July 29, 2011

Plan for the future because that is where you are going to spend the rest of your life

Olen veel elus! Ma ei hakka teile pikka postitust tegema, lihtsalt teen megahüperkiirkokkuvõtte eilsest. Hmmm, mõnus päev oli. :)Ärksin, sõin mõned küpsised ja lugesin "Päevaraamatu" lõpuni. See oli niiiii armas! Jooksin empsiga linna. Käisime natuke ringi ning kella ühe ajal sain ma Kelli ja Johannaga kokku. Läksime kinno "Pruutneitsisid" vaatama, kuigi Kellile oli see veel keelatud, oooo. Naljakas oli, kohe algus oli äärmiselt... eee... kütkestav. :) Peale seda sain Kristiga kokku, jõime jääjooki ja lobisesime natuke oma eludest. Kuue paiku jõudsin koju juba, tegin pilte ja vaatasin "Simpsoneid". Õhtu poole läksime Lauraga jooksma. Täitsa haige, kui palju tähelepanu meile seekord pöörati! Peale jooksmist hüppasime vette ja ujusime päris pikka aega, kõik oli kottpime juba. Kiikusime ja lobisesime, koju jõudsin kaheteistkümne paiku. Üritasin natuke klaveril "My Heart Will Go On´i" mängida, algus tuleb mul juba täitsa hästi välja. Palju ei julgenud, sest alumised naabrid norskasid (või noh... ma küll ei kuulnud seda, aga ma TEAN, et nad magasid juba). Vaatasime vennaga filmi ning natukene katsusin lugeda, üsna varsti andsin alla ning jäin tuttu.Täna õhtul lähen vist paariks päevaks maale, üritan seal ilusaid varahommikuseid pilte teha. Ma niiiii väga loodan, et see tuleb mul välja, kuigi ma ei garanteeri midagi. Raudselt ma ei kuule oma äratust ja magan edasi. Või raudselt on ilm pilves. Või raudselt juhtub mu kaameraga midagi. See oleks lihtsalt nii tüüpiline mina.
Olge mõnusad ja nautige suve, sest MEIL ON AINULT KUU AEGA VEEL JÄÄNUD! Kuhu see aeg küll kadus?!
xoxo

July 26, 2011

We make our fortunes and call them fate

FAKTIPOSTITUS:
*Mulle käib kohutavalt närvidele, kui ma Mariid kärutan/temaga ringi jooksen ning inimesed vaatavad mind mingi haletseva, hukkamõistva, üleoleva ja samas ka kaastundliku pilguga. Kas nad tõesti arvavad kõik, et ma sünnitasin neljateistkümneselt?! Ja see lihtsalt tekitab ebamugavusi, muidu ma ilmselt ei vinguks. Üks hulkur pöördus kord minu poole fraasiga "Vabandage proua...". Ja kord jäi üks vanapaar mind ja Mariid suurte ehmunud noored-on-hukas- silmadega järgi jõllitama (okei, seda on tegelikult palju juhtunud. Aga nende pilgud olid lihtsalt unustamatud).*Kui kell on näiteks 13.13 või 00.00 või 12.21 või 20.20, siis ma juba automaatselt soovin midagi. Enamasti tuleb mul esimesena meelde alati palve, et klaveritund ära jääks või et mu klaveriõps mu sonaati ei küsiks või et ma oma klaverieksami positiivselt sooritaksin. Yeah, deep. Ma lihtsalt vihkan klaverit liiga palju, et muud soovida. Nojah, suvel on kõik hoopis teistmoodi, siis soovin ma huvitavamaid asju. Hmmm, lasteaias soovisin Birgita ja Maarja tülli ajada, et Maarja jälle minuga mängiks. :) (Tülli nad vist ei läinud, aga lõpuks me hakkasime hoopis Birgitaga mängima).*Kuueaastasena ma kirjutasin ühele poisile armastuskirja. Hahaa, ilusti trükitähtedega ja joonistasin südamed ka peale. Äkki isegi lõhnastasin? Pärast ei julgenud igatahes nädal aega majast lahkuda.*Üheteistkümneselt kutsusime ühe kambaga vaimu välja. Ega ma väga ei kartnud, aga elevil ka polnud. Lihtsalt... neutraalne. Igatahes jändasime peeglitega ja lasime vaimul käe ümber kaitsevõru panna, mis pidi soe olema. Noh, me tüdrukud kõik katsusime oma rannet iga kahe sekundi tagant, et veenduda, et see ikka soe oleks. Nojah, muidugi soojenes see lõpuks üles, füüsikaseaduste vastu ei saa. Põhimõtteliselt ei juhtunudki midagi. Kujutasin endale öösel jubedaid asju ette, aga elu läks ilusti edasi. Nüüd ma ilmselt uuesti surkima ei hakkaks. Esiteks, nüüd suuremana see juba tundub mulle nõme ja lapsik. Teiseks, kui midagi PEAKSKI juhtuma, siis mu kujutlusvõime on nii palju edasi arenenud, et ma väriseksin kuu aega voodi all. :) Aga pigem on asi ikka selles, et ma ei taha surkida.*Terve oktoobri ja novembri ma unistasin murelitest. Ja nüüd, suvel, pole ma ühtki murelit saanud! Okei, eee... viis tükki sõin vist. Aga minu pere on ikka alati olnud kirsiusku rahvas.*Kord mõtlesin, et ei tea, mida päevalt oodata. Niisiis otsustasin horoskoopi lugeda. Ja mis oli täpselt sellel päeval kirjas? "Võib-olla ei peaks sa kõiki ennustusi ja horoskoope puhta kullana võtma. Katsu olla sina ise." Vot SEE oli küll hoop.
Loodan, et nautisite!
Ma tegin täna uusi pilte, kuigi ma pole enam kindel, kas need arvutis ka ilusad jäävad. Igatahes hoian pöialt ning hetkel vabastan arvuti ning teen väiksese õhtuse jooksu. Äkki. Kuus kilomeetrit, kui VÄGA palav ei ole, siis vast isegi kaheksa. Tegelikult nagu väga ei viitsi ennast välja vedada, aga... noh, ma ikka parem lähen.

