November 26, 2011

Esimene advent!

Bonjour!
Meil oli kolmapäeval karjäärinõustamine koolis, kuigi targemaks ma ei saanud ning ega ma midagi otsustada ka ei suutnud. Positiivse üllatusena tuli see, et artistlikkuse eest sain 46 punkti 45-st, mis tähendab, et tädike oli joone tabelist välja tõmmanud. Eks ma siis häguselt aiman, kuhu poole mul kõige kasulikum minna oleks... peale koolipäeva istusime Paula Johannaga õpetajate toas ning lahendasime saksa olümpiaadi ülesandeid, jess. Kolm tundi muusikakooli elasin ka ilusti üle. Klaveritund oli ikka haigelt pingeline: õpetaja palus mul veidike väljas oodata, niisiis ma lahendasin matemaatikat, kuulasin muusikat, õppisin muusikalooks ning lobisesin
Džessikaga. Mingi hetk tulin ma õpetajale meelde jälle, niisiis ta kutsus mu sisse ja meie tund kestis lausa seitse minutit! Jõudsin selle aja jooksul oma palakese ära mängida ning oligi finito. :)
Muideks hakkan ma muusikakooli jõulupidu üksinda korraldama, edu mulle!
Neljapäev... ee, istusime saksa keeles jälle ja tegime ülesandeid. Näiteringis käisin, ma vihkan Mattiast, just sayin´... Koolitus kestis ka poolteist tundi, õppisime laulu ning rääkisime vastutusest ja ohutusest seoses lastega. Trennis toimus veepall õhtul, see oli esimene kord, kus me poistelt pähe saime! Aga nad muutuvad järjest ebaausamaks ja nahhaalsemaks. Mind uputati kahel korral ja ma tõesti ei lugenud kõiki neid muhke ja sinikaid, mis sealt sain. Noh... enda kiituseks võin öelda, et aga ma ka lõpus enam kõige eeskujulikum polnud. :)

Reedel toimus saksa olümpiaad lõpuks. Enda arust oskasime kõike, aga Kommerts pani võistluse kinni. Niuniuniu. Koolitus toimus ka, õppisime laulu edasi ning tegime raja läbi. Haha, ma ei saa ise ka hakkama sellega! Auli kiusas mind, aga see selleks. Õhtul kell seitse saime Marilinnuga kokku, veetsime toredasti peaaegu neli tundi. :) Pildistasime tulukesi, nägime tuledes kuuske (kui tõstukiga tulesid külge pandi, pidid mehed need korraks põlema panema), jõime sooja kakaod Vanemuise ees, kiusasime telefoni teel Mattiast, jooksime üle inglisilla, kummardasime Hugo Treffnerit ja tegime talle ülistuslaulu, käisime PEAAEGU üle kaarsilla, istusime kortslehtede jäänuste juures, klatšisime oma issisid, kõndisime linnas üksteise käevangus ja naersime lõputult. Oooojaaa... Marilind, sa oled awesome!
Eile nägin "Koidukuma" ära lõpuks, oli ka aeg! Mitte et ma enam ammu fänn oleksin, aga see oli ikkagi nii armas. :) Käisin solfis ja kaunistasin oma toa jõulutulukestega ära, kõik on nüüd nii mõnusalt jõulune. Täitsa haige, kui palju rabelemist nüüd tuleb koolis selle reedese koolist puudumise tõttu. Alustaks näiteks selle füüsika ühe parandamisest... kaks päeva enne hinnete väljapanekut, jess! Füüsika oli mul endalegi üllatuseks puhas viis enne. Saame hakkama.
Ahjaa, oleksin peaaegu unustanud... EGA KEEGI EI JOO HELLUSE JOGURTEID?! Neid väikeseid, topsiga. Mul oleks vaja kakskümmned viis (!) topsi kokku saada, aga meie peres ei joo neid MITTE KEEGI. Ma oleksin väga õnnelik, kui keegi mulle ühegi tooks. Palun-palun-palun.
EDIT: Just lugesin PJ blogist, et ta armastab neid. APPIKENE, see on parim kokkusattumus ever! Paula Johanna...? :) Ma suudleksin maad su jalge all, sa ju tead...

