Life is like a hot bath. It feels good while you’re in it, but the longer you stay in, the more wrinkled you get.

Tsauki kõigile!

Ma ärkasin siiski neljapäeva hommikul haigelt vara üles ja vedasin ennast Ihatesse. Mul pole aimugi, kust ma selle põikpäise mõtte peale tulin, aga päikesetõusu ajaks kükitasin juba männimetsas ja otsisin paaniliselt kastepiiskades ämblikuvõrke. Leidsin ka? Hahahaaa, hea nali. See-eest oli hästi palju udu ja salapära ning muidugi kujutasin endale ette, et olen Narnias. :) Tagant järele mõeldes on päris jube meenutada, et ma olin hommikuhämaruses üksinda kusagil metsas tsivilisatsioonist eemal ning ükskõik kes oleks võinud mind minema lohistada... nojah, sel hetkel oli minu aju muude lollustega koormatud ega saanud tühiste asjadega tegeleda.

Hmm... mis ma siis räägin? Ericust pole nagu ammu jutustanud... meil oli neljapäeval veepall (JÄLLE) ning kuna poistega talle pläkutada ei meeldi ja tüdrukutest ainult meie Kelliga olimegi, pööras ta mulle äärmiselt palju tähelepanu. Noh... ta jõudis meie vestluse jooksul vast miljon korda mainida, et ma olen samal arenguastmel kui tema viieaastane poeg. Kõik ainult seetõttu, et ma kuulsin temalt midagi stiilis: "peale veepalli annan kõigile kolvikarikad" ning kui ma seletust nõudsin, ütles ta, et isegi tema poistele ei lähe "Autod" peale enam. Kutsus mind McQueeniks ja noris üldse igal võimalusel. Meil on nii soojad suhted. :)

Ma korra mingis postituses mainisin ka, et ühe kaheteistaastase poisi suhtes peaksin silmad lahti hoidma. Pole aimugi, mis ta nimi on, aga Eric kutsub teda millegipärast Elevandipoisiks. Noh, nüüd pole silmade lahtihoidmisest enam mingit kasu. MA. PEAKSIN. LÄHENEMISKEEELU. TAOTLEMA. Rippus terve trenni mul küljes, rääkis minuga, karjus üle basseini mu nime, üritas uputada, jälitas igal sammul ning podises iga kord, kui ma palli temalt ära võtsin. Milline Romeo.

Homme kavatsen minna Lauraga viimast korda sel hooajal jooksma. Põhjus lihtne: algab november, ilmad lähevad külmaks ja pimedaks ning esmaspäevast hakkab uuesti kool, mistõttu nagunii pole enam aega. Nii kurb hakkab kohe... meie jooksuaeg (pole vaja end imelikust sõnast häirida lasta...) kestis kokku seitse kuud, mis on selline peaaegu lumest lumeni aeg. Selle aja jooksul sai jooksurajal nähtud palju toredaid tuttavaid, hullumeelseid võõraid, üha kaugenevaid kalamehi ning kuuldud palju uusi pommuudiseid, kõiki muid uudiseid, mõttetuid uudiseid ja kõiki neid teisi imelikke mõtteid. :) Praegu jäin mõtlema, et see on täitsa pidulik lõpetamine... äkki peaks pidulikult riidesse ka panema? Lõpetaks viimsed ringid ikka kleidis ja kontsadel.

Ma vaatasin "Tuulest viidud" eile öösel läbi. SEE. FILM. KESTIS. PEAAEGU. NELI. TUNDI. Aga läks siiski päris ruttu. "Avatari" ajal ma küll piinlesin saalis, kuid nüüd lihtsalt kudusin vaikselt ning vaatasin, kuidas Scarlett järjest kõigi oma meestega abiellus ning lapsi sünnitas. :) Ma peaks kogu aeg selle filmi taustal kuduma. Geniaalne moodus salli pikkuse kasvatamiseks.

Homme hommikul plaanin Ragnega kaarsilla kaarele minna, sest täna sattusime Maaliga linnas olles juhuslikult kokku ning meil oli vägaväga lõbus. Kuna me ei osanud keegi väärikalt kõigi inimeste ees kaarele astuda, kavatseme upitada ennast sinna hommikul, mil keegi meid loodetavasti ei näe. Vot nii tegeletaksegi keeruliste situatsioonidega: teed asja pimeduse varjus tasakesi ära, et keegi ometi ei näeks! Nii tore, kui mu blogisse ka midagi sügavamõttelist satub...

