April 29, 2011

I never loved another person the way I loved myself

Hei!
Mul on mingeid pilte täna isegi! Eilses kunstitunnis saadeti meid linna peale laiali ja anti mingid nõmedad teemad pildistamiseks ette. Õnneks olin ma makroobjektiivi ette unustanud, niisiis tegin niisama random pilte. Ja ma isegi ei mõelnud sellele, kas need ka teemadega kokku sobivad. Küll ma üritan neile nüüd teemad ilusti juurde mõelda. Sain ühe pildi mingist putukast, selle saamislugu oli nii naljakas. :) Laura seletas mu kõrval meeleheitlikult, et ma putukat ei hirmutaks. Ma üritasin tõestada, et temaga on kõik okei. Mingi hetk hüüdis Laura: "TA JU VÄRISEB!" ning ma olin sunnitud putuka lendu laskma. Laura lihtsalt ei uskunud, et tuul seda kõrt liigutas.Hmmm... mingi hetk uitasime Lauraga ettenähtud trajektoorilt välja. Käisime niisama linna peal ringi ja lõpuks jõudsime otsaga botaanikaaeda. Seal tegin ma vist ainsa pildi, mis oleks ühe teemaga kokku sobinud. "Peegeldused". Täna on olnud väga... huvitav päev. Naljakas ja õudukas ja mõnus ja killer korraga. Hommikul oli neli tundi kooriproovi. Laura issi sõidutas meid õigest kohast kaks või kolm korda mööda. Kooriproov oli... nojah, oleks võinud hullem olla. Me laulsime "Mis maa see on?" kohe mitu korda läbi, wohoo!
Käisime Mannuga väljas. Väga chillbill ja lahe oli.

April 24, 2011

Language was invented to ask questions

PALJU HILINENEUD ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, JOHANNA!
PALJU AINULT HÄSTI NATUKENE HILINENUD ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MARI-ANN!

Heihei!
Mul on nüüd megavähe aega, et oma awesomest nädalavahetusest lühikokkuvõte teha. Üritan teha lühidalt ja kiiresti, aga vabandan juba ette, kui see pikaks ja venivaks ja lohisevaks ja igavaks muutub. Igatahes lisan siia ka hunnikutes pilte oma nädalavahetusest ning üritan neid kuidagiviisi teksti sobitada. Ning mainin juba ette ära, et mu nädalavahetus oli super!Reede:Ärkasin tund aega hiljem kui olin lootnud. Mul oli suhteliselt vähe aega Johanna sünnipäevani. Siiski vedasin ennast hommikul jooksma. Ilma Laurata on see nii... ebamotiveeriv. Jooksin järjest kolm kilomeetrit, kõndisin neljanda. Tossud hõõrusid ning lõpuks hakkas mul iseenda mõtetega igav. Jooksin kiiruga koju, kuna mul oli ju endiselt kiire. Venitasin ja käisin kiiresti duši all, pakkisin Johanna kingitust. Ilmutasin talle ühe oma loodusfoto suurelt seinale, raamisin ära ka. Selle ilmutamisega oli mingi hull jama, ma sõna otseses mõttes läksin selle Anu Foto tädikesega tülli.
Hmmm.... ma pidin ju ometi lühidalt tegema? Okei, jõudsin Johanna poole, Kelli ja Maali tulid ka. Sõitsime koos Johanna maale. See oli väga awesome. Tegime palju-palju pilte.

