mängis mulle selle pealt ära mu kuuenda klassi pala. Kõik akordid ja noodid pole muidugi pildilt näha, aga ülejäänu oli tal enam-vähem peas. Uskumatu naine!
Muidu läks mul klaveris Chopini mängides hästi ja õpetaja KIITIS mind! Mis toimub? Kas see oli sünnipäevast tingitud ülendatud meeleolu või...?


Mis mul siis veel uudist... tantsutunnid algasid koolis, esimese korra kohta päris okei isegi. Õppisime rumbat ning ma uskumatul kombel sain pihta! Käisime eile õhtul peale mu klaveritundi Lauraga kinos "Laenatud aega" vaatamas, mis oli lihtsalt kohutavalt awesome! Ajas mu lemmikfilmide registri uppi ja tõusis kindlasti esimese viie hulka. On vast "Inception´ga" enam-vähem samal pulgal (VÄGA KÕRGEL). Hmm... meie koolikesel toimus sünnipäev, palju õnne! Sain isegi Kuu Tegijaks ja puha. Ja nädalavahetusel tegime piparkoogitainast, täitsa uskumatu kui mõnus lõhn igal pool üleval oli! Apelsin, kaneel, nelk, kardemon... appi. Ülehomme on kõnevõistlus ja laupäeval geograafia olümpiaad ka, jess. Varsti algab Lille Jõulumaa ka.
Ongi vist kõik... ma ju ometi ei unustanud midagi suurt ja tähtsat. Kindlasti mitte. Ei olnud ju midagi... oih, meenuski. 10.-17. juulil olen ma nautimas oma elu kusagil Eiffeli torni kandis Pariisis. Oma toreda issikese ja Lauraga. Me ju ometi ei istunud terve pühapäeva minu pool ega broneerinud majutuskoha- ning lennupileteid, mkmm. 14. juulil on kuulus Bastille´i päev, mis tähendab palju-palju ilutulestikku Eiffeli torni taustal. :) Ooooooo, ma ei suuda enam oodata!
Olge mõnusad ja visake ikka paar kommentaari ka,
xoxo

December 1, 2011

Bittersweet October. The mellow, messy, leaf-kicking, perfect pause between the opposing miseries of summer and winter.

