February 28, 2011

Science is always wrong. It never solves a problem without creating ten more.



Eile öösel vaatasin vanu slaide, mis olid ülinaljakad. Lasime pimedas selle vana masinaga neid pilte valge lina peale, kuna mu vanaisa oli kunagi fotograafiaga tegelenud. Täitsa osav oli, lihtsalt mõni pilt oli nii-nii naljakas. :)

Nii. Üks pilt oli selline, kus oli hästi palju sugulasi koos. Enamus seisid tagumises reas, ees kükitasid minu pisikene onu ja veel mõned. Igatahes, minu pisikene onu nuttis/vingus mingi asja üle, üks naine pahandas ja noomis teda. Kaks tšikki esimeses reas üritasid kaamerasse naeratada ja ei teinud sellest väljagi. Tagumises reas seisis üks naine, kes oli oma pea käte taha peitnud, umbes ma-ei-tea-kes-te-kõik-siin-olete nägu tehes. Tema kõrvalolija vaatas minu väikest onu ja seisis käed puusas. Kolm naist üritasid vaadata kaamerasse. Paremalt pool oli küljega üks mees, kes ilmselt kõndis pildile alles. Võimas. :D




Järgmine pilt. Ma arvan, et mu väike onu oli minema lennanud, sest terve esimene rida vahtis taevasse ja mu onu oli pildilt kadunud. See, kes enne oli enda nägu peitnud, polnud ilmselt midagi näinud ja peitis ennast edasi. See onuke oli lõpuks pildile jõudnud ja naeratas nüüd kaamerasse. Ülejäänutel olid silmad kinni.
Hahahaa, see oli palju toredam kui "Eesti otsib superstaari", ausalt. :)




Ja ma ju ütlesin, et ma ei saanud fotopäeval häid pilte!



Head veebruari lõppu, varsti tuleb KEVAD! :)

February 27, 2011

We must believe in luck



Ma olen juba päris pikka aega arvanud, et ma elan totaalselt valel pool jõge. Ausalt. Kõik, absoluutselt KÕIK toimub teisel pool. Ma käin teisel pool jõge ujumistrennis. Ma käin teisel pool jõge muusikakoolis. Näitering on teisel pool jõge. Oma kalli kassi sain seitse aastat tagasi Paula käest, kes elas tol hetkel teisel pool jõge. Oma esimese kaamera sain Lõunakekusest, mis asub teisel pool jõge. Üldse asuvad kõik poed teisel pool jõge. Ja mõlemad kinod ka. Vaatamisväärsused, nagu Toomemägi ja raekojaplats, on teisel pool jõge. Kesklinn on teisel pool jõge. Treffner on ka teisel pool jõge! Ja teate mis? Ka Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia asuvad sealpool... Ainult mu kool on siinpool, kas pole mitte irooniline? Ja Annelinn ka, jess!
Täna pidin kõndima ühte kohta, otse loomulikult asus see TEISEL POOL JÕGE. Kõnnin, kõnnin, kõnnin sillani. Sest muidugi ei saa mina minna igale poole otse nagu normaalsed inimesed, ma pean pidevalt üle silla kõndima. Nii, jõuan sillani, kõnnin üle ja... DAMN, see oli vale sild! Mismõttes? Ma olin õigest juba mööda tulnud ning sattusin valele sillale. Nii minu moodi lihtsalt.

Eneli pidas sünnipäeva eile, palju õnne tagant järgi! Käisime kinos, JÄLLE. "Mina olen number neli" - see oli niiiii naljakas lihtsalt. :D:D Tegelikult oli see mingi täielik action, aga me Lauraga naersime suht iga koha peal. Isegi Kristi naeris, kuigi ta väga üritas tõsist nägu teha. Eriti hea oli koht, kus mingid Voldemorti-sugused maskeerisid ennast ära ja läksid poodi. Müüja küsib: "kilekott või paberkott?". Voldemort teeb sellist korisevat kurguhäält vastu. Hahahahaa. :D Ei, hea film oli tegelt, mulle väga-väga meeldis.

Täna oli mingi fotopäev, aga ma ei saanud midagi väga head ja ei viitsi seepärast neid pilte arvutisse laadida. Vanad pildid, sorri. Noh, nädal aega vanad. Kevad võiks kiiremini tulla, ma oleksin väga õnnelik.