Ja kuigi siin on enamuses ainult looduspildid, tegime palju muid toredaid pilte veel. Maali ütles lihtsalt, et mu blogi on nonde jaoks liiga kvaliteetne. :) Nunnutasime Johanna kasse ka. Mingi aeg sõime ja Johanna andis meile maailma parimaid muffineid. Tõsiselt, need olid niiiii head. Kuigi ma ainult ühe saingi. Siis käisime igal pool väljas ringi, mingi aeg ma ronisin ühte väga kõikuvasse ja ebakindlasse torni. Mõnus oli, pildistasin niisama pilvi ja nautisin sooja. Hiljem olin paksult pinde täis, kaks tükki on praegugi alles. Siis me eeeemmmm... mängisime mädamuna. Trihvaad (?) ka natukene, sest meil oli Johanna väike õde kaasas. Okei, hull ettekääne nüüd. :) Me oleks ilmselgelt ilma tema õeta ka mänginud... Varsti hakkas sadama, mängisime ja lollitasime vihmas natukene. Pildistasime vikerkaart.
Ja pajuurbi ka. Johanna kass ronis Maalile pähe ning üritas seal head kohta leida, see oli ilmselgelt meie tipphetk. Hiljem punus Kelli oja ääres patse, sest ta on selles lihtsalt superandekas. Minu tulevane isiklik juuksur. Tegime veel palju-palju pilte ning naersime. Käisime saunas, kannatasin esimest korda elus välja sajakraadise kuumuse! Hiljem grillisime vahukomme, mis olid ülihead. Õhtul pimedas veel natukene naersime, siis läksime tuppa. Kelli punus meile jälle ilusad patsid ning mingi hetk me Maaliga ei suutnud naermist lõpetada. Johanna andis meile veel isetehtud võileivatorti ja Sacheri torti, mis olid ÜLIHEAD. Eriti viimane! Terve õhtu peamine lause oli: "Mannu, sa oled nii rõve!", suur üllatus. Kuigi hiljem ma sain teada, et Maalile see isegi meeldib. MA TEADSIN SEDA! Ma tõesti ei tea, kuna me tuttu jäime, ilmselt kunagi väga määramata ajal.

Laupäev:
Johanna ehmatas mu kell kümme üles. Nojah, mul tuli tõesti hästi välja see 05.30 ärkamine! Tahtsin hommikust valgust pildistada. Hommikul sõime ja värvisime mune. Ma tegin ülnunnu muna, panin talle nimeks munapoiss Teodor. Kirjutasin ta koorele, et ta on maailma ilusaim, rõõmsaim ja õnnelikum muna ning ei lähe kunagi katki, sest ta on awesome. Ja milline muna kõige nõrgem oli? Muidugi mu kallis Teodor! Pildil on Johanna muna.
Mängisime võrkpalli ja tegime uuesti pilte, pesime sada aastat seda nõudehunnikut ja rääkisime niisama. Kui ma koju jõudsin, käisin uuesti jooksmas. Kuus kilomeetrit seekord, kuid endiselt puudus igasugune motivatsioon. Kõndisin päris palju. Laura, sa pead minuga uuesti jooksma hakkama! Ma lasen ennast muidu täitsa käest! :) Peale pesemist sõitsin perega maale, veetsime mõnusalt aega. Tegin pilte, üllatus-üllatus. Koju jõudsime väga hilja, nii et ma uut postitust teha ei jõudnud.Täna: Hommikul värvisime mune. See oli tõsine feil. Ja ma otsisin oma üllatuspakki nagu segane, ei leidnud sada aastat üles. Lõpuks rippus see mu riidekapis, homsete kooririiete vahel.
Kõndisin Ihastesse, vajusin põlvini vette. Ei kommenteeriks. :) See oli... kohutavalt feil. Üks tädike oli sellise näoga, et tuleb mulle kohe abi pakkuma, ent õnneks ei tulnud. Muidu oli mõnus, kuulasin muusikat ja tegin pilte ja ostsin tee peale 100%-list apelsinimahla kaasa. Ihastes sõime pashat, muidugi tegin sellest pilti. Ülihea oli. Siis korjasin sillasid ning avastasin, et need lõhnavad ülihästi. Hakkasin just kaaluma, et äkki on need mu uued lemmiklilled. Vanaema ütles, et see on umbrohi ning ma pean kõik ära korjama. Jah, hästi. :) Tegin muidugi pilte ja nautisin elu võrkkiiges. Mõnusmõnusmõnus oli, üldse ei viitsi jälle kooli minna. Tahaks juba suve, sest ma tõsiselt tahaks juba elu nautima hakata!