Lõpetan tänaseks, olge siis mõnusad ja nautige viimast vabaduse päeva täiel rinnal!

Ja siis lihtsalt kannatage kooli kuni järgmise vaheajani, niimoodi veel aastaid järjest. Palju kannatust kõigile!

xoxo

I can't cook. I use a smoke alarm as a timer.

Hola!

Vaheaeg saab läbi varsti, niuniuniu. Aga see on mul üsna tegusalt möödunud, ei saa kurta... ühel hommikul tegin voodiga lõpparve ja ronisin kastepiisku pildistama. Ma rahule ei jäänud päris, aga proovin kindlasti veel. Mul on hull plaan varahommikul rattaga Ihastesse sõita, aga ma olen suhteliselt kindel, et vot SELLE jaoks olen küll liiga lazy. Kuid iial ei või teada, äkki siiski tabab mind homme hommikul hullumeelne maailmaavastamise kihk. Panen akud igaks juhuks laadima...

Vahepeal olen oma haigusega möllanud... kolm korda päevas antibiootikumi, kaks korda köhasiirupit, määramatu arv kordi köhakommi ja kõige tugevamat halls´i, megapalju kuuma teed, kuuma kakod ja kuuma Knorri juustusuppi, lisaks veel mitu korda päevas kurgupeegliga kontrollimist ja lõputut köhimist. Vähesed tagasilöögid ilmnesid millegipärast peale ujumistrenni, kaht jooksukorda ja mitmeid palja peaga linnaskäike, aga lõppkokkuvõttes olen tõusulainel, rõõmus ja jälle valmis lõputult rääkima! Muidugi on haigusel ka positiivseid külgi: ma olen megapalju kudunud. Mul on mingi graafik oma peas tehtud, tulen vast enam-vähem toime... kahju, et klaveriga sama ladusalt ei lähe. Kuna ma esinen praktiliselt kohe peale vaheaega, pani õpetaja südamele, et ma megapalju klaverit mängiksin vaheajal. Mannu tõlgendus: ära puutu isegi sõrmeotsaga mitte! Täna koukisin klaveri tolmu alt välja ja proovisin natuke... MU ÕPETAJA LÖÖB MU MAHA KUI MU TAGASIKÄIKU NÄEB!

Kinos käisin ju ka esmaspäeval oma kalli gängbängiga, õige jaa. Johnny English oli awesome, soovitan soojalt. :) Lauraga käisime Ülikooli raamatupoes Kaare ja Halliku tundideks raamatuid otsimas, lahkusime paksude raamatupakkide ja tunduvalt kergemate rahakottidega... nii üliõpilase tunne tekkis korraks. :) Tegime tavalist E-kunstisalongi tiiru ka, põhjus lihtne: "kui Treffi vestlusele võetakse, oleme piisavalt kultuursed ning huvitavad". Ma tahaksin niiii väga reaali minna, aga Raatusest ei saa keegi kunagi sinna sisse. Mul on teiseks veerandiks eesmärk: mul on mingi füüsika tark taskuteatmik, hakkan füüsikat juurde õppima. Küsin Vällikult lots of eelmiste aastate eksamilehti ja sisseastumiskatsete küsimusi. Küsin isalt abi. Ma ei tea, räägin karjäärinõustajaga. Konspekteerin. Õpin valemeid. Usaldan pigem õpikut kui Vällikut. Googeldan lisamaterjali. Ja kui teise veerandi lõpuks midagi välja ei tule, panen kõik lootused sajaprotsendiliselt humanitaarile. Finito.

Teisipäeval deeptalkisime Liisuga Cafe Truffes, jõime kakaod vahukommidega. Mingi hetk kaldus deeptalk kõrvale, sest mulle tuli meelde, kuidas me seitsmendas klassis koos ziletiterasid ostmas käisime. :) Ja mulle meenus nüüd, et Liisule ei meeldi blogis mainimine. Aga see ei olnud ju väga hull? Ma ei rääkinud vähemalt sellest kõige hullemast...

