March 31, 2011

To live is to think




Viimane märtsikuu postitus!

Pildid on ee... eilsed! Südamekujulised vahukommid. Mul on neid pilte veel muideks, järgmises postituses jälle. :)

March 27, 2011

Kooliteatrite festival 2011

Kõik on lihtsalt niiii superhästi hetkel. ME VÕITSIME KOOLITEATRITE FESTIVALI! Wohoo, kolmandat korda juba kusjuures. :) Kunagi sõidame siis linna ka esindama, enamasti on see klaverieksamite ajal. Vähem klaverit enne eksameid = närvilisem õpetaja, ebakindlam Mannu, pikemad lisatunnid. Aga ma olen täitsa nõus selle välja kannatama!

Hetk enne võitu... ma olin täiesti pingul ja lootsin kogu südamest, et meil läheb hästi. Samal ajal kaalusin tõsiselt võimalust, et kaotuse korral hakkan kõvasti nutma ning panen mõne žüriiliikme seeläbi heldma. Päriselt ka! :) Aga seda ei läinudki vaja õnneks. Me karjusime rõõmust juba enne seda, kui nad meie nime lõpuni suutsid öelda. Reaalselt, ma hüppasin rõõmust ringi ja tegin kalli kõigile, kes lähedusse jäid. Ja muidugi käisin tänavatel mingi lolli naeratusega ringi, endal luud kaasas. :D:D Aga ei, hiljem Marilind rääkis, et mingi teine trupp oli olnud jumalast solvunud nägudega ning midagi pettunult pobisenud. Üritasin neile tõsiselt kaasa tunda, aga ei suutnud, sest ma olin lihtsalt nii-nii õnnelik. Ja ma olen hetkel endiselt nii heas tujus, et armastan kõike ja kõiki. Noh, küll see ilus tunne homme koolis sujuvalt ära kaob...
Homme saame näiteringis torti ka, JESS! (Lihtsalt pidin mainima!)

March 26, 2011

It isn`t enough for you to love money - it`s also necessary that money should love you.



















Kui ma kell 17.35 näiteringi jõudsin, olid tunnid juba ala... okei, midagi polnud veel alanud tegelt. Käis sagimine ja riietumine ja muu selline värk. Muidugi saime ka pommuudise: Roderik on haige ja ei esine homme. MISMÕTTES? Ma pean Henriga (ma ei tea, äkki ta on y-ga?) neid kahtlaseid stseene tegema, eieieieiei. Mitte et ma neid üldse teha tahaks, aga no kammoon! Miks just mina? MIKS?
Muidu kestis näitering kokku umbes 3,5 tundi, mu pea valutas terve see aeg. Not good. Lõpuks saime kava vist isegi enam-vähem kokku, aga enamus inimesi oli selleks ajaks juba ära läinud. Niisiis homme hommikul alustame nullist jälle. Mitte et me homme pärastlõunal esineks, mkmm.

Kui ma kell kümme läbi koju jõudsin, olin täiesti läbi. Ja palju ma klaverit jõudsin harjutada täna? NAERUKOHT. Hommikul mängisin kaks heliredelit korra läbi, see on ka kõik. Jah, klaveris läheb mul hästi, ei saa kurta.

PS! Empsile toodi sünnipäevaks kümme valget tulpi, mis on oma värvi muutnud. Kui ma neid pildistasin, olid need veel heleroosad. Nüüd on nad täiesti tumeroosad, peaaegu punased. MIS TOIMUB? :)

