April 2, 2011

Always forgive your enemies, but never forget their names

Hei! Mul on täna LUMIKELLUKESTE pilte! Suudate seda uskuda? Mina ka mitte. :) Talv saab lõpuks ometi läbi! Võib-olla juulikuuks sulab lumi ka ära...okei, palju loodan. Muidugi tähendab kevad ka eelkõige kohutavalt palju tegemisi ja palju stressi. Heliredelite arvestus, laulupeoproovid, kooliteatrite festival, esinemised näiteringiga, üleminekueksamid, olümpiaadid ja SUUR (ma mõtlen seda tõsiselt) klaverikontsert. Ja kui mul veab, siis ka Looduse Aasta Foto 2011 auhinnad. :) ÄRA LOODAGI, KALLIS MANNU. Eile oli 1. aprill. Alguses läks tõsiselt kenasti. Tegin järjest 3 suurt kildu.
Vennale rääkisin, et meie kooli kevadkontrerdi kavasse tuli muutus ning kõik tantsijad peavad endale hoopis punased põlvpüksid jalga panema. Ma olin vist päris veenev, sest ta oli täiesti šokeeritud. :) Läks närvi ka, et etenduseni on loetud nädalad ning neid punaseid pükse pole kuskilt leida. Ajasin asja veel hullemaks ning rääkisin, et kõik tuleb ise õmmelda ka. Et Luht annab riide ning siis tuleb võtta mõõdud ning kodus ise valmis teha. See oli nii naljakas, kuidas ta paanitses. Okei, pigem oli Andersoni peale maruvihane, sest ma ajasin kõik kenasti Andersoni kaela. Lubas minna protestima, aga kui ma juba hääletus naerus turtsusin, sai ta aru, et talle on ära tehtud. Haha. :)
Isale rääkisin mingi igava jutu sellest, kuidas ma MUUSIKAS kahe sain. Ma poleks ealeski arvanud, et ta mind uskuma jääb, sest parasjagu sõitsime muusikakooli (kus ma nii vahelduse mõttes juba kuuendat aastat käin). Ütlesin, et ei osanud töös F-duuri, sest ei teadnud, mis märk seal on (jah, mitte et see mul une pealt peas oleks, eks. Mitte et ma muusikakoolis kuue märgiga helistikke õpiks). See oli lausa solvav, kui kergelt ta mind uskuma jäi. :) Naeris mu üle terve tee sellise haha-paras-sulle-näoga. Kui jõudsime kohale, astusin autost välja ja mainisin, et tegelikult on esimene aprill täna. Ja muidugi vaatasin talle hahahahaa-paras-sulle-näoga vastu. Feil.
Peale muusikakooli pidin Kristiga kokku saama. Hetk enne helistasin ning teatasin, et plaanid muutusid ja ma ei saa. Kristi oli üsna kurb ja solvunud. Kuna mul hakkas endal ka paha juba, jooksin ruttu-ruttu kohale, et "aprill" hüüda. Ei jõudnud oodata, et ta natuke nalja seediks. :)
Ja nüüd tuleb feil osa. Kui ma õhtul üheteistkümne ajal isaga poest koju jõudsin, tahtsime empsile koos HÄSTI SUURE nalja teha. Mõtlesime, et tuleme vihaste nägudega uksest sisse, paugutame ust, süüdistame üksteist ning vaidleme selle üle, kelle süü see parkimistrahv nüüd oli. Nii. Tulime ust paugutades sisse. Emps ilmus välja ning ütles elementaarse näoga, et Marii magab. " Eeee... "vaatasin meeleheitel pilguga issit. "Võta kingad jalast," suutis ta mulle vihaselt öelda, silmanurgast naeris. Trampisin veits jalgu ja ütlesin, et kõik on tema süü. Segaduses emps küsis: "Minu süü? Misasi?! Mis ma nüüd jälle tegin?". "Eee... ei, mitte sina!" üritasin ennast parandada. Emps lihtsalt pomises "ahah" ning läks diivanile lugema. Mismõttes? Üritasime isaga veel veits tülitseda, aga ta ei pööranud tähelepanu. Liialt ära harjunud vist. :) Hiljem rääkis midagi, et mõttetu päev, keegi isegi ei üritanud nalja teha. AHAH, TORE TEADA! :)

Täna oli mõnusmõnus päev. Saime Laura, Kristi ja Eneliga hommikupoolikul kokku, hiljem käisin üksinda pilte tegemas. Õues oli soe ja lumikellukesed õitsesid kui te veel aru ei saanud. :) JESS.

4 comments:

  1. Pildid on VÄGA ilusad :) n su postitus made me LOL, LMAO, ROFL jne :D

    ReplyDelete
  2. Awwies, aitäh Liisu. :) Nii tore, et see valge hunnik lõpuks ära kadus! Nüüd on jälle midagi pildistada!

    Väga hea, siis on postitus korda läinud! :)

    ReplyDelete
  3. sa oled nii super, ma lihtsalt tuletan sulle meelde :)

    ReplyDelete
  4. AWWWWWWWWWWWWWW Pällu (või siis PJ), sina oled ka super! Lihtsalt... see on nii elementaarne, et ma mõtlesin, et sa ei vajagi meeldetuletust enam. :) Sa tead seda niigi. :)

    ReplyDelete