August 28, 2011

Why is Monday so near from Friday, but Friday so close to Monday?

Heiho!
Nagu näha, katsetan ma uusi tervitusviise, aga ikkagi kukuvad need nii tobedad välja kõik. OODAKE, ma alustan parem uuesti.
Bonjour!
Nii vist juba natuke nagu läheb. :)
Lugesin"Tuulest viidud" läbi ja olen väga uhke. Nii... kultuurne tunne on kuidagi. :) Wohoo, ma olen lugenud ka läbi raamatu, millest räägib pool maailma! Hetkel loen teist osa, sest mul on tunne, et "Näljamängude" kolmas osa ei jõuagi järjekorraga minuni, niuniuniu. Aga tegelikult olen ma oma praeguse raamatuga ka rahul. Kõik need üheksateistkümnenda sajandi korsetid ja kleidid ja kübarad ja pitsid ja päikesevarjud ja roosid ja loorid ja ballid ja tantsuõhtud on nii... out of this world. Kuigi ma ei saa ikkagi üle, et Scarlett O´Hara vööümbermõõt oli ainult 18 tolli (veits üle neljakümne sentimeetri).
Hmmm... viimasel ajal olen ma iga päev ujumas käinud. Vesi läheb aina külmemaks ja külmemaks, aga ega see ei häiri väga. Vähemalt püsib niimoodi veel suve tunne alles ja see on kõik, mis loeb. Suvi on ju ka mõnikord külm? Yeah, see on nagu juuni alguses ujumaskäik. Kõlab päris hästi.
Ja teate mis? Sherlock Holmes on telekas tagasi, wohoo! Mitte see vana, vaid 2010. aasta inglise sari, mida lasi talvel ka. See on nagu... the best thing ever, ausalt! Ma jumaldan jumaldan jumaldan seda, mis siis, et sellel ainult kolm 90-minutilist episoodi ongi. Natuke googeldamist ütles, et 2012. aasta alguses tuleb kolm tükki veel. Jessjessjess, party hard!
Okei, ma nüüd parem lõpetan ja lippan Tubli juurde laulma. Enne tuleks muidugi noot üles otsida, sest mul pole aimugi, kuhu ma selle pistsin... eriti nõmedaks teeb asja see, et Tubli tahtis, et laul enam-vähem peas oleks. Hahahaa.
Igatahes võin ma järgmiseks korraks teile hästi palju fakte mõelda. :) Ma loodan, et mul on teile siis pilte ka, seda muidugi juhul kui Laura mulle täna korvi toob.
Kommenteerige ikka ja olge armsad,
xoxo

August 25, 2011

When you are young you think money is the most important thing in life. When you are old, you know it.