Bonjour!
Mul on hästi vanad sügisesed pildid täna, mis ma lõpuks ometi üles leidsin. Teate ikka, et mulle sügis meeldib? Mu pildikesed vedelesid vahepeal kuskil suvalise mälukaardi peal lihtsalt. Igatahes pärinevad need kaheksateistkümnendast septembrist (ei match´i küll pealkirjaga täpselt, aga mulle lihtsalt väga meeldis see), mil me Laura ja Liisuga väljas käisime. :) Hmmm... noh, kaks ja pool kuud vanad tegelikult. Tundub küll nagu igavik!
Räägiks siis ilusti blogis ka oma päkapikuloost, kuigi ma olen seda vist juba tervele maailmale jutustanud. Esimesel advendil otsustasime vennaga sussi aknale panna. Hmm, otsisime segaseks ennast. Vend üritas oma tosse aknalauale nihverdada, aga ma seisin ette sellise "ainult üle minu laiba" näoga. Otsisime tulihingeliselt susse edasi. Lõpuks jäigi nii, et venna võttis kummutist soki ja mina enda sukkpüksid, kuna midagi paremat me ei leidnudki. :) Järgmisel hommikul oli Pergale šokolaad sukkpükste sisse libistatud. Hästi Mannu, hästi!
Muidu oli üldse selline... põnev advent. Ei mingit lund, ainult veeloigud ja hall taevas igal pool. Aga ei kurda üldse, meil oli Lauraga küll väga-väga-väga tore ühe vihmavarjuga taielda keset linna. Jälle miski, mille poolest need jõulud meelde jäävad!
Vahepeal... ma olen õppinud hästi palju. Tegin lots of proove näiteringiga esinemiseks ja tõmblesin viimasel minutil oma hinnete pärast. Üks neli tuli, olen hinnetega rahul. Kuigi samas... MATEMAATIKA? Nagu tõsiselt või? Oleks siis mingi suvakas bioloogia või midagi sellist. Aga ei, muidugi just matemaatika, muidugi. Ma ei lähe reaali, just sayin´. :)
Kolmapäeval oli killer päev. Viimased jõupingutused koolis veel oma hinnete nimel! Peale tunde läksime otse õlletehasesse, kus oli äärmiselt tore tegelikult. Noh, lõpus kiskus ära, aga näiteks tegin ma oma suurepärase telefoniga sealt ülevalt supilinnast pilti ning Randolfi, Eneli ja Lauraga papupilti. Peale seda suundusime Lauraga koos minema, mis oli ikka veel äärmiselt tore. Ja siis ma jooksin otse näiteringi peaproovi... ja sealt edasi esinema. Vot sealt alates läkski kõik käest ära! Pea hakkas valutama, tekkis palavik. Jooksin peale esinemist veel muusikakooli. Muusikaloo kontrolltöö, meine Liebe. MA EI OSANUD MITTE MIDAGI. Lihtsalt... pea oli tühi. Mängisin kuulamises Bingo Lotot ja olen üllatunud, kui ma viis õigetki kümnest saan. Teooria läks vast tsipa paremini, aga mul oli ikkagi megahalb olla. Solf oli õudusunenägu. Pea valutas, süda oli paha... istusin diktaadi ajal niisama ega saanud millestki aru, toppisin randomilt noote kuhugi. Ei eristanud dominantjuhtseptakordi dominantkvartsekstakordist ning unustasin trioolide peale kolmed kirjutada... mul oli nii-nii-nii paha. Õhtul peale üheksat jõudsin koju, magasin puhtalt kaks tundi. JA SIIS MA HAKKASIN ÕPPIMA. Oh koolinädal, meine Liebe! Mu meisterskillidega perearstist ema pani diagnoosiks ülepinge, nojah.
Eile mäsasin koolis käsitöös oma pluusiga, sujub päris hästi juba! Peale tunde oli lauluvõistlus, Kristi võitis!!! Palju õnne! Noh... ma vist ei üllata, kui räägin, et tormasin kohe muusikakooli? Sest ma armastan klaverit! Tegelikult mulle hetkel meeldibki, sest arvestused on kõik tehtud ja nüüd ei tulegi muud kui ainult lõpukavaks valmistumine. Oh well. Jaanuaris hakkan siis hullupööra harjutama, hetkel naudin oma vabadusepõlve. :) Trennis toimus veepall, ainsad kaks väravat lõin mina. Ja me saime ikkagi kaela, niuniuniu.
Täna vastasin kehalises oma elemendid ja kombinatsiooni hindele, meil algavad nüüd tantsutunnid, mis tähendab, et ei mingit akrobaatikat enam! JESS! Peale kooli toimus näiteringi koolitus jälle, ehitasime puumajakest ja tegime mänge ja assisteerisime näidendeid ja panime kava kokku. I´m gonna die seal, sest ma kardan, et ma ei saa hakkama selle suure lastekamba juhendamisega. Mul on päris palju kogemusi, milleks lapsed suutelised on...
Neljapäeval on eesti keele kõnevõistlus või midagi sinnakanti, esinen luuletuse ja proosatekstiga. Parim osa: ma pole oma proosateksti lõpuni lugenudki! Way to go, Mannu. See peaks mul idee kohaselt peas olema... khmkhmm, naerukoht.
Mõtlen teile järgmiseks korraks midagi põnevat välja, praegu lähen kuhugi... küll ma endale rakenduse leian!
xoxo

November 26, 2011

Esimene advent!

