December 28, 2011

All I want for Christmas is...


Heihopsti!
Jõulud möödusid minu meelest küll ülihelikiirusel ning ongi läbi juba. Oma Christmas Eve´ist rääkisin vist eelmisel korral piisavalt juba. Christmas Day´st mainiks siis, et nagu ma ka eelmises postituses rääkisin, käisime Lähtel. Peale seda sadasid ootamatult sugulased sisse, kinkisid haigelt šokolaadi juurde ning olid niisama toredad veidike aega. Ma polnud Kristiinat laulupeost saati näinud. Empsile ostsid Samsung Galaxy, just sayin... Õhtul hüppasime läbi Birgit Õigemeele kontserdilt, minus tekitas küll jõulumeeleolu. :)
Boxing Day... meile tulid kauged sugulased Moskvast, mistõttu sisustasin nii selle (kingituste jagamise päev) kui ka järgmise päeva (eile) Johanna seltsis. Eile hüppasime hommikul läbi kinost, "Vana-aasta õhtut" soovitan täitsa soojalt! Käisime Tsink Plekk Panges söömas, ilmselget pole söögipulgad minu jaoks. Ajasime linnas natuke iPadi ostmise asju, mis õhtupooliku edenedes saigi ostetud! Õhtul läksime venna ja Johannaga Aurasse, ning kuigi ma käin seal 24/7 ja olen SURMANI tüdinud sealsest veepargist, oli mul täitsa lõbus. Jõime jäätisekokteili vahepeal ning saime kolmel korral pahandada. Ma loodan, et sa loed hetkel. :)
Täna nägin Laurat üle NELJA PÄEVA! Muidugi me oleme helistanud iga päev ja kirjutanud, aga ikkagi! Jõulud on nii... peresisene lihtsalt. Käisime jalutamas ning muidugi lõputult lobisemas. Õhtul sõidutas isa mu nahhaalselt tuhandendate sugulaste juurde, mul on jõulutoitudest tõesti kõrini! Emps tuli ka tagasi ja... mul on vist kõik jõulukingitused käes nüüd!
Ja ongi vist kõik... mõtlen teile tsipakene endast fakte ka! Ei, on second thoughts, ma leidsin üles oma naljaka faktiraamatu!
*Euroopa auster alustab elu isasena, muutub aga seejärel emaseks.
*Vanad egiptlased ajasid kasse leinates maha kulmud.
*Sipelgatel näib olevat igal kuul mingi püha, mil nad ei tee mitte midagi.
*Vihmaussidel on viis südant.
*Kuna Alpides saabus 1974. aasta talv varakult, lennutas Swiss Air 200 000 pääsukest üle mägede.
*16. augustil 1994. aastal suleti Ameerika suuruselt teine börs Nasdaq, kuna orav oli närinud läbi peaarvutini viivad kaablid.
*Kord istus Big Beni kellatorni osutile nii palju pääsukesi, et kell jäi viis minutit taha.

Carpe diem!
xoxo

December 25, 2011

I'm dreaming of a white christmas...