Heihei.
Lühike kokkuvõte mu trenni-nädalast? (sisaldab ainult seda füüsilise koormuse värki, mitte toredaid kinos- ja linnaskäike.)
Nädalavahetusel käisin perega Pühajärvel ujumas (vesi oli ÜLIMEGAKÜLM, nii et mulle sobis täitsa) ning hiljem jooksmas. Esmaspäeval hakkasin Ihastest koju jooksma, tee peal nägin oma vana lasteaiakaaslast Birgitat ning tegin temaga kaks ringi ümber Anneka. Kokku üheksa kilomeetrit, not bad. Teisipäev oli ujumise päev, Eric on ikka sama suur pohhuist nagu alati ning see mõjus vägagi rõõmustavalt. Kolmapäeval käisime Laura ja Birgitaga jooksmas. Kokku siis 1 km sinna + 6 km Laura ja Birgitaga + 2 km ainult Lauraga + 1 km tagasi = 10 km. Pole sugugi paha. :) Noh, kuigi tuleks mainida, et selle viimase ringi me Lauraga ainult kõndisime... suva, sest kolm ringi hoidis Birgita meid tempos.
Täna käisin Tallinas oma trennigängbängiga, oli täitsa tore. Hommikul ajasin end kell 5:15 maast lahti ja kiirustasin rongile. Hommikul oli NIIIIIIIII ilus udu! Rongis olles paistis sealt läbi veel kuldne päike, aga loomulikult ei saanud ma rongiaknast pilti teha. Kohale jõudes jooksime mööda linna ringi ja üritasime šopata, korra sõime ka. Tagasi tulime õhtul noorte ekspressiga, kus ma sain terve tee oma rõvedaid nalju teha ja Maali võtmetega lollitada. :)
Homme siis õpikuid tooma, wohoo! Ma ei suuda kooli ära oodata! Nii elevil ikka annab olla. Mu sarkasm on ka roostes nagu näha. Käes on Mannu Official Sünge Aeg, mida olen kartnud juba kaks aastat ning mille käigus pean lõpetama nii põhi- kui ka muusikakooli. Niuniuniu. Asja ei muuda sugugi paremaks see, et viimase nädala nautimise nimel pean homme ronima Tubli juurde ning hakkama harjutama aktusele laulu 1. septembriks. NIUNIUNIU.
Mõni fakt?
*Muusikakoolis jagatakse hindeid kümnepallisüsteems (kõige halvem on kaks ja kõige parem on kümme, kusjuures viimane positiivne on kuus). Ja vot see on koht, kus mul on hinded äärmiselt värvikad ja huvitavad. Ma ei räägi siin solfist ja muusikaloost, eks, need on mul täiesti korras. Aga klaver... eee... mu parim hinne on seal kümme, kusjuures õpetaja hakkas kirjutama päevikusse 11. Mu halvim hinne on kolm, kusjuures õpetaja oma ruumikas ajusopikeses on veennud ennast, et tegelikult sain kahe. NII madalale ma langenud pole! Nelja olen saanud üks või kaks korda. Viie olen saanud mõnel üksikul korral. Kuus polegi enam nii haruldane, sellega olen end vedanud läbi igalt poolt. Seitse ja kaheksa on minu tavalised hinded, mida ma saan kõige sagedamini. Üheksat saan enamasti heliredelite eest, sest need on mul tõesti head. Mõnel üksikul korral ka pala eest. Kümmet olen saanud... noh, on ikka ette ka tulnud nende kuue aasta jooksul. :)
*Ma olen viimastel öödel nii palju õunu koorinud, et mul peaks selles juba magistri kraad olema. Päriselt, kui ma elus põrun, hakkan hoopis õunu koorima. Mis sest, et ma hetkel enam ühtki õuna vaadata ei suuda.
Homme kavatsen teile teha ilusaid pilte, mis sest, et mul pole aimugi, kuidas.
xoxo

August 21, 2011

I can resist everything except temptation


Lubasin eraldi postitust Lähtest, nii et olge ilusti valmis! Hoiatan ette, et pildid pole makro/loodus/still life nagu tavaliselt, aga ma loodan, et pole hullu...

Reede hommikul naeruväärselt vara ronisin oma pampude ja kaameraga bussijaama ning sain Anna ja Marilinnuga kokku. Sõitsime rõõmsalt Lähtele, kusjuures tõlgendasime tagaistmel üle kogu bussi üksteise unenägusid ja halenaljakaid feilimisi.
Sinna jõudes ronisime pildiraamiga põllule ja tegime nii muuseas mõne üksiku klõpsu... yeah, right. Lisasime juurde paar klõpsu vihmavarjuga ning mul sai peagi mälukaart täis. Tühjendasime pildid kodus mälupulgale ja läksime järve äärde. Riietega vette! Algul pritsisime Marilinnuga niisama, siis hakkas Anna pilti tegema ja kõik kujunes kuidagi väga toredalt edasi... kusjuures Marilind kaotas järve ühe oma papu ja mina tõmbasin mingi juurikaga varba veriseks. Aga väga-väga-väga tore oli. Ma naersin nagu segane vahepeal. Nojah, siis liitus meiega Tõnis ning me hakkasime vette hüppama ja uuesti pritsima.

