June 30, 2011

The quickest way of ending a war is to lose it.

Uus follower, wohoo!
Ma väga loodan, et sulle hakkab siin meeldima. :)

Täna ma teid tekstiga piinata ei kavatse. Lihtsalt ütlen byebye enne laulupidu ja näitan, milliseid pilte ma viimasel kahel päeval teinud olen. Laulupeole kaamerat kaasa võtta ei kavatse, kuna ma kardan selle pärast ning üldse on suure peegelkaamera vedamine vägagi tülikas. Aga mu kallis issi võtab enda oma kaasa, nii et kui ma teda näen, siis mingeid pilte ikka teha saan. Muidu olen kaks viimast päeva üsnagi lõbusalt mööda saatnud. Hunnikutes toredaid pilte teinud, ujumas käinud, päevitanud, issiga öösel rattaga sõitnud, lugenud ja sugulasi külastanud.

Ilusat laulu- ja tantsupidu!
xoxo

June 27, 2011

Be wiser than other people, if you can, but do not tell them so.

Heihei.
Ma mõtlesin teha ühe q&a postituse. Ehk siis kirjutage mulle kommentaaridesse HÄSTI PALJU küsimusi ja järgmises postituses vastan ma neile kõigile. Ja küsige julgelt, eks. Ma arvan, et kokku võiks tulla umbes... seitse küsimust? Palunpalunpalun tehke mulle seda rõõmu, sest ma tõsiselt ka tahaksin seda proovida. :)


Üks fakt: Mu klaveriõpetaja pakub mulle vahepeal ka teed (lõpuks ju peab ometi üksinda süües piinlik ka hakkama. Kuna tiibklaver on suur, kasutab ta seda mantlihoidjana, dokumentide arhiivina ja söögilauana. Enamasti on söögiks kartulisalat ja mingid saiakesed/viineripirukad. Halvemal juhul soojast letist ostetud praekartulid või makaronid hakklihaga). IGATAHES, point on selles, et tema tee maitseb alati nii, nagu oleks keegi kuiva heina keevas vees leotanud.
Niisiis, kirjutage mulle HÄSTI PALJU toredaid/naljakaid/sarkastilisi/huvitavaid/anonüümseid/ilma igasuguse mõtteta/veidraid küsimusi ning ma annan endast parima, et huvitav järgmine postitus teha!

xoxo

June 22, 2011

Success usually comes to those who are too busy to be looking for it

SUVI on käes, wohooo! Ja mul on 52 armsat followeri!
Eile oli lõpuks 9. klasside lõpetamine, kus ma pidin laulma "Ojalaulu" ja "Keelatud maad". Selle esimese pärast ei põdenud ma üldse, kuna me olime viiekesi. Teise kohta ütleks, et... pole üldse julge tunne laulda soolot miljonite inimeste ees. Okei, see oli nüüd NATUKE liialdatud, aga ma põdesin ikka üsna kõvasti. Tegelikult VÄGA hullusti vist välja ei kukkunudki, aga kuna ma mikriga enda häält ei olnud võimeline kuulma, siis ma ei saa selles nii kindel olla. Kuid kui isegi Oskar ja Fred ütlesid, et see oli täitsa hästi, siis see ju ometi on big thing? Aga samas võisid nad ka lihtsalt viisakad olla, nii et ma endiselt ei ole endas kindel. Voorand lämmatas küll mind oma karuse kallistusega hiljem. :) Igatahes olen ma rahul. VIST. Nagu te juba kindlasti kõik märkasite, mässasin ma eile liblikate pildistamisega, täitsa mõnus oli. Ja minu meelest ÜLIRASKE ka. Loodan, et meeldivad. :) Käisin veel trennis ja peale seda suundusime Kelliga Johanna poole, kuhu ma ööseks jäin. SELLE ASEMEL, ET 30 SECONDS TO MARS´i kontsertil olla! Aga see oli ka väga hea alternatiiv ning mul oli ülimalt tore. Vajusin tuttu mingi... natuke enne kuute hommikul? Nüüd lähen sugulaste juurde jaanipäevaks maale ja saabun peagi, kaasas hunnikutes mõnusaid pilte.NB! Eneli, Anna, Marilind, Ragne, Mari Ann, Johanna, Kelli ja veel väga paljud: ma tõesti-tõesti tegelen teie kõigi piltidega! Ausalt!
Ma loodan, et te saate need kõik kätte, kui ma tagasi olen. Marilind ja Anna-saadan meilile oma flickr´i konto. Eneli- saadan NEED HUVITAVAD pildid sulle meilile? Johanna- toon mälupulgal kunagi? Ragne- saadan sulle meilile. Mari Ann- küsid Ragnelt? Oh, ma panen need facebooki hoopis, lahendatud! Kelli-äkki panen Johanna mälupulgale sinu pilte ja ta saadab sulle msnis? Ma ise lihtsalt ei viitsi. :) Ahjaa, mitte et Saskia mu blogi loeks, aga ma panen NEED vanad pildid ka kuhugile üles. Varsti.
Palun ärge vihake mind, kui mul kaua aega läheb!