KÕIGE ILUSAMAID JÕULE TEILE KÕIGILE!
Ma tahaksin tänada absoluutselt kõiki, kes mind jõulude ajal meeles pidasid! Nii-nii-nii armas teist. :) Kellele muule kui Enelile tuleks pähe kinkida mulle väike Pariisi raamatuke? Kellele muule kui Marilinnule tuleks pähe ise teha mulle maailma parimaid vahukomme? Kellele muule kui Laurale tuleks pähe joonistada mulle maailma kõige ilusam pilt ja küpsetada juurde maailma parimaid küpsiseid, mida ka mu isa ja venna häbitult söövad? Kellele muule kui Kristile tuleks pähe teha mulle meie pildist võtmehoidja? Kellele muule kui mu oma vennakesele tuleks pähe kinkida mulle fotomõtete jaoks laternake ja kirjutada kaardi alla "soovib: Martin (sinu vend)"? Ohh... ma ei jõua teid kõiki ükshaaval tänada, andke andeks. Ma armastan teid kõiki!
Sel aastal nautisin ise ka jõulukingituste tegemist täiega. Kirjutasin kaarte natuke teistsuguses võtmes ja mulle jäi mulje, et inimestele täitsa meeldis. :) Enelile ja Kristile ja Marilinnule üritasin piparkoogimajakesi teha, Maria sai kookospoiss Aadu (viimaste uudiste põhjal on ta veel elus!!), vennale küpsetasin kotitäie muffineid ja kinkisin kino kinkekaardi, vanemate jaoks panime koos rahasid kokku... kõige rohkem aega ja võhma võttis ilmselgelt Laura kingitus, aga NO REGRETS!
Eile veetsime siis sugulastega toredasti jõule ja mul oli küll väga lõbus! Sel aastal troonisid meil laual head söögid ka, verivorstid jäidki poeriiulitele ostjaid ootama. Õhtul möllasime natuke lumes Mariiga, sest lõpuks ometi tuli lumi (korraks) maha! Muidugi kasutasin viimase sekundini oma tasuta kõnede võimalust EMT võrgus ja rääkisin ennast segaseks. Vahel valisime vennaga üksteise numbreid ja jätsime telefonid lihtsalt lauale seisma ning kõneaja jooksma... mõelda, kui see oli viga ning eile oli tasuline päev siiski... nojah. Harrastasin ka oma lemmikut: Helistasin venna telefoniga endale, võtsin vastu, panin mõlemad korraga kõrvade äärde ja rääkisin iseendaga. See on kõige haigem, lahedam ja kosmilisem kogemus ever, soovitan proovida! :) Ja muidugi käis sel aastal meie peres parim jõuluvana:
Muidugi on mul haigelt magusat, just sayin´... Eile halasin Laurale, et ma ei oska sellega midagi teha. Kas ma peaksin tõesti seda kõike SÖÖMA või?! Mul on pilt ka sellest, aga loomulikult pole siin KÕIKE, sest see on juba kaks päeva tagasi tehtud. Vanaemalt sain palju šokolaadi juurde ja issi kinkis terve suure Kalevi kommipaki. Muidugi puuduvad siit veel Laura küpsised ja Marilinnu vahukommid... õudust tekitab mõte, et ma pole ju kõigilt inimestelt kingitusi saanudki veel.
Täna käisime Lähtel, kusjuures tegin päris kenasid pilte vist isegi. Järgmises postituses selgub! Kui läheb plaani järgi, siis õhtuks sean empsiga sammud kontserdile. Homme saabuvad sugulased vol 2 ja... kingitused, siit ma tulen! :)
Nautige lund ja kingitusi ja piparkooke ja glögi ja tulukesi ja... ja olge ikka mõnusad,
xoxo

December 19, 2011

Some say the glass is half full, some say the glass is half empty. I say “Are you gonna drink that?”

Hello!
Ma nägin nii kohutavat und! Nagu... lösutasin suvakates dressides diivanil, näksisin midagi ja vahtisin "Simpsoneid". Mingi hetk vaatasin kella: oh my, neljakümne minuti pärast on lõpetamine!! Ma olin unustanud lõpukleidi hankida. Tormasin elu eest riidekapi juurde, tõmbasin selga Maailma Kõige Koledama Seeliku Ja Jubedama Särgi. Kas unustasin mainida, et kuna ma olin just pead pesnud, oli mul veel käterätikust tehtud turban peas? Oh well. Jooksin lõpetamisele, juuksed käteräti vahelt turritamas ja põsed õhetamas. Kõik. Nägid. Välja. Nagu. Printsessid. Ja. Mina. Olin. Nagu. Mingi. Vaeslaps. Puukossides. Õõõh, mitte kunagi ei lähe minu lõpetamisel niimoodi! Ei tohi minna!!Ragnel toimus sünnipäevapidu reedel, mis oli väga awesome. Toppisime Mannu ja Eveliniga ühe purgi täis münte ning kõikvõimalikke maiustusi: komme, šokolaadi ja nätsu. Lisaks kinkisime purgi nutellat ja ühe banaani, kimbu õhupalle ning rahataskuga kaardi, kuhu joonistasime sisse trollface´i. Nii armas, eksole... seltskond oli mõnus ja ma umbkaudselt teadsin kõiki (BLOGI, MA ARMASTAN SIND). Koolitus ja rahadega arveldamine toimus ka veel enne seda, mistõttu pidin kahjuks skip´ima oma kooli jõulupeo, aga pole hullu. Neil läks nii hästi. :)
Pühapäeval käisin teatris, mis oli väga kasulikult sisustatud aeg. Mulle väga meeldis! Ja kirjutasin käsitsi kuuelehelise (okei, kui tiitelleht maha arvestada, siis viielehelise) geograafia referaadi, nii tore. Küpsetasin piparkooke!
Eile toimus näiteringi jõulupidu, millest mul aimugi polnud. Esinemine ka, how cool is that? Nagu... marsin sisse enda arust tavalisse tundi ja siis pasundatakse kõrva, et hoppaa, esinema ja peole! Aga ülimalt mõnus oli, nägin ka oma pisikesi uusi Lille Jõulumaa sõpru ja lollitasin niisama. Natukene tegin õhtu poole kingutusi ka, ma olen nii tubli!
Mu issi veab mu täna kohe peale kooli oma nõmedasse proovi, kuhu ma absoluutslt minna ei taha. Peale seda toimub näiterngi jõulupidu vol 2, MIS MÕTE SELLEL ON? Õhtul on trenn ja mul on tunne, et pole Aurat juba sajandeid näinud!
Kolmapäeval toimub mu klaveri lõpupidu, meie Liebe. Esinen palaga, mida pole kordagi õpetajale mänginud. Allakäigutrepi 987. aste!
Neljapäev on ametlik vabaduse päev, jess! Hommikul kirikukoor kooliga, lõuna ajal nõme kirikukoor issi kooliga. Elame üle, elame üle. Mingi muusikakooli aktus on ka vist...

