September 29, 2011

Erinevused suguorganite vahel muutuvad võrdõiguslikkuse seaduse tõttu üha väiksemaks ja väiksemaks. /Merete 9.a./

Hola!
Ma teen ühe kiire postituse, sest homme on ju füüsika ning ma kogemuste põhjal tean, et Laura ei suuda terve tunni kooli wifis oma aega puhtalt elu24´s ja tumblr´is veeta, niisiis pakun talle tegevust (ja loodan, et samal ajal kui ta seda loeb, saan ma natukenegi Vällut kuulata ning VÕIB-OLLA isegi tunni pointile pihta...). Mul on vägagi üllad eesmärgid, yeah. Muidugi on niimoodi, et mida rohkem te kommenteerite, seda kauem tal tegevust on ja seda kauem ma keskenduda saan ja seda paremini ma pointi taban ja seda edukamalt ma hiljem kontrolltöö sooritan ja seda ilusam hinne mulle tunnistusele tuleb ja seda suurem on võimalus, et mind võetakse Treffnerisse ja et saan hea hariduse, konkureerun heale töökohale, saan majanduslikult edukaks ja vanas eas elan ära oma pensionist. Palunpalunpalun, teie kommentaarid on kõik äärmiselt kriitilise tähtsusega. :)
Mul on paar üksikut pilti isegi, kaameras on ka mingid igiammused veel. Mingi päev blogin nendega siis ilmselt... ja nüüd tuleb nädalavahetus, mis tähendab, et ma saan uusi pilte teha. Jessjessjess!
Hmmm... mis vahepeal juhtunud on? Klassireis toimub ÄKKI Venemaale, muusikakooli lõpureis lükati edasi, me lähme näiteringiga teatrisse kõik, mul tuleb võib-olla see kauaoodatud kohtumisõhtu varsti, meil hakkab personaalne karjäärinõustamine, mul on aega alla kuu et oma pala ja etüüd selgeks saada, me hakkame tegelema mingi saksakeelse näidendiga, mul on vaja megapalju kududa, järgmine nädal on muusikaloos MEGASUUR kontrolltöö, Endla Kaar pani mulle veel ühe viie, mängisime trennis veepalli jälle, mu isal on homme sünnipäev, kavatsen varahommikul kastepiisku pildistama minna, pühapäeval käisin kuuri katusel õunu korjamas, googeldasin välja Jamie Oliveri tunnusmuusika (suur uudis, ma tean), mind tõsteti kooris teise häälde, käisime kehalises kepikõndi tegemas ja terve muusikakooli rahvas nägi mind, Sixu õppis keemias mu nime selgeks (oh õudust), plaanisime näitekas jõulunäidendit (katastroof), Auli tahab, et ma prooviks liikuvate piltide tegemist, õpetajate päev jääb ära... Saite vast piisava nädalase ülevaate. :)
Kirjutage ikka kommentaare ja olge armsad, ärge siis mu haridust unustage! Ma tean küll, et napiks jäi, aga järgmisel korral teen faktipostituse. :)
xoxo

September 24, 2011

Keha lõpeb kingadega (5a)