Aga lippan siis raekojaplatsile esimest adventi tähistama,
xoxo

November 22, 2011

You don't love a woman because she is beautiful, but she is beautiful because you love her

Hello!
Kiire-kiire-kiire postitus, seega mingit erilist sisu pole mõtet loota.
Ma käisin pühapäeva hommikul härmatist pildistamas nagu näha. Veetsin veel empsiga kvaliteetaega poodides ja käisin Lauraga jooksurajal KÕNDIMAS, lugesin "Uhkust ja eelarvamust" ning mängisin klaveril huvi pärast "Für Eliset" natuke, üllatavalt kerge oli... kas mina olen osavamaks läinud või ongi see pala ebanormaalselt kerge? Hmmm, kindlasti see teine variant. :)
Esmaspäeval oli tavaline koolipäev, mis sisaldas ka kehalise akrobaatikat (ich hasse, ma ei jõua tantsutunde ära oodata). Ajaloos sain viie, millega on ka trimestri hinne ilusti kindlustatud. Matemaatika tuleb vist sel korral esimest korda elus tunnistusele neli, aga elame ilusti üle. Kõik muu peaks vist korras olema... geograafia on ka nelja ja viie vahel, loodame, et Maigitädi halastab ja teeb mulle heameelt. :) Peale kooli käisin Kaare juures selleks kõnevõistluseks õppimas, näiteringis (harjutasime intensiivselt 30. novembri esinemiseks) ja muusikakoolis (sain mingeid Mozarti fantaasiaid, Chopini nokturne ja Bachi prelüüde hästi palju, how cool is that?).
Pildid on üha jõulusemad ja jõulusemad, palun vabandust. :)
Lippan nüüd õppima, olge ikka tublid ja kommenteerige (Marii on ikka selline neutraalne teema, keda kommenteerida võib!) ikka lõbusasti,
xoxo

November 19, 2011

Son, if you really want something in this life, you have to work for it. Now quiet! They're about to announce the lottery numbers. (Homer J. Simpson)

Tsauki kõigile!
Tegin uusi jõuluseid pilte eile, selline jõulumeeleolu tuli peale et... appi.
Täna tuleb pisikene faktipostitus, pole juba kohutavalt ammu seda teinud!

*Mulle hullult meeldib kloori lõhn. Näiteks mu ema vihkab seda, ma absoluutselt ei saa temast aru. Kuidas. See. Võimalik. On? Sellega seoses meenuvad kohe vägaväga ammused (10 aastat tagasi?) perega Kuremaal basseinis käimised, erinevate laagrite ujulad ja esimesed ujumistrennid, ammused Arenas peetud sünnipäevad, seitse aastat tagasi Aura riideruumis Katiga peetud gossip´id ja toona pidevalt Aurasse kaotatud käterätid. Mingid Saksamaa troopikasaared ega Läti Jurmalad mulle klooriga ei meenu, aga vot just sellised nostalgilised mälestused tulevad alati meelde. :)

*Vahepeal on mul nii kahju, et üheksakümnendatel polnud fotograafia veel sugugi hästi arenenud. Võrdlen vanu pilte endast ning praegused pilte Mariist ja... MIS KEEGI MINUST KVALITEETSET PILTI EI TEINUD, KUI MA MÄNGUMAJAKESEST VÄLJA VAATASIN?!

*Ma kirjutasin jõuluvanale kirja umbes seitsmeselt ning mis te arvate, mis oli esimene asi nimekirjas? Aga muidugi täiesti tavaline VATT. Tahtsin vatiga nägu tupsutada. :)
*Mul on üks laul, mida ma kuulan õhtul hilja peale eriti rasket ja pikka päeva. Geniaalne viis, kuidas juhe jälle lahti harutada. Põhimõtteliselt saatis Laura kunagi mulle "maailma kõige vaiksema veebilehe" lingi ja see laul oli seal taustaks. Kohutavalt mõnus lehekülg, soovitan proovida. Kõik oli põhimõtteliselt lumivalge kui välja arvata erinevad inspireerivad lausekatked, mis seal taustal vaheldusid. Aga kuna ma alati ei viitsi minna internetimaailma seda lehekülge
taga ajama, tõmbasin lihtsalt muusika telefoni ja ajab asja sama hästi ära. :)

