May 31, 2011

Popular opinion is the greatest lie in the world

Ma saan oma kaheksanda kiituskirja! Jessjessjessjessjess!
Sellega on täidetud veel üks uusaastalubadus ning ma võin ennast megahästi tunda natuke aega jälle. KUI järgmisel aastal peaks ka kiituskiri tulema, siis... ma tõesti ei tea, mis ma siis teen. Ilmselt jooksen kasvõi paljajalu Pariisi, röövin tee peal panka, kulutan seal ära kogu oma raha ning veedan terve õhtu ja öö kallite inimeste keskel. Või siis lihtsalt söön torti kodus. Ma ei ole veel kindlaid plaane teinud.
Heihei!
Täna tuleb väga teistsugune postitus. Sest ma pole vist kunagi pannud pilte üles oma päevast. Noh, inimestest ja asjadest, mis juhtusid. Igatahes tuleb täna siis Laura ja Paula tungival palvel postitus tänasest preemiaekskursioonist. Kusjuures ma väga põhjalikult kirjutada ei jõua. Käisime kuskil rabas kõigepealt. Üks putukas kiusas meid.Seejärel lasti meid jaanalinnutallu, mis koosnes minu meelest kõige vähem jaanalindudest. Aga seal oli igasuguseid muid toredaid loomi ning lõppude lõpuks jäi meie kõigi lemmikuks ikkagi tavaline kodukass.
Siis jäeti meid pooleks tunniks järve äärde omapäi, et me niisama päevitada ja looduse ilu nautida saaks. Eee... nojah, asi kujunes natuke teistsuguseks.Mina ja Laura kukkusime täiesti istuli sisse ka, me olime kõik kolmekesi täiesti läbimärjad pärast. Aga kui seda vahejuhtumit poleks olnud, siis millest ma bloginud oleksin? Vähemalt oli lõbus. :) Selle alumise pildi peal oleme juba suhteliselt kuivad jälle.Hmm... natuke makrot ka?Tegelikult käisime me veel maanteemuuseumis ka, aga ma jääksin kooli hiljaks, kui veel neid pilte panema hakkan, sorri. Täna annan kõik need pildid Paula kätte, nii et äkki ta viitsib nendega tegeleda rohkem. Ja ma üldse ei mõista, MIKS me veel koolis käima peale. Hinded väljas, tunnistus käes, õpikud äraviidud, teemad lõppenud, midagi tarka nagu teha ei ole. Ja nii me lihtsalt kulgeme seal tuimalt tunnist tundi, et riiklik norm täis istuda.

Palju palju õnne sünnipäevaks, Kirke!

May 30, 2011

Fear is the mother of morality

Kuidas sooritab Mannu suulist saksa eksamit?
Põhimõtteliselt ma jutustasin pildi kohta mingeid lauseid ja Hallik piinas mind küsimustega. Et mis on iga liikme kohustused meie peres ja millised traditsioonid meil peres on ning millised iseloomustavad sõnad sobivad iga pereliikme kohta ning millist karakteritüüpi nad esindavad. Whaaat? Ma ei oska seda eesti keeleski. Hakkasin oma venda iseloomustama. "Mein Bruder ist sehr neugierig und... oh, see oli küll selline hea sõna siia. Aga mida veel? MIDA?! Ma juba ütlesin "und" ära, ma pean siia midagi panema nüüd. Hallik hakkab kahtlustama kui ma midagi ei ütle. Eeee... kuidas on "tüütu" saksa keeles? Külma närviga? Üsna kahtlev? Pühendunud? Andekas mitmel alal? Põdev? Liiga murelik? Agar? Ülihea suhtleja väikeste lastega? (Ainult pealtnäha) kinnine? Lennukate ideedega? Hmmmm... MA EI TEA. Teeks kindla peale mineku. Teen jah! "...und freundlich," lõpetan lause rõõmsalt peale kahte ja poolt sekundit kestnud pausi.
Aga kirjaliku eksami kuulamist?
Richtig, rictig, rictig, richtig, falsch... woops, liiga palju richtig´eid, muudame selle teise richtig´i falschiks. :DHallikule piisas vist, igatahes sain 50,5 punktiga viie! WOHOO! Ja Hallik kannab isiklikult hoolt selle eest, et ma kindlasti järgmisel aastal ka valikainena saksa võtaks. Yeah, näeme veel. Lugemine ja grammatika olid perfektsed, kirjas kaotasin pool punkti. Aga see on hea, sest mul oli ka üsna pikk kiri. 260 sõna 120-st. Yeah, sellest kirjast oli mulle endale küll kõvasti kasu, sest hullult mulle tuleb ka kunagi vahetusõpilaseks üks šveitsi poiss, kes soovib teada, mida ma teen tavaliselt nädalavahetusel ning kuidas oma vaba aega sisustan. Kindlasti tuleb. Siis saan selle kirja näidiseks võtta. Aga ma ei vingu, jäin väga-väga rahule endaga. Liisu sai ka viie, PALJU ÕNNE!