xoxo

April 20, 2011

Anatomy is destiny

Hei!
Varsti on MUNADEPÜHAD aka no-scool day. Ja vähemalt mina olen väga-väga excited. Esiteks muidugi sellepärast, et see on vaba päev, mis tõotab äärmiselt super tulla. Ja teiseks sellepärast, et... ma saan jälle uutmoodi pilte teha! :)
Mul on kuidagi väga kahtlaselt palju uusi pilte viimasel ajal. Õues on nii valge ja mõnus ning ma teen järjest pilte juurde. Pühapäevast jäi ka toredaid pilte alles veel, mis ma siia panna tahtsin. Aga eile tegin uusi pilte peale juba, uskumatu. Ja reedel/laupäeval kavatsen ka palju pildistada. Ja mu pildid lähevad kuidagi järjest värvilisemateks, vähemalt minu arust.Eilsest fotopäevast... ma tahtsin munakoortest pilti teha. Niimoodi, et seal oleks taim sees. See oli uskumatult raske ja aeganõudev. Kõigepealt pidin ma muffeneid küpsetama, et need munad kuidagi ära kasutada. Üritasin munakoored ise terveks jätta, überettevaatlikult võtsin neilt ära ainult ülemise osa. Munadest segasin kokku taigna ning otsisin üles kõige lihtsama retsepti üldse, et lihtsalt midagi teha. Jäid kakaomuffinid, kuna tavaline tundus natuke liiga igav. Aga need tulid niiiiii head! Ja nad kerkisid nii mõnusalt. Siis ma mõtlesin, et teeks neist ka pilti juba... nii ongi mul pildil korraga kaks muna... eemmm... olekut (?): munakoored ja juba küpsenud muffin, kus sees ülejäänud muna. Geniaalne.
Aga raskem osa oli veel ees. Ma pidin taime sinna sisse saama. See oli äärmiselt pingeline tegevus, päriselt. Peaaegu võrreldav sellega, kui ma seitsmekorruselist kaardimajakest ehitasin. Siis olin küll täiesti pingul ning ei hinganud peaaegu üldse. Proovige ise maitsetaim munakoorte sisse istutada! Pole. Üldse. Kerge. Ausalt.Hmmm.... mis veel? Ma olen leiutanud viisi, kuidas klaveritunnis ellu jääda. Minu nipp: räägin võimalikult palju õpetajaga. Ta on üsna jutukas ning on suuteline lihtsalt kolmandiku tunnist rääkima. Täna ka ilusti julgustasin ning küsisin, kuidas ta nädalavahetus möödus. Rääkis mingist klaverikontserdist. Küsisin, kuidas lapsed siis mängisid. Ei mänginud väga hästi. Sealt edasi kandus teema sellele, et ta palus Tallinnas sellele diivanile veoauto tellida, mida ta detsembrist saati ootand oli. Ja kodus selgus, et see diivan ning tugitoolid olid siiski valed. Ta tahtis ümber vahetada, ent ei saanud. Raha tagasi ka ei makstud. Rääkisime natuke diivanifirmadest ning ma rääkisin rõõmsalt kaasa sellest firmast, kust me oma köögimööbli tellisime. Et sellega on küll kõik kenasti korras. Rääkisime veel sellest, et talle tuleb ema külla ning tal pole teda nüüd pühade ajal kuhugi istuma panna.
Väga sisukas vestlus, yeah. Tegelt ma lihtsalt ei osanud kodust tööd. :)

PS! Ma ei tea, kuidas teil on, aga minu arvuti näitab neid pilte kuidagi kahtlaselt uduselt. Kui nende peale vajutada, nätab minu kallis arvuti neid jälle normaalsel terevusel, nii et võite proovida. Minul töötab. :)