February 24, 2011

Divorces are made in heaven






Niisiis, ma üritan teile jälle midagi põnevat välja mõelda:

*Ma ei suuda filme vaadates mitte kunagi tegelaste nimesid meelde jätta. Ma vaatan filmi, saan kõigest aru, naeran ja nutan, elan kaasa ja kui saalist välja astun, ei ole mul enam aimugi, kes oli kes. Eile õhtul käisin kinos (Yzzy päev+vaba järgmine päev= terve suur saalitäis rahvast, kõik kolmsada üksteist kohta peaaegu kinni) "Minu liba-abikaasat" vaatamas, see oli ülinaljakas. Igatahes, mul pole ükski nimi enam meeles. Ainult mingi Devlin jäi meelde, aga selleks on ka omad põhjused. :) Laupäeval vaatasin "Musta luike", ma absoluutselt ei mäleta selle naise nime. Mingi Ida vist... oih, Nina hoopis. :D Ja "Turistist" mäletan ainult, et see Frank oli tegelt Alexander, "Armastus ja teised uimastid" on täielikult ununenud. Filmimälu mul ilmselgelt puudub.

*Ma kardan vahelduva eduga pimedust. See muutub umbes kaks või kolm korda aasta jooksul, hetkel olen ma "mul-on-pimedusest-täiesti-suva" perioodis. Ma tegelikult loodan, et see jääbki nii, kuna ma vihkan pimeduse kartmist. Ja mul pole aimugi, MIKS see värk niimoodi vaheldub.

*Ma kardan KOHUTAVALT kõdi, see ei ole lihtsalt normaalne. Kristi teab seda kahjuks väga hästi ja piinab mind vahel tunni ajal, kui kogu klass on vaikses tardumuses oma vihikute kohal. :)

*Mulle meeldib, kui näiteringis on hästi-hästi palju toredaid inimesi kohal. Siis ei ole Auli tähelepanu suunatud pidevalt minule ja tal ei tule pähe anda mulle ja Roderikule etüüde teemal "esimene suudlus".



*Ma ei oska kirjeldada oma haigusi. Nagu... kui mul palutakse kirjeldada, mida ma tunnen, ei oska ma lihtsalt seletada. Noh... pea valutab, eeem, mitte päris otsa eest, rohkem nagu küljelt. Mkmmm, mitte kõrvade juurest, kuidas sa aru ei saa? Tegelt rohkem nagu silmade tagant. Jah, just! Silmade tagant valutab pea, said aru? :D:D

Täna oleksid pidanud teemas olema Eesti-eri pildid, aga ma tõesti ei osanud, sorri Kristi. Tegin hoopis jõuluseid pilte, sorri kõik teised. :) Ühe sinimustvalge pildi siiski sain, tegin selle oma jõuludeks saadud lõhnaõlist. Ja ma absoluutselt ei sättinud midagi, täpselt nii see oligi. :)

February 19, 2011

Vision is the art of seeing the invisible







PALJU HILINENUD ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, PJ! :)

Reedel oli koolis tore, Paulal oli sünnipäev. Ta pärandas mulle oma tühja kommikoti ka, millega ma esmaspäeval oma sünnipäeva puhul kooli kommi saan viia. Ja siis läheb see edasi Enelile. Me saame sinna kotile kommentaare ka kirjutada. :)
Õhtul oli muusikakool, mis möödus üle ootuste masendavalt.
Täna hommikul oli ka klaver, üllatus-üllatus. Hiljem tähistasime minu ja Maali sünnipäeva. Hiilisime sisse alla 14 keelatud filmile (Maali ja Kelli on veel ametlikult 13-aastased) ja hiljem sõime pizzet. Johanna pool käisime ka, ta oli meile kooki teinud. How cute is that? :) Hiljem vaatasime Johannaga kokaraamatuid, surime naeru. Ma ei tea kas te olete märganud, et pea kõik Eesti kokaraamatud on kokku pandud üheainsa mr X piltidest. Te võite teda googelada (faceboogeldada) kõik. Või siis lihtsalt mingeid kokaraamatuid vaadata. Need pildid on... kohutavad. Jubedad. Masendavad. Nagu... kes topib jõulupraele sulgi juurde? Või asetab koogi kortsus laudlinale? Või teeb liiga oranže pilte? Või kasutab iga pildi tegemiseks seda sama laudlina? Või teeb pilte üldse Novaluxi kilekoti taustal? Või asetab küünlad ja jõuluehted saia kõrvale? Või topib lilli leiva peale? Või teravustab taustale ja jätab kaerahelbeküpsised uduseks? Või teeb sellise pildi, et mingi sahtel on lahti ja kook on selle taga varjus? Või jätab oma näpu pildile? Või kasutab musta lusikat? Ikka MR X. :D Teda peetakse Eesti parimaks toidufotograafiks, ise lugesin. Tegelt on ta suht ainus toidufotograaf Eestis, aga noh.





