Tsauki kõigile!
Ma ärkasin siiski neljapäeva hommikul haigelt vara üles ja vedasin ennast Ihatesse. Mul pole aimugi, kust ma selle põikpäise mõtte peale tulin, aga päikesetõusu ajaks kükitasin juba männimetsas ja otsisin paaniliselt kastepiiskades ämblikuvõrke. Leidsin ka? Hahahaaa, hea nali. See-eest oli hästi palju udu ja salapära ning muidugi kujutasin endale ette, et olen Narnias. :) Tagant järele mõeldes on päris jube meenutada, et ma olin hommikuhämaruses üksinda kusagil metsas tsivilisatsioonist eemal ning ükskõik kes oleks võinud mind minema lohistada... nojah, sel hetkel oli minu aju muude lollustega koormatud ega saanud tühiste asjadega tegeleda.

Hmm... mis ma siis räägin? Ericust pole nagu ammu jutustanud... meil oli neljapäeval veepall (JÄLLE) ning kuna poistega talle pläkutada ei meeldi ja tüdrukutest ainult meie Kelliga olimegi, pööras ta mulle äärmiselt palju tähelepanu. Noh... ta jõudis meie vestluse jooksul vast miljon korda mainida, et ma olen samal arenguastmel kui tema viieaastane poeg. Kõik ainult seetõttu, et ma kuulsin temalt midagi stiilis: "peale veepalli annan kõigile kolvikarikad" ning kui ma seletust nõudsin, ütles ta, et isegi tema poistele ei lähe "Autod" peale enam. Kutsus mind McQueeniks ja noris üldse igal võimalusel. Meil on nii soojad suhted. :)
Ma korra mingis postituses mainisin ka, et ühe kaheteistaastase poisi suhtes peaksin silmad lahti hoidma. Pole aimugi, mis ta nimi on, aga Eric kutsub teda millegipärast Elevandipoisiks. Noh, nüüd pole silmade lahtihoidmisest enam mingit kasu. MA. PEAKSIN. LÄHENEMISKEEELU. TAOTLEMA. Rippus terve trenni mul küljes, rääkis minuga, karjus üle basseini mu nime, üritas uputada, jälitas igal sammul ning podises iga kord, kui ma palli temalt ära võtsin. Milline Romeo.

Homme kavatsen minna Lauraga viimast korda sel hooajal jooksma. Põhjus lihtne: algab november, ilmad lähevad külmaks ja pimedaks ning esmaspäevast hakkab uuesti kool, mistõttu nagunii pole enam aega. Nii kurb hakkab kohe... meie jooksuaeg (pole vaja end imelikust sõnast häirida lasta...) kestis kokku seitse kuud, mis on selline peaaegu lumest lumeni aeg. Selle aja jooksul sai jooksurajal nähtud palju toredaid tuttavaid, hullumeelseid võõraid, üha kaugenevaid kalamehi ning kuuldud palju uusi pommuudiseid, kõiki muid uudiseid, mõttetuid uudiseid ja kõiki neid teisi imelikke mõtteid. :) Praegu jäin mõtlema, et see on täitsa pidulik lõpetamine... äkki peaks pidulikult riidesse ka panema? Lõpetaks viimsed ringid ikka kleidis ja kontsadel.

Ma vaatasin "Tuulest viidud" eile öösel läbi. SEE. FILM. KESTIS. PEAAEGU. NELI. TUNDI. Aga läks siiski päris ruttu. "Avatari" ajal ma küll piinlesin saalis, kuid nüüd lihtsalt kudusin vaikselt ning vaatasin, kuidas Scarlett järjest kõigi oma meestega abiellus ning lapsi sünnitas. :) Ma peaks kogu aeg selle filmi taustal kuduma. Geniaalne moodus salli pikkuse kasvatamiseks.

Homme hommikul plaanin Ragnega kaarsilla kaarele minna, sest täna sattusime Maaliga linnas olles juhuslikult kokku ning meil oli vägaväga lõbus. Kuna me ei osanud keegi väärikalt kõigi inimeste ees kaarele astuda, kavatseme upitada ennast sinna hommikul, mil keegi meid loodetavasti ei näe. Vot nii tegeletaksegi keeruliste situatsioonidega: teed asja pimeduse varjus tasakesi ära, et keegi ometi ei näeks! Nii tore, kui mu blogisse ka midagi sügavamõttelist satub...

Lõpetan tänaseks, olge siis mõnusad ja nautige viimast vabaduse päeva täiel rinnal!
Ja siis lihtsalt kannatage kooli kuni järgmise vaheajani, niimoodi veel aastaid järjest. Palju kannatust kõigile!
xoxo