April 18, 2011

If you don`t want to work you have to work to earn enough money so that you won`t have to work

Kas see tõesti võib olla võimalik, et kui sind kummitab üks tõsiselt hea laul, paned sa raadio käima ning see laul käib täpselt sealt kohast, kust sa seda mõttes ümisesid?Kuni eilseni arvasin ma, et see on võimatu. Mind kummitas üks tõsiselt hea laul, ümisesin seda mõttes ja tegin raadio suvalisest kohast lahti. Ja siis... noh, tegelikult ei tulnud muidugi see laul, mida ma tahtsin. :) Mõtlesin lihtsalt natuke põnevust luua. :) Niisiis, ma arvan endiselt, et see on võimatu.
Asja juurde tulles... SINILILLED ÕITSEVAD! Ma tegin neist maal pilte eile, olin üliõnnelik. Jooksin kohe kaameraga põõsa alla. Ühel hetkel avastasin, et ma olin juustega kinni jäänud. Kohe tõsiselt. Kükitasin lihtsalt põõsa all ning ei saanud enam välja. Või noh, muidugi oleksin häda pärast saanud, aga siis oleksin pidanud mingi ülisuure pahmaka juukseid välja tõmbama. Kuna ma seda ei tahtnud, istusin natuke aega lihtsalt seal. Väga loll tunne oli kusjuures, teesklesin pildistamist. Mingi hetk lähenes selja tagant mu vend, kuna ma tõesti ei tahtnud nõmedasse olukorda sattuda, pildistasin lihtsalt edasi. Kuna ta ära ei läinud, andsin vaikselt alla lõpuks. Olin suht vihane ka enda peale, aga lõpuks pidin lihtsalt ütlema need kolm piinlikku sõna: "Ma jäin kinni". Haha, venna ilmselgelt nautis olukorda ning mõnitas mind päris korralikult enne lahti päästmist. Vähemalt sain ma pilte! Pilte on mul põhimõtteliselt veel, aga need on nii erinevad, et ma ei suru neid kõiki ühte postitusse. Ja kallis Johannakene, ära ole mu peale väga kuri. Vilets sõbranna olen, yeah. Aga ma tõesti tegelen nende piltidega. :)
Hmmm.... mu viimase aja kohustuslik lause ka siis: täna käisime Lauraga jooksmas. Votnii.