Niisiis, nüüd üritan teile mingid lõbusad faktid välja mõelda:
*Ma magan ALATI peaga seina poole. Ja nägu on ka sellise nurga all, et ma absoluutselt ei näe, kes sisse tuleb. Mul on ükskõik, et nii pole tegelikult turvaline, nii vähemalt TUNDUB turvaline.

*Toidud, millest ma ei suuda ära öelda: arbuus, viinamarjad, maasikad ja... piparkogid. :)

*Ma tõsiselt tahaks, et keegi mulle öösel kell 3.33 sünnipäevasõnumi saadaks. Helistada pole vaja, ma ilmselt magan siis. :D

February 13, 2011

SÕBRAPÄEV











KÕIGE ILUSAMAT, NUNNUMAT JA SÜDAMLIKUMAT SÕBRAPÄEVA TEILE KÕIGILE!
Mul on täna palju sõbrapäevateemalisi pilte, see on üle pika aja jälle nii mõnus. Tere tulemast tagasi, mu kallid kohvioad! Palun vabandust, et ma teiega nii pikka aega tegelenud pole! Te olete endiselt suurepärased ja mul pole aimugi, miks ma vahepeal olen teinud nägu, et olen teist üle saanud. Te olete asendamatud.

Ja mu kallid nukunõud! Miks ma teiega nii vähe pilte olen teinud? Ma jumaldan teid! Planeeriga endale suveks kõvasti aega, mul on teiega plaanid.

Kas te kujutate ette, kui raske on tegelikult kohviubasid pildistada? Need on mu heledal taustal niii tumedad. Kui ma üritan nendele fokuseerida, on suur oht, et taust valgustatakse üle. Kui mõõdan säri tausta järgi, jäävad kohvioad liiga tumedad ja alasäritatud. Masendav. Ja kohviaoad EI PÜSI paigal. Ma ei saa aru, kuidas see küll võimalik on. Kammoon, need on oad, KOHVIOAD. Teate kui kohutav on näiteks kohviubadest kirjutada "I love my friends"? Täielik õudukas. Juba. Masendav. Ma vannun, et mu kohvioad on tegelikult elus, need kogu aeg liigutavad ja pöörlevad laual ringi, tõsiselt ka.

Niisiis. Praegu on hommik, kell on pool kaheksa ja ma olen haruldaselt heas tujus. Täna tulevad selle Euroopa konkursi tulemused ja ma ei suuda neid ära oodata. See oleks nii nõme, kui me midagi ei saaks. SEST. Ma vaatasin eile kõik teised tööd üle, need on eeeem... noh... mitte just kõige säravamad. Okei, see ei tohtinud praegu pahasti kõlada, täna on sõbrapäev ikkagi. :) Ei, kõik tööd on väga toredad!

Ma õhtul kindlasti annan siis teile teada kuidas mul läks.


*Tunnid algavad 14 minuti pärast.

*Üks pilt ei lae ära.

*13 minutit on aega!

*Esimeses tunnis kirjutame klassikirjandit.

*Ma tahan, et see pilt ära laeks.

*KORRAS

*Head sõbrapäeva teile kõigile veelkord!

*Ma armastan teid kõiki. :)

*KÜMME MINUTIT VEEL

February 12, 2011

We all know that art is not truth. Art is a lie that makes us realize the truth.