Bonjour!
Meil oli kolmapäeval karjäärinõustamine koolis, kuigi targemaks ma ei saanud ning ega ma midagi otsustada ka ei suutnud. Positiivse üllatusena tuli see, et artistlikkuse eest sain 46 punkti 45-st, mis tähendab, et tädike oli joone tabelist välja tõmmanud. Eks ma siis häguselt aiman, kuhu poole mul kõige kasulikum minna oleks... peale koolipäeva istusime Paula Johannaga õpetajate toas ning lahendasime saksa olümpiaadi ülesandeid, jess. Kolm tundi muusikakooli elasin ka ilusti üle. Klaveritund oli ikka haigelt pingeline: õpetaja palus mul veidike väljas oodata, niisiis ma lahendasin matemaatikat, kuulasin muusikat, õppisin muusikalooks ning lobisesin
Džessikaga. Mingi hetk tulin ma õpetajale meelde jälle, niisiis ta kutsus mu sisse ja meie tund kestis lausa seitse minutit! Jõudsin selle aja jooksul oma palakese ära mängida ning oligi finito. :)
Muideks hakkan ma muusikakooli jõulupidu üksinda korraldama, edu mulle!
Neljapäev... ee, istusime saksa keeles jälle ja tegime ülesandeid. Näiteringis käisin, ma vihkan Mattiast, just sayin´... Koolitus kestis ka poolteist tundi, õppisime laulu ning rääkisime vastutusest ja ohutusest seoses lastega. Trennis toimus veepall õhtul, see oli esimene kord, kus me poistelt pähe saime! Aga nad muutuvad järjest ebaausamaks ja nahhaalsemaks. Mind uputati kahel korral ja ma tõesti ei lugenud kõiki neid muhke ja sinikaid, mis sealt sain. Noh... enda kiituseks võin öelda, et aga ma ka lõpus enam kõige eeskujulikum polnud. :)

Reedel toimus saksa olümpiaad lõpuks. Enda arust oskasime kõike, aga Kommerts pani võistluse kinni. Niuniuniu. Koolitus toimus ka, õppisime laulu edasi ning tegime raja läbi. Haha, ma ei saa ise ka hakkama sellega! Auli kiusas mind, aga see selleks. Õhtul kell seitse saime Marilinnuga kokku, veetsime toredasti peaaegu neli tundi. :) Pildistasime tulukesi, nägime tuledes kuuske (kui tõstukiga tulesid külge pandi, pidid mehed need korraks põlema panema), jõime sooja kakaod Vanemuise ees, kiusasime telefoni teel Mattiast, jooksime üle inglisilla, kummardasime Hugo Treffnerit ja tegime talle ülistuslaulu, käisime PEAAEGU üle kaarsilla, istusime kortslehtede jäänuste juures, klatšisime oma issisid, kõndisime linnas üksteise käevangus ja naersime lõputult. Oooojaaa... Marilind, sa oled awesome!
Eile nägin "Koidukuma" ära lõpuks, oli ka aeg! Mitte et ma enam ammu fänn oleksin, aga see oli ikkagi nii armas. :) Käisin solfis ja kaunistasin oma toa jõulutulukestega ära, kõik on nüüd nii mõnusalt jõulune. Täitsa haige, kui palju rabelemist nüüd tuleb koolis selle reedese koolist puudumise tõttu. Alustaks näiteks selle füüsika ühe parandamisest... kaks päeva enne hinnete väljapanekut, jess! Füüsika oli mul endalegi üllatuseks puhas viis enne. Saame hakkama.
Ahjaa, oleksin peaaegu unustanud... EGA KEEGI EI JOO HELLUSE JOGURTEID?! Neid väikeseid, topsiga. Mul oleks vaja kakskümmned viis (!) topsi kokku saada, aga meie peres ei joo neid MITTE KEEGI. Ma oleksin väga õnnelik, kui keegi mulle ühegi tooks. Palun-palun-palun.
EDIT: Just lugesin PJ blogist, et ta armastab neid. APPIKENE, see on parim kokkusattumus ever! Paula Johanna...? :) Ma suudleksin maad su jalge all, sa ju tead...