March 25, 2011

If you can count your money, you don`t have a billion dollars



Sajas postitus! Wohoo, juba? Tegelikult on mul natuke salvestamata drafte ka, nii et päris sadat postitust te veel lugeda ei saa. Ikkagi! Numbrite järgi on kõik õige. Niisiis. Palju õnne, Mannu blogi! Varsti kukub mu blogi esimene aasta ka kusjuures, lihtsalt teile teadmiseks. :)
Vahepeal... olen käinud palju-palju näiteringis. Just nüüd, kus ma juba lootsin, et ÄKKI jääb suudlusstseen ära, tegi Auli asja veel hullemaks. Ja ma avastasin, et ma ei oska enda rolli mängida. ÜLDSE. Aga elame üle, keegi peabki ju see kõige halvem olema. :)
Pilte olen ka teinud. Ma ei mõtle hetkel neid, mis selles postituses on. Mkmm, mul on ägedamaid ka, ausalt! Tänased pildid on veel Saksamaaga seotud. Üks pilt Starbucksist ja üks mingist osast asjadest, mis ma kokku ostsin. Aga täna oli pooleldi fotopäev, jäin täitsa rahule. Varsti laen need pildid arvutisse ka, ma loodan, et need ei ole arvutis koledamad kui kaameras.
Maganud olen. Aga ma olen endiselt nii-nii väsinud kogu aeg. Reisiväsimus + veel välja magamata kooliväsimus + normaalne väsimus + algava kooliveerandi väsimus + lumise kevade masendusväsimus + näiteringiproovide väsimus + klaveriväsimus. Eile sain kell kolm öösel tuttu, vedas. Üleeile kell seitse hommikul alles, wohoo. :)
Trennis käisin ka. TÄIESTI ÜKSI! Noh, ujusin üksinda rajal. Kõrval oli mingi neli üheteistaastast poissi. Mingi hetk tulid hullult treenitud kahekümnendates mehed minu rajale ujuma. Kui ma Ericult küsisin, et "Eeee... äkki ma peaksin kõrvalrajale eest ära minema?", vastas ta, et "Ei, ei, ei. Kõik inimesed, kes siin rajal ujuvad, on oma koha auga välja teeninud. Siin ujuvad ainult prod". Ja kui minu reaktsioon oli muidugi "MIDA? Aga mis ma siin teen siis?!", vastas ta "Sina oskad ujuda ning oled raja boss. Neil pole mingit kobisemist!". Wohoo, uhke tunne tuli. :) Lõpuks avastasin, et olen enam-vähem sama kiire kui nemad, haha.
Klaverit olen ka natke puudutanud. Aga mul on terve kuhi asju vaja mängida, ma ei oska endiselt mitte midagi. Heliredelid on enam-vähem juba, aga muu on kõik... MASENDAV.

March 23, 2011

Ich liebe Deutschland































Saksamaa on lihtsalt AWESOME! Ma päriselt ka armastan seda kohta. Seal on igal pool nunnud tänavakohvikud ja armsad poekesed. Seal on nagu tõsiselt palju Starbucksi, H&M´i ja kiirsöögikohti/sõõrikupoode. Ja peale selle on kogu linn nii mõnusalt puhas, suur, nunnu ja põnev. Näiteks Berliinis elades saaksin ma täiesti vabalt teleka ja internetita hakkama.

Niisiis teen ma sellise postituse, kus mainin ainult oma reisi kõige naljakamad ning imelikumad ning toredamad ning feilimad juhtumised.
Põhjused:
1) Neid ma ikka natuke veel mäletan
2) Neid on lõbus kirjutada
3) Teiste äpardusi on ikka tore lugeda


1)Leedu. Tegime bussiga peatuse, et vetsu minna. Meile öeldi, et me kindlasti üle tee ei läheks, sest see on liiga ohtlik. Jooksime Kristiga enne teisi kohale (olime õigel pool teed) ja avastasime, et see vets on kinni. Mis teha? Muidugi otsustasime üle tee joosta. Ronisime üle mingi plangu, lasime kõik veoautod mööda, tormasime üle tee ja ronisime üle teise plangu. See vets oli ka kinni! Ootasime hullult kaua, kuna tee oli autosid täis. Lõpuks ronisime lihtsalt üle selle plangu ja jooksime huupi üle tee, ma veel karjusin Kristile midagi. Kui ronisime üle teise plangu, sain kriimustada ka. Kogu ülejäänud kamp naeris ning teate mis? See esimene vets oli lahti ikkagi!

