March 4, 2011

We are shaped and fashioned by what we love



Tsauki.
Hoiataks juba ette, et täna mingeid uusi ja huvitavaid pilte pole. VEEL. Pühapäeval teen!

Muidu pole mul aimugi, kuidas ma veel elus olen, ausalt. Üleeile olid suusavõistlused, jess. Mu armastav tiim ütles mulle hetk enne sõitu, et "eeem... no tegelikult ei pea sa sõitma 500 meetrit. 2000 tegelikult!". Nii armas ja hoolitsev. :) Suusatasin kuidagi, Ergo sõitmas ahastava näoga minu taga, ise üritades mind ergutada. Olin sõtnud äkki kakskümmend meetrit, kui ta täiega karjus: "ja pole enam palju jäänud, ainult lõpusirge veel!". Ma oleks talle nii väga virutada tahtnud. Nagu... mõnitad või? Aga lõppkokkuvõttes saime teise koha, ilmselgelt oli minust ikka nii palju kasu. :)
Peale seda oli näitering. Rääkisime asjadest, mis vahepeal juhtunud.
Ülirõõmus, elevil ja väga entusiastlik Anna: Täna olid SUUSAVÕISTLUSED, jess! Niiii tore oli. Ma sõitsin ja blablablablaaaa...
Järgmine.
Väsinud, tülpinud, kurnatud ja eluraskustest rusutud Mannu: Ah?! Eem... mingid nõmedad suusavõistlused olid täna jah...
Ujumistrenn. Mängisime veepalli lõpuks, jess! Meie võistkond sai küll haledalt pähe, aga keda huvitab? Eric ütles, et meie mänguoskus hakkab juba minema, varem olime nagu peata lambad kõik. Haha. Mingi hetk ta karjus mulle üle kogu basseini, et ma läheks ja nühiks selle seina asemel Tonyt, kõva killumees yeah. Mul oli taktika olemas, ma ootasin seal seina ääres palli. Ausalt. :) Kelli oli kohe-kohe söötmas.

Eile oli kool. Pärlin oli olümpiaadi kuupäevad sassi ajanud, ilmselgelt oli see eile, mitte täna. Niisiis vihkas ta mind terve tunni, et ma ikka ei läinud. Tegi mind natuke maha seal klassi ees, õnneks jäi ta peale Paula suurepärast ja iroonilist lauset vait. Aitäh. :)
Klaverieksam. Esimese looga panin puusse, teine oli suhteliselt okei. Ma nägin oma hambarsti ka saalis, kes mulle laialt naeratas ja lehvitas.
Treffneri lahtiste uste päevad. Muidugi jõudsime sinna siis, kui kõik läbi sai ning õpilased pundis välja tulid.
PÄEVA FEIL: Mul on telefoniraamatus 2 Margitit. Üks on sõbranna, teine on see tädike, kelle juures ma 1,5 aastat tagasi korra fotoringis käisin. Muidugi helistasin ma sellele valele. "Hallooo? Margit jah? Kas sa Hugosse tuled ikka?" Tädike üritas mulle seletada, et vale number ja blablablaa, ma ei võtnud teda kuulda. Ma arvasin, et Margit üritab nalja teha. Sõimasin teda telefonis juba, et jäta nüüd järgi eks. Ta oli suht meeleheitel. Tegin natuke inside nalju ka, millest ta vaeseke aru ei saanud. Lõpuks naersin natuke ja katkestasin kõne ära, sest ma arvasin, et ta helistab tagasi ja hakkab normaalseks. JA SIIS MULLE JÕUDIS KÕIK KOHALE. Appi!
Õhtu ülejäänud osa möödus kenasti Kristi ja kõigi tema sõprade keskel, mul on juba enamuse nimed peas. :)

Homme teen pika ja mõnusa pildipostituse kõigi nende piltidega, mis ma veel teinud pole (aga homme kindlasti teen), ausõna. :)

2 comments:

  1. Mannu !
    Mina tahtsin ka Ergot lõpus lüüa. Ta ainult ergutas, aga olin juba nii läbi.
    Kui teda järgmisel aastal võistlusetel vaja poleks, lööks ta maha onju?
    Ja Mannu, sinust oli väga palju abi! Sest esimeseks saada meil polnud ausõna lootustgi.

    ReplyDelete
  2. Päriselt? :)
    Siis on VÄGA super, ma arvasin, et ta ainult mind kiusas. Mitte et see muidugi super oleks... lööme ta maha ja kaevame enne järgmist võistlust üles! :)

    ReplyDelete