Ja et homme on Laural sünnipäev, soovin talle juba hästi palju õnne ära!
Ma kirjutasin megapika sarkastilise luuletuse Laurale. Ja võib-olla ma panen mõne parema salmi siia üles ka. Võib-olla, sest ilmselt ma ei jõua homme arvutisse. Aga vahet pole, PALJU ÕNNE ikkagi!

xoxo

May 29, 2011

Whoever thinks of going to bed before twelve o`clock is a scoundrel

Vihmase päeva pilt:
Vihmase päeva pilt vol. 2:
Tänase päeva tähtsaim uudis siis:
Palju-palju-palju õnne sünnipäevaks, Marilind!

Ma tegin sulle sünnipäevapilte ka, kuigi ma absoluutselt ei jäänud rahule nendega. No ei tulnud välja. Kuigi ma täitsa ise küpsetasin ekstra muffineid ja pakkisin karpe ja sidusin need ilusa paelaga kinni. Appikene kuidas ma endale ka selliseid kingitusi tahaks! Saaks paela lahti harutada ja paberi ära rebida ja... nii igav on pidevalt (mitte et ma pidevalt kinke saaks muidugi) kingikotti avada. Kuigi mõned kingikotid on tõsiselt lahedad! Igatahes, palju õnne veelkord ja ma loodan, et sa hindad vähemalt mu püüdeid midagi armsat teha. :)

Hmm, täna oli selline chillbill päev enne eksamit. Tegin pilte ja käisin oma isa maratonil ergutamas ja küpsetasin Marilinnu pildi jaoks muffeneid ja mängisin klaverit (Laural oli õigus! Klaver on tõsiselt lahe kui ma oma lemmiklaule mängida saan! No-Bach!) ja käisin maal ja issi viis meid peale maratoni AHHAAsse. See oli täitsa lahe. Oleks võinud suurem olla, aga lahe oli. Kuigi kõigi nende õhus nööril sõitvate jalgrataste ja maa alla viivate liftide ja varju jäädvustavate seinade ja mingite veevärkide ja helimäärajate ja füüsikalisete katsete ja pea alaspidi keerlevate masinate ja lae alla sõitvate istmete kõrval jäi minu lemmikuks täiesti tavaline tool, mis keerles ümber oma telje. :D:D Kuigi ma proovisin kõik eelnevad värgid ka ära! Üks ülilahe peeglitega labürint oli ka! Ja seal olid just munast koorunud PÄRIS EHTSAD tibud ühes puuris näitamiseks, ma jõllitasin neid nagu segane. Appikne kuidas ma tibudega ühte fotopäeva teha tahaks!Homme on eksam, seega lähen ma nüüd ilusti eksamieelsesse magusasse unne.

May 28, 2011

If you do not think about your future, you cannot have one

Mul on kolm üliarmsat uut followeri! Aga kuna mu arvuti lihtsalt ei näita mulle, kes nad on, siis pole mul mingit võimalust isegi neid vaadata, vastu followimisest rääkimata. Siiski, kui te seda praegu loete, siis... ma olen väga tänulik. :)Esmaspäeval on üleminekueksam. Ei kõlanudki nii hullusti, eks? Aga ma ütlen kaks jubedat sõna, mis selle kohutavalt kõlama panevad. SAKSA KEEL. Mis mul ometi arus oli?! Õnneks pole ma ainus, mul on veel Liisu. Reede oli selle eksamiga seoses koolis väga... teistmoodi. Hommikul andsime õpikuid ära, kusjuures mina olin ainus, kes kõik maha unustas ja koju jooksma pidi. Matemaatikas toimus konsultatsioon tervele klassile, kuna vähemalt kolmandik meist teeb eksami matemaatikas. Peale tundi jäid enamus matesse konsultatsiooni edasi, meie ülejäänud läksime inglise keelde. Konsultatsioon. Inglise keele õpetaja oli lahke, lubas minu ja Liisu hoopis saksa konsultatsiooni. Tegime töölehti, kuulasime, kirjutasime 120-sõnalise jutu ja lugesime. Hallik oli väga tuhinas, sahmerdas kogu aeg ringi. Klassis istusid veel mõned inimesed, kes väga hullu otsusena olid bioloogia valinud. Ja muidugi oli peale kõigi nende inimeste klassis ka Frank, kes teeb keemia eksami.Kui tund lõppes, jäime klassi kolmekesi. Meil algas füüsika, kuid Hallik oma tuhinas ei pannudki tähele. Selgus, et terve meie klass oli füüsikast ära saanud. Nojah, meie istusime saksas terve füüsika tunni.Ja terve tunni veel peale seda ka!Kolm tundi saksa konsultatsiooni on... noh, kindlasti pole see kogemus, mis on nimekirjas nende asjade hulgas, mis enne oma surma kindlasti ära teha tuleks. Väga huvitava komaasetusega lause oli see praegu. :)