xoxo

June 19, 2011

Your theory is crazy, but it`s not crazy enough to be true

50 FOLLOWERS! Wohoo, party hard!!
Heihei. Ma ÜRITAN rääkida täna võimalikult lühidalt, kuigi ilmselt see ei tule välja. Sorri. Niisiis varuge arvuti kõrvale toitu ning veetke lugedes lõbusasti aega. Ja kui te ei viitsi kõike lugeda (see on MEGAPIKK), lugege siiski läbi kasvõi neljas punkt. Palunpalunpalun.Ja hoiatan veel ette, et täna tuleb VÄGA teistsuguste piltide postitus. Ma loodan ainult, et ma nüüd kõiki oma followere ei kaota. :) Sest tegelikult ei ole ma üldse fotogeeniline inimene, Johanna lihtsalt käskis ükskord postituse endast teha. Niisiis ma otsin välja arvutist mõned vanad ja uued pildid ja koostan mingi valiku neist.Veetsin neli lõbusat päeva näiteringilaagris. Alguses olid mul suured kahtlused sellega seoses, kuna tegelikult ma absoluutselt ei viitsinud sinna minna. Võtsin isegi raamatu laagrisse igaks juhuks kaasa. Saate aru? Järelikult olin küll meeleheitel. Mitte et mulle lugeda ei meeldiks, aga laagrisse ma tavaliselt raamatuid ei tassi. Nagu... seal on palju muud teha. Õnneks mul seda raamatut vaja ei läinudki. :)Esiteks, Põlva Noortekeskus on lihtsalt awesome! Me saime mängida nii palju pinksi ja piljardit ja lauajalgpalli kui me ise tahtsime. Me Marilinnuga oleme pinksis täielikud master´id. Kes ütleski, et see pall peab laual püsima? Palju lahedam on mööda tervet ruumi seda taga ajada ja mööda seinu/põrandaid/laudu/toole põrgatada.Teiseks, meil toimusid mingid õpitoad vahetpidamata. Alguses tekitas see minus väga niuniuniu tunde, aga hiljem läks aina lahedamaks. Silvia õpetas meile häält ja kõnet, mis alguses oli surmigav, aga lõpuks me tegime seal ülilahedaid asju ning tunnid aina lendasid. Ruben õpetas meile kontaktimprovisatsiooni (?), mis oli ka tõsiselt lahe. Mitte tundide, vaid hoopis Rubeni tõttu. Ma ei oska teda iseloomustada, ta lihtsalt on tõsiselt lahe. Umbes nagu mu ujumistreener Eric, ainult selle vahega, et ta paistab teadvat ka, mida ta teeb. :) Ja oskab ennast rohkem kehtestada. Ta õpetas mulle ja Marilinnule ühe mõnusa plaksutamiskombinatsiooni. Ja näitas meile mingit kümne sõrme trikki ka. :)Kolmandaks, me käisime Anna ja Marilinnuga väljas pildistamas ühel õhtul. Ja me kõik jäime väga rahule. Kokku tegin üldse palju pilte, ikka viissada tuleb vabalt ära.Neljandaks, eile õhtul toimus meie kauaoodatud ja -kardetud õudusterada. Kairo hirmutas meid, sest ta oli eelmisel aastal seal peaaegu šoki saanud. Tema väiksem vend enam-vähem minestas ja üks 16-aastane poiss jättis raja lihtsalt pooleli. Seal pidid nad sööma mingeid jälkusi ja käima pimedas keldris ja kuulma jubedaid hääli ja mida kõike veel. Seepärast me kõik kartsime. Sees keeras kõik, ma olin nagu tõsiselt närvis. Pidime sisenema kahekaupa (suur ja väike) keldrisse viiminutiliste intervallidega. Mina olin järjekorras kolmas. Kas ma juba mainisin, et me pidime teo ära sööma, et üldse rajale pääseda? Ma julgesin selle võtta ainult sellepärast, et Kätlin ütles, et need on tegelikult üleküpsetatud oad (tegelikult muidugi polnud, ma pärast korraldajatelt küsisin). Nägid välja küll oad igatahes. Niisiis sõin selle ära ja kordasin mõttes "see-on-uba-uba-uba-see-on-üleküpsetatud-uba". KÕIGE hullem polnudki, selline soolakas. Mõtlesin mänguga kaasa minna ja tegin kohutavat nägu, pööritasin silmi, oigasin, tegin kohutavaid hääli ja mida kõike veel. Sain oma paariliseks Rauno ning mul poleks saanud ealeski rohkem vedada! Kõik mu teised semud said väikesed lapsed endale! Läksime rõõmsalt käsikäes rajale ja see oli... surmnaljakas! Meil seoti silmad kinni, et me midagi ei näeks. Uks löödi mürtsuga kinni ning meiega hakkas rääkima "zombie", kes tegi jubedaid hääli ning toppis meile mingit märga kaltsu igale poole. Kommenteerisime vaikselt, naersime ja haigutasime, üritasime ära arvata, kes see zombie on ning rääkisime temaga. Kuna teadsime, et teised on lähedal ning kuulevad, läksime mänguga veel rohkem kaasa ja karjusime täiega. Ma nutsin kõvasti, hõikasin emmet ja nuuksusin, Rauno hüüdis appi ning mõlemad kisendasime nagu ratta peal. Pauside ajal naersime ja kommenteerisime kõike ümbruses toimuvat ning ma vannun, et üks näitleja (kes kehastas deemonit) ka turtsatas! Mis me veel tegime? Roomasime põrandal kaltsudel, pidime otsima kuskilt sogast (mis "kihises kurjadest olenditest") võtit ning sonkisime veres. Me juurdlesime omavahel pikalt, kas see oli nüüd kissell või vedeldatud ketšup. Pidime sööma liivaseid usse, mis tegelikult olid need pikad kummikommid kama sees. Pärast rada käisime neid natuke varastamas ka sealt. Meid tõsteti tooli otsa ja raputati, pidime hüppama sealt "aknast alla" aka madratsile. Lõpuks suskisid meid mingid nõiad ja pidime sööma ära zombie silmamunad aka vutimunad. Kuigi ma vihkan mune, oli see kõik peace of cake. Igatahes oli meil väga lõbus seal. Paljud väikesed olid peale seda hüsteerias ja nutsid, mõned ei suutnud rada üldse läbida ning Kairo oksendas suurest hirmust muna välja. Hahahaaa. :D:DViiendaks, meil toimus Tartus seiklusrada. Tormasime mööda linna ringi nagu hullud ja pidime tegema kaheksas kohas pilti. Kogu rühm (8 inimest) pidi peal olema, niisiis palusime erinevatel inimestel ennast pildistada. Ja konks oli selles, et erinevates kohtades pidime kehastama erinevaid olendeid. Suudevate tundengite ees suudlejaid, Sea kuju juures koduloomi, Isa ja Poja juures imikuid, mänguväljakul lapsi, Vanemuise juures orkestrit, Kalevipoja juures siile jnejnejne. Mul oli väga lõbus. :) Kuigi möödujad vaatasid meid kõiki väga kahtlase pilguga. Ei saa jätta mainimata, et suudluspilt oli kaugelt kõige intrigeerivam! Kes selle läbi lugeda suutsid, on imelised! Love ya,
xoxo

June 15, 2011

Necessity is the mother of invention

Vihmase päeva pildid, wohoo!
Käisime Johannaga Peipsis ujumas täna, mis oli lihtsalt AWESOME! Rand oli inimtühi ja nii mõnus oli ujuda, vett pritsida ja niisama karjuda. Lisaks oli vaade suurepärane, viispluss, ei, kuuspluss. Ja mingid vetikad ka ei õitsenud veel. Vesi oli jahe, aga mitte midagi tapvat. Ma googledasin välja ka, umbes seal 17 kraadi kandis. Ma arvan, et ma panen need Peipsi pildid peale laagrit üles, see on siis nädala lõpus. Praegu lihtsalt ei jõua, ma pean hakkama asju pakkima, niuniuniu. Asi, mida ma laagrite/reiside/ekskursioonide juures kõige enam vihkan ning seetõttu rikub see ka kogu mu edasise tuju ära!