Aga lippan siis raekojaplatsile esimest adventi tähistama,
xoxo

November 22, 2011

You don't love a woman because she is beautiful, but she is beautiful because you love her

Hello!
Kiire-kiire-kiire postitus, seega mingit erilist sisu pole mõtet loota.
Ma käisin pühapäeva hommikul härmatist pildistamas nagu näha. Veetsin veel empsiga kvaliteetaega poodides ja käisin Lauraga jooksurajal KÕNDIMAS, lugesin "Uhkust ja eelarvamust" ning mängisin klaveril huvi pärast "Für Eliset" natuke, üllatavalt kerge oli... kas mina olen osavamaks läinud või ongi see pala ebanormaalselt kerge? Hmmm, kindlasti see teine variant. :)
Esmaspäeval oli tavaline koolipäev, mis sisaldas ka kehalise akrobaatikat (ich hasse, ma ei jõua tantsutunde ära oodata). Ajaloos sain viie, millega on ka trimestri hinne ilusti kindlustatud. Matemaatika tuleb vist sel korral esimest korda elus tunnistusele neli, aga elame ilusti üle. Kõik muu peaks vist korras olema... geograafia on ka nelja ja viie vahel, loodame, et Maigitädi halastab ja teeb mulle heameelt. :) Peale kooli käisin Kaare juures selleks kõnevõistluseks õppimas, näiteringis (harjutasime intensiivselt 30. novembri esinemiseks) ja muusikakoolis (sain mingeid Mozarti fantaasiaid, Chopini nokturne ja Bachi prelüüde hästi palju, how cool is that?).
Pildid on üha jõulusemad ja jõulusemad, palun vabandust. :)
Lippan nüüd õppima, olge ikka tublid ja kommenteerige (Marii on ikka selline neutraalne teema, keda kommenteerida võib!) ikka lõbusasti,
xoxo

November 19, 2011

Son, if you really want something in this life, you have to work for it. Now quiet! They're about to announce the lottery numbers. (Homer J. Simpson)

Tsauki kõigile!
Tegin uusi jõuluseid pilte eile, selline jõulumeeleolu tuli peale et... appi.
Täna tuleb pisikene faktipostitus, pole juba kohutavalt ammu seda teinud!

*Mulle hullult meeldib kloori lõhn. Näiteks mu ema vihkab seda, ma absoluutselt ei saa temast aru. Kuidas. See. Võimalik. On? Sellega seoses meenuvad kohe vägaväga ammused (10 aastat tagasi?) perega Kuremaal basseinis käimised, erinevate laagrite ujulad ja esimesed ujumistrennid, ammused Arenas peetud sünnipäevad, seitse aastat tagasi Aura riideruumis Katiga peetud gossip´id ja toona pidevalt Aurasse kaotatud käterätid. Mingid Saksamaa troopikasaared ega Läti Jurmalad mulle klooriga ei meenu, aga vot just sellised nostalgilised mälestused tulevad alati meelde. :)

*Vahepeal on mul nii kahju, et üheksakümnendatel polnud fotograafia veel sugugi hästi arenenud. Võrdlen vanu pilte endast ning praegused pilte Mariist ja... MIS KEEGI MINUST KVALITEETSET PILTI EI TEINUD, KUI MA MÄNGUMAJAKESEST VÄLJA VAATASIN?!

*Ma kirjutasin jõuluvanale kirja umbes seitsmeselt ning mis te arvate, mis oli esimene asi nimekirjas? Aga muidugi täiesti tavaline VATT. Tahtsin vatiga nägu tupsutada. :)
*Mul on üks laul, mida ma kuulan õhtul hilja peale eriti rasket ja pikka päeva. Geniaalne viis, kuidas juhe jälle lahti harutada. Põhimõtteliselt saatis Laura kunagi mulle "maailma kõige vaiksema veebilehe" lingi ja see laul oli seal taustaks. Kohutavalt mõnus lehekülg, soovitan proovida. Kõik oli põhimõtteliselt lumivalge kui välja arvata erinevad inspireerivad lausekatked, mis seal taustal vaheldusid. Aga kuna ma alati ei viitsi minna internetimaailma seda lehekülge
taga ajama, tõmbasin lihtsalt muusika telefoni ja ajab asja sama hästi ära. :)