Ahjaa, Tartut käisin ka pildistamas, täpselt nagu lubasin. Laura tuli kaasa, nii armas temast. Kuna Plaskusse ei lubatud, ronisime sisse Tigutorni. Ooo kui rebel! Tegin pilte seal, mitte midagi ei tulnud välja. Laura täiega naeris mu viletsate skillide üle. Aga mingi pildi peaks siia ikka üles panema, seega saate selle tulukesepildi, mis talle kõige rohkem vaadatav tundus. Tulukesed päästavad alati päeva! Ja ühe lollaka pildi veel, et talle minu üle naermist natukenegi tagasi teha:

Ahjaa, mul on võimalus Marilinnuga lisaraha teenida. Homme läheme mingeid lepinguid allkirjastama, oleme Lille Jõulumaal sel aastal näitlemise asemel päevajuhid. Kaks päeva ja nelikümmend eurot, pole sugugi mitte paha. :) Kogun Pariisi tripi jaoks raha, mis VÕIB-OLLA toimub siis, kui põhikooli ja muusikakooli ilusti ära lõpetan. Mul on täitsa ilus fond juba, peaks vist mainima, et ma juba uurisin netist piletite hindu ka... mu vanemad millegipärast (siis juba) kuueteistaastast üksinda lasta ei taha, aga sel juhul ootab mind ja issit koos äärmiselt kvaliteetne aeg. :) Pole sugugi kõige hullem. Ta on viimasel ajal kahtlaselt lahke. Täna andis näiteks mulle ja vennale heldekäeliselt raha, et me ikka ilusti Trehvis kõhud täis saaksme süüa ajal mil tema tööl on. Pole nagu harjunud sellise hoolitsusega... tavaliselt on küll nii, et mina täiega kokkan ning siis süüakse kõik lihtsalt eest ära.

Kui ma kooli lähen, paneb kunstiõpetaja minu ja Liisu ja PJ fotodest näituse ka üles. WOHOO. :) Vaheajal tundub, et elu ei olegi kõige viletsam, aga kohe, kui jälle argipäeva rutiini sisse elan, vasardab peaks ainult üks mõte: KUI MA KOHE MAGADA EI SAA, KUKUN SIIASAMASSE KOKKU.

Ootan endiselt lõbusaid, vaimukaid ja südantsoojendavaid kommentaare,

xoxo

If you're a bird I'm a bird

Bonjour!

Well, ma tegin eile muffineid... nämmnämmnämm. Okei, mulle oli jäetud täpselt pool muffinit, aga asi seegi. Igatahes olen väga uhke, sest ma tõesti nägin vaeva. Mässasin selle glasuuriga, sest no kohe üldse ei läinud kohevaks. Pidin seitse minutit järjest mikserdama, nüüd ma tõesti mõistan seda vibreerimise häirivust, millest Vällik kunagi eelmisel aastal rääkis. Mu käsi ei olnud kuni pärastlõunani enam endine!

Homme õhtul kavatsen minna oma issilt ärandatud statiiviga Emajõe ärikeskuse katusele Tartut pildistama. Need pildid, mida ma sealt tehtuna nägin, olid äärmiselt inspireerivad... kuigi kõige lahedamad neist olid tehtud fisheye objektiiviga, mida mul muidugi ei ole. Muidugi! Aga ma tõesti-tõesti loodan, et sellest tuleb midagi lahedat. :)

Kunagi peaks hommikuvalgust ja kasteseid/härmas ämblikuvõrke pildistama minema idee kohaselt... aga mu voodi on hommikuti niiiiiiiii mõnus, kuidas ma jätan ta maha?! See murraks me mõlema südamed. Kuigi bitch äratuskell oleks selle üle ilmselt ülirõõmus ja üritaks kindlasti ise mind võrgutada... I don´t think so, ta pole seda ära teeninud! Noh, kui just kõrvale jätta see, et tänu temale olen ma igal hommikul ilusti kooli jõudnud (kuigi sugugi mitte hilinemisvabalt), siis on ta täiesti kasutu. Aga kui ma mõtlen kõigile ilusatele piltidele, mida ma hommikul teha saaksin, tuleb vägisi tahtmine minu ja voodi suhtes aeg maha võtta. Ega see äratuskell nii kohutav ju polegi... dramaatiline armukolmnurk. :)

Aga lõpetan praeguseks ja lippan keldrisse. Varsti on aeg oma voodisse ronida ja teda jumaldada. Eks siis hommikul selgub, kas meie suhe elab üle äratuskella sekkumise või pean ma kahjuks oma voodiga lõpparve tegema ning ta hülgama. Millegipärast arvan, et ka kolmiksuhe poleks kuidagi võimalik, sest nad on täelikud üksteise vastandid. DRAAMA.