Bonjour!
Pole kõigest mingi miljon aastat kirjutanud, loodan, et andestate!
Ma tegin pilte eile, mis on suur samm endise muretu elu suunas. Teate ju küll, see elu, mil oli aega tegeleda ka asjadega, mis mulle päriselt meeldisid ja huvi pakkusid. Tegelikult pole praegu häda midagi, pendeldan üsna edukalt kuskil klaveritundide ja kooli ja trenni ja näitlemise vahel. Aga väga murelikuks teeb tõsiasi, et ma ei mõtle fotograafiale enam üldse. Või noh, pole päris tõsi. Kui ma varem ikka nädal aega planeerisin, millest laupäeval pilti teha ja nädalavahetuseks oli pea mõtteid täis, siis nüüd valitseb seal lihtsalt selline kohustuste(loe: klaveri)laviin, et ise ka ei usu. Ja kui tahaks veel joosta, kellegagi kinno/õue minna või raamatut lugeda, siis lükkub pildistamine edasi ja edasi ja edasi... aga ma luban, et võtan ennast käsile! Note to self: Ei jäta maha oma kõige suuremat kirge ainult mingi lõpuaasta tõttu. :)
Okei, pildistamisest. Otsisin oma tagahoovist kõige täiuslikuma ruutmeetrikese asfaldit ja puhastasin lehtedest. Tassisin sinna hunniku märkmepabereid ja laotasin maha. Titekas, huh? Reaalsus oli masendav. Eile valitses õhtu otsa selline tuul, et päris meeleheitele ajas. Ma ei tea, kas see oli mingi Katja järelmõju või midagi veel hullemat, pildistamise hetkel tundus see täielik õudusunenägu. Just siis, kui olin märkmed maha sättinud, lennutas see need minema. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Ja veel. JA VEEL. JA VEEL. JA VEEL. Jooksin mööda hoovi ringi, olin alla andmas, kuid õnneks tuli Kristin mulle appi. Üks meist hoidis märkmeid kinni, teine jooksis järele neile, mis siiski lendu pääsesid. Kui tuul vaibus, sain pildistada kaks kaadrit, siis kogus see jälle võimsust ja kõik algas otsast peale. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Aitäh, Kristin. Sul oli kindlasti megaigav, aga ilma sinu abita ma poleks suutnud. :)
Õhtu poole käisin teadlaste ööl Mannu ja Katiga, oli väga lõbus. Oleksin pidanud ikkagi tähetorni kaamera kaasa vedama, niuniuniu. Külm oli ainult. Lobisesime kuskil pingi peal kaua aega, siis soojenesime Verneris üles. Veerand üheteistkümne paiku jõudsin koju ja veetsin õndsaid hetki "Pilapasknääri" lugedes (kusjuures sain selle täna läbi, see oli üliawesome!).
Ja pidin lihtsalt mainima, et kuna mu empsi ja Mariid ei ole jälle paar päeva, olen ma oma isa ja vennaga kahekesi. Asjassepühendatud teavad, mida see minu jaoks tähendab. :) Pikalt polegi vaja seletada, tuleb lihtsalt palju süüa teha. Ja ideaalolukorras sellest endale mitte midagi jätta. Ja tavaliselt ongi tegu ideaalolukordadega. Sest nad on suutelised sööma nii, nagu oleksid viimased 67566525 aastat vangikongis ilma toiduta elanud ja nüüd äkki ühe lihakäntsaka tõttu kaklema hakanud. Täna küpsetasin näiteks rosina-kaneelisaiakesi. Esimene ja siiras küsimus nendelt: "MIKS NII VÄHE?".
Lõpetan tänaseks, loodan, et nautisite. :) Eks ma siis endiselt üritan tihemini, ausalt!
Kirjutage ikka kommentaare ja olge armsad,
xoxo

/Ahjaa, neljapäeval oli veepall jälle, wohoo! Lõin kolm väravat ja peaksin hakkama ette vaatama ühe kaheteistaastase poisi suhtes. Tegelikult ma ei teagi, kuidas mängu seis jäi lõpuks. Peale kolmandat väravat tegin jalakese katki, nii et seal oli suur sakiline haav, kust tuli verd. Ja kohene kommentaar Ericult oli siis: "hoia minust küll nüüd oma HIV´iga eemale" (neile, kes pole Kaare tunnis käinud, mainin igaks juhuks, et see oli siiski ainult puhas sarkasm, mitte midagi enamat). :)

September 20, 2011

Iga kord, kui abiellud, pannakse üks sõrmus sõrme. Nii et abielluda saab ainult kümne mehega. - Kristine, 7