xoxo

April 17, 2011

Men have to have friends even in hell

Heiheihei.
Ma tahaks täna nii-nii paljudest asjadest kirjutada, aga ma ilmselt lihsalt ei jõua. Aga ma annan endast parima, üritades samal ajal ka kõiki neid sadu viimaste päevade pilte vaadata, parimaid neist töödelda, teiste blogisid lugeda, enda pilte siia üles laadida ja viimase aja sündmusi meenutada ka. Ja samal ajal ma südamest loodan, et teil väga igavaks ei lähe. Täna tuleb selline suhteliselt mõttetu postitus. Kui läheb igavaks ära, siis... SORRI. Järgmise postituse üritan huvitavama teha, ma isegi enam-vähem tean, mis ma sinna kirjutaksin. :)Hmm... ja piltidega on selline lugu, et... küll ma kunagi kooliteatrite festivali pildid ka üles panen! Lihtsalt see oli nii naljakas, kuidas Saskia ahhetas, kui mu kaameras neid praeguseid pilte nägi. Oli täiesti kindel, et need on internetist kaamerasse tõmmatud. Isa ostis maasikaid päev enne festivali, ma ei saanud jätta juhust kasutamata. Ja maasikad lähevad üldse väga hästi teemasse viimasel ajal. :)Kõigepealt ütleks, et meil läks koolitetrite festivalil ülisuperhästi. Reedel sõitsime juba kohale sinna, laiutasime Erki ja Marilinnuga mõnusalt kõige taga. Põlvasse jõudes läksime esmalt noortekeskusesse, mis oli superilus. Seal sai Wii´d mängida! Ja lauajalgpalli ning -tennist. Ja seal oli tõsiselt ilus köök, kust tuli šokolaadimuffinite lõhna. Bändiruum oli seal ka, tõsiselt ilus ja korralik. Lõuna paiku algas festival. Vaatasime etendusi ja kritiseerisime neid ka, kuigi mulle päris mitmed meeldisid. Vahepeal sattusin kokku täieliku õnnega ning sain korraga teha pilti kahe peegelkaameraga. Yeah, see oli lihtsalt awesome. Ühes käes hoidsin üht, teises teist. Mul oli väga suuri raskusi nupule vajutamisega ning fokuseerimisega. Lõpuks tulid lihtsalt mõlemas kaameras nii jubedad pildid, et ma loobusin sellest varsti. Aga see oli võimas ikkagi! Käisime söömas ja tegime proovi, mõtlesime enda etendust paremaks. Mängisime heli ja valgusega, tõstsime vahekardinat üles-alla. Mingil hetkel käisime lavaproovis ka, põhiliselt harjutasime oma erilist kummardamist. Õhtul käisime kogu grupiga väljas pilte tegemas ja laulmas, peale seda hakkasime sees Säde kurikuulsaid kaarte mängima. See oli... ma ei tea, äkki ma peaksin väiksemaid lapsi säästma sellest? Üsna hull oli, aga nalja sai. :) Ma lihtsalt ei võta seda vastutust, et alla 12-aastastele sellest vabalt räägiks. :)Laupäev oli meie etenduse päev. Hommikul vaatasime natukene teisi lavastusi ning tegime jälle proovi. JA SIIS ME JUBA ESINESIMEGI! Huh, mul oli lava taga tõsine kriis, sest ma ei teadnud kunagi, millisest uksest ma nüüd minema pean. Aga lava peal oli kõik ülimalt okei. Natukene feilimist käib alati asja juurde, me oleme ju inimesed ikkagi. Kuigi ma ei tea, kuidas on võimalik, et me ühes kohas Karmeli ja Avelyga kõik korraga lavale minna unustasime. Ja kui me sinna ruttasime, ei võtnud keegi meist luudasid kaasa. Just selles stseenis, kus neid kõige rohkem vaja oli! Aga improvisatsioon on ka tore asi. :) Peale etendust oli žürii tagasiside. Nad sõna otseses mõttes kiitsid meid taevani! Kui teised esinejad tekitasid ruumi, siis meie etendusega tekkis space. Paljud meist sõitsid varase bussiga ära, meie (mina, Marilind, Erki, Angela, Avely ja Karmel) jäime lõpuni. Avely sai parima naisnäitleja tiitli, PALJU ÕNNE! Ja meie näidend sai laureaadiks, PALJU ÕNNE! Ma olin alguses täiega pettunud, aga siis sain aru, et see ongi põhimõtteliselt võitmine, paremini enam polekski väga saanud. Peale seda oli meil palju-palju aega, käisime pubis ning istusime bussijaamas. Ootasime seda bussi terve igaviku. Aeg venis... ja venis... ja venis. Kui see lõpuks tuli, ronisid ka kaks joodikut bussi. Kõigepealt lällasid niisama, siis tulid minu ja Marilinnuga vaidlema. Üks mees kaitses meid, ronisid talle kallale põhimõtteliselt. Üldse norisid terve sõidu aeg tähelepanu ja kiskusid tüli. Hmmm, ähvardasid seda meest, kes meid kaitsnud oli. Bussijuht karjus nende peale päris mitu korda, korra pidas meid ka politsei kinni. Nice. Kuigi see tegelikult kõige hullem polnudki, käisid minu mõtted korraks ära ka mis-siis-saab-kui-bussijuhi-tähelepanu-hajub-ja-ta-teeb-autoavarii-ja-me-kõik-surma-saame? radadel. Tüüpiline.Kokkuvõttes oli siiski tore ning kõik, kes selle igava postituse üle elasid, on suurepärased! Kalli-kalli teile. :)