Kommenteerimine teeks mul tuju väga heaks,

xoxo

First they ignore you, then they laugh at you, then they fight you, then you win

Kvaliteetaeg vennaga:

Tegime mullisõda, mis oli megalahe. Tegelikult on see juba vana uudis, aga lihtsalt tahaks vahelduseks siia ka midagi lõbusat ja täiesti ajuvaba kirjutada. Nii tekib endal ka tunne, et TEGELIKULT pole elul viga midagi... kuigi igal päeval juba naljalt kümmet minutit elu nautimiseks ei leia.

Mullisõda käis nii, et mõlemad tegime Mariile mullitajatega mulle. Peagi hakkasime

juba rivaalitsema ja Marii tähelepanu nimel tõsiselt võitlema. Puhusime täiega mulle, hakkasime toas ringi karglema, hüppasime vooditel, jooksime ringi ja tegime terve põranda seebiseks. Marii vantsis ise teise tuppa tuttu juba, me aina puhusime ja puhusime edasi. Ajuvaba, aga see oli nii tore. :) Terve tuba oli paksult mulle täis ja pidevalt läksid nad näkku ja igale poole. Kõige toredam on see, et see toimus öösel kõik. Aga magamine ongi mökudele (ütleb inimene, kes 24/7 ainult magamisest mõtlebki).

Eile oli Treffis lahtiste uste päev, mis oli täitsa... segadusseajav. Ma ei julge minna humanitaari peale selle raamatukuhja nägemist. Ma ei julge minna reaali peale sõna "krõbedam füüsika" kuulmist. Ja loodus pole nagunii valikuvõimalus, isegi kui ma sinna minna tahaks. Sixukese keemia tase? Hahahahaa. :)

Igatahes sõitsin peale seda Ülenurmele, kus oli väga tore. Vaatasime M&J´ga "Seksi ja linna" ning tegime Caesari salatit, öösel kuulasime jõululaule, panime ühe vilkuva rohelise küünla tööle ja tantsisime (okei, minu taidlemist ei saa päris tantsuks nimetada) elutoas. Mul oli vägagi toredasti sisustatud öö. :)

Hommikul sõitsin solfi otse, feilisin haledalt töös, aga mis parata. Käisin Lauraga jooksmas, tegime kümme kilomeetrit! Kuigi peaks mainima, et enamuse osa ajast me lihtsalt kõndisime ja lobisesime... aga asi on ju põhimõttes.

Homme on plaanis minna tasuta mingisse showtantsu(?) proovitrenni... muidugi juhul, kui nad mu registreerimisankeedi kätte said. Kui sel registreerimisvärgil oli tähtaeg, siis on natuke jamasti, sest ma ju ometi ei saatnud seda alles täna õhtul ära. Ei-ei, kus te sellega.

Ahjaa, mul on kaks uudist ka teile:

Hea uudis- AINULT ÜKS NÄDAL VEEL VAHEAJANI

Halb uudis- kõik meist ei pruugi nii kaua vastu veel pidada. Teeme jah kaks korda rohkem kontrolltöösid kui riiklik nädalane norm ette näeb! Laseme jah vedada kaheksakiloseid koolikotte (teisipäeval kaalusin!) kui riiklik norm 7.-9. klassile on ainult 4,5 kilogrammi (riigiportaalilt kontrollisin). Laome jah koduseid ülesandeid nagu homset päeva ei tulekski ja tulnukad rööviksid meid ära ja piinaksid meid, kui me ei oskaks kahe sekundi jooksul öelda, kus asetsevad

parabooli y=2xruudus-6x+3 nullkohad.

Igatahes kavatsen homme hommikul pilte teha, sest eile oli esimene öökülm, mis tähendab muidugi härmatist. Nüüd ma loodan väga, et tänane öö on samasugune. Ja kui ma olen need pildid kätte saanud, võiks keegi uuesti temeperatuuri kahekümne seitsmele kraadile lüüa ja minugipoolest selle sinna jättagi. Jõuludel ja uusaastal võiks küll pehme ja mõnus lumi maas olla, aga kui see kavatseb uuesti aprillini jääda, siis mina protesteerin.