Nagu te kohe näete, tegin ma motivatsioonipildi endale! Vähemalt minu jaoks on see küll väga motiveeriv. Raskel hetkel võtan jälle välja ja vaatan... ehk siis alates selle töötlemisest kaks päeva tagasi olen seda vähemalt viisteist tuhat korda vaadanud. :)
Hmmm... koolist? ma sain kirjanduses viie, mis on sellise õpetajaga nagu Endla Kaar jällegi suur saavutus. Tegime ringmängu ja laulsime "Lilla istub vangitornis", kusjuures mina passisin ringis sees ja laulsin Lillat. Kristi oli mu sõsarake ja Birgit mu mammakene ja Markus mu peigmehekene. Põnev. Muidugi võrreldi meid jälle b-klassiga ja muidugi mainiti, et me oleme miljon korda kohutavamad. Muidugi. Täna üritasin bios luustikku pähe saada. Rinnalüli-nimmelüli-ristluulüli ja õndralüli järjekord läks sassi kogu aeg. Tegin salmikese:
Rind meil nimelt ära suri,
risti läks ja õndsus tuli. :)
Peab mainima, et kui mul oleks vähegi viitsimist selliseid lolle loogikakäike kogu aeg kasutada, oleks see tuupimine täiesti titekas. NOH... tegelikult mul on kogu aeg selline loogika. :)

Rohkem praegu ei räägikski, sest mul on teile näidata ainult üks pilt ja ei tahaks sellepärast tekstiga väga liialdada. Kunagi kirjutan pikemalt, sest tegelikult mul ju on pilte veel, ainult et kaameras peidus.
Seniks aga ciaoo teile, ma lippan nüüd ujuma,
xoxo

September 15, 2011

Mina olen igati armastuse poolt, aga ainult niikaua, kui see ei juhtu siis, kui "Mootorratturhiired" telekast tuleb. (Jill 6 a)

Appi, ma pole lihtsalt nii kaua siia kirjutanud. Ime, et mul üldse veel parool meeles oli. Viimasest käigust on möödas ikka päevi... nädalaid... aastaid... sajandeid. Midagi sinnapoole igatahes.
Piltidega on selline naljakas lugu, et mul ei ole neid. Või noh, on ka. Mul on need pildid, mis me laupäeval Lähtel tegime. Pooled pildid on arvutis, pooled veel kaameras. Ja selleks on üks äärmiselt lihtne põhjus: mu arvutil on lihtsalt kõik kõvakettad täis. KÕIK. KÕIK. KÕIK. Ma olen kustutanud ikka tohutult oma vanu pilte. Ikka tuhanded kaadrid on ammu prügikasti lennanud. Ja nüüd on käes midagi võimatut: mul pole enam mitte midagi kustutada! Kõik vanad
kaadrid on läbi sirvitud ja töödeldud ja vaatamiskõlblikuks kuulutatud. Isa piltidest ei hakka rääkimagi, natuke olen neist ka kõige ebaõnnestunumaid ära visanud. Aga mul ei ole enam mitte midagi visata. Kettapuhastus teeb tööd 24/7 ja arvuti prügikast on kõige populaarsem koht üldse. Lisaks on mul teisel mälukaardil pühapäevased seenelkäigu(!)-pildid. Karta on, et ka need ei mahu siia ära... igatahes peale nende rohkem pilte mul ei ole. Mul on kogu aeg nii palju tegemist, et ma isegi pole mõelnud pildistamisele. Pildistamisest endast rääkimata.


Eee... Lähtel oli jälle awesome. Läksime laupäeva hommikul sinna, mistõttu ma lihtsalt unustasin solfitunni ära. Oih, ikka juhtub. Lollitasime natuke aega niisama mängupüssidega põllul ja tegime veidikene pilte. Pärastlõuna paiku küpsetasime soolaseid muffineid, mis olid vägagi head. Sain kaks tükki, sest ülejäänu, mis Anna kaasa pakkis, sõi mu vennake kodus ära. Peale küpsetamist ajasime seelikud selga, tegime lokikesi ja silkasime kohvriga raudteele... kuhu me ei jõudnudki... niisiis otsisime hoopis ühe vana hurtsiku ja lõbutsesime seal. Mingi hetk liitus meiega Tõnis ja meil oli äärmiselt tore.