Ahjaa, eile käisime Lauraga jooksmas ka. Neli Anne kanali ringi! Kuigi viimase lihtsalt kõndisime läbi. IKKAGI! Me areneme. :) Üldse oli see nädal äärmiselt sportlik, käisin vaheldumsi ujumas ja jooksmas kogu aeg, kätekõverdusi tegin ka päris tublisti. Küll ma olen tubli. :)

April 14, 2011

Talking with a friend is nothing else but thinking aloud

Homme on no-school päev aka Kooliteatrite Festival 2011. Ja ma absoluutselt ei viitsi pakkida ega midagi. Mul on vaja madratsit ja magamiskotti. Luuda(!). Kostüüme. Kaamerat. Riideid ja muud. Ei, me ju ometi ei roni kõik Madli tõttu sinna kitsasse maaliini ülbete vanameeste kõrvale! Miks broneerida enda trupile mõnus väikebuss, kui ebameeldiva maaliiniga saab kokkuvõttes tervelt 4 eurot soodsamalt! Ma ei tea, ma võtan nagunii liiga palju asju kaasa. Ja kõige tähtsamad asjad jätan muidugi maha. Hmmm... rääkimata sellest, et mul pole näidendis oma tekstid enam peas. Ja ma ei viitsi õppida ka neid, mul oli killer päev täna. Raudselt on mu tekstilehed kadunud ka kuhugi, jutt on ju minust ikkagi.

Hmmm... Eric on masendav. Nagu väike laps, ausõna! Täna trennis lasi kõik teised varem ära, meile laulis parastavalt terve tunni lõpu stiilis: "Seitse ringi veel! Seitse ringi veel! Seitse ringi veel!". Ja eriti huvitav on see, et tal tekkis neid ringe juurde järjest. Kui meil veel ainult viis ringi veel oli, laulis ta juba "kümme ringi veel! Kümme ringi veel!". Sõna otseses mõttes LAULIS. Sellise parastava tooniga, nagu väikesed lapsed ikka narrivad. Meil oli umbes nagu... ma-ei-tea-kes-sa-oled-ja-miks-sa-meie-raja-kõrval-laulad-tunne. Kusjuures Toni jättis mingi 11 ringi tegemata, tema võis küll ilusti lahkuda. Eric veel kommenteeris, kui kõva mees ta on. :)


Hmmm... pildid on lihtsalt random valik eelmisest nädalavahetusest.

PS! Te võite palju kommentaare kirjutada ja festivaliks edu soovida!
PPS! Te võite mind ka kõvasti followida, tahaks blogi esimeseks sünnipäevaks 50 mõnusat followeri täis saada. :)
PPPS! Ma vist ikkagi ei võida sel aastal Looduse Aasta Fotol midagi, sest keegi pole endast märku andnud.
PPPPS! Ja see on mulle äärmiselt suur löök.
PPPPPS! Sest ma tõesti tahtsin seda nii väga.
PPPPPPS! Ma ütleks veel midagi, aga....
PPPPPPPS!... ma lihtsalt ei viitsi enam neid p-sid kirjutada.
PPPPPPPPS! Aga ma TÕESTI oleks tahtnud midagi võita.
PPPPPPPPPS! Nähh. :/
PPPPPPPPPPS! MA PEAKSIN JU KÄTEKÕVERDUSI TEGEMA! Suurepärane.