Edukaim foto läbi aegade. Mul pole aimugi, miks ma sea siia varem lisanud pole.

Nii, täna on teistsugune postitus.
MINU KAHEKSANDA KLASSI KÕIGE SUUREMAD FEILIMISED:
*Hommik, mina kõndisin unisena kuskil hämaras koridoris. Ühel hetkel märkan, et mu kass istub must natuke eemal ja tahab süüa. Mina, lahke nagu ma olen, läksin talle kohe pai tegema ja teda nunnutama. Mingi hetk avastasin, et see oli hoopis mu talvesaabas, millele ma pai tegin, tüüpiline.

*Kord kõndisin linnas ja nägin eemal oma väga head sõbrannat. ENDA ARUST. Hakkasin talle natuke vastu jooksma ning siis avastasin, et see on hoopis postkast. See oli lihtslt niii loll tunne. :) Aga ma nimesid mainima ei hakka parem.

*Üleeile, lastekooris. Harjutasime "Looduse tervitus tõusvale päikesele", mina laulsin, nagu ikka, hästi kõvasti. Viimane rida on esimesel häälel hullult kõrge ja ma lihtsalt ei saa seda nooti vaikselt kätte. AGA, enne viimast rida tegi klaver pausi, et "meie hääli sellest lõpust säästa". Kõik olid vait. Vaikus, vaikus, vaikus. Ühel hetkel Mannu karjub üle kogu aula kõrge häälega "PÄÄÄI..." vaikus, vaikus, vaikus. Kaks sekundit olid kõik vait, siis hakkasid kõik naerma, Mannu läks näost punaseks ja vappus samuti naerust, ausalt. See oli niiiiii feil. Oleks võinud veel mööda ka laulda, siis oleks veel eriti kohutav olnud.

*Harjutasin ühel ilusal sügispäeval klaverit ja sõna otseses mõttes magasin juba klaveri taga. Ühel hetkel avastasin, et häält ei tule. Muidugi olid klahvid otsa lõppenud, ma mängisin sõrmedega õhus edasi.

*See ei ole nüüd minu arust väga oluline, aga Maria käskis panna: Sügisel, kui me kehalist veel õues tegime, jätsin ma tossud maha. Mismõttes? Kuna ma ei saanud paljajalu õue pesapalli mängima minna, pidin ma minema oma sisejalanõudega. Hiljem Eneli päästis mu, andis mulle enda kaks numbrit väiksemad tossud.

*Koolisöökla, läksin vett võtma. Ühel hetkel käisin ma täiega pikali, mis oli meganaljakas. Kässa õps tuli ja nunnutas ja hoidis mul terve vahetunni silma veel peal.

*Mul on Vällikust (füsa õpsist) üks sarkastiline luuletus. Kirjutasin selle kuhugi Kristi päevikusse. Istusime ilusti vahetunni ajal füsa klassis, ühel hetkel tuli Ergo sisse ja tahtis Kristi päevikut nii muuseas näha. Ja hakkas seda luuletust kõva häälega ette lugema. Mainiks ära, et Vällik oli samal ajal klassis, meist kümne sammu kaugusel. Muidugi sain selle päeviku kohe tagasi, aga Vällk kuulis ikkagi algust. Tuli oma mullist välja isegi! Ma küll üritasin seletada, et "ei, mitte Vällik, vaid Hallik", aga ta vist ei uskunud väga. :)

*Geo õps on Laura tädi, läksime ükskord vahetunnis tema juurde. Meil oli mingi konkursi tõttu korraks arvutisse vaja. Kõik lõppes sellega, et ma ajasin seal tema koti kaks korda ümber ja jätsin tema arvutisse oma blogiaadressi lahti.

*Ma ei teagi... TEAN! Näiteringis rääkis Auli, et kui kolm last on peres, siis saab tasuta käia. Muidugi hüüdsin mina kogemata "Mul on kolm last, kas ma saan tasuta nüüd?", kuigi ma mõtlesin midagi hoopis muud.


SELLE NÄDALA FEILIMISED: TOP 3.
*Kindlati see koorilugu

*See, kui ma täna poes kõndisin vastu ust, kuna see ei avanenud. Seal oli küll punane silt peal, aga mis siis? Ma ei saanud kohe pihta, üritasin seda lahti kangutada. Õige uks oli selle kõrval. FEIL.