2)Poolas ööbimiskohas ulgusid mingid torud meie akna taga iga natukese aja tagant. Ma tegin natuke nalja ja rääkisin Kristile ning Laurale, et siia hotelli müüriti kunagi üks tüdruk kinni ning nüüd ta luurab külastajaid. Just siis hakkasid torud uuesti ulguma! Kriipi, Laura läks päris närvi mu peale. :)

3)Üks poola onuke tuli viisteist minutit enne öörahu meie juurde ja karjus midagi, mis kõlas nagu TUBAKUI või midagi. See oli nii naljakas, me jooksime kõik naerdes ja kiljudes tubadesse ning keerasime ukse ka igaks juhuks lukku.

4)Ma üritasin Kristile ja Laurale ja Enelile bussis anekdooti rääkida, mis oli nii-nii naljakas. Me naersime iga sõna järel ning isegi enne, kui ma midagi öelnud olin. "Naine sai..." hahahahaa "Naine..." hhahahhahaha "Noh, sai kirja ja..." HAHAHAHA"Naine..." hahahahahahahahahahaaaa "Ee" Hahahaa. Killuvend olen, yeah. :) Kui rääkisin lõpuks lõpu ära, ei naernud enam keegi.
5)Berliinis üritasin öösel aknast välja tulukeste pilti teha. Ühel hetkel hüppas akna taha mingi onuke ja tegi buuu, ma täiega ehmatasin. Muidugi pistsin kiljuma ning jooksin mööda tuba ringi. Teised, kes midagi aru ei saanud, kiljusid ka. Onuke oli suht jahmunud, aga naeris kõvasti.

6)Teisel ja kolmandal Berliini päeval käisime esimesel korrusel Maria juures süüa tegemas ning muidugi minu anekdoote lugemas. See tähendab, et me naersime lihtsalt reaalselt vähemalt veerand tundi järjest mõlemal päeval. Üliawesome. :)

7)Seletasin bussis Kristile, Enelile ja Laurale ühte hästi lolli juttu, nemad naersid. Muidugi ma mõtlesin, et nad naeravad minu jutu üle ja ajasin veel hullemat jama suust välja. Ühel hetkel avastasin, et giid seisab mu selja taga ning vaatab mind mõnel-katus-sõidab näoga.

8)Buss sumises ning Max rääkis parajasti, et kui tal oleks miljon eurot, ostaks ta auto. Mingi hetk tuli suur vaikusepaus ning just siis pidin mina hüüdma "APPIKENE, SA OLED VIIES KLASS, MIS SA TEED SELLE AUTOGA?" Kõik keskealised õpetajad ees naersid nagu ma oleks mingi hullu killu maha pannud.

9)Potsdam, troopikasaar. Frank ronis mulle külje alla ning ütles "Tead, ma ei tundud sind äragi. Ilma prillideta ja bikiinidega näed sa ju täitsa šikk välja". Mul oli nagu WHAAT? Muidu ei näegi või?! Frank kohkunult hüüdis: "Eieieiei, muidu näed ka. Lihtsalt ilma riieteta on veel parem". :D:D Ma suht jooksin minema sealt. :)

10)Endiselt troopikasaar. Lauraga ujusime basseinis, mingi hetk tulid kaks türklast meiega rääkima. Täitsa tore oli mõnda aega, aga kui nad küsisid juba "Do you have a boyfriend?", läks asi minu jaoks imelikuks ära. Hoidsin neist meetri raadiusesse umbes. Mingi hetk hakkasid nad Laurat näperdama ning ma suht hoidsin veel rohkem eemale. Kui ma Laurat hüüdsin, paistis ta seda vist nautivat. :D Igatahes ütles ta lõpuks neile "We have to go now" ning me põgenesime koos. :)