*Mul on tunne, et fotograafia arendab täiega mu loovust ja mõtlemisvõimet. Et saada head pilti, pean ma tegema vahel mingeid täiesti x-asju. Näiteks selle postituse tulukesepiltidega oli juba üsna suur jamamine. Võttekoht: aknalaud. Taust: must värviline paber. Kuna mul olid kõik paberid mingid rebitud ja augulised, läks mul kokku vaja NELJA musta paberit, et normaalne taust saada. Riputasin tulukesed akna kohale teibiga rippuma ja mõnest kohast köitsin nööriga, et need koos seisaks ega laiali valguks. Tassi tõstsin vähemalt pool meetrit ettepoole, et pildile jääksid ainult TULUKESED, mitte TULED koos juhtmetega ise. Hullult keeruline oli jätte muljet, nagu tulukesed kerkiksid tassist, aga peale mässamist sain hakkama. Noh, tegelikult polnud see väga hull. Aga ma olen pildi nimel palju imelikumaid asju teinud: klaverile markeriga kirjutanud, arbuusist piparkoogivormidega kujundeid lõiganud, potililli potist välja võtnud, kirsse jääkuubikusse pistnud, raamatukuhja metsa tassinud, heinanohu käes vaeveldes põllupilte teinud, lillepottidele aforisme kirjutanud... oojaa. :)

*Ma pole kunagi tuulelohet lennutanud, niuniuniu. See asi tuleb ära teha!
*Ma kirjutasin ükskord nimekirja asjadest, mis ma tahaksin enne surma ära teha... vot SEE tuli küll pikk. Kõik need langevarjuhüpped ja Pariisi külastamised ja vahetusõpilaseks kandideerimised ja viinamarjaistandustes käimised ja sukeldumised ja õhupallisõidud ja uue aasta vastuvõtmised ilutulestikumaal (Hiinas) ja tähtede all magamised ja sõpradega reisimised ja raamatu kirjutamised ja ise koduse jäätise tegemised ja päikesetõusu vaatamised mererannas diivanil istudes... Põhimõtteliselt on mul kolm asja juba ära ka tehtud: olen õppinud mängima ühte pilli, kõndinud üle kaarsilla kaare ja hankinud kirjasõbra.

*Mulle meeldivad vanad romaanid. Tekib nii kultuurne tunne alati. Nüüdseks olen siis läbi lugenud näiteks "Tuulest viidud", "Hüljatud", "Vihurimäe", "Jane Eyre´i" ning "Uhkuse ja eelarvamuse". Way to go, Mannu!

Hmmm.... rohkem fakte ma vist välja mõelda ei suuda täna.
Näitan oma koduaknast tehtud miljonivaadet ka teile:
Aga kommenteerige ikka ja olge lõbusad,
xoxo