Pühapäeval käisin seeni korjamas, mis oli ka tore. Mulle meeldib seenel käia, kuigi ma vihkan seeni ega tunne ühtegi liiki ära. Aga korjamine on teine asi... põhimõtteliselt käisin ma metsas ringi stiilis "oi kui ilus lillakas seen, selle võtan kindlasti, ega see ju mürgine pole!" ning õhtul pidi ema enne kupatamist mu korvist kõik mürgised seened välja korjama. Läheb hästi, läheb...
Mis koolis uut? Õppimist on kuidagi megapalju. Kaar pani mulle neli viit eKooli, mis on minu meelest täitsa märkimisväärne saavutus. Kaks saksa tööd olen ka viitele vingerdanud, mis on vägagi positiivne. Hahahaa, geo töö tuli ka lolli loogikaga viis. 


Trennis oli veepall eile õhtul, tüdrukud vs poisid + Johanna. Seis 6:1 meie kasuks, ma lõin kuus väravat kuuest! Ma olen ikka arenenud natuke. :) Wohoo, lemmiksport.
Aga olge tublid ja võtke ikka koolist viimast,
xoxo

September 9, 2011

Halb sõber on see, kes võtab su kommid ja paneb need taskusse ja ütleb, et need on lihtsalt võtmed. (Elise, 7a)

Hola!
Ma saan nüüd jälle blogida, sest ma olen natukene pilte teinud. (Loe: emme ostis kuskilt suvakast kohast lehviku, sest ta lootis, et ma saan sellega mõne toreda pildi tehtud. Pärastlõunal käisin küpsetamise vahel hoovis lehvikuga taidlemas. Õhtul kohe peale jooksmist kupatasin venna ja empsi õue mulle appi, et ka love-pilte teha. Sõitsime linna äärde põllule ja pusisime hullult kaua tähtede kallal.Tegelikult ma ei jäänud väga rahule... aga elame üle, kõik ei saagi alati hästi välja tulla).

Vahepeal on juhtunud nii palju sündmusi ja mul on tulnud nii paljude asjade peale mõelda:
*Tonnide viisi kodutöid ja viis uut õpetajat.
*Tuleks leida viis, kuidas kolmapäevad üle elada, sest see kolmapäev oli küll lihtsalt... SURM. Ja see oli alles sissejuhatus muusikakooli uude aastasse! Mis veel edasi saab?
*Kaks uut pala, mis mu klaveriõpetaja andis, et ma need võimalikult ruttu selgeks saaks, ära esineks ja juba lõpukavaga tegelema hakkaksin. Ma ei kurda, sest mu etüüd meeldib mulle väga-väga, ainult et... SEE ON NII RASKE.
*Oktoobrikuine ekskursioon, mille muusikakool korraldab igal aastal lõpuklassile. Tasuta.
*Kunstiõpetaja ettepanek koostada valik oma piltidest ja teha neist kooli näitus. Noh, muidugi pole ma ainus oma klassist, aga ma olen väga rõõmus.
*Halliku ettepanek mulle ja Liisule, et me teeksime kevade alguses DSD-proovika ära. Tegu on siis saksa Sprachdiplomiga, mida tehakse gümnaasiumis. Ja meie teeme põhikoolis. Aga kui see läbi läheb, siis vabastatakse meid suvel kolmandast eksamist. Muidugi juhul, kui me võtaksime valikaineks saksa keele. Võtame küll. Ja see tähendab, et... ma ei teagi. SUVI!
*Anonüümne kasutaja deviantART´is, kes ostis mulle terveks aastaks Premium Membershipi. Kordan, ostis. See on tasuline. Vägagi tasuline. Ja ta ostis selle mulle. Võhivõõras anonüümne inimene ostis selle võhivõõrale teismelisele. Kirjutas juurde, et talle meeldivad mu pildid ja et ta loodab, et see avab mulle uusi võimalusi. Ma olin niiiiiiiiiiiii õnnelik, see oli lihtsalt nii armas. :)
*Tuleks teha kavand käsitöösse juba, et mida ma siis teha tahan sel veerandil. Alustame päristööga. Tõsiselt?! Meil on ainult üks kord käsitöö olnud ja juba päristöö? Maailm on segi läinud.
*Hallik mainis midagi mingist Lübecki sõpruskoolist, kuhu meie klassist 15 vabatahtlikku minna saaksid kevadel. Raudselt on see mul mingi klaverieksami ajal, olen selles täiesti veendunud.
*Muidugi hakkavad nüüd ka eksamid ja Treffneri katsed lähemale tiksuma... okei, me oleme 6 päeva koolis käinud, sa mõtled üle, Mannukene.
Ahjaa, muidugi loodan ma, et mu Mademoiselle´il homme Tallinnas hästi läheb. Ja kõigi eelduste kohaselt tuleb homme ülitore päev, sest me sõidame Marilinnuga Lähtele uuesti. Ma ei taha mõeldagi, kui palju kohustusi mind pühapäeval ootab. :(