11)Maria õpetas vene keelt meile. Et kuidas öelda friikartulid ja viinerid. Ta tahtis, et me Leedu kohvikus ellu jääksime. Muidugi õppisin ära ka fraasid "Palun mulle gluteiinivaba leiba, mul on laktoositalumatus", "Palun öelge tollele härrasmehele, et ta nurgas ei suitsetaks" ja "Palun öelge nüüd talle, et ma mõtlen seda tõsiselt". :D:D Kristi piirdus sellega, et õppis ära, kuidas öelda viiner vene keeles. See kõlas nagu sasiski või midagi. See jäi meelde nagu fraas laulust "Mu isamaa on minu arm". Seal oli ka ju: "sa siiski elad südames..." Ma teadsin, et viiner vene keeles on s-tähega ja nagu isamaalises laulus. Ja muidugi ütlesin viineri asemel rõõmsalt "sindsurmani". :D:D

12) Leedus makstes kukutasin mündi oma prae sisse, müüja vaatas mind kurjalt. Koukisin selle kahvliga ketšupist välja, kukkus tagasi. Lõpuks sain kätte kuidagi ja pühkisn puhtaks, nagu uus. :)

Okei, praeguseks kõik siis. Kindlasti sai palju-palju nalja veel, olen selles veendunud. Ja äkki teen hiljem Saksamaast veel mõne postituse, kuna mul on endiselt hunnikutes pilte ja teksti ja mõtteid. :)




Homme on palju näiteringiproovi ja klaveriharjutamist. Ma pean käsitööga ka tegelema. Ja trenni minema. Mul on nii palju klaverit harjutada! MIKS? Miks ma tulin siia Eestisse tagasi? Mis mul arus oli? Siin on nii külm ka. Deutschlandis kasvasid juba krookused! Ja klaveriõpetaja ei osanud ka mind sealt otsida. MIIIKS?

Palju pilte=palju kommentaare, eks. :)

March 15, 2011

Luxury must be comfortable, otherwise it is not luxury



Tsauki. Kiire-kiire hommikune postitus, sest nüüd kui Kristi või keegi poole tunni pärast arvutitunnis mu blogi vaatab, olen ma jälle midagi uut kirjutanud.
Igatahes. Pühapäev möödus toredasti koos Maaliga linnas, hiljem käisime empsiga poes ja ostsime Berliini reisi jaoks mingeid asju juba. MARII TEGI OMA ESIMESED 1,5 SAMMU!
Eile oli ka täitsa tore, alguses vähemalt. Koolis oli lõbus nagu viimasel ajal ikka ning KUNSTIÕPETAJA KÜPSETAS MEILE ŠOKOLAADIMUFFINEID! Noh, mulle, Enelile, Laurale ja Kristile. See oli selle ühe konkursi raames, sest ta leidis, et me olime seal eriti tublid. :) Aga kuigi need muffinid olid superhead, tundub mulle, et ta on köögis peaaegu sama saamatu kui mina. :) Oli ostnud kogemata soolase muffinipulbri basiilikuga. Ja asja päästa üritades, oli pannud sinna valget šokolaadi, tumedat šokolaadi, marmelaadi ja mett ja rosinaid. Aga head tulid, umbes nagu ürdikuklid. Šokolaadiga.
Näitering oli ka ülilõbus kui välja arvata see, et me saime kavad kätte ning vähemalt mina pole neist lõpustseenidest midagi kuulnudki. Ja nüüd ma sõidan nädalaks Saksamaale (parandus: neli päeva sõidan, kaks päeva olen kohal, jess!) ning jälle ei oska midagi. Ei, meil ju ometi pole esinemine järgmisel pühapäeval, ei. Ja ei, ma ju ometi ei tule alles teisipäeva öösel tagasi, ei. Mulle ometi ei jää ainult... kolm päeva aega, et see kõik selgeks saada, ei!
Pele seda käisime Marilinnuga Verneris kooki söömas ning rääkimas. Appikene, ma kaotasin täielikult ajataju. Jõudsin umbes tund aega hiljem koju kui pidanuksin. AGA. Supermõnus oli. :)
Õhtul saatsin Looduse Aasta Fotole pilte. Või noh... üritasin saata. Arvuti jooksis viis või kuus korda kinni vahepeal, see oli kohutav. Tegelikult ma alustasin juba üleeile, aga see oli veel hullem. Kõigele lisaks oli mul megapaha olla. Viisteist pilti oli kokku. Need kõik laadisid üliaeglaselt ning ikka jooksis nett kokku siis, kui kuus või seitse laetud olid. Lõpuks ma saingi ainult kaks pilti saata. Need, millele ma kõige rohkem panustasin. Tegelikult oli viis sellist pilti, millest ma midagi ootasin. Või kuus isegi. Ma ei jäta enam KUNAGI asju viimasele sekundile, ausalt! Kui kumbki pilt nüüd midagi ei saa, olen ma ülipettunud ja -solvunud. Päriselt. :)