Idee järgi oleksin ma pidanud täna terve päev õppima. Eks ma ikka õppisin ka. Lugesin selle grammatikaraamatu läbi ja kirjutasin mingeid asju üles ja kordasin veidi rektsioone ja õppisin tähtsamaid sõnu ja lugesin oma juttu kriitilise pilguga ja sirvisin töölehti. Ülejäänud aja käisin jooksmas ja tegin pilte ja olin maal saunas ja päevitasin. Klaverit mängisin muidugi ka. Hmm... muuseas, ma üritasin täna ratastega võidu joosta. Kahest rattast sain mööda. Ühe sadulas istus kaheksakümneaastane mees. Teise sadulas väike poiss, kes õppis vist esimest korda sõitma. Yeah, küll mul on alles skillid! Aga eile jooksin Lauraga koos, kes oli rulluiskudega. Püsisin kõrval isegi terve aeg, wohoo! Kuigi noh... kui mina olin juba täitsa läbi, vaatas tema mind "noh-kas-teeme-mõned-ringid-veel" näoga. :)Homme ma kavatsen teha väga chillbill päeva. Sest ma lugesin kuskilt, et enne eksamit ei tohi aju üle kurnata. Magan korralikult ja teen homsest väga funfun päeva.
PS! Ma kujutan ette, kui tüdinud te võite olla juba filmikaamera-piltidest. Sorrrri.
PS vol. 2! See imelik uks on meie puukuur muideks. Mulle lihtsalt hakkas see meeldima täna millegipärast. :)

May 26, 2011

That woman speaks eight languages and can`t say "no" in any of them

Mul oli klaverieksam eile. Ja ma olin nii-nii uskumatult närvis. Pmst kui teha minu ajust läbilõige klaverimängu ajal, oleks see umbes selline:

Nii. Kohe sa esined. Huh. Ei ole närvis, ei ole üldse närviiiis. Nad plaksutavad. Kohe ma lähen. Tõmban saaliukse lahti ja kohe lähen. Kohe! Siis istun klaveri taha ja naeratan ja mängin oma kolm pala rõõmsalt ära. Publikut ei vaata, sest nad ajavad mu närvi. Kohe! Nii. Lähengi. Astun. Oih, ma vaatasin publikut! DAMN! Mis seal siis ikka, astun klaveri juurde. Sätin tooli paika. Istun. Hingan sisse. Hingan välja. Ja ükskõik mis juhtub, ma ei hakka mõttes laulma "who lives in a pineapple under the sea". Ei hakka! Esimene pala. Mhh, hea algus. Nii, nüüd häääästi suur crescendo! Piano. Pedaal. Hingan sisse. Pedaal ära. Piano. Pianissimo. Hingan välja. Pedaal. Aeglustus. Kiirendus. Pedaal. Tunnetan pulssi! Forte. Fortissimo! Diminuendo. Hoian pedaali. Pedaal ära. Huvitav, mis kell on juba? Pedaal. Pulss! Vasak käsi! Bass. Saade. Viis. Forte ja... kõik! Mis see kell siis on? Tahaks ära. Teine lugu. Piano. Piano. Piano. Kerge vasak käsi. Tempo! Viis. Vaikne saade. Who lives in a pineap.... Pedaal. Forte. Hingan ja... kõik. Kolmas. Pedaal. Forte. Fortissimo. Pedaal. Diminuendo. Piano. Crescendo. Pedaal. Fortissimo. Diminuendo. Piano. Pedaal. Crescendo. Forte. Fortissimo. Pianissimo. Pedaal. Pedaal. Pedaal. Diminuendo. Kordus. Piano. Crescendo. Hingan. Pedaal. Forte ja... kõik!
Pingelangus, pingelangus, pingelangus. Mul nagu reaalselt terve keha tuksus, sest pulss oli kahtlaselt kõrge. Hoopis teistmoodi kui peale jooksimist. Hinde ootamist sisustasin sellega, et käisin närvi maandamseks jooksmas. Peale kuut kilomeetrit julgesin õpetajale helistada. Seitsme sain! Päris koolis oleks see umbes parem kui neli, kuid viiest veidi halvem. Niisiis olen ma äärmiselt rahul. JESS. :)