November 1, 2011

I'd much rather be a woman than a man. Women can cry, they can wear cute clothes, and they are the first to be rescued off of sinking ships.

Ma olen hommikuti niiiii väsinud.
Ma olen nii väsinud, et kui keegi tõmbaks mu seest väsimuse üheks pikaks lõngaks ja keriks selle kerasse, saaks ta meie planeedile haapsalu salli kududa. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks piisakestest, oleks planeedil Maa nii kõrge veetase, et maa külgetõmbejõud enam sellele ei mõjuks ja maailm hakkaks vett ühe ääre ajama. Päikesesüsteemikaartidel kujutataks seda ka nagu mingit vettpritsivat planeeti, mis kastab kõik tähed ja teised planeedid märjaks. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks üliväikestest tindiosakestest, jätkuks sellest terve Endla Kaare eesti keele kontrolltöö jaoks. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimusosakesed kaaluksid kõik 0,000000001 grammi, oleks mu väsimus umbes sama raske kui teisepäevane koolikott. Ma olen nii väsinud, et kui iga mu väsimuskübeke oleks inimene, jääks seitse miljardit kõvasti liiga haledaks numbriks. Meid oleks nii palju, et enamik peaks kuule elama sõitma. Meil oleks vaja Jupiteri kuutkümmend nelja (?) kuud tegelikult. Ma olen nii väsinud, et kui mu väsimus koosneks liivakübemetest, saaks sellega täita vähemalt kümme Sahara kõrbe. Ma olen nii väsinud, mu väsimust tuleks mõõta moolides. 6,02 x 10 astmes 23. Ja kui kõik need moolid kokku lugeda, tuleks see arv ikkagi nii pikk, et kõik maailma pastakad saaksid enne tühjaks ja kõik paberid enne otsa, kui need nullid seal arvu lõpus ükskord otsa lõppevad.

Jah, saite vast häguselt aru, et ma pole väga hommikune inimene. Aga viimastel päevadel pole ma hommikuti väga väsinud olnud... Ma ei tea, kuidas. Enne südaööd sain viimati tuttu vast... oot-oot, selline aeg on ka eksisteerinud?
Umm... viimased päevad on üsnagi kiirelt möödunud. Viimasel vaheajapäeval käisin Ragnega kaarsilla tipus, mis oli äärmiselt teistsugune kogemus. Polnud sugugi hullu, sest kõrgust ma õnneks ei karda... aga kogu aeg oli silme ees, kuidas see poiss sealt "Mängult on päriselt" raamatust endal kaela puruks kukkus ja surma sai. Aitäh julgustamast, kohustuslik kirjandus!
Eile oli kurikuulus kolmapäev, kusjuures peale pikka koolipäeva võttis Hallik veel minu, Liisu ja PJ enda juurde olümpiaadiks kordama. Peale seda oli kolm pool tundi muusikakooli, oh Klavier, meine Liebe! Õhtul õppisin nagu segane Kaare haigelt pikka kodutööd, mida ta tegelikult ei küsinudki...
Täna käisin peale seitsmendat tundi Liisu, PJ ja Eneliga homse fotonäituse jaoks pilte üles panemas. Seal läks noh, eeeee... kaua. Lõpetasime Liisuga kolm tundi hiljem, MA EI TAHA NEID PILTE ENAM KUNAGI NÄHA. Ma ei tee kunagi enam ühtegi näitust. See redelitel üles-alla turnimine, piltide paigutamine, kleepimine ja lampide pööramine ajas mu hauda. Hiljem käisin üksinda veel pimedas ja tühjas koolimajas (olin ühe töölehe klassi unustanud) ja üks pilt oli juba alla kukkunud! MISMÕTTES? Lippan homme vast koori ajal sinna ja panen üles tagasi. Õnneks mängisime trennis veepalli, mis oli vägagi lõõgastav. Nii rahustav on teiste peale karjuda. :) Ma võtsin kogemata kapivõtme koju kaasa, aga ega ma ei imesta ka.

Homme on siis näituse avamine ning mul pole aimugi, milliseks see kujuneb. Loodan parimat igatahes. Siis hüppan klaveri lisatunnist läbi ning peale seda jooksen muusikakooli juubeli(?)kontserdile. Saan lõpusõrmuse, wohoo! Veel aasta aega tagasi olin kindel, et seda asja ma küll ära ei lõpeta. Nojah, vara veel hõisata, ma pole siiani ühtki eksamit sooritanud. Kolmapäeval ootab mind ees esimene (noh, eksamiks on seda palju nimetada) arvestus, ootan positiivset hinnet igatahes. Karjäärivestlus peaks ka kolmapäeval toimuma. Mu kässa sall peaks enam-vähem valmis olema, nii põhimõtte pärast võiks seda mustrit veel paar korda teha ju... Järgmisel teisipäeval on lõpualbumite pildistamine juba, eieiei.

Lõpetan tänaseks, kirjutage siis ikka usinasti kommentaare. :)
Mis mul ikka veel öelda on? Follow your dreams,
xoxo

5 comments:

  1. Miski nagu vihjaks, et sul pole hommikuti kerge ärgata... idk, vb ma ainuke imelik, kes ridade vahelt midagi sellist välja luges

    Ma käisin ka nüüd kaarsillal ära! Agaa, kus on kaarsillalt tehtud imelised pildid?? Milleks muidu me su blogi loeme kui sa neid pilte ei pane :D

    Rahu, ainult rahu, sul läheb kõik hästi nagu alati aga ära oma õnne peale lootma jää. Cmon, sul on oma näitus -.- Tahad veel rohkemat?? Mul küll oma näitust pole, ei mainiks et mul polekski midagi millest näitust teha :)

    Põhiline, rahune ja kasuta maksimaalselt oma non-existing vaba aega kasulikult. Tegelikult, nagu ma olen aru saanud, magamine ongi nõrkadele :)

    ReplyDelete
  2. Ma saan nüüd aru, kui väsinud sa tegelikult oled!!!!!!!!! Ja see ei ole tore, egaju?! :( Aga ma tean, mida sa tunned, mul sama lugu: Hommikul on nii-nii raske oma sooja voodit üksinda jätta ja kuskule kooli minna. Samal ajal kui mina kell 7 ennast üles ajan, põõnab mu isa 9-ni välja. :/

    Igastahes, kuidas su imelise näituse avamine läks? Arvatavasti said sa kõvasti populaarsust juurde. :D

    Ära väga solvu, et ma neljapäeval näiteringi ei tule! PALUN, ma ei teinud seda otsust meelega. :( Ole tubli! :)

    ReplyDelete
  3. Johanna: Oi, lugesidki ridade vahelt välja? Ma muretsesin täiega, et äkki inimesed ei saa siiski pihta. Oleksin tahtnud tsipa detailsemalt kirjutada, aga ei hakkanud siiski jamama. :)

    Pildid on kallis kaamerakeses veel, sest mu arvutil on kõik kõvakettad täis, how cool is that?

    Õigus, ainult nõrgad magavad! (tunnen ennast väga väeti ja armetuna). :)

    Marilind: MA TEADSIN, ET SA MÕISTAD!

    Hahhahhahahahhaha, populaarsust? Avamispäeval tulid kõik õpetajad embama ja kallistama mind, tassisid kohale õunu ja muffineid... aga see on ka kõik, nii et ma olen samasugune suvaline edasi. :)

    Ära nüüd muretse, ma veedan kindlasti Kairo, Indreku, Henry ja Sanderiga kvaliteetaega koos. :)

    ReplyDelete