Kirjutage ilusaid kommentaare
xoxo

July 24, 2011

If you tell the truth, you don`t have to remember anything

Hei kullakesed!
Ma olen Pärnu-tripilt tagasi ning ilusti elus. Täna saate siis toredasti Pärnu pilte natukene. Muidu tegin täna ka pilte, jäin endaga enam-vähem rahule isegi. Kunagi homme või ülehomme või millalgi saate need pildid ka siia. Ja coca koogi retsepti saate ka siis, ma arvan, et ma katsetan homme uuesti. Kui ma julgen muidugi.
Pärnu ise oli väga awesome. Meri, rand, päike, liiv, jäätee, jääkuubikutega vesi, jäätisekokteil, küpsised, pildistamine, ranna suurimate liivalosside ehitamine, venna liiva alla matmine, pitsarestoran, linnas jalutamine, loomaaias jäneste söötmine, terviseparadiisis lõbutsemine, hilisõhtul kinos käimine (MA JUMALDAN PÄRNU KINO! See oli nii hubane ja mõnus. Õhtusele seansile saime kaks piletit kokku viie euroga! Ja me saime ise koha valida, läksime taha keskele muidugi. Mõnus jahe oli. Ja film algas minutilise täpsusega! Ja mis kõige parem: "Vesi elevantidele" polnud veel ära kadunud, nii et ma jõudsin seda vaatama! See oli... awesome! Raudselt üks parimaid filme viimasel ajal.), päikeseloojangu ja -tõusu vaatamine, UJUMINE, grillimine, kolme x-ga Maximas šoppamine ning vees kukerpallide harjutamine= täielik chillbill.
KUKERPALLIDEST: Sinna minnes oskasin teha vees ilma hingamata järjest kaks kukerpalli. Kuna isa kekutas sellega, et "omal ajal" suutis teha järjest kolm tükki, hakkasime koos harjutama. Harjutasime... harjutasime... ja harjutasime... meil tuli mõlemal kolm välja! Hmm, peagi tundus kolm juba väga peace of cake, nii et me liikusime edasi uuele tasandile. Tegime neli kukerpalli ilma hingamata. Ja koos tegime märkusi ning tähelepanekuid, kuidas kukerpallitamist kergendada. Need töötasid! Avastasime, millisel hetkel tuleks hinge kinni hoida ja millisel mulle puristada. See selleks. Tegime viis kukerpalli järjest. See oli juba üsna raske. VÄGA RASKE. Õhk sai mul enamasti neljanda ajal otsa. JA SIIS SEE JUHTUSKI: tegin ära kuus kukerpalli! Kuus! Kuus! KUUS! Isa nii kaugele ei saanud. Ja mul endal tuli see ka ainult ühel korral välja. Enamasti tegin neli. Või viis. Aga vähemalt tean ma, et olen kuueks suuteline, mis on üliawesome! Ja kolm kukerpalli tundub nüüd tõesti hale. Ei vaevu enam nii väheseks pingutamagi. :)