March 8, 2011

Character is destiny


HEAD NAISTEPÄEVA KÕIGILE!
Ja head vastlapäeva ka.

Igatahes. Ma peaks näiteringist ära tulema, saan veel lapsepõlvetrauma seal. Nagu... ma arvasin, et sellest suudlusstseenist asi enam hullemaks minna ei saa. EKSISIN. Saab küll, kõvasti! Auli seletas meile väga segaselt, milline see näidend enam-vähem tulema peab. Ja siis me tegime etüüde. Väga palju väga kahtlaseid etüüde. Pmst on nii, et ma vist pean seal mingi plika olema, kes läheb lossi järgi sellele tšikile, kes läks sinna lossi järgi oma kassile. Siis peavad valvurid mu kinni ja ahistavad natukene. Auli käskis päriselt ka teha näidendi sellest, kuidas mind vägistatakse. Marilind ja Tõnis vedasid mu kuhugi lava taha, siis me kolistasime ja tegime mõnusaid häälitsusi ning ma natuke nutsin ka. Tagasi tulles kohendasime riideid. AGA. See läheb veeeel hullemaks. Siis tormab kohale Roderik, päästab mu ära ja tuleb uuesti kohmakas musi-musi stseen. Miks mina, MIKS?
Ei, esmaspäevane näitering oli muidu väga naljakas, kilkasime ringi ja Auli vaatas meid väga meela pilguga. :)

Koolis oli kõne ka, mul on tunne, et Pärlinile isegi väga meeldis. Mul endal oli küll jumalast huvitav teha seda. Aga mõned leidsid, et internetis on see olemas juba ja blablablaa. Ma ausõna tegin ise! Aga tegelikult on väga hea, et see interneti värk välja tuli, kuna nii ma ei pea minema kõnevõistlusele. Juhuu, rohkem fotopäevi mulle. :)

Täna oli solfitunni asemel naistepäeva kontsert. Alguses olin ma täiesti sillas sellest, jess, kontrolltöö jääb ära. AGA. Nad esitasid neli pala. Kõik olid vähemalt 20 minutit pikad. Seal läks üle tunni, normaalne solf oleks pidanud 45 minutit kestma. Kui nad lõpuks lõpetasid, plaksutasime viisakalt nad lavalt ära. Nii, tulid lavale tagasi. Õppealajuhataja andis lilled neile, tänas neid ja värkisärki. JA SIIS OTSUSTASID NAD, ET TEEVAD VASTLAPÄEVA PUHUL VEEL ÜHE LOO. Mismõttes? Ma olin nii vihane, hoidsin vägisi silmi lahti seal. Mida? Mida? MIDA? Tšaikovski ikkagi, juhuu. Tegelikult olid nad osavad, lihtsalt ma olen liiga hukas, et seda mängimise ilu mõista. :)

HOMME ON FOTOPÄEV! Kui veab.