Üsna hilja õhtul Anna koju jõudes olin meganäljane. Sõime Marilinnu kaasa toodud ülihead kooki ja vaatasime eee... umbes kella kaheni öösel päevaseid pilte. Siis hakkas Tõnis mulle pokkerit õpetama, kuna kõik teised oskasid juba. Põhimõtteliselt läks mul üsnagi hästi ning ma olin mingi hetk isegi liider, aga siis ma otsustasin mängu dramaatilisust tuua ja hakkasin meelega kaotama. Panin pea kõik šetoonid mängu, kuigi mu kaardid olid naeruväärsed. Muidugi kaotasin need Tõnisele. Noh, siis läkski mäng põnevaks, kuna me kõik hakkasime riskima. Lõpuks kui ma juba megavaene olin, otsustasin kõik tagasi võita. Mul oli rida, vähemalt enda meelest. Panin KÕIK mängu, Marilind ka kusjuures. Panused olid tohutud. Ee... milline siis minu rida oli? Seitse, kaheksa, üheksa, poiss, emand. MA EI MÄRGANUD, ET KÜMME ON VAHELT PUUDU. Lollakas. Noh, me Marilinnuga kaotasime vägagi väärikalt.

Nelja paiku vajus Tõnis ära ning me jäime Anna ja Marilinnuga üles. Veerand kuus läbi läksime vaikselt õue päikesetõusu pildistama. Ronisime üles torni ja ootasime paar minutit, päike tõusis kell 5:42. Muidugi oli pilvine, muidugi. Aga üks kitsas triip taevas oli täiesti pilvevaba õnneks. Tagasi majja jõudes mängisime natuke tõde või tegu, tegime lokke ja ma kirjutasin blogi, ühesõnaga eksisteerisime niisama mitu tundi.
Hommik algas pannkookide küpsetamisega, mis olid väga head. Kuna mul oli uus fotomõte, silkasime põllule tagasi ja võtsime kaasa kaisuloomad. Me saime kõigele lisaks ühe kaadri kõigist meist kolmest, mille Tõnis oli lahkelt nõus tegema. Siis sai mälukaart täis ja aku ka tühjaks. Olime rahul. Vaatasime pilte ja rääkisime, märkamatult oli juba õhtugi käes. Sõime Anna pool ja pidimegi bussile jooksma. Ma ei saa aru, miks ma selle magamiskoti kaasa tassisin. Ma ju ei maganud. Ja ega ma sellele järgnevalgi ööl ilusti magada ei saanud. Istusin pool ööd üleval ja töötlesin pilte. Aga ma ei kahetse küll midagi. Mul oli ülisupermegahüper väljasõit ja ma olen väga-väga rahul. :)
xoxo

August 19, 2011

A fool`s paradise is a wise man`s hell

Heihei!
Lalalaa, ma teen kiiresti.
Nädala alguses sõitsid emps ja venna Mariiga maale, nii et me jäime isaga kahekesi. Wohoo! Tegime mis tahtsime, kumbki teineteist väga ei seganud. Siiski käisime koos rannas ja tegime süüa, mis oli üsnagi tore. Ja kui tema läks rattaga sõitma, käisin mina lõbusalt jooksmas. Õhtuti vaatasime koos telekat ja kommenteerisime kõiki seksreklaame mis üldse olemas olid. :)
Nädala keskel loksusin bussis vennale ja emale järgi, aga peab mainima, et ka maal oli täitsa põnev. Õhtul tassisime koos kultuurse vennaga akvarellid ja veetopsid ja suure A3´e põllule ja maalisime päikeseloojangut. Pilt tuli mul täitsa kena, võiks isegi öelda päris ilus. Aga muidugi mitte nii ilus, et blogisse panna. Kindlasti mitte. Eriti kui mu blogi loevad inimesed nagu Laura või Evelin või Johanna või Ingrid või Merleen või veel keegi, kelle kunstialastest katsetustest ma kahjuks ei tea.
Hmm... käisime nii muu seas ka Lätis ära, kuna see oli ju niiiiiii lähedal. Korjasime megasuure seene ja grillisime vahukomme, muidugi tegin ma lots of pilte nagu alati.