*Koolis oli mul ülisuur nätsuisu. Küsisin poolelt klassilt nätsu, halasin ja mangusin ja palusin. Kellelgi ei olnud. Lõpuks ma ohkasin "No eks ma pean siis enda oma võtma...".


Mul rohkem pole meeles, see ei tähenda, et rohkem poleks. Kui keegi mäletab veel midagi naljakat, võib kommentaaridesse kirjutada. :)

February 8, 2011

Ability is nothing without opportunity



Kas teadsid?
*Väiksena olin mina maailmaparandaja. Tahtsin aidata kõiki loomi, eriti kasse. Kunagi viisin kuuri alla kassidele süüa ka. Ema andis lastevorsti mulle, tavaliselt sõime naabritüdrukuga mingi poole sellest enne alumisele korrusele jõudmist ära kogemata.

*Kunagi tõin kuuri alt meile ühe kassipoja üles. Empsil olid külalised, nad oled täiesti šokis sellest. Algul tuli sellest mingi hull pahandus. Siis toitsime teda lutipudelist ja kammisime ja pesime. Öösel nurrus meie juures, hommikul pidin ta tagasi viima. Õnneks oli ta ema seal, jooksid koos (minu meelest rõõmsalt) kuuri alla.

*Kolmandas klassis (?) elas paar nädalat meie koridoris üks punane kass. Ma lasin ta ükskord alt sisse, kuna ta oli niiii üksi ja niiii näljane. Elas meie korteriukse taga, andsime talle süüa ja juua. Tal olid silmad ka põletikus, aga emal oli mingeid silmatilku, mida me talle 2-3 korda päevas panime. Tal said silmad täiesti terveks lõpuks! Siis panime kuulutused ja värgid-särgid üles, varsti tulid omanikud talle järgi ja viisid ta koju. Mul oli tegelt nii kahju. Ta JUMALDAS mind, nurrus mulle kogu aeg.

*Ma olin mingi imelik laps, ma ei mänginud kunagi nukkudega. Nagu... mul oligi ainult 1 barbie, mida ma vist pole kunagi kättegi võtnud. Tal oli ilus kollane kleit, aga ma ei tahtnud temaga ikkagi mängida. Mina värvisin rasvakriitidega, kirjutasin raamatuid/luuletusi ja kuulasin oma kassette. Kunstnikuhing ikkagi ju.

*Mul oli (on praegu ka veel kusjuures) üks valge mängujänes. Tema nimi on Tuti. Ma jumaldasin teda. Nagu... päriselt. Ma mäletan, et ma vedasin teda IGALE POOLE kaasa. 20. augustil pidasime ta sünnipäeva ka. Kogu perega. Saate aru? Ema ja isa olid sunnitud kaardi kirjutama. Me küpsetasime torti ja sõitsime sellega sugulaste poole. Isegi vanaema saatis suure kaardi, ümbrikul seisis "Valgele jänesele". :)

*Ma sain esimeses klassis ühe rohelise pliiatsi, mis mulle hullult meeldis. Värvisin sellega oma eesti keele töövihikus muumitrolle. See on mul veel praegugi pinalis alles. See on täpselt... 2,5 cm pikk. Ma arvan, et veab põhikooli lõpetamiseni välja. :)

*Kunagi olin lasteaias veendunud, et minu isa mängib jõuluvana. Üritasin kõigi ees tal habet ära tõmmata ja hüüdsin kõvasti "ISSSSSIIIIII". Muidugi oli mu isa sel hetkel hoopis kuskil tööl ning vaene juhataja üritas elu eest head nägu teha.

*Lasteaias ma keeldusin kunagi Maarjale kinki viimast, kuna tal oli detsembris sünnpäev. Minul alles veebruaris. Ja ma ei suutnud leppida sellega, et tema saab enne mind kuueseks. Ma käisin terve õhtu isale närvidele stiilis: "Tee mind ka suureks tüdrukuks!". Lõpuks ma muidugi viisin kingi ära ka, selleks oli üllatusmuna. Maarja sõi šokolaadi ära ja lennukit ei tahtnudki. FAIN.