Rõõmsat sügise jätku,
xoxo

/Ahjaa, me ostsime mulle uue madratsi. Ootasime kolm nädalat, tuli tellimuse peale kohale. Ülipeen, ülikvaliteetne, ülikallis. Naljakohta tahate teada? See ei mahu mulle voodisse, sest MA MÕÕTSIN OMA VOODIT VALESTI. Kuidas see võimalik on?! Täna magan ma põrandal selle madratsiga, sest ma tõesti aelesin poes kõik maailma madratsid läbi ja see oli just SEE ÕIGE. Aga mis edasi saab, ma ei tea. Uus madrats? Uus voodi? Pole aimugi. :)

September 6, 2011

Sõber on see, kes toob mingi täiskasvanu kohale, kui sa enam puu otsast alla ei saa. (Jacob, 7a)

Hahahaa, "lapsesuu ei valeta" on parim. Võib-olla ma mõnda aega hakkangi hoopis sealt pealkirju
võtma. :)
Niisiis, suured-suured vabandused, et ma niiiiiii kaua kirjutanud ei ole! Nii palju tegemist on olnud ja ma lihtsalt pole jõudnud. Sorri.
Hmmm.... nagu te kohe näete, läksin ma kooli vahepeal. Kuna mul väga muid pilte pole, saate mõned koolipildid. Mis seal siis ikka.
Eeeeee.... millest mul rääkida on? Sain "Tuulest viidud 2- e" läbi ükspäev. Väga rahul olen, kui ma nüüd ainult filmi ka näeks, oleks kohe ülikultuurne tunne. :) Käisin fotosid ilmutamas ja kleepisin pool seina täis. Käisin eile esimeses näiteringis. Pühapäeval proovisime Liisuga natuke pilte teha blogi jaoks. FEIL, sellest me ei räägi. :) Mul ei tulnud mitte midagi välja. Kunagi käisin muusikakoolis. Ja jooksmas. Ja trennis veepalliga hooplemas. Ja Johanna&Kelliga jääjoogitamas. Viimasel ajal (aka täna) olen õppinud juba nagu segane ja sõna otseses mõttes lohistanud oma rasket kotti ühest ruumist teise, sest mu õlg on ammu juba üles ütelnud. Kas see kott hakkabki iga päev seitse kilo kaaluma või?! Suure saladuskatte all mainin, et homne kujuneb ilmselt mu nädala kõige hullemaks päevaks. Kaheksa tundi+klaver+muusikalugu+solf. Ooooo kuidas ma juba ootan! 11 tundi, jess! Niuniuniu, miks just mina? Miiiiiiks?!
Kuna ma juba nii lastesõbralikus tujus olen, teeks väikese-Mannu fakte ka?
*Väiksena olin ma 100% veendunud, et raha pole sugugi kõige tähtsam asi elus. Kui üks pessimistlik laagrikaaslane (yeah, ma ju käisin veel fa-dieesis...) küsis, mis on see imeasi, mis on tähtsam isegi rahast, vastas väike Mannu täiesti enesestmõistetavalt: "WC". :)
*Mulle käis lasteaias kohutavalt närvidele see kahekaupa üksteise selja taga kõndimine. Siis ma alati mõtlesin, et kui ma suureks saan, tulen ma lasteaeda külastama ja võtan kõik lapsed kaasa ja me paneme kõik seelikud selga, läheme linna ja hakkame "Heliseva muusika" saatel kõik tänavatel keerutama. Hahahhaa, kohutav.
*Väiksena ma hakkasin endale vanaema abiga tiibu meisterdama, sest ma kartsin, et juhul kui ma ära suren, pole mul kuskilt nii kiiresti neid tiibu võtta ja äkki ma ei saagi taevasse. Kuna ma põrgusse minna ei tahtnud, tassisin neid tiibu igaks juhuks kogu aeg kaasas (ehk siis pool tundi).
Tegelikult kirjutaksin ma veel, aga kahjuks (noh, ega mul sellest ju kahju ei ole tegelikult) pean ma nüüd trenni lippama. Äkki tuleb järgmiseks korraks rohkem fakte meelde?