April 11, 2011

The pure and simple truth is rarely pure and never simple

TÄNASE PÄEVA TIPPUUDIS: Käisime Lauraga jooksmas! Jooksime kolm ringi ümber Anne kanali. Okei, see ei kõla just väga muljetavaldavalt, aga... teate ka, kui kohutavalt suur maa see on tegelikult? Üks ring on emmm... ma usun, et vähemalt kaks kilomeetrit. Minimaalselt. Kaks pool äkki. Või kolm? Või noh, ma ise küll ei osanud pakkuda, aga mu ema hiljem pakkus. Arvestame... kahe poolega esialgu. Jooksime kaks ringi peatumata ära, mul isegi ei pistnud ega midagi. Kuulasime muusikat ja lobisesime ja... nagu Ameerika filmides. PEAAEGU. Noh, nad kannavad küll filmimeiki ja on riietatud Chaneli, aga ikkagi! Siis kiikusime natuke ja jooksime kolmanda ringi otsa. Ahjaa, ma jooksin kodust ka terve tee sinna ning natukene tagasi. See teeb umbes kilomeetri veel juurde. Wohoo, küll me oleme tublid. Jooksuhooaeg on alanud! Kell pool üheksa koju jõudes sain õppima alles, sest kohe peale kooli oli näitering. Lõbus nagu ikka, vähemalt minul oli küll väga tore. :)
Mingi aeg jõudsin natuke pilte ka teha. Pühendusega Pällule. PÄLLU, ÄRA ARVA, ET MA SU PURKI EI TAHA! Kui sa selle tood, teen ma neid pilte sulle veel. :)
Pällule meeldib kohutavalt koka ning mulle meeldib kohutavalt fotograafia (mitte et see Pällule ei meeldiks muidugi). Nii et kui see ilusti kokku sobitada, tulebki üks foto-eri, mis on pühendatud talle.Hihii. :)
Okei, nüüd tuleb päriselt tänase päeva tippuudis: Kallis Marii, PALJU PALJU PALJU õnne sünnipäevaks! Nüüd oled sa üheaastane. Suur tüdruk. Peaaegu teismeline juba. :) Igatahes, juhuks kui sa nüüd mingi viisteist aastat hiljem minuga tülis oled ning kogemata suure õe blogisse satud, siis tea, et ma armastan sind väga-väga. Kuigi... poleks loogiline, sest siis oleksin mina juba kolmkümmend ning nähtavasti ei viitsiks sinuga tülis olla. Oooot-ooot... MIDA? Ma oleksin kolmkümmend? KOLMKÜMMEND? 30? Ja mu õde oleks enam-vähem sama vana kui mina praegu? JA MINA OLEKSIN SIIS KOLMKÜMMEND? Okei, põhimõtteliselt ma võiksin sulle ema olla. KOLMKÜMMEND? Ei. Ole. Normaalne.

Igatahes. Palju õnne! Ma lõpetan enda elu üle kurtmise. Nüüd kohe. Peale seda, kui ma ütlen, et... MUL ON SIIS JU KORTSUD JUBA! Okei, lõpetasin. :)

April 10, 2011

When gossip grows old it becomes myth

Mul on pilte täna! :)


Kuna Laura minuga jooksma tulla ei saanud (MA PEAN JOOKSUHOOAEGA ALUSTAMA!), sain kokku Johannaga. Koos tõmbame me igasuguseid kahtlaseid ning huvitavaid inimesi ligi. Üks noor, vaevalt kahekümnendates mees tuli jooksuga minu poole ja surus mul kätt. Tutvustas ennast ja rääkis natuke, siis võttis kätega ümbert kinni ja küsis: "Kas ma sind sülle võin võtta?". Palusin tal Johanna sülle võtta, aga Johanna jooksis kaugemale, jättis minu kuhugi maha.


Pärast seda käisime Botaanikaaias ja pizzat söömas, kõht oli tühi. Enne seda feilisime natukene ühe õllebaari ees, kuna sealt kõlaritest käis Bruno Mars. Muidugi hüüdsin ma Johannale, et me läheks lähemale. Lõpuks laulsimegi kohe seal akna taga kõva häälega kaasa, üks mees jõllitas meid väga vaevatud näoga. But darling I’ll still catch a grenade for ya. Awesome. Pizza oli hea, enamuse osa ajast vaatasime kõrvallauas istuvaid prantslasi. Üks prantsuse poiss oli niiii nunnu, aga tema kõrval istuv ülbe tšikk vahtis meid terve see aeg ülbe näoga. Me natuke venitasime ka peale söömist seal lauas. Kui pilgud võiksid tappa, oleksime selle tšiki pilgu all juba surnud. Aga selle nunnu prantsuse poisi pilk oleks kõik terveks ravinud jälle. :D:D