March 6, 2011

Love is being stupid together










Täna on olnud üks ülimalt mõnus päev.
Kuna ma lubasin täna ilusaid pilte teha ning mul ühtki mõtet polnud, oli asi lihtne. Otsisin üles kohvitassid, kohvioad ja hakkasin muffeneid küpsetama. Kindla peale minek! Kuna vanemaid polnud kodus, sain kasutada oma lemmikaknalauda. Mul on lemmikaknalaud, yeah. See on kõige suurem ja laiem, asub voodi kohal. Niisiis on seal kõige mõnusam pilte teha.
Kuna ma aga tahan natukenegi erineda, teen ma iga kord erinevaid muffineid. Seekord siis müslimuffineid. Samuti kasutan erinevaid tasse/taldrikuid/teekanne. Aga need hakkavad peagi korduma, need tassid juba on näiteks olnud. Näiteks selle pildi peal, kus oli tassihunnik, roosa kokteilivihmavari ja rohelised teekotid. Ja mõndade kohviubade pildi peal ka veel.
Niisiis, hommikune fotopäev oli täitsa edukas.
Kuna õues paistis poole kolme ajal veel päike, otsustasin ma ka õue minna. Kui ma suusavõistlustel käisin, nägin kuskil võsas suusatades ESIMESI PAJUURBI. Siis käis küll peast läbi, et viskaks need suusad käest ja hakkaks pildistama. Aga Enelile mõeldes pusisin ilusti lõpuni.
Täna võtsin oma armsa kaamera kaasa ja suundusin sinna, kus ma neid urbi enda meelest nägin. Marilind tuli ka, jess! Alguses olid urvad pisikesed, mida rohkem lumme/võssa läksime, seda suuremaks need kasvasid. Ja see on uskumatu, kui kevadine tunne mul tuli! :)


Korjasime urbi kaasa, käisime kiikumas ja tulime mööda emajõge sealt linna servast linna tagasi, meil olid väga mõnusaid teemad.
Vahepeal helistas mulle ahastuses Kristi, kes ei osanud oma kõnet teha, niisiis andsin talle mõtteid juurde. Laura helistas ka, aga ta nii väga abi ei vajanud. :) Mul on mingi kõne mõte olemas ning olen sellega täitsa rahul. Igatahes teen ma kõne vabal teemal, kuna Pärlin vingus mingi tund, kuidas b klassis olid kõik kõned klišeesid täis. Üritan seda vältida.
Õhtul tegin mingit head makaronirooga, mis on ühtlasi mu lemmik, jess.






Fakte ka:


*Kui mulle miski ei meeldi, ignoreerin seda täielikult. Ma ei tea, näiteks meile saates. Pidin saatma ükskord ühele võõrale vanamehele kirja, mida ma üldse teha ei tahtnud. Ja siis, kartes et ta on vastanud, lihtsalt ei lugenud nädal aega oma meile. Lõpuks võtsin end kokku ja lugesin läbi. POLEKS PIDANUD. :D

*Enamasti maitsevad mulle makaronid rohkem kui kartulid. ENAMASTI, mitte alati!

*Mulle ei meeldi päeval telekat vaadata. Kino on teine asi, aga telekas... mul tekib pidevalt tunne, et niii palju muid asju peaks tegema. Ja see häirib. Muidugi ei tule päeval telekast midagi nagunii. Aga kui tuleb, siis mina lihtsalt ei taha/viitsi/suuda päeval telekat vaadata. Normaalne telekaaeg algab 18.30´st (Simpsonite aeg ikkagi:D). Öösel mulle hullult meeldib telekat vaadata, kahjuks siis ka enamasti enam midagi ei tule...

*Mulle ei meeldi vastlapäev, kuna sel päeval on kõige kohutavamad toidud üldse. Üldiselt mulle ei maitse üldse meie rahvustoidud, aga no vastlapäeval on need veel hullemad.
Hernesupp- Ma ei talu juba lõhna, maitsest rääkimata.
Vastlakukkel- kuidas seda nüüd öeldagi... MA VIHKAN VAHUKOORT!
Oad/tangud/muud värgid- NOH... iga kell eelistan müslit ja jogurtit. :)

*Eelistan iga kell sinist pastakat mustale.