Kirjutage ikka kommentaare, siis on mul lõbus blogida. :)
Ja nautige kooli kuni veel tagumiste pinkide nimel võidelda jõuate,
xoxo

September 1, 2011

A man may be a fool and not know it, but not if he is married

Hola!
Homme (tegelikult täna, aga minu jaoks tähendab "homme" aega, mil ma üles ärkan) on siis üleriigiline masenduspäev, mis hõlmab nii muu seas ka uuesti kooliminekut. Lihtsalt möödaminnes mainin, ega ju paljud sellest väga kuulnud ei ole. Nojah, riik ei levita seda uudist väga. Kool? Hahahahaa, pole võimalik.
Kuidagi hilja peale on see sättimine veninud täna. Kunagi südaöösel jõudsin alles saunast koju ja peale seda hakkasin homseks kooki küpsetama, sest "see on ju parim jahtunult". Muidugi juhtus äpardusi rohkem kui õnnestumisi, nii muu seas kasutasin valge šokolaadi asemel pruuni pähklitega ja kõrvetasin põhja ka meie kõige parema poti. Woops. Kuna see peaks nüüd veel nelikümmend minutit küpsema, on mul aega küllaga. Kui ma homme hommikul vara enne aktust ei peaks ärkama, et Mariid kella kümneni hoida, oleks elu täitsa lust ja lillepidu.
Hmmm... ma olen küll üsna aeglase taibuga praegu, aga äkki mu ajuke mõtleb mõned faktid välja?
*Kui on juttu aastast, näen ma alati vaimusilmas mingit ringi, kus talv on kõige all, suvi seal üleval, kevad ida pool ja sügis lääne pool. Ja alateadlikult teadvustan ma alati endale, kus ma praegu asun. Hetkel siis kahjuks läänes, seal Tumedas Tsoonis. Väga Sünge Ja Raske Aeg Muusikakoolis on kolmandal veerandil aka "sealt alt ida poole" ja Aeg, Mida Sa Ei Pruugi Üle Elada asub seal neljanda veerandi lõpus aka "seal idas". Üleval on pidevalt Lust Ja Lillepidu, aga see on nüüd kahjuks läbi. Niuniuniu.

*Mu lemmikjäätis on sidrunimaitseline ja minu meelest saab Tartus seda ainult Rüütli tänavalt. Kunagi hästi ammu müüdi neid minu VIST Vau topsis, aga oma pead ma ei anna. Igatahes on see ülihea ja tasub kindlasti proovimist. Vahepeal unistan ma laimijäätisest või granaatõunajäätisest, aga ilmselt nii suuri lootusi hellitada ei tasu.

*Nagu ma kunagi rääkisin, ei vaata ma päeval üldse telekat. Tundub nii raiskamisena. Õhtul/öösel on hoopis teine lugu. Tavaliselt vaatasime ikka "Simpsoneid"/"Jimi maailma" või midagi sellist, aga nüüd kus tuli kanal 12, on olemas ka kallid "Tuvikesed" ja muidugi "Rannavalve". Kanal 12 muutis mu elu!

Okei, mul sai kook vist valmis ja tegelikult peaksin nüüd tuttu lippama.
Ja tere, põhikooli lõpuklass. Tere, muusikakooli lõpuklass. I´m gonna die.
Seniks aga ciaoo teile, kullakesed,
xoxo

/Laura, anna andeks, et maailmaklassi pildid ei tulnud. :(