November 13, 2011

If your name was homework, I would be doing you on my desk right now

Bonjour!
Ma lubasin küll endale, et ma ei tee uut postitust enne, kui ma eelmisele vähemalt ühegi kommentaari saan, aga siin ma nüüd istun oma nulli kommentaariga ja vajadusega oma pilte ja elu internetis jagada. :) Hakkasin mõtlema, et muidu ma äkki ei saagi enam kunagi blogida...
Eile oli heliredelite arvestus, MA SAIN ÜHEKSA! Fyeah, ma olin/olen niiiii õnnelik lihtsalt. Kõik eelnevad kuus aastat (kaks korda aastas) olen ma heliredeleid mängides olnud meganärvis, vererõhk on tõusnud, hingamine kiirenenud, pulss väljunud kontrolli alt, käed kohutavalt värisenud... seekord oli mul lihtsalt täiesti ükskõik. Sain kaks päeva enne arvestust heliredelid teada, mängisin neid üksinda kodus, õpetajale enne arvestust ette ei näidanudki, võtsin vabalt. Chill. Kümme minutit enne arvestust küsisin igaks juhuks üle, kas cis-mollis on ikka pika kolmkõla teises pöördes vasakus käes mustal klahvil neljas sõrm, aga muidu õpetaja neid enne ei kuulnudki. Jah, mina ei närveerinud, see-eest närveeris minu eest klaverigeenius Dzessika, kes mingi konkursi tõttu on sel aastal heliredelitest üldse vabastatud. Muretses minu pärast, nii armas. Me oleme ju ikkagi kuus aastat koos ukse taga närveerinud, šokolaadide ja nätsude peale kihla vedanud, vahel pisaraid valanud ja veidi tihemini õnnest ringi hüpanud. Imelik oli ilma temata... Ja teate mis?! Mul hakkas üksinda enne arvestust IGAV. Ma ei viitsinud ära oodata, kuna minu järg käes on. Uitasin koridorides ringi, tegin matemaatikat, lollitasin vetsus sooja
veega ja mängisin hoopis Brahmsi ja Mozarti palakesi. Hahahaa, õppealajuhataja võttis mu varem vastu, sest tal hakkas minust vist kahju. :) Igatahes mängisin ilusti ära, ainult E-duuri juhtseptakordi pikas arpedžos feilisin kolmandal ringil haledalt. Aga kuna "tehniline tase ja kiirus olid head", siis pandi mulle heldelt üheksa. WOHOO, jessjessjess! Hakkame juba kuhugi jõudma...
Lugesin eile oma vanu orkuti iseloomustusi ka ja naersin ennast segaseks. Appikene.

Paula Johanna: hahahahahahahahahah.. mannul on omamoodi arusaam pillist nimega vibrafon. ta kirjutas täiesti rahumeelega lünka vibraator ja olekski selle sinna jätnud, kui ma poleks "khm" teinud.. oi mannu :D
Airiin: Marisel pole peas kõik päris korras :D igasuguste kalduvustega inimesi leidub, aga niisuurt jobu pole ma veel näinud :D:D (( HEAGA )) :D
Johanna: mannnu :))))))))))))))))))))))))) hullllllllllllllllllult musi mul !?!?!?!?!?!?!?! (kkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk)
hha ;dd tegelt on nii et mannu on üks ohmooon mul, noh lühidalt öeldes Pr. Keefir. :D jja, mannule väga meeldib see nimi. mannu on sjuke ülbik, kes sodib teiste inka vihikuid ja kõike muud sellist, ja kes ei tee hiirel ja elevandil vahet sest mõlemad on halli värvi, nii mannulik mis? noh tegelt oli see bio ja inka õpikutega, aga no ega keegi niikuinii peale mannu aru ei saa mida ma siin pläran , amulpoh. :D , KALLIS ;*
Liisu: mannu on minu hulluke, see peaks kõik ütlema. :) KUUS SÕRME VEEL PÜSTI.

Oooojaaa... seal oli palju hullemaid, aga mingi delikaatsustase peab säilima, seega saate sellised viisakad. :)
Hetkel idee järgi õpin saksa olümpiaadiks aka blogin ja teen käsitöösse lõikeid aka otsin blogile pealkirja. Nojah.

Pildid on pühapäevast, sest tuli tahtmine midagi teha.
Kommenteerige ikka ja olge mõnusad,
xoxo

November 1, 2011

I'd much rather be a woman than a man. Women can cry, they can wear cute clothes, and they are the first to be rescued off of sinking ships.