*Mul oli väiksena mingi lemmiklaul, mida ma kutsusin "hanetooneks". Just nii. Seda lasti HULLULT harva, kuna see on mingi selline kahtlane, mida iga päev Skyplusist ei tule. Iga kahe aasta tagant umbes. Kui ma seda kuulsin, olin jälle megaõnnelik. Eelmisel aastal googeldasin selle laulu välja lõpuks, nüüd on see mul ilusti MP3- s. Kuigi mul pole aimgi, mida ma selles laulus kunagi nägin.

*Kunagi tuli mesikäpa maskott mulle vastu ja pakkus korvist šokolaadi. Muidugi üritasin mina tervet korvi enda kätte saada.

*Ja RANDOLF, juhuks kui sa loed: Randolf joonistas mulle seitsmendaks sünnipäevaks kaardi. Lilla taevas, kollane päike, punane lumememm. Sisse kirjutas "Maris ralju õnne" ning muidugi oli see kõik tagurpidi. :D:D.

*Ja nüüd fakt, mis ei lähe teemasse: Ma vihkan geograafiat. Mulle hullult meeldib geograafia linnaolümpiaad, see on alati nii mõnus lihtne. Mis mul viga on?

Kui keegi üle kolme fakti praegu teadis, siis... ma ei tea, see oleks nagu ÜLISUPER.



Pildid on täna vanad, sorri. :)

Ahjaa, üks luuletus ka.
PÄKAPIKK
by: Mannu (8-aastane)
Tuppa hiilib päkapikk,
ta ei ole väga pikk.
Pane aknale vaid suss,
kuula vaikselt, ole kuss.
Kui sa teda näha soovid,
olla üleval sa proovi.
Kuid on pime kogu tuba,
uni peale kipub juba.
Hommikul kui üles ärkad,
sussi sees sa miskit märkad.
Seal pole asju terve tosin,
kuid siiski-seal on väike rosin.

Päris andekas, jap. :D:D

February 6, 2011

Everything you can imagine is real




Kuidas käib Mannu keldris?

Ma pidin üles tooma ühe ämbritäie kartuleid ja natuke mustsõstramoosi. Nii. Ma võtsin igaks juhuks kaks ämbrit kaasa ja läksin alla. Mässasin ja laamendasin kümme minutit keldri uksega, no ei tulnud lahti. Lõpuks pääsesin kuidagi sisse ja kaotasin täielikult aru. Toppisin kaks ämbrit kuhjaga kartuleid täis, nii igaks juhuks. Otsisin keldrist kilekotte või midagi, kuhu moosid ära mahuks. Nii,
mustsõstramoos. Kas kahest purgist piisab? Ei tea... võtan äkki rohkem. Oota, siin on veel mustsõstra-vaarikamoos, see on ju parem! Ma võtan seda ka kaks purki! Hmm... ploomimoos. Meil on ploomimoosi? Ma PEAN selle üles võtma. Appikene. Aprikoosimoos. Oh, seda ju tegime suvel, see oli niii hea. Kas ma õunamoosi peaksin ka võtma? Oh, siin on veel mingi õuna-astelpajumoos, võtan kaasa. Nii, kas salatikurki ka võtame? Ikka, milles küsimus. Kas ühest purgist piisab? Hästi ei usu... Oh, juua on ka ju vaja võtta! Punasõstramahla. Kas ma võtan selle väikese purgi või selle ülisuure? Muidugi ülisuure! Aga äkki võtaks selle teise ikka ka?
Kui ma lõpuks keldrist oma kahe suure ämbriga ja moosi/mahla/kurki pungil täis kilekotiga tagasi sain, oli ema tõsises šokis.

Järeldus: Ei lase Mannut enam mitte kunagi keldrisse.