Kui algab vabadus, on mul ausõna aega jälle pilte teha!
Seniks aga,
xoxo

December 15, 2011

Even before Christmas has said Hello, it''s saying ''Buy Buy''

Hola!
Ma teen täna Lille Jõulumaa eri, sest just see oli kahepäevane sündmus, mille tõttu ma koolis teistest lootusetult maha jäin ning pool ööd matemaatikat järele õppisin. See oli põhjus, miks ma ei oska nüüd füüsika kontrolltööd ega tea midagi Kaare Juhan Liivi luuletustest ega ole võimeline sooritama ka keemia kontrolltööd perfektselt. See oli põhjus, miks ma alles eile öösel kell kaksteist õmblusmasina välja võtsin ja pluusi tegema hakkasin. See oli põhjus, miks ma ei tea midagi Maigitädi referaadist. Aga teate mis? NO REGRETS! Meil oli nii tore seal. :)
Okei, ma siis räägin põhiprogrammist. Meid oli neli: mina, Marilind, Sander ja Henry. Mina ja Henry olime paaris, samuti Marilind ja Sander. Korraga sadas meile peale umbes kakskümmend viis väikest, tormakat, aktiivset ja vägagi kiiret last. Üks programm kestis poolteist tundi. Võtsime nad väljas vastu, rääkisime, venitasime aega, sest nad tikkusid alati liiga vara tulema. Tegime soojendusmänge, mis minu meelest oli kõige lõbusam osa. Siis sai igaüks umbes kuus last endale, olenevalt laste arvust. Tegime seiklusrada. Käisime kurikuulsaid marakaid meisterdamas. Rääkisime samal ajal hästi palju, sest meie ülesanne oli mitte lasta neil
sekundikski igavust tunda. Mängisime sõnakette ja telefoni ka, oh well... sain ikka haigelt palju teada neist: lemmiksöögid ja -joogid, päritolulu, perekond, trennid ja huvid, hinded, kingisoovid, päkapikkude toodud maiustused, võõrkeeleoskused, koduloomad... Õppisime nende marakatega koos ühe laulu selgeks. Käisime ehitasime puust maja, akutrelliga ja puha... tegime kukerpalle ja spagaate, roomasime tunnelis (MUL ON MEGASUUR SINIKAS). Viisime nad väiksema
näiteringirühma näidendit vaatma, jutustasime hästi palju. Juhatasime näidendi sisse ja välja, küsisime küsimusi, jagasime auhindu... saatsime nad ära. Ja kohe, ilma igasuguse pausita, oli uus grupp peal. Tegime kõik uuesti läbi... ja seejärel oli peal juba uus grupp ning ootas. Ligi viis tundi läks kolme grupi peale järjest, võttis ikka päris võhmale.
Hmmm... mis siis veeli? See oli nii armas, kui meile tuli teisel päeval teiseks rühmaks üks lasteaiagrupp. Hoolimata sellest, et mul oli seljas roheline kleit ja ma ütlesin neile, et ma olen lilletüdruk (!), arvasid nad kangekaelselt, et vist siiski mitte. Ja leiutasid välja versiooni sellest, et tegelikult olen hoopis jõuluvana. Tulid kõik karjas minu juurde, ladusid ette oma kingisoovid ja küsisid, kas ma toon neile ikka nende kosmoseraketid. Ma ju ei saanud öelda: "sorri, tegelikult ma ei olegi jõuluvana, teda ei eksisteerigi tegelikult". Aga ma ei saanud öelda ka midagi stiilis:
"Jah, kullake, ma täidan kõik su soovid, otse LOOMULIKULT saad sa kõik, millest unistad". Puterdasin kokku, et nad kirjutaks kindlasti jõuluvanale (mulle) ja räägiksid vanematele raudselt sellest, mida nad kirjas mainisid. Parem oleks, kui vanemad kõik nende soovid täidaks!