*Mul on tunne, et fotograafia arendab täiega mu loovust ja mõtlemisvõimet. Et saada head pilti, pean ma tegema vahel mingeid täiesti x-asju. Näiteks selle postituse tulukesepiltidega oli juba üsna suur jamamine. Võttekoht: aknalaud. Taust: must värviline paber. Kuna mul olid kõik paberid mingid rebitud ja augulised, läks mul kokku vaja NELJA musta paberit, et normaalne taust saada. Riputasin tulukesed akna kohale teibiga rippuma ja mõnest kohast köitsin nööriga, et need koos seisaks ega laiali valguks. Tassi tõstsin vähemalt pool meetrit ettepoole, et pildile jääksid ainult TULUKESED, mitte TULED koos juhtmetega ise. Hullult keeruline oli jätte muljet, nagu tulukesed kerkiksid tassist, aga peale mässamist sain hakkama. Noh, tegelikult polnud see väga hull. Aga ma olen pildi nimel palju imelikumaid asju teinud: klaverile markeriga kirjutanud, arbuusist piparkoogivormidega kujundeid lõiganud, potililli potist välja võtnud, kirsse jääkuubikusse pistnud, raamatukuhja metsa tassinud, heinanohu käes vaeveldes põllupilte teinud, lillepottidele aforisme kirjutanud... oojaa. :)

*Ma pole kunagi tuulelohet lennutanud, niuniuniu. See asi tuleb ära teha!
*Ma kirjutasin ükskord nimekirja asjadest, mis ma tahaksin enne surma ära teha... vot SEE tuli küll pikk. Kõik need langevarjuhüpped ja Pariisi külastamised ja vahetusõpilaseks kandideerimised ja viinamarjaistandustes käimised ja sukeldumised ja õhupallisõidud ja uue aasta vastuvõtmised ilutulestikumaal (Hiinas) ja tähtede all magamised ja sõpradega reisimised ja raamatu kirjutamised ja ise koduse jäätise tegemised ja päikesetõusu vaatamised mererannas diivanil istudes... Põhimõtteliselt on mul kolm asja juba ära ka tehtud: olen õppinud mängima ühte pilli, kõndinud üle kaarsilla kaare ja hankinud kirjasõbra.

*Mulle meeldivad vanad romaanid. Tekib nii kultuurne tunne alati. Nüüdseks olen siis läbi lugenud näiteks "Tuulest viidud", "Hüljatud", "Vihurimäe", "Jane Eyre´i" ning "Uhkuse ja eelarvamuse". Way to go, Mannu!

Hmmm.... rohkem fakte ma vist välja mõelda ei suuda täna.
Näitan oma koduaknast tehtud miljonivaadet ka teile:
Aga kommenteerige ikka ja olge lõbusad,
xoxo

November 13, 2011

If your name was homework, I would be doing you on my desk right now

Bonjour!
Ma lubasin küll endale, et ma ei tee uut postitust enne, kui ma eelmisele vähemalt ühegi kommentaari saan, aga siin ma nüüd istun oma nulli kommentaariga ja vajadusega oma pilte ja elu internetis jagada. :) Hakkasin mõtlema, et muidu ma äkki ei saagi enam kunagi blogida...
Eile oli heliredelite arvestus, MA SAIN ÜHEKSA! Fyeah, ma olin/olen niiiii õnnelik lihtsalt. Kõik eelnevad kuus aastat (kaks korda aastas) olen ma heliredeleid mängides olnud meganärvis, vererõhk on tõusnud, hingamine kiirenenud, pulss väljunud kontrolli alt, käed kohutavalt värisenud... seekord oli mul lihtsalt täiesti ükskõik. Sain kaks päeva enne arvestust heliredelid teada, mängisin neid üksinda kodus, õpetajale enne arvestust ette ei näidanudki, võtsin vabalt. Chill. Kümme minutit enne arvestust küsisin igaks juhuks üle, kas cis-mollis on ikka pika kolmkõla teises pöördes vasakus käes mustal klahvil neljas sõrm, aga muidu õpetaja neid enne ei kuulnudki. Jah, mina ei närveerinud, see-eest närveeris minu eest klaverigeenius Dzessika, kes mingi konkursi tõttu on sel aastal heliredelitest üldse vabastatud. Muretses minu pärast, nii armas. Me oleme ju ikkagi kuus aastat koos ukse taga närveerinud, šokolaadide ja nätsude peale kihla vedanud, vahel pisaraid valanud ja veidi tihemini õnnest ringi hüpanud. Imelik oli ilma temata... Ja teate mis?! Mul hakkas üksinda enne arvestust IGAV. Ma ei viitsinud ära oodata, kuna minu järg käes on. Uitasin koridorides ringi, tegin matemaatikat, lollitasin vetsus sooja
veega ja mängisin hoopis Brahmsi ja Mozarti palakesi. Hahahaa, õppealajuhataja võttis mu varem vastu, sest tal hakkas minust vist kahju. :) Igatahes mängisin ilusti ära, ainult E-duuri juhtseptakordi pikas arpedžos feilisin kolmandal ringil haledalt. Aga kuna "tehniline tase ja kiirus olid head", siis pandi mulle heldelt üheksa. WOHOO, jessjessjess! Hakkame juba kuhugi jõudma...
Lugesin eile oma vanu orkuti iseloomustusi ka ja naersin ennast segaseks. Appikene.