Igatahes olge mõnusad, kirjutage mulle kommentaare/tehke luuletusi/laulge laule/joonistage pilte/tehke kõike, mida tahate.

Ja peale laagrit naasen ma, kaasas hunnikutes pilte ja huvitavat teksti. :)

xoxo

June 12, 2011

Even war is better than a wretched peace

Heihei. Ma ÜRIATN teha lühidalt nüüd.
Laura pidas oma awesome´t sünnipäeva nädalavahetusel. Idee järgi vähemalt, sest tegelikult on tema sünnipäevast juba kauakaua aega möödas. Ja kuna tõsiselt suur enamus ei saanud üldse tulla/ööseks jääda, korraldasime Liisu ja Lauraga lihtsalt täieliku tüdrukuteõhtu.Laupäev algas rannapeoga ehk siis chillisime niisama rannas. Pritsisime vett ja lollitasime vees. Meil on juba väga palju huvitavaid inimesi seal silma jäänud, suurimateks lemmikuteks on siiski meie kallis Kuldkihar ja See-mees-on-rasta-see-mees-on-rasta-rasta-rasta. :) Ronaldo sel suvel (Laura suureks pettumuseks) rannas ei tööta enam.Mingi... äkki üheksa paiku õhtul lahkusime rannast, käisime läbi poest, ostsime süüa ning suundusime Laura poole. Sõime ja vaatasime telekat. Ühes filmis oli tõsiselt creepy taksojuht, mingi aeg ei julgenud keegi meist jalgu maha panna, sest me hirmutasime üksteist sellega, et taksojuht peidab end voodi all. Tumblerdasime (kas selline sõna eksisteerib?) ja rääkisime niisama, Laura näitas meile Maigitädi poja pilte, keda Laura vanaema nii möödaminnes geiks peab. Siis lugesime Cosmost horoskoope ja tegime tohututes kogustes teste. Mis ma siis teada sain? Et ma oleksin kutsapoos ja et argielus ma tapan ennast tööde ja kohustustega. Hariv. :) Kella nelja paiku avastasime, et päike on tõusnud. Kogu mu uni oli kuhugi kadunud, kuid Liisu üritas meid mõlemaid magama saada. Veerand kuue paiku see õnnestus ka lõpuks, vajusin kuhugi Laura kõrvale tuttu. Tegelikult oleksin ma niiiii väga tahtnud hoopis õues pilti teha. Liisu kaameraga muidugi, sest enda oma olin rõõmsalt koju jätnud.Hommikul ärkasime veidi enne ühte, saavutus! Küpsetasime banaani-šokolaadimuffineid ja rääkisime miljon aastat. Mul oli tõsiselt rõve lõpuks, aga vähemalt sai nalja. Kuigi kui ma peaksin kuskil nüüd mõnda kaheksajalga nägema, siis ma lihtsalt... ma ei tea, aga see oleks kohutav! Seitsme paiku vist lõpuks lahkusime Laura suureks kergenduseks.
Igatahes oli mul väga tore nädalavahetus ja ma võin siiralt öelda, et tänane päev oli ka super. Hommik muidugi välja arvata, sest ma feilisin lauldes ikka haledalt. Mul oli nohu. Ja mingi varahommikune (kell oli alles 11, kohutav) kinnine hääl. Ja ma polnud üldse viitsinud sõnu õppida ja ega ma väga ei viitsinud ka pingutada (veel vähem kodus harjutada). Peaproovis pingutan kõvemini ja üritan rohkem ja katsun laulda puhtalt, ma luban! Aga jah, peale seda keeras päev kohe palju parema külje (mida väljendit?!).

Nautige suve (aka äikest ja vihma hetkel)
xoxo