/Kristi, ma teen järgmise postituse siis kuskil mujal kui Google Chrome´is. Ma olin täna lihtsalt nii laisk ja ei viitsinud Mozillast, sest see on poole kiirem. :)

Nautige siis (ja kui ma homme pilte saan, siis postitan vast kunagi veel),

xoxo

Last night I dreamed I ate a ten-pound marshmallow, and when I woke up the pillow was gone (Tommy Cooper)

Bonjour!

Võtan täna veidi korralikumalt ette. Tegin teile mõeldes pilte isegi. :) Nagu näha, kajastub mu piltides põhiliselt sügis sügis sügis sügis sügis. Mulle meeldib sügis, tõsiselt. See ilus ja värviline ning veel üsnagi soe ja päikseline aeg. Kui see ära lõppeb, siis läheb külmaks, pimedaks, sopaseks, masendavaks... ja niimoodi kestab see kuni kevadeni välja. Niuniu, ma ei taha!

Igatahes kavatsen ma teile mingeid fakte ka nuputada, panen nad vist randomilt igale poole läbisegi keskele. Olge siis hoolikad.

Fakt:Mul pole enam aimugi, mida ma oma eluga edasi tegema peaksin. Mul on tunne, et seitsmendas klassis olin ma palju otsustusvõimelisem ja mõistlikum kui praegu. Miks ma peale seitsmendat otsustada poleks võinud? Vähemalt oleksin ma praegu KUSKIL. Hetkel pole mul lihtsalt aimugi, kuhu minna ja mida teha. Okei, mul on alates kuuendast eluaastast üks siht: Treffner. Aga enam ei tea ma isegi seda, kas ma ikka tahan humanitaari minna. Mulle täiega meeldib üheksanda klassi matemaatika. Ja ma tajun füüsikat ka juba täitsa okeilt. Reaal, kallikene, miks sa pead nii kättesaamatu olema?

IGATAHES. Eile oli täitsa tore päev, väärib vist isegi mainimist. Koolis oli õpetajate päev, mis oli mõttetuse tipp. Plussina saime aga kaks tundi enne tavalist päeva lõppu ära, nii et kell üks jõudsin juba koju. Jändasin natuke piltidega, kudusin, kuulasin kõvasti muusikat. Käisin jooksmas. Harjutasin kehalise reedeseks 2000´ks meetriks enda moodi aka jooksin 8000 meetrit. Nagu tavaliselt, ei midagi erilist... kodus käisin pesus ja sättisin täiega. Näiteringi ei jõudnud. Õhtuks jõudsin teatrisse, kus mul oli väga tore tegelikult. :) Trenni ka ei jõudnud. Üks väike poiss laulis teatris ühes kohas täiest kõrist mööda ning meil kõigil oli väga kriipspunktkriips nägu ees. :) Pool üksteist saabusin koju, lugesin Laura õe klassiõe raamatut (haha, pidin mainima) ja laulsin Mariile unelaulu. Hiljem vaatasin issiga Tuvikesi ja kunagi öösel vajusin oma pehmete patjade vahele. Hommikul rebisin ühiskonda ettejuhtuvast ajalehest kõige suvalisema uudise ja jooksin kooli. Küsimus laiale ringile: miks kõik koolipäevad ei võiks sellised olla? Helged ja ilma klaverita?

Fakt: Ma ei joo kohvi. Ma ei söö seeni. Ma ei joo piima. Ma ei söö kala (ükskord olen nüüd elus proovinud, tegelikult oli täitsa okei). Ma ei joo kisselli. Ma vihkan vahukoort. Paljas mõtegi krabidest ja vähkidest ja muudest mereandidest ajab südame pahaks. Mitte mingit tomatimahla. Viinereid põhimõtteliselt olen valmis sööma, aga mitte just kõige suurema entusiasmiga. 90 protsenti suppidest ei jõua kunagi minu suhu. Krõpse pole söönud üle kahe aasta (kui mitte arvestada viimast korda juunis, kui Laura poolvägisi oma sünnipäeval seitse tükki süüa käskis...). Üldse on rämpstoit viimastel aastatel väga-väga-väga välistatud olnud. Selline tervisesõber et ise ka ei usu. :)

Täna tegid kolm poissi/meest intervjuu minuga tänaval. Küsisid tuleviku ja muu sellise kohta, mis tuletas jälle meelde, et mul pole oma edasisest elust aimugi. Ega ma väga vastata ei osanud, üritasin lihtsalt siiras olla. Põhimõtteliselt peaksingi nüüd jälle oma kalli google´i taasavastama ja nende tulemuse välja googeldama.