Paula Johanna: hahahahahahahahahah.. mannul on omamoodi arusaam pillist nimega vibrafon. ta kirjutas täiesti rahumeelega lünka vibraator ja olekski selle sinna jätnud, kui ma poleks "khm" teinud.. oi mannu :D
Airiin: Marisel pole peas kõik päris korras :D igasuguste kalduvustega inimesi leidub, aga niisuurt jobu pole ma veel näinud :D:D (( HEAGA )) :D
Johanna: mannnu :))))))))))))))))))))))))) hullllllllllllllllllult musi mul !?!?!?!?!?!?!?! (kkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk)
hha ;dd tegelt on nii et mannu on üks ohmooon mul, noh lühidalt öeldes Pr. Keefir. :D jja, mannule väga meeldib see nimi. mannu on sjuke ülbik, kes sodib teiste inka vihikuid ja kõike muud sellist, ja kes ei tee hiirel ja elevandil vahet sest mõlemad on halli värvi, nii mannulik mis? noh tegelt oli see bio ja inka õpikutega, aga no ega keegi niikuinii peale mannu aru ei saa mida ma siin pläran , amulpoh. :D , KALLIS ;*
Liisu: mannu on minu hulluke, see peaks kõik ütlema. :) KUUS SÕRME VEEL PÜSTI.

Oooojaaa... seal oli palju hullemaid, aga mingi delikaatsustase peab säilima, seega saate sellised viisakad. :)
Hetkel idee järgi õpin saksa olümpiaadiks aka blogin ja teen käsitöösse lõikeid aka otsin blogile pealkirja. Nojah.

Pildid on pühapäevast, sest tuli tahtmine midagi teha.
Kommenteerige ikka ja olge mõnusad,
xoxo

November 1, 2011

I'd much rather be a woman than a man. Women can cry, they can wear cute clothes, and they are the first to be rescued off of sinking ships.

Ma olen hommikuti niiiii väsinud.
Ma olen nii väsinud, et kui keegi tõmbaks mu seest väsimuse üheks pikaks lõngaks ja keriks selle kerasse, saaks ta meie planeedile haapsalu salli kududa. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks piisakestest, oleks planeedil Maa nii kõrge veetase, et maa külgetõmbejõud enam sellele ei mõjuks ja maailm hakkaks vett ühe ääre ajama. Päikesesüsteemikaartidel kujutataks seda ka nagu mingit vettpritsivat planeeti, mis kastab kõik tähed ja teised planeedid märjaks. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks üliväikestest tindiosakestest, jätkuks sellest terve Endla Kaare eesti keele kontrolltöö jaoks. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimusosakesed kaaluksid kõik 0,000000001 grammi, oleks mu väsimus umbes sama raske kui teisepäevane koolikott. Ma olen nii väsinud, et kui iga mu väsimuskübeke oleks inimene, jääks seitse miljardit kõvasti liiga haledaks numbriks. Meid oleks nii palju, et enamik peaks kuule elama sõitma. Meil oleks vaja Jupiteri kuutkümmend nelja (?) kuud tegelikult. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks liivakübemetest, saaks sellega täita vähemalt kümme Sahara kõrbe. Ma olen nii väsinud, mu väsimust tuleks mõõta moolides. 6,02 x 10 astmes 23. Ja kui kõik need moolid kokku lugeda, tuleks see arv ikkagi nii pikk, et kõik maailma pastakad saaksid enne tühjaks ja kõik paberid enne otsa, kui need nullid seal arvu lõpus ükskord otsa lõppevad.

