April 20, 2011

Anatomy is destiny

Hei!
Varsti on MUNADEPÜHAD aka no-scool day. Ja vähemalt mina olen väga-väga excited. Esiteks muidugi sellepärast, et see on vaba päev, mis tõotab äärmiselt super tulla. Ja teiseks sellepärast, et... ma saan jälle uutmoodi pilte teha! :)
Mul on kuidagi väga kahtlaselt palju uusi pilte viimasel ajal. Õues on nii valge ja mõnus ning ma teen järjest pilte juurde. Pühapäevast jäi ka toredaid pilte alles veel, mis ma siia panna tahtsin. Aga eile tegin uusi pilte peale juba, uskumatu. Ja reedel/laupäeval kavatsen ka palju pildistada. Ja mu pildid lähevad kuidagi järjest värvilisemateks, vähemalt minu arust.Eilsest fotopäevast... ma tahtsin munakoortest pilti teha. Niimoodi, et seal oleks taim sees. See oli uskumatult raske ja aeganõudev. Kõigepealt pidin ma muffeneid küpsetama, et need munad kuidagi ära kasutada. Üritasin munakoored ise terveks jätta, überettevaatlikult võtsin neilt ära ainult ülemise osa. Munadest segasin kokku taigna ning otsisin üles kõige lihtsama retsepti üldse, et lihtsalt midagi teha. Jäid kakaomuffinid, kuna tavaline tundus natuke liiga igav. Aga need tulid niiiiii head! Ja nad kerkisid nii mõnusalt. Siis ma mõtlesin, et teeks neist ka pilti juba... nii ongi mul pildil korraga kaks muna... eemmm... olekut (?): munakoored ja juba küpsenud muffin, kus sees ülejäänud muna. Geniaalne.
Aga raskem osa oli veel ees. Ma pidin taime sinna sisse saama. See oli äärmiselt pingeline tegevus, päriselt. Peaaegu võrreldav sellega, kui ma seitsmekorruselist kaardimajakest ehitasin. Siis olin küll täiesti pingul ning ei hinganud peaaegu üldse. Proovige ise maitsetaim munakoorte sisse istutada! Pole. Üldse. Kerge. Ausalt.Hmmm.... mis veel? Ma olen leiutanud viisi, kuidas klaveritunnis ellu jääda. Minu nipp: räägin võimalikult palju õpetajaga. Ta on üsna jutukas ning on suuteline lihtsalt kolmandiku tunnist rääkima. Täna ka ilusti julgustasin ning küsisin, kuidas ta nädalavahetus möödus. Rääkis mingist klaverikontserdist. Küsisin, kuidas lapsed siis mängisid. Ei mänginud väga hästi. Sealt edasi kandus teema sellele, et ta palus Tallinnas sellele diivanile veoauto tellida, mida ta detsembrist saati ootand oli. Ja kodus selgus, et see diivan ning tugitoolid olid siiski valed. Ta tahtis ümber vahetada, ent ei saanud. Raha tagasi ka ei makstud. Rääkisime natuke diivanifirmadest ning ma rääkisin rõõmsalt kaasa sellest firmast, kust me oma köögimööbli tellisime. Et sellega on küll kõik kenasti korras. Rääkisime veel sellest, et talle tuleb ema külla ning tal pole teda nüüd pühade ajal kuhugi istuma panna.
Väga sisukas vestlus, yeah. Tegelt ma lihtsalt ei osanud kodust tööd. :)

PS! Ma ei tea, kuidas teil on, aga minu arvuti näitab neid pilte kuidagi kahtlaselt uduselt. Kui nende peale vajutada, nätab minu kallis arvuti neid jälle normaalsel terevusel, nii et võite proovida. Minul töötab. :)

No comments:

Post a Comment