Muidugi pidime leidma ka leidlikke lahendusi, kuidas võita või venitada aega. Üks grupp tuli kohale KUUSTEIST minutit varem, what? Eelmine grupp oli muidugi veel sees ka ja vaatas näidendit, nii juhtus pidevalt. Mängisime siis mänge stiilis "Arvake ära, mis on lilletüdruku nimi? Aga lillepoisi?" Nad pakkusid päris pikalt ja see oli hea. Edasi: "Aga mis teie nimed on? Loen kolmeni ja hüüame kõik koos nii kõvasti kui jaksame!". Muidugi oli see üks suur segadus, niisiis saime pakkuda randomilt Tambetit ja ma ei tea, Troojat, nii et lapsed naersid ja hüüdsid uuesti. Suurepärane. Mõtlesime kohal uusi mänge välja, mängisime plaksuhiirt teisel päeval. Ühel poisil oli digikas kaasas, tegime grupipilte, kusjuures venitasime ja sättisime ilusti kõik peale (minul neid pilti kahjuks ei ole, niuniuniu). Olid ka lapsed, kes ei tahtnud ringi võtta, niisiis võtsime ruutu. Ristkülikusse õigemini. Küll nad olid rõõmsad pärast. :)
Piltidel on minu kõige armsam grupp. Tegelikult polnudki nad MEIE grupp, hoopis näiteringi noorem grupp, kes tegid lastele Unustajate näidendit. Ooo kui hästi me Marilinnuga nendega läbi saime. :) Peale seda, kui lapsed kõik läinud olid, kaklesime ja naersime tagaruumis, parodeerisime nende näidendit ja tegime padjasõda. Näidendis oli üks koht, kus nende tekst pidi olema midagi stiilis: "Teeme jõulutoite!" "Jaa, ma teen verivorsti!" "Ma teen piparkooke!".
Me tegime järgi: "Kuule, teeme jõulutoite." "Hästi, ma panen nuudlite jaoks vee keema." "Ma tellin pitsapoisi". Muidugi oli meil väga palju muis toredamaid kohti ka, aga võib-olla ei tohiks avalikustada... kes teab. :)
Paar faktikest ka lõppu:
*Ma ei usu saatusesse. On üks aforism stiilis: "Saatus on nõrkadele. See on lihtsalt hale vabandus, et oodata asjade täitumist, selle asemel et need ise täite viia." Noh... ma ei sõnastaks seda nüüd NII karmilt. Kindlasti ei põlasta ma inimesi, kes saatusesse usuvad (eesti keele õpetaja on esimene näide, kes meenub!), aga ise pooldan rohkem selliseid "saatus on meie endi kätes" ja "igaüks on oma õnne sepp" ütlusi.

*Me vennaga läheme järjest hullemaks. Tegime vildikasõda täna. Jah, kuulsite õigesti. Mina alustasin muidugi, sodisin tal pool nägu punaseks. Kui ta selle avastas (ma ei mõista, kuidas ta kohe aru ei saanud), haaras ta muidugi musta ja oli valmis vastu ründama. Ma vingusin, et must on ebaaus, peagi ta nõustuski helesinise kasuks. Meil oli üks reegel: riideid ei puutu. Käed, jalad, nägu- suva. Õnneks osutusin mina selles temast poole osavamaks, sain ainult käele sinise juti. Martinil vaesekesel nii hästi ei läinud... aga vildikad tulid veega maha, niuniuniu. :(

Kõik tänaseks, loodan ikka, et nautisite ka,
xoxo

December 11, 2011

At Christmas, all roads lead home.

Bonjour!
Ma lubasin kallile Paula Johannale postituse pühendada, sest ta sõna otseses mõttes tiris mind hädast välja ja tõi mulle kooli üheksateist Helluse pudelit. Mul on endal ka neli, nii et kahekümne viieni pole üldse palju minna! Tore, sest ülehomme olengi juba marakaid meisterdamas ning muidu tuleks mul täna õhtul poodi joosta ning kakskümmend üks pudelit veel osta... huh, vot SEDA nimetatakse pääsemiseks. :) Aitäh sulle!
Jõulud lähenevad ka pöörasel kiirusel ja olen juba ahastuses, sest mul pole aimugi, mida ma kõigile kingin. Appi.
Kõnevõistlusel sain kolmanda koha muideks, pääsesin vist pahandustest. Geo olümpiaadi suhtes nii optimistlik ei ole, aga ega ma ju head tulemust ei lootnudki... vist. Käisin muusikaloos Härma ja Tobiase kontrolltööd järgi tegemas. Hahahaa, sedasama, mille ma ükskord totaalselt nässu keerasin. Jah, ma sain kahe ja viie tookord... kümnepallisüsteemis. Võrdluseks: kuus on viimane positiivne hinne. :) Pole kunagi varem üheksast madalamat tulemust saanud seal... aga tegin järgi (googeldasin haigelt lisamaterjali, õppisin iseseisvalt topelt juurde, kirjutasin megapika teksti maha, lisasin andmeid, mida mulle ei õpetatudki...) ