June 19, 2011

Your theory is crazy, but it`s not crazy enough to be true

50 FOLLOWERS! Wohoo, party hard!!
Heihei. Ma ÜRITAN rääkida täna võimalikult lühidalt, kuigi ilmselt see ei tule välja. Sorri. Niisiis varuge arvuti kõrvale toitu ning veetke lugedes lõbusasti aega. Ja kui te ei viitsi kõike lugeda (see on MEGAPIKK), lugege siiski läbi kasvõi neljas punkt. Palunpalunpalun.Ja hoiatan veel ette, et täna tuleb VÄGA teistsuguste piltide postitus. Ma loodan ainult, et ma nüüd kõiki oma followere ei kaota. :) Sest tegelikult ei ole ma üldse fotogeeniline inimene, Johanna lihtsalt käskis ükskord postituse endast teha. Niisiis ma otsin välja arvutist mõned vanad ja uued pildid ja koostan mingi valiku neist.Veetsin neli lõbusat päeva näiteringilaagris. Alguses olid mul suured kahtlused sellega seoses, kuna tegelikult ma absoluutselt ei viitsinud sinna minna. Võtsin isegi raamatu laagrisse igaks juhuks kaasa. Saate aru? Järelikult olin küll meeleheitel. Mitte et mulle lugeda ei meeldiks, aga laagrisse ma tavaliselt raamatuid ei tassi. Nagu... seal on palju muud teha. Õnneks mul seda raamatut vaja ei läinudki. :)Esiteks, Põlva Noortekeskus on lihtsalt awesome! Me saime mängida nii palju pinksi ja piljardit ja lauajalgpalli kui me ise tahtsime. Me Marilinnuga oleme pinksis täielikud master´id. Kes ütleski, et see pall peab laual püsima? Palju lahedam on mööda tervet ruumi seda taga ajada ja mööda seinu/põrandaid/laudu/toole põrgatada.Teiseks, meil toimusid mingid õpitoad vahetpidamata. Alguses tekitas see minus väga niuniuniu tunde, aga hiljem läks aina lahedamaks. Silvia õpetas meile häält ja kõnet, mis alguses oli surmigav, aga lõpuks me tegime seal ülilahedaid asju ning tunnid aina lendasid. Ruben õpetas meile kontaktimprovisatsiooni (?), mis oli ka tõsiselt lahe. Mitte tundide, vaid hoopis Rubeni tõttu. Ma ei oska teda iseloomustada, ta lihtsalt on tõsiselt lahe. Umbes nagu mu ujumistreener Eric, ainult selle vahega, et ta paistab teadvat ka, mida ta teeb. :) Ja oskab ennast rohkem kehtestada. Ta õpetas mulle ja Marilinnule ühe mõnusa plaksutamiskombinatsiooni. Ja näitas meile mingit kümne sõrme trikki ka. :)Kolmandaks, me käisime Anna ja Marilinnuga väljas pildistamas ühel õhtul. Ja me kõik jäime väga rahule. Kokku tegin üldse palju pilte, ikka viissada tuleb vabalt ära.Neljandaks, eile õhtul toimus meie kauaoodatud ja -kardetud õudusterada. Kairo hirmutas meid, sest ta oli eelmisel aastal seal peaaegu šoki saanud. Tema väiksem vend enam-vähem minestas ja üks 16-aastane poiss jättis raja lihtsalt pooleli. Seal pidid nad sööma mingeid jälkusi ja käima pimedas keldris ja kuulma jubedaid hääli ja mida kõike veel. Seepärast me kõik kartsime. Sees keeras kõik, ma olin nagu tõsiselt närvis. Pidime sisenema kahekaupa (suur ja väike) keldrisse viiminutiliste intervallidega. Mina olin järjekorras kolmas. Kas ma juba mainisin, et me pidime teo ära sööma, et üldse rajale pääseda? Ma julgesin selle võtta ainult sellepärast, et Kätlin ütles, et need on tegelikult üleküpsetatud oad (tegelikult muidugi polnud, ma pärast korraldajatelt küsisin). Nägid välja küll oad igatahes. Niisiis sõin selle ära ja kordasin mõttes "see-on-uba-uba-uba-see-on-üleküpsetatud-uba". KÕIGE hullem polnudki, selline soolakas. Mõtlesin mänguga kaasa minna ja tegin kohutavat nägu, pööritasin silmi, oigasin, tegin kohutavaid hääli ja mida kõike veel. Sain oma paariliseks Rauno ning mul poleks saanud ealeski rohkem vedada! Kõik mu teised semud said väikesed lapsed endale! Läksime rõõmsalt käsikäes rajale ja see oli... surmnaljakas! Meil seoti silmad kinni, et me midagi ei näeks. Uks löödi mürtsuga kinni ning meiega hakkas rääkima "zombie", kes tegi jubedaid hääli ning toppis meile mingit märga kaltsu igale poole. Kommenteerisime vaikselt, naersime ja haigutasime, üritasime ära arvata, kes see zombie on ning rääkisime temaga. Kuna teadsime, et teised on lähedal ning kuulevad, läksime mänguga veel rohkem kaasa ja karjusime täiega. Ma nutsin kõvasti, hõikasin emmet ja nuuksusin, Rauno hüüdis appi ning mõlemad kisendasime nagu ratta peal. Pauside ajal naersime ja kommenteerisime kõike ümbruses toimuvat ning ma vannun, et üks näitleja (kes kehastas deemonit) ka turtsatas! Mis me veel tegime? Roomasime põrandal kaltsudel, pidime otsima kuskilt sogast (mis "kihises kurjadest olenditest") võtit ning sonkisime veres. Me juurdlesime omavahel pikalt, kas see oli nüüd kissell või vedeldatud ketšup. Pidime sööma liivaseid usse, mis tegelikult olid need pikad kummikommid kama sees. Pärast rada käisime neid natuke varastamas ka sealt. Meid tõsteti tooli otsa ja raputati, pidime hüppama sealt "aknast alla" aka madratsile. Lõpuks suskisid meid mingid nõiad ja pidime sööma ära zombie silmamunad aka vutimunad. Kuigi ma vihkan mune, oli see kõik peace of cake. Igatahes oli meil väga lõbus seal. Paljud väikesed olid peale seda hüsteerias ja nutsid, mõned ei suutnud rada üldse läbida ning Kairo oksendas suurest hirmust muna välja. Hahahaaa. :D:DViiendaks, meil toimus Tartus seiklusrada. Tormasime mööda linna ringi nagu hullud ja pidime tegema kaheksas kohas pilti. Kogu rühm (8 inimest) pidi peal olema, niisiis palusime erinevatel inimestel ennast pildistada. Ja konks oli selles, et erinevates kohtades pidime kehastama erinevaid olendeid. Suudevate tundengite ees suudlejaid, Sea kuju juures koduloomi, Isa ja Poja juures imikuid, mänguväljakul lapsi, Vanemuise juures orkestrit, Kalevipoja juures siile jnejnejne. Mul oli väga lõbus. :) Kuigi möödujad vaatasid meid kõiki väga kahtlase pilguga. Ei saa jätta mainimata, et suudluspilt oli kaugelt kõige intrigeerivam! Kes selle läbi lugeda suutsid, on imelised! Love ya,
xoxo

8 comments:

  1. Aaaarghhh.. MULLE NII MEELDIB SEE POSTITUS.. super ilusad pildid(sa oled fotogeeniline)ja sisukas tekst( mul pole vist väga mõtet ise sellel teemal blogipostitust teha:D).
    Ja sa võid mulle kunagi piltide lehekülje anda,eksole?! :)

    ReplyDelete
  2. Ma lugesin selle läbi, aga ma pole ikka veel imeline. Usu mind, ma peeglist vaatasin. :(

    Aga mis ma ütlesin, ma olen targem kui sina sest mul oli õigus et sellest sinu piltidega postitusest tuleb imeline postitus!!! Hahahaa :D

    ReplyDelete
  3. Mulle meeldib täiega tagant neljas pilt, ma ei teagi, miks. vast värvide pärast. nii mõnus! ja muidugi ka esimene, teine, kolmas, neljas etc etc pilt :D aa, ja Ruben oli mu treener kunagi !! Ta on lihtsalt niii.. muhe! alati rõõmus ja positiivne! meenub tema moto : tahan, tahan - teen, teen! ja johanna esimene rida kehtib ka minu kohta :(

    ReplyDelete
  4. Marilind: SA LIHTSALT PEAD KA SELLEST POSTITUSE TEGEMA! :) Ja suur aitäh, kuigi ma ise arvan täpselt vastupidist, printsessikene. :)
    Mhmh, ma saadan sulle meilile, ausalt!

    Johanna: Siis polnud see peegel, vaid kogemata mingi minu foto, mis su seinal rippus või midagi. :) Hahaha, su naljasoon on endiselt uskumatu! :)

    Tuule: Oh, sul olid ka Rubeniga tunnid? Ta on lihtsalt nii... jah, muhe on vist õige sõna siia! Vähemalt sa tead, millest ma räägin. :)
    JA USU MIND, SEE JOHANNA ESIMENE RIDA EI KEHTI SINU KOHTA!

    ReplyDelete
  5. Haha kummikommid kama sees, päris geniaalne :D Ma saan alati aru sellistel asjadel, et see on kõik mängult ja nii aga ikka kardaks hullult ja ehmataks kõige peale..

    ReplyDelete
  6. Haha, väikesed lapsed olid küll ülimalt šokeeritud. :D Kahju hakkas kohe...

    ReplyDelete
  7. Mulle meeldivad täiega su pildid eriti see teine ja kümnes. Aga muide ma lugesin su postituse läbi!!

    ReplyDelete
  8. Awww, ülisuur aitäh! :) Uskumatu, isegi mina ei viitsinud seda postitust läbi lugeda! Tegelikult ikka natuke lugesin ka, nii umbes paar...kümmend korda. :)

    ReplyDelete