Jäin Johanna poole ööseks. Küpsetasime mustikakooki. Kui kook sai valmis, olime nii õnnelikud, et keksisime ahju ees ning tegime üksteisele kalli. Ilus kook tuli, muidugi rikkusime selle ära. Panime jahvatatud fariinsuhkrut peale, sest tavalist meil polnud. See segunes mustikatega ja värvis koogi roheliseks. Jälle! Mis värk mul selle rohelisega on? Midagi päästa üritades panime veel suhkrut, et äkki katab ära. Ei katnud. :) Siis tupsutasime koogi pinda veega, et roheline värv ära läheks, lõpuks läks ka. Õnneks. Aga koogi pind läikis veest. Panime mustsõstraid peale. Noh, nägi kummaline välja, aga... maitse oli ülihea. Sõime jäätisega seda kooki, hilja õhtul tõi Johanna isa maasikaid ka. Mmmmm, need olid tõesti ÜLIHEAD. Õhtul vaatasime Kariibi mere piraate ning mingit krimisarja.

Täna tulin koju, saime korraks Liisuga kokku. Ja nüüd sorteerin oma toredaid pilte.

Laura, palun lähme homme jooksma!

April 7, 2011

A good thing can`t be cruel

Ma ausõna teen homme ilusaid pilte!

Nii... mis vahepeal juhtunud on? Eeeem, neljapäeval käisime Lauraga kuuenda ja seitsmenda tunni ajal KUNSTIolümpiaadi jaoks harjutamas. Haha, kuulsite õigesti, kunstis on ka olümpiaad! Kusjuures toimub see kolmapäeval kolmest seitsmeni, nii et mu armastatud klaver jääb ära. Mis seal siis ikka. Teema juurde tagasi tulles tegime tööd Tiismuse klassis. Ta on nii tore, lubas meil kasutada arvutit ja pakkus meile rosinaid, millega oli katseid teinud. Me väga ei julgenud süüa neid, aga tegelikult olid need väga head. :)
Kuu tegijaks sain ka eile! Käisime suusatamas Eneliga, mäletate veel? Haha, muidugi saavutasime võidu tänu minule ning ikka olin mina see, kes meid tulest välja tõi. Yeah, right. :) Aga tore oli ikkagi, ma avastasin, et meie direktor on ikka ülimuhe. Rääkis minuga (ja Pälluga) täiesti vabalt mu riietest ning üldse paljudest asjadest veel. See on nii tore, kui ta naeratab, tekib selline... muhe tunne. :)
Näitering oli tore, ma ei jõua Kooliteatrite Festivali riigivooru enam ära oodata!


Füüsika oli ka tore, enamuse osa tunnist laamendasime treppidel, jooksime mööda astmeid, mõõtsime kõrgust, võtsime aega ja passisime niisama. Vällik lubas meil lihtsalt niisama tegutseda, ise istus klassis. Lõpuks läks Eevitädi talle kaebama ning lihtsalt ei uskunud meid, kui me ütlesime, et meil on praktiline töö.

Johanna sai Treffnerisse sisse! Palju õnne! Ma niiiiii väga kadestan teda. Mina ei saanudki... kuigi ma olen veel kaheksandas ja ei käinud katsetel. :D Aga järgmisel aastal lähen raudselt ning kui ma sisse ei saa... matan kõik tulevikuplaanid maha ja hakkan Maxima kassapidajaks. Kas keegi mu toredatest tuttavatest veel sai? Mari-Liis? Avely? Keegi, kes kandideeris ilma et ma seda teaksin? Kadestan teid igal juhul.