Tegelikult ma tahtsin teha hoopis faktipostitust, umbes nii, nagu Paula neid vahepeal teeb. Äkki ma hakkan tegema hoopis niimoodi, et panen igasse postitusse viis fakti enda kohta? Ma üritan midagi põnevat välja mõelda. :)

*Ma armastan fotograafiat

Okei, üritan paremini ja huvitavamalt. :)

*Ma vihkan raamatute/ajakirjade sirvimisel seda, kui ma ei leia kohe leheküljenumbrit üles. Vahel on see all keskel, vahel all ääres, vahel üleval ääres. Vahel on see üldse kuskil lehe servas. Ja vahel on see mingi imeliku fondiga või liiga hele. Või just liiga tume ja kaob teksti/pildi sisse ära. Ja vahel seda mõne lehekülje peal ei olegi. Masendav.
*Ma vihkan seda lühikest hetke ujumistrennis, mil ma tean, et kohe-kohe hüppan ma pea ees jääkülma basseini. Sees olles pole enam kunagi nii hull.
*Ma armastan seda, kui ma hommikul ärgates avastan, et keegi on kallanud purki uue müsli, külmkapis on kirsi joogijogurtit ja minu punane lemmikkruus seisab kapis puhtana kõige esimeses reas.
*Vahepeal ärkan ma keset ööd üles ja koperdan oma roosa kaustikuni, et sinna mõni fotomõte üles kirjutada. Ma olen isegi kaustiku kaissu võtnud, kuna ei viitsinud tagasi viia.
*Ma tahaks tagasi seda lõbusat aega, mil mul veel iga postituse all keskmiselt viis kuni seitse kommentaari oli. VIHJE! :)

xoxo

February 1, 2011

To know what to ask is already to know half

Niisiis, siin on üks list, mille me Katariinaga kunagi muusikaloos koostasime (ainult minu versioon):

ASJAD, MIS TULEB ELUS ÄRA PROOVIDA!

*TREFFNERISSE saamine
*Oma kohviku avamine
*Eurovisiooni võitmine :D
*Oma lõhna väljastamine
*Pariisi reisimine
*Peale selle ka Saksamaale, Inglismaale, Itaaliasse, Austraaliasse, Hawaiile, Austriasse, Taani, Hollandisse, Alaskale, Hispaaniasse ja Kreekasse reisimine
*Olümpiakulla võitmine
*Viinamarjaistandustesse reisimine
*Langevarjuga hüppamine
*Raamatu kirjutamine
*Emma Watsonile kalli tegemine
*"Photographer Of The Year" konkursi võitmine
*Oma ajakirja loomine
*Vouge´i jaoks pildistamine, mis siis, et ma moepilte ei tee
*Muusikavideo tegemine
*Laulu kirjutamine
*Kaameraga natukeseks ajaks üksikule saarele sattumine
*Filmis näitlemine
*Tunnustatud ja armastatud fotograafiks saamine
*Klaveri vastu mingigi sümpaatia tundmine
*Blogisse kümme tuhat followeri
*Sukeldumine
*Suure rahvahulga naerutamine
*Ajalukku minemine
*Noh, kui igav hakkab, võib kuul ka ära käia

*Ja otse loomulikult ei jää armatus ka välja, ärge üldse kartke. :)





Ma tean, ma olen äärmiselt realistlik inimene. Hetkel tundub ainult esimene punkt mulle kuskilt kaugelt udu tagant häst-hästi natukenegi võimalik. Okei, tegelt ei tundu ka. Ma tean! Ma hakkan neid punkte järjest maha tõmbama kui need tehtud saavad. Pensionärina vaatan siis, mis täide läks. Ütleme et... kui viis tükki neist tehtud saab, olen ma äärmiselt õnnelik inimene. Või noh... kolm tükki. Või kui ainult kõige viimane tehtud saab tegelt. :D:D
Saksamaale lähen ma juba varsti kusjuures, lihtsalt häda on selles, et... selle punkti all on veel kümme riiki. Nii et see punkt ei saa veel tehtud, jama. :(


Varsti on see kohtumisõhtu, mille pärast ma enam niiiii väga ei põegi. Ma endiselt usun, et keegi ei viitsi kohalegi tulla. Nii et see ei saa ju väga hull olla? Te võite mulle muidu soovitada pilte, mis ma seal näitama hakkan, ma võin teid seal mainida ka. Kristi ja Marilind soovitasid juba, suur aitäh neile. :)


Ja ma hakkasin devis käima jälle, seal on üle kolme kuu nii tore olla. :)