Hetkel (kell on viis läbi hommikul) istun Lähtel ja naudin lokkide tegemist. Mul on tõsiselt paljulubavaid pilte, nii et ma teen sellest homme/ülehomme/esmaspäeval/kuna iganes ka eraldi postituse.

FAKTE KA?
*Mulle kohutavalt käib närvidele, kui kasutikutes on sinised ruudud/jooned. Nagu... sinised? Päriselt? Kuidagi nii... ebarahustav on vaadata seda. Sellepärast ma valin enamasti halli ruuduga/joonega kaustikuid.
*Tavaliselt ma olen jätnud igal aastal kooliasjade ostmise viimasele sekundile. Eelmisel aastal jooksin vaheaja viimasel päeval Maximasse ja ostsin suvalisi asju, sest ma ei tahtnud oma suve kooliasjade ostmisele lihtsalt kulutada. Sel aastal on mul peaaegu kõik asjad olemas juba. Olen otsinud kõige-kõigemaid kaustikuid ja peab mainima, et ma olen väga rahul. Matemaatika on mu vaieldamatu lemmik sel aastal. :)
*Ma lugesin mingist tähemärkide raamatust kalade (enda) kirjeldust. Tulemus oli lihtsalt ulme. Hmm... tegelevad meelsasti veespordiga (ujumistrenn), teatriga (näitering), kunstiga, muusikaga (klaver+koor) ja fotograafiaga (KÕIGEST MU SUURIM KIRG). Neist saavad head näitlejad, arstid, fotograafid... mu elutee on tähtedes kirjas vist.
*Marii on vist vasakukäeline. See selgub umbes teiseks eluaastaks, tal on veel umbes 8 kuud aega. Aga ta sööb vasaku käega ja haarab sinna kõik pliiatsid ja mänguasjad. Mu pere on paanikas, kõik üritavad teda sellest võõrandada. Chill inimesed, on siis on. Mina oleksin küll väga rõõmus.

Ciaoo kullakesed, loodan, et nautisite.
Kirjutan teile peagi pikema ja palju sisukama postituse, luban seda!
xoxo

August 14, 2011

We`d all like to vote for the best man but he`s never a candidate

Uus follower, party hard!

Palun väga vabandust, et ma niiiii ammu kirjutanud pole. Iga päev olen lubanud endale, et nii-nüüd-teen-selle-ära, aga pole aega jätkunud. Tegevusi on ka nii palju kuhjunud, et ma ei hakka nägugi tegema, et teid see kõik huvitada võiks nüüd. Võtame siis nende päevade tegevused ühte lausesse ja läheme eluga lõbusalt edasi? :)Olen Lauraga tartuffil "Kujuteldavat armastust" ja Ateenas "To save a life´i" vaatamas käinud, Marilinnuga linnas lõbutsenud, Johannaga kinos "Halba õpetajat" vaadanud, vennaga tartuffil "Hoia minust kinni" vaadanud, empsiga viimast tartfuffi filmi vaadanud, vennaga jooksnud, ise jooksnud, isaga külmas vees ujunud, kaneelisaiu ja seemnekukleid küpsetanud, "Näljamängude" teise osa õhtuga läbi lugenud, Lauraga mitmeid 3D üritusi külastanud, palju kaarte mänginud, järgmiseks nädalalõpuks awesomesid plaane teinud ja palju pildistanud. Mul oli väga tore. :)Ja nüüd teeme faktipostituse!
*Mulle nii-nii-nii väga meeldib vihma lõhn. See on nii eriline. Kui keegi püüaks selle purki ja paneks kõrvale veel sidruni-, šokolaadi või kohvilõhna (mida ma ka jumaldan), valiksin ikka väga suure tõenäosusega oma kalli vihmalõhna.

