April 17, 2011

Men have to have friends even in hell

Heiheihei.
Ma tahaks täna nii-nii paljudest asjadest kirjutada, aga ma ilmselt lihsalt ei jõua. Aga ma annan endast parima, üritades samal ajal ka kõiki neid sadu viimaste päevade pilte vaadata, parimaid neist töödelda, teiste blogisid lugeda, enda pilte siia üles laadida ja viimase aja sündmusi meenutada ka. Ja samal ajal ma südamest loodan, et teil väga igavaks ei lähe. Täna tuleb selline suhteliselt mõttetu postitus. Kui läheb igavaks ära, siis... SORRI. Järgmise postituse üritan huvitavama teha, ma isegi enam-vähem tean, mis ma sinna kirjutaksin. :)Hmm... ja piltidega on selline lugu, et... küll ma kunagi kooliteatrite festivali pildid ka üles panen! Lihtsalt see oli nii naljakas, kuidas Saskia ahhetas, kui mu kaameras neid praeguseid pilte nägi. Oli täiesti kindel, et need on internetist kaamerasse tõmmatud. Isa ostis maasikaid päev enne festivali, ma ei saanud jätta juhust kasutamata. Ja maasikad lähevad üldse väga hästi teemasse viimasel ajal. :)Kõigepealt ütleks, et meil läks koolitetrite festivalil ülisuperhästi. Reedel sõitsime juba kohale sinna, laiutasime Erki ja Marilinnuga mõnusalt kõige taga. Põlvasse jõudes läksime esmalt noortekeskusesse, mis oli superilus. Seal sai Wii´d mängida! Ja lauajalgpalli ning -tennist. Ja seal oli tõsiselt ilus köök, kust tuli šokolaadimuffinite lõhna. Bändiruum oli seal ka, tõsiselt ilus ja korralik. Lõuna paiku algas festival. Vaatasime etendusi ja kritiseerisime neid ka, kuigi mulle päris mitmed meeldisid. Vahepeal sattusin kokku täieliku õnnega ning sain korraga teha pilti kahe peegelkaameraga. Yeah, see oli lihtsalt awesome. Ühes käes hoidsin üht, teises teist. Mul oli väga suuri raskusi nupule vajutamisega ning fokuseerimisega. Lõpuks tulid lihtsalt mõlemas kaameras nii jubedad pildid, et ma loobusin sellest varsti. Aga see oli võimas ikkagi! Käisime söömas ja tegime proovi, mõtlesime enda etendust paremaks. Mängisime heli ja valgusega, tõstsime vahekardinat üles-alla. Mingil hetkel käisime lavaproovis ka, põhiliselt harjutasime oma erilist kummardamist. Õhtul käisime kogu grupiga väljas pilte tegemas ja laulmas, peale seda hakkasime sees Säde kurikuulsaid kaarte mängima. See oli... ma ei tea, äkki ma peaksin väiksemaid lapsi säästma sellest? Üsna hull oli, aga nalja sai. :) Ma lihtsalt ei võta seda vastutust, et alla 12-aastastele sellest vabalt räägiks. :)Laupäev oli meie etenduse päev. Hommikul vaatasime natukene teisi lavastusi ning tegime jälle proovi. JA SIIS ME JUBA ESINESIMEGI! Huh, mul oli lava taga tõsine kriis, sest ma ei teadnud kunagi, millisest uksest ma nüüd minema pean. Aga lava peal oli kõik ülimalt okei. Natukene feilimist käib alati asja juurde, me oleme ju inimesed ikkagi. Kuigi ma ei tea, kuidas on võimalik, et me ühes kohas Karmeli ja Avelyga kõik korraga lavale minna unustasime. Ja kui me sinna ruttasime, ei võtnud keegi meist luudasid kaasa. Just selles stseenis, kus neid kõige rohkem vaja oli! Aga improvisatsioon on ka tore asi. :) Peale etendust oli žürii tagasiside. Nad sõna otseses mõttes kiitsid meid taevani! Kui teised esinejad tekitasid ruumi, siis meie etendusega tekkis space. Paljud meist sõitsid varase bussiga ära, meie (mina, Marilind, Erki, Angela, Avely ja Karmel) jäime lõpuni. Avely sai parima naisnäitleja tiitli, PALJU ÕNNE! Ja meie näidend sai laureaadiks, PALJU ÕNNE! Ma olin alguses täiega pettunud, aga siis sain aru, et see ongi põhimõtteliselt võitmine, paremini enam polekski väga saanud. Peale seda oli meil palju-palju aega, käisime pubis ning istusime bussijaamas. Ootasime seda bussi terve igaviku. Aeg venis... ja venis... ja venis. Kui see lõpuks tuli, ronisid ka kaks joodikut bussi. Kõigepealt lällasid niisama, siis tulid minu ja Marilinnuga vaidlema. Üks mees kaitses meid, ronisid talle kallale põhimõtteliselt. Üldse norisid terve sõidu aeg tähelepanu ja kiskusid tüli. Hmmm, ähvardasid seda meest, kes meid kaitsnud oli. Bussijuht karjus nende peale päris mitu korda, korra pidas meid ka politsei kinni. Nice. Kuigi see tegelikult kõige hullem polnudki, käisid minu mõtted korraks ära ka mis-siis-saab-kui-bussijuhi-tähelepanu-hajub-ja-ta-teeb-autoavarii-ja-me-kõik-surma-saame? radadel. Tüüpiline.Kokkuvõttes oli siiski tore ning kõik, kes selle igava postituse üle elasid, on suurepärased! Kalli-kalli teile. :)

Ahjaa, eile käisime Lauraga jooksmas ka. Neli Anne kanali ringi! Kuigi viimase lihtsalt kõndisime läbi. IKKAGI! Me areneme. :) Üldse oli see nädal äärmiselt sportlik, käisin vaheldumsi ujumas ja jooksmas kogu aeg, kätekõverdusi tegin ka päris tublisti. Küll ma olen tubli. :)

4 comments:

  1. Appikene kui lahe postitus, jutt, pildid ja muu värksärk :D


    Seeee pole nali ! :)

    ReplyDelete
  2. Lahe? Nalja teed? Mitte kedagi ei huvita minu tihe kirjeldus oma päevast, ausalt! :)

    Aga hea nali oli, tegid mul kohe tuju ka rõõmsaks. :)

    ReplyDelete
  3. mina tahan teada sellest kaardimängust. xD Ma vannun, ma ei ole alla 12. :D ma võin dokumenti näidata. ;)

    ReplyDelete
  4. Ma võin sulle facebookis rääkida, sest tegelikult pole see jutt siin salastatud lastele, vaid mu kullakallile isale. :D:D

    ReplyDelete