Jah, saite vast häguselt aru, et ma pole väga hommikune inimene. Aga viimastel päevadel pole ma hommikuti väga väsinud olnud... Ma ei tea, kuidas. Enne südaööd sain viimati tuttu vast... oot-oot, selline aeg on ka eksisteerinud?
Umm... viimased päevad on üsnagi kiirelt möödunud. Viimasel vaheajapäeval käisin Ragnega kaarsilla tipus, mis oli äärmiselt teistsugune kogemus. Polnud sugugi hullu, sest kõrgust ma õnneks ei karda... aga kogu aeg oli silme ees, kuidas see poiss sealt "Mängult on päriselt" raamatust endal kaela puruks kukkus ja surma sai. Aitäh julgustamast, kohustuslik kirjandus!
Eile oli kurikuulus kolmapäev, kusjuures peale pikka koolipäeva võttis Hallik veel minu, Liisu ja PJ enda juurde olümpiaadiks kordama. Peale seda oli kolm pool tundi muusikakooli, oh Klavier, meine Liebe! Õhtul õppisin nagu segane Kaare haigelt pikka kodutööd, mida ta tegelikult ei küsinudki...
Täna käisin peale seitsmendat tundi Liisu, PJ ja Eneliga homse fotonäituse jaoks pilte üles panemas. Seal läks noh, eeeee... kaua. Lõpetasime Liisuga kolm tundi hiljem, MA EI TAHA NEID PILTE ENAM KUNAGI NÄHA. Ma ei tee kunagi enam ühtegi näitust. See redelitel üles-alla turnimine, piltide paigutamine, kleepimine ja lampide pööramine ajas mu hauda. Hiljem käisin üksinda veel pimedas ja tühjas koolimajas (olin ühe töölehe klassi unustanud) ja üks pilt oli juba alla kukkunud! MISMÕTTES? Lippan homme vast koori ajal sinna ja panen üles tagasi. Õnneks mängisime trennis veepalli, mis oli vägagi lõõgastav. Nii rahustav on teiste peale karjuda. :) Ma võtsin kogemata kapivõtme koju kaasa, aga ega ma ei imesta ka.

Homme on siis näituse avamine ning mul pole aimugi, milliseks see kujuneb. Loodan parimat igatahes. Siis hüppan klaveri lisatunnist läbi ning peale seda jooksen muusikakooli juubeli(?)kontserdile. Saan lõpusõrmuse, wohoo! Veel aasta aega tagasi olin kindel, et seda asja ma küll ära ei lõpeta. Nojah, vara veel hõisata, ma pole siiani ühtki eksamit sooritanud. Kolmapäeval ootab mind ees esimene (noh, eksamiks on seda palju nimetada) arvestus, ootan positiivset hinnet igatahes. Karjäärivestlus peaks ka kolmapäeval toimuma. Mu kässa sall peaks enam-vähem valmis olema, nii põhimõtte pärast võiks seda mustrit veel paar korda teha ju... Järgmisel teisipäeval on lõpualbumite pildistamine juba, eieiei.

Lõpetan tänaseks, kirjutage siis ikka usinasti kommentaare. :)
Mis mul ikka veel öelda on? Follow your dreams,
xoxo

October 29, 2011

Life is like a hot bath. It feels good while you’re in it, but the longer you stay in, the more wrinkled you get.