*Mul on linnas oma kindel lemmik jääjoogikoht, kust ma vahelduva eduga ostan jääjooki ikka väga tihti. Mu elus oli periood (oo, kahe nädala tagune aeg on periood!), kus ma jõin seda iga päev. Põhiliselt käin seal mademoiselle Lauraga, aga samuti olen sattunud sinna Kelliga, Johannaga, Marilinnuga, isaga, Kristiga, vennaga, emaga ja kunagi ammu korra ka Liisuga. Olen saatnud sinna ka kaks võõrast, kes tänaval juurde tulid ja küsisid, kust me nii ilusad jääjoogid saime. Koha plussid siis: Hind ainult 70 senti (!), tops on suur ja ISE SAAB VALADA, mis tähendab, et alati läheb suur-suur kuhi peale ja võtta saab mitut sorti.*Ma olen palju ebapraktilisem ja naiivsem kui mu vend. Kui vennalt küsiti "Mis sa teeksid siis, kui võidaksid hästi suure summa raha?", vastas ta "Paneksin panka ja ostaksin aktsiaid". Kui minu käest küsiti sama, vastasin ma "Annetaksin kolmandiku ära, teeksin maakerale kümme tiiru peale ja šoppaksin ennast segaseks". Eee... õige aeg oleks mainida ka, et mu vend on kaksteist ja minust kolm aastat noorem.*Ma olen ammu mõelnud, et tahaks minna kunagi Antarktikaase loodust pildistama. Eilne tartuffi film ainult suurendas mu indu, sest see oli lihtsalt megailus. Ainus probleem? Ma ei taha sellele külmale mõeldagi ning värisema paneb ainult mõte sellest. Nojah, ega sinna suvalisi ei lasta ka. Ma peaksin olema mingi... New York Times´i tippfotograaf, et sinna pääseda? Midagi sinna kanti.*Ma kardan meeletult kõdi. See ei ole normaalne enam. Kui keegi mind kõdistama tuleb, ei ole mina enam oma tegude eest vastutav! Kahjuks on mõned klassikaaslased (khmkhm) sellele juba ammu pihta saanud ning päris kindlasti ei tule see mulle kasuks.

*Viies klass oli nõmenõmenõme, ma ei taha seda aega kunagi tagasi. Ma ei oska seletada, ega ma just halvasti kellegagi läbi ei saanud, aga see aasta oli minu jaoks lihtsalt piin.

*Minu jaoks on kriminaalfilmides alati vaja, et keegi lõpus kõik ilusti pikalt laialt lahti seletaks. Siis ma olen alati nagu "aaaaa, kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?!". Noh, mitte ainult kriminaalfilmides tegelikult. Mõnes filmis jäävad otsad lahti ja siis ma pean ISE mõtlema ja mõistatama, enamasti panen raudselt puusse ka.
Niisiis, loodan et nautisite, üritan hakata jälle tihemini kirjutama.
Ja ma loodan väga, et te kirjutate mulle jälle ilusaid kommentaare, kallikesed, sest ma tõesti olen neid igatsenud! :)

xoxo


August 8, 2011

Logic will get you from A to B. Imagination will take you everywhere.


Hello.
Mul oli eile oma die Familiega vahelduseks üks tõsiselt lõbus päev. Sõitsime Peipsisse, ujusime, naersime, rääkisime, mängisime kaarte, tegime pilte ja sõime jäätist. Täpselt nagu vanadel headel aegadel. Öösel vaatasime isaga mitu tundi telekast vanu muusikavideosid ja I must say, et see oli ka tõsiselt põnev. :)
Pildid on enamus eilsest vist... jah, on küll! Nüüd ma pean aga kahjuks lõpetama, sest kell saab kohevarsti 00.00 ja ma lippan Lauraga TARTUFFile. (Marilind, ma loodan, et sa pole nende laevukese piltide pärast kuri! Ma ausõna ei kavatsegi su mõtet ise teostada, aga kogemata tuli enam-vähem natukene lähedane tulemus vist... sorrrrri. Ma ei tee su mõtet iialgi ise ära.)

