April 10, 2011

When gossip grows old it becomes myth

Mul on pilte täna! :)


Kuna Laura minuga jooksma tulla ei saanud (MA PEAN JOOKSUHOOAEGA ALUSTAMA!), sain kokku Johannaga. Koos tõmbame me igasuguseid kahtlaseid ning huvitavaid inimesi ligi. Üks noor, vaevalt kahekümnendates mees tuli jooksuga minu poole ja surus mul kätt. Tutvustas ennast ja rääkis natuke, siis võttis kätega ümbert kinni ja küsis: "Kas ma sind sülle võin võtta?". Palusin tal Johanna sülle võtta, aga Johanna jooksis kaugemale, jättis minu kuhugi maha.


Pärast seda käisime Botaanikaaias ja pizzat söömas, kõht oli tühi. Enne seda feilisime natukene ühe õllebaari ees, kuna sealt kõlaritest käis Bruno Mars. Muidugi hüüdsin ma Johannale, et me läheks lähemale. Lõpuks laulsimegi kohe seal akna taga kõva häälega kaasa, üks mees jõllitas meid väga vaevatud näoga. But darling I’ll still catch a grenade for ya. Awesome. Pizza oli hea, enamuse osa ajast vaatasime kõrvallauas istuvaid prantslasi. Üks prantsuse poiss oli niiii nunnu, aga tema kõrval istuv ülbe tšikk vahtis meid terve see aeg ülbe näoga. Me natuke venitasime ka peale söömist seal lauas. Kui pilgud võiksid tappa, oleksime selle tšiki pilgu all juba surnud. Aga selle nunnu prantsuse poisi pilk oleks kõik terveks ravinud jälle. :D:D

Jäin Johanna poole ööseks. Küpsetasime mustikakooki. Kui kook sai valmis, olime nii õnnelikud, et keksisime ahju ees ning tegime üksteisele kalli. Ilus kook tuli, muidugi rikkusime selle ära. Panime jahvatatud fariinsuhkrut peale, sest tavalist meil polnud. See segunes mustikatega ja värvis koogi roheliseks. Jälle! Mis värk mul selle rohelisega on? Midagi päästa üritades panime veel suhkrut, et äkki katab ära. Ei katnud. :) Siis tupsutasime koogi pinda veega, et roheline värv ära läheks, lõpuks läks ka. Õnneks. Aga koogi pind läikis veest. Panime mustsõstraid peale. Noh, nägi kummaline välja, aga... maitse oli ülihea. Sõime jäätisega seda kooki, hilja õhtul tõi Johanna isa maasikaid ka. Mmmmm, need olid tõesti ÜLIHEAD. Õhtul vaatasime Kariibi mere piraate ning mingit krimisarja.

Täna tulin koju, saime korraks Liisuga kokku. Ja nüüd sorteerin oma toredaid pilte.

Laura, palun lähme homme jooksma!

6 comments:

  1. Nii mõnusad pildid ikka :) !

    Jeehaa... ma vaatasin ka Kariibikaid :D ühtekad.. :D

    ReplyDelete
  2. Awwww, tänkjuu. :)

    Wohoo, ühtekad! Ma nii naersin iga rõveda koha peal, see oli nii naljakas. :D:D

    ReplyDelete
  3. Ma suht ka :D Ma hoiatasin juba kõiki peaaegu pool filmi ette, kui rõve koht hakkas tulema :D

    ReplyDelete
  4. Ma ei olnud seda osa korralikult näinud enne, sellepärast ma iga kord ei teadnud ka, kuna rõve koht tuleb. Ja kui kõik teised mujale vaatasid, siis ma suht terve see aeg naersin üksinda. Lõpp oli nii naljakas. :D:D

    ReplyDelete
  5. Maris kuidas sa julged omaenda blogis valetada ah?? Nagu see oli minu idee see kell puu otsa panna, ma kaeban su kohtusse nüüd.

    Ja see mees oli jh süüdi, nagu what sul on midagi meeles :D
    Ilusad pildid :)
    Olen ilmselgelt väga anonüümne
    Ja palju õnne Mariile!!!

    ReplyDelete
  6. Woooops noh. Tead ikka ütlust, et kõik mis kuulub sulle, kuulub ka mulle ning kõik mis kuulub mulle... noh, kuulubki mulle. :)

    MA TEADSIN! Ma olin lihtsalt veits segane sel hetkel kui see lõpp nii äkki tuli, hommikul oli mul seal kohas must auk.
    Aitäh Sulle, anonüümne, äkki ütled ka, kes sa oled? :D:D

    Edastasin teate Mariile kusjuures, ta ütles NIINII nunnusti "aitäh!". :)

    ReplyDelete