Fakt: Ma tahaks kunagi mõne kokaraamatu jaoks pilte teha. Tõsiselt ka, kui mõni kokk küpsetaks mulle pildistamiseks iga päev valge glasuuriga muffineid ja kui mul fotograafina oleksid peaaegu piiramatud võimalused, siis... oi milline raamat. Igatahes oleks asi mingitest suvalistest kortsus laudlinadest ja puhastamata kahvlitest kaugel. Olete kunagi "Oma maitse kokaraamatu" kaanepilti tähelepanelikumalt jälginud? SEAL ON JUUKSEKARV SEES.

Fakt: Ma tahaks sel aastal näiteringiga kooliteatrite festivalile midagi ülisuperlahedat teha. Minu kujutlus asjast: mingi hetk võiks saalis olla kottpime ja me võiksime lasta valgele linale fotosid/videosid. Meil võiks olla pimedas sellised helendavad kostüümid (Angela idee). Tegelikult umbes sellised, nagu Step up 3´s seal lõpus... see oleks üliefektne pimedas. Me võiks visata rahva sekka vett. Me võiks lasta hästi palju suitsu. Me võiks puhuda seebimulle. Keegi võiks istuda rahva seas ja mingil hetkel püsti karata ja midagi lahedat teha. Ohh... me võiks ronida rahva sekka ja midagi taskulampidega otsida. Võiks mingi generaatoriga tuult lasta. Võiks, võiks võiks... võiks lasta mingit creepy´t õudukat sinna linale. Ringi näiteks. Võiks vista rahva sekka palle või midagi. Ma ei tea, võiks õhupallid lakke saata. Võiks.... aga kuna me peame võimaluste piiridesse jääma, siis ma tõmban ennast nüüd kohe tagasi.

Muusikakoolis avastasin, et muusikaloo lõpueksamil küsitakse KÕIKI VARASEMATEL AASTL ÕPITUD LAULE. Kuulasin täna oma lõpueksamiks valmistumise plaati. Mozart 40. sümfoonia g-moll 1. osa Molto Allegro. Beethoven 9. sümfoonia c-moll 1. osa Molto eeee.... ma ei tea. Schuberti lõpetamata sümfoonia. Tšaikovski aastaajad. Mingid vanad keskaegsed laulud. Megapalju Liszti, veel Beethovenit, Mussorgskit, Rimski-Korsakovi, Mozartit, Bachi, Schubertit, Saebelmann-Kunileidu, Hermanni, Koidulat, Griegi, kahe- ja neljahäälseid organume, isamaalisi laule, Mussorgskit, mingeid lühipalasid, erinevaid etüüde ja sonaate... I´m gonna die.

Fakt: Ma käisin peaaegu kaheksa aastat fa-dieesis. Läksin kolmeselt, tulin ära viiendas klassis, sest solvusin oma juhendaja peale. Kuulsin kuskilt kõlakaid, et ta loodab, et ma tulen tagasi. Nägin linnas teda, jooksin kohe vastassuunas ja ei mõelnudki tagasi minna. Aeg-ajalt silman teda Auras, aga ta ei märka mind kunagi ja nagunii ma olen palju muutunud ja mida mul öelda olekski peale "tere"? Enam pole ma muidugi ammu solvunud, aga lõpuks oleks kõik sinna nagunii välja viinud. Hiljemalt kuuenas klassis oleksin nagunii ilmselt pinge tõttu ära tulnud. Korra Marii mängis empsi telefoniga ja helistas talle kogemata, siis ma pidin vabandama ilusti ja värki. Tundus täitsa tore. Ma loodan, et kõik on okei nüüdseks. :)

Lõpetan tänaseks siis. Nautige, sest ei või kunagi teada, kuna uus postitus ilmuda suvatseb!

xoxo