Olge ikka mõnusad,
xoxo

August 6, 2011

He said my story was cool and called me bro

Hello.
Viimased päevad on olnud üpriski mõnusad. Ma pikemalt neist ei räägi, lihtsalt mainiks, et üleeile vaatasin muu seas ka öösel "The last song´i" ja nutsin lõpus venna patjadesse. :) Eile lugesin muu seas ühe õhtuga "Näljamängud" läbi, mis oli lihtsalt suurepärane. Nagu... ma hakkasin juba ära vajuma, mõtlesin pidevalt, et ainult üks peatükk veel... aga need lõppesid kogu aeg nii põnevalt, et ma pidin lihtsalt teadma, mis edasi saab. Soovitan soojalt. Ja täna käisin muu seas ka vihmaga jooksmas, mis oli üsnagi põnev. Vähemalt oli mõnusalt jahe jooksuilm vist esimest korda sel suvel. Aga ma ei vingu sooja ilma üle, olen sellega väga-väga rahul.Niisiis... ma loodan, et te pole faktidest tüdinud, sest ma leiutasin teile mõned. JÄLLE.* Mu parim tegemta jäänud pilt oleks kindlasti 2007. aastal perega Jurmalas. Käisime veepargis ja peale seda meres. Ja ma pole mitte kunagi midagi sellist näinud! Terve mererand oli täis lepatriinusid. Ma ei räägi kümnest ega sajast ega isegi tuhandest lepatriinust praegu, eks. Kogu liiv oli sõna otseses mõttes punane ja liikus. Kõndisime ettevaatlikult kikivarvul, mõned lepatriinud sibasid mööda jalgu üles. Tekki vist ei saanudki korralikult maha laotada. Neid oli ka vees. Põhimõtteliselt seletas mu tark isa, et ilmselt oli öine torm nad vette kandnud ja lained nad rannale toonud. Ilmselt kosusid nad päevakese ja lendasid minema. Sellist vaatepilti ei näe me enam kunagi. SEE OLI NII ILUS. Otse loomulikul polnud mul siis veel Nikonit. Ega isegi Olympuse seebikat. Ma ei teadnud fotograafiast midagi. Ma ei teinudki pilti. Oh why? Olen viimaselt ajal näinud unes pilte, mis ma oleksin võinud saada... kümned või sajad tuhanded lepatriinud, merelained ja tõusev päike... ma pean lõpetama, muidu hakkan nutma.*Mu vanaema on arvutanud mulle välja eluteenumbri. Kuidagi sünnikuupäevade ja kellaaegade ja nimetähtede ja kõige sellise liitmisel. Kui ma nüüd ei eksi, olid eluteenumbrid ühest üheksani, lisaks veel 11 ja 22. Nii palju kui ma vaatasin, läksid need üsnagi täppi. Igatahes, 11 ja 22 on sellised hästi haruldased. Ja kuidagimoodi tuligi minu numbriks kallis 11. Iseloomustas mind päris hästi, tore numbrike oli. Kuni selle hetkeni, mil öeldi, et mul on suur võimalus kunagi kohtuda maaväliste eluvormide ehk siis UFOdega, kellega enamikel inimestel kontakti pole. Eeeee... creepy hetk. Ma ise ka ei tea, kas ma neid täpselt usun, aga natuke rahutuks muudab mõte, et lähen õhtul pimedas koju ja mingi UFO imeb mu endasse. Kuigi kui see aitaks mingeid kahtlaseid vanamehikesi vältida, võtaksin vist siiski selle.*Ma mäletan esimest "Simpsonite" osa, mis ma kunagi vaatasin! Lisa klassi tuli uus ülbe tšikk, kellega Lisa üritas sõbruneda. Aga tšikk kiusas teda ja tegi ta nuku katki, Lisa hakkas nutma. Edasi ei mäleta kahjuks, lapsemälu veab mind alt. *Hmm... kui ma istun autos ja kuulen kurba laulu, siis ma ikka vahin valulikult aknast välja ja kujutan ette, et ma olen kurvas muusikavideos peategelane. :)*Kui ma taban ennast rõvedatelt/haiglastelt/lollidelt mõtetelt, siis tekib ikka alati hetk, kui ma kardan, et keegi äkki oskab mu mõtteid lugeda. See hetk kestab enamasti seni, kuni ma suudan asja jälle kaine mõistusega võtta. Aga see on alati äärmiselt piinlik. :)

Loodan, et nautisite,
xoxo