Tsauki kõigile!
Ma ärkasin siiski neljapäeva hommikul haigelt vara üles ja vedasin ennast Ihatesse. Mul pole aimugi, kust ma selle põikpäise mõtte peale tulin, aga päikesetõusu ajaks kükitasin juba männimetsas ja otsisin paaniliselt kastepiiskades ämblikuvõrke. Leidsin ka? Hahahaaa, hea nali. See-eest oli hästi palju udu ja salapära ning muidugi kujutasin endale ette, et olen Narnias. :) Tagant järele mõeldes on päris jube meenutada, et ma olin hommikuhämaruses üksinda kusagil metsas tsivilisatsioonist eemal ning ükskõik kes oleks võinud mind minema lohistada... nojah, sel hetkel oli minu aju muude lollustega koormatud ega saanud tühiste asjadega tegeleda.
Hmm... mis ma siis räägin? Ericust pole nagu ammu jutustanud... meil oli neljapäeval veepall (JÄLLE) ning kuna poistega talle pläkutada ei meeldi ja tüdrukutest ainult meie Kelliga olimegi, pööras ta mulle äärmiselt palju tähelepanu. Noh... ta jõudis meie vestluse jooksul vast miljon korda mainida, et ma olen samal arenguastmel kui tema viieaastane poeg. Kõik ainult seetõttu, et ma kuulsin temalt midagi stiilis: "peale veepalli annan kõigile kolvikarikad" ning kui ma seletust nõudsin, ütles ta, et isegi tema poistele ei lähe "Autod" peale enam. Kutsus mind McQueeniks ja noris üldse igal võimalusel. Meil on nii soojad suhted. :)
Ma korra mingis postituses mainisin ka, et ühe kaheteistaastase poisi suhtes peaksin silmad lahti hoidma. Pole aimugi, mis ta nimi on, aga Eric kutsub teda millegipärast Elevandipoisiks. Noh, nüüd pole silmade lahtihoidmisest enam mingit kasu. MA. PEAKSIN. LÄHENEMISKEEELU. TAOTLEMA. Rippus terve trenni mul küljes, rääkis minuga, karjus üle basseini mu nime, üritas uputada, jälitas igal sammul ning podises iga kord, kui ma palli temalt ära võtsin. Milline Romeo.
Homme kavatsen minna Lauraga viimast korda sel hooajal jooksma. Põhjus lihtne: algab november, ilmad lähevad külmaks ja pimedaks ning esmaspäevast hakkab uuesti kool, mistõttu nagunii pole enam aega. Nii kurb hakkab kohe... meie jooksuaeg (pole vaja end imelikust sõnast häirida lasta...) kestis kokku seitse kuud, mis on selline peaaegu lumest lumeni aeg. Selle aja jooksul sai jooksurajal nähtud palju toredaid tuttavaid, hullumeelseid võõraid, üha kaugenevaid kalamehi ning kuuldud palju uusi pommuudiseid, kõiki muid uudiseid, mõttetuid uudiseid ja kõiki neid teisi imelikke mõtteid. :) Praegu jäin mõtlema, et see on täitsa pidulik lõpetamine... äkki peaks pidulikult riidesse ka panema? Lõpetaks viimsed ringid ikka kleidis ja kontsadel.
Ma vaatasin "Tuulest viidud" eile öösel läbi. SEE. FILM. KESTIS. PEAAEGU. NELI. TUNDI. Aga läks siiski päris ruttu. "Avatari" ajal ma küll piinlesin saalis, kuid nüüd lihtsalt kudusin vaikselt ning vaatasin, kuidas Scarlett järjest kõigi oma meestega abiellus ning lapsi sünnitas. :) Ma peaks kogu aeg selle filmi taustal kuduma. Geniaalne moodus salli pikkuse kasvatamiseks.
Homme hommikul plaanin Ragnega kaarsilla kaarele minna, sest täna sattusime Maaliga linnas olles juhuslikult kokku ning meil oli vägaväga lõbus. Kuna me ei osanud keegi väärikalt kõigi inimeste ees kaarele astuda, kavatseme upitada ennast sinna hommikul, mil keegi meid loodetavasti ei näe. Vot nii tegeletaksegi keeruliste situatsioonidega: teed asja pimeduse varjus tasakesi ära, et keegi ometi ei näeks! Nii tore, kui mu blogisse ka midagi sügavamõttelist satub...
Lõpetan tänaseks, olge siis mõnusad ja nautige viimast vabaduse päeva täiel rinnal!
Ja siis lihtsalt kannatage kooli kuni järgmise vaheajani, niimoodi veel aastaid järjest. Palju kannatust kõigile!
xoxo