July 14, 2011

To know that we know what we know, and that we do not know what we do not know, that is true knowledge

Heihei!
Ma üritan teid täna tekstiga võimalikult vähe piinata. Kuigi see võib kujuneda raskeks, sest ma pole päris ammu kirjutanud...
Mis ma siis teinud olen? Ee... pilte muidugi. Hilisõhtuti olen terve see nädal ujumas käinud (nii poole kaheteistkümne ajal). Muideks, Anne kanal on kell üksteist/pool kaksteist umbes selline: Jooksmas käisin ka täna õhtul üheteistkümne paiku, ei tohi ennast käest päris ära lasta, you know. Kinos käisin Vastikuid ülemusi vaatamas Johannaga, see oli lihtsalt niiiiiii naljakas! Linnas olen käinud ja maal ka olnud, Jüürimäega rääkinud ja fotoajakirju lugenud. Õde hoidnud ja kaks kooki küpsetanud.
Kookidest:
Esimese koogi tegin kunagi nädala alguses Mariile sünnipäevaks. Aasta ja kolm kuud, suursündmus! Lihtne marjakook oli nimi, pmst tuli see täitsa hästi välja. Ma unustasin muidugi suhkrut panna, aga lõpuks suutsin koogi kuidagi päästa, kui ahjuukse lahti tõmbasin ja suhkru peale valasin. TÜÜPILINE MANNU. Aga hea kook oli, istusime perega koos ja sõime ühiselt ja rääkisime oma eludest. Noh, empsi unistustes muidugi. TEGELIKKUS oli veits teistmoodi. Mina, Martin ja emps ootasime köögis oma kallist isakest, kes passis arvutis. Vingus, et me selle tüki talle viiksime. Peale väikseid draamasid ja pikka ootamist ja kannatlikkust läks meil kõht tühjaks ning me hakkasime aeglaselt kooki sööma. Ja siis ta tuli, haaras mõlemasse käte ühe tüki, kugistas need ühe ampsuga alla ja pomises midagi, mis kõlas umbes: "vga hjeaaa". Läinud ta oligi, meie passisime köögis väga kriipspunktkriips näoga. Kammoon, me olime otsinud välja ilusad nõud ja isegi kohvi keetnud! Yeah, see oli löök allapoole vööd.Teise koogiga oli veel suurem feil. Ma otsustasin proovida coca-cola kooki, sest see tundus niiiii huvitav. Tegin seda... eile öösel? Põhimõtteliselt oleks pidanud tulema see kook hästi hea, šokolaadine ja õhuline. Ja coca maitset poleks pidanud olema, aga coca mullidest pidi idee järgi jääma selline õhuline tektuur, nagu aero šokolaadil. Ja vahukommid pidid andma vetruvust ja pehmust. Eee... see nüüd ei tulnud päris selline. Esiteks ostsin coca juba hommikul vara ära, nii et kõik mullid olid ööseks kadunud. NEED OLID KÕIGE TÄHTSAMAD! Noh, segasin asjad ilusti kokku, panin ahju. Lasin isegi kaks minutit üle aja olla, aga ikka jäi kuidagi toores. Oli selline vedel ja võdises, kui ma teda vormis liigutasin. Kusjuures, ma kontrollisin kolm korda, ma tõesti panin õige aja ja temperatuuri! Igatahes kallasin peale glasuuri. Ei näinud üldse välja nagu pildil. Pigem selline... väga õõvastav. Vahukommid olid pinnale kerkinud ja nägid nii võikad välja. Okei, Mannu, välimus pole tähtis, asi on maitses! Retseptis öeldi, et sobib süüa kohe ahjust tulles. Kuna see oli ilmselgelgelt liiga vedel, panin ta külmkappi tahenema. Hommikul ärkasin rõõmsalt ja nägin, et kook on enam-vähem tahke! Palju õnne, Mannu! Nägi täitsa okei välja ka. Panin laulale, kutsusin venna ka ja lõin noa sisse. Lõikasin tüki. SEEST. OLI. KÕIK. VEDEL. Saate aru, kogu see vedel šokolaad seal sees voolas ülihelikiirusel koogi seest välja. Ainult see tahke kest jäi koogist alles. KÕIK kohad olid vedelat šokolaadi täis. Laud, laudlina, põrand, vaip, mu tuduriided... Yeah, go Mannu! Muidu oli hea kook, ausalt. :)Igatahes tahan ma seda kunagi veel proovida. KUNAGI. Ma arvan, et ma teen sellest hoopis plaadikoogi, mitte vormikoogi. Siis ta peaks ilusti läbi küpsema, eks? Ja ma kasutan õigeid coca mulle! Ja KUI see õnnestub, siis ma panen siia pildi ja retsepti ka, täpselt nagu Laura soovis.

Sorri, mu lubadus teid mitte tekstiga piinata ei tulnud välja kahjuks. Upsiii.
Ja järgmisel nädalal tripin ma vist kusagil Pärnu kandis ringi, just letting you know.
xoxo

July 12, 2011

I call everyone `Darling` because I can`t remember their names

ELLU JÄIN, wohoo! Ja mul on follower ka juures. :)
Ma ei keeranudki paati ümber! Okei, ta tegelikult käis meil ikka korra ümber küll... ja me olime muidugi ainsad, kellel see juhtus. Aga seekord polnud AUSÕNA mina süüdi! Kaupo siblis liiga palju. Ta oli üldse selline äpuke. Ajas paadi ümber, tüüris valasti, vingus sõidu üle... kui me järgmisel päeval tagasi sõudma pidime, ronis ta mootorpaati, mis oli mõeldud vanuritele ja lastele. Ei jõudnud tagasi sõuda. Apppppi. Muidu oli temaga tore küll, ma täitsa saan aru, miks inimesed tema huumorit kiidavad. :) Mingi hetk öösel kui ma temast ja oma onust mööda kõmpisin, kuulsin Kaupo suust midagi stiilis: "ja tead, tüdruk jõudis TERVE TEE maha sõita! Nii uskumatu! Terve tee". Hahaha, tegelt võisin ma ka nii väsinud olla, et kujutasin kõike ette. :)

AGA. Elu saarel oli siis umbes selline:Hmm... kuna lapsi oli ikka väga palju, pidime neile tegevust organiseerima. Tegime maastikumängu ja näomaalinguid ja veesõda ja mullitamist. Eee... mullitamine osutus lemmikuks vist. Ujumas käisime ka, aga mitte lastega. Täitsa haige kui soe vesi seal oli! Võimatu. Soojem kui Anne kanalis! Nagu... see oli niiiiii soe!
Ma üritasin mullipilti teha, aga ei tulnud väga välja... vajutage need kaks esimest pilti suureks, näete veidi paremini. :)Tagasitulek oli minu meelest raskem, kuna Kaupo puudumise tõttu sõitsin Bertiga, kes oli meie saatja. Proff ühesõnaga. Seletas mulle lahkelt, mis ma kõik valesti olin teinud ja näitas, kuidas õigesti teha. Õigesti teha oli raskem! Mu õlg valutas ja ma ei tundnud oma sõrmi ja mu käed olid väsinud. Aga iga kord, kui ma meelega valesti tegema hakkasin, juhtis ta sellele jälle tähelepanu. Masendav.Koju sõites hüpasime isa ja vennaga Pärnust läbi. Üliawesome linnake, mulle nii meeldib käia seal. Sõime kohvikus ja käisime meres ujumas, ostsime autosse külma jääteed kaasa ja kuulasime palju-palju muusikat. Chill.
xoxo

July 6, 2011

There are three kinds of lies: lies, damn lies and statistics

HAHAHAA, MA SUREN NAERU KÄTTE PRAEGU! :)
Kui mul oleks tumblr, siis ma võiksin enda tänasest õhtust Marii seltsis naljaka pildi teha. See oleks siis umbes selline:

Kui ma tahan teha ühte väga deep´i ja natuke kurblikku pilti oma õest...
Ootused: Tegelikkus: Hahaa, pildid on tehtud enam-vähem samal ajal ka. Edu teile kõigile väikeste õdedega!
Ja ma ise küll reblog´iks. :) Go tumblr, go!
Mõned picid ka:




xoxo