Ma olen hommikuti niiiii väsinud.
Ma olen nii väsinud, et kui keegi tõmbaks mu seest väsimuse üheks pikaks lõngaks ja keriks selle kerasse, saaks ta meie planeedile haapsalu salli kududa. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks piisakestest, oleks planeedil Maa nii kõrge veetase, et maa külgetõmbejõud enam sellele ei mõjuks ja maailm hakkaks vett ühe ääre ajama. Päikesesüsteemikaartidel kujutataks seda ka nagu mingit vettpritsivat planeeti, mis kastab kõik tähed ja teised planeedid märjaks. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks üliväikestest tindiosakestest, jätkuks sellest terve Endla Kaare eesti keele kontrolltöö jaoks. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimusosakesed kaaluksid kõik 0,000000001 grammi, oleks mu väsimus umbes sama raske kui teisepäevane koolikott. Ma olen nii väsinud, et kui iga mu väsimuskübeke oleks inimene, jääks seitse miljardit kõvasti liiga haledaks numbriks. Meid oleks nii palju, et enamik peaks kuule elama sõitma. Meil oleks vaja Jupiteri kuutkümmend nelja (?) kuud tegelikult. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks liivakübemetest, saaks sellega täita vähemalt kümme Sahara kõrbe. Ma olen nii väsinud, mu väsimust tuleks mõõta moolides. 6,02 x 10 astmes 23. Ja kui kõik need moolid kokku lugeda, tuleks see arv ikkagi nii pikk, et kõik maailma pastakad saaksid enne tühjaks ja kõik paberid enne otsa, kui need nullid seal arvu lõpus ükskord otsa lõppevad.

Jah, saite vast häguselt aru, et ma pole väga hommikune inimene. Aga viimastel päevadel pole ma hommikuti väga väsinud olnud... Ma ei tea, kuidas. Enne südaööd sain viimati tuttu vast... oot-oot, selline aeg on ka eksisteerinud?
Umm... viimased päevad on üsnagi kiirelt möödunud. Viimasel vaheajapäeval käisin Ragnega kaarsilla tipus, mis oli äärmiselt teistsugune kogemus. Polnud sugugi hullu, sest kõrgust ma õnneks ei karda... aga kogu aeg oli silme ees, kuidas see poiss sealt "Mängult on päriselt" raamatust endal kaela puruks kukkus ja surma sai. Aitäh julgustamast, kohustuslik kirjandus!
Eile oli kurikuulus kolmapäev, kusjuures peale pikka koolipäeva võttis Hallik veel minu, Liisu ja PJ enda juurde olümpiaadiks kordama. Peale seda oli kolm pool tundi muusikakooli, oh Klavier, meine Liebe! Õhtul õppisin nagu segane Kaare haigelt pikka kodutööd, mida ta tegelikult ei küsinudki...
Täna käisin peale seitsmendat tundi Liisu, PJ ja Eneliga homse fotonäituse jaoks pilte üles panemas. Seal läks noh, eeeee... kaua. Lõpetasime Liisuga kolm tundi hiljem, MA EI TAHA NEID PILTE ENAM KUNAGI NÄHA. Ma ei tee kunagi enam ühtegi näitust. See redelitel üles-alla turnimine, piltide paigutamine, kleepimine ja lampide pööramine ajas mu hauda. Hiljem käisin üksinda veel pimedas ja tühjas koolimajas (olin ühe töölehe klassi unustanud) ja üks pilt oli juba alla kukkunud! MISMÕTTES? Lippan homme vast koori ajal sinna ja panen üles tagasi. Õnneks mängisime trennis veepalli, mis oli vägagi lõõgastav. Nii rahustav on teiste peale karjuda. :) Ma võtsin kogemata kapivõtme koju kaasa, aga ega ma ei imesta ka.

Homme on siis näituse avamine ning mul pole aimugi, milliseks see kujuneb. Loodan parimat igatahes. Siis hüppan klaveri lisatunnist läbi ning peale seda jooksen muusikakooli juubeli(?)kontserdile. Saan lõpusõrmuse, wohoo! Veel aasta aega tagasi olin kindel, et seda asja ma küll ära ei lõpeta. Nojah, vara veel hõisata, ma pole siiani ühtki eksamit sooritanud. Kolmapäeval ootab mind ees esimene (noh, eksamiks on seda palju nimetada) arvestus, ootan positiivset hinnet igatahes. Karjäärivestlus peaks ka kolmapäeval toimuma. Mu kässa sall peaks enam-vähem valmis olema, nii põhimõtte pärast võiks seda mustrit veel paar korda teha ju... Järgmisel teisipäeval on lõpualbumite pildistamine juba, eieiei.

Lõpetan tänaseks, kirjutage siis ikka usinasti kommentaare. :)
Mis mul ikka veel öelda on? Follow your dreams,
xoxo