January 29, 2011

The best part of beauty is that which no picture can express



Täna on olnud väga mõnus päev, siiani vähemalt. Hommikul sain magada kella kümneni, uskumatu. Sõin ja mässasin natuke, siis algas fotopäev. Ma üritasin teha midagi hästi lihtsat ja hoida kõik väga tagasihoidliku, täpselt nii, nagu Laurale meeldib. Terve see pildistamise aeg oli mul nagu "Appi, ei ole võimalik, see on nii-nii lahe". Arvutisse laadides kustutasin umbes kolmandiku piltidest lihtsalt ära. Masendav, ma ei jäänud üldse rahule. Aga vähemalt oli tore neid pilte teha. Järgmine kord teen jälle midagi hästi keerulist, äkki tuleb siis välja ka. :)
Keset fotopäeva helistas Laura ja kutsus mu õue. Lõpetasin kähku (kolmveerand tunniga) ära ning pool üks saimegi kokku. Laura vedas mu E-kunstisalongi mis oli ülilahe. Ma polegi seal varem käinud, harimatu nagu ma olen. Siis käisime veel raamatukogus ja Riiamäel kunstipoes, Laura sai omale mingi valge varjutamise pliiatsi. Igal pool mujal käisime ka, tore oli. :)

2 comments:

  1. kas Sa, preili, ei leia, et see eneseupitamine lõpeb Sul mingi hetk halvasti?
    jälgin Su blogi juba mõnda aega ja see enesekiitmine riivab silma pisut.

    jah, kaunid pildid muidu.

    ReplyDelete
  2. Hmmm.. huvitav küsimus, aga ma absoluutselt ei usu, et see tõsi oleks. Korra isegi mõtlesin, et appi, äkki ma tõesti arvan endast liiga palju? Igaks juhuks küsisin isgi emalt üle. Tema sõnul on mu enesehinnang väga adekvaatne, nii et kõik on korras. Ja keda ma rohkem usaldan, oma ema või suvalist anonüümset? Raske valik tõesti, eks.

    Ja Sa absoluutselt ei pea mu blogi lugema. Rikud nii ainult enda tuju. Ja kommenteerides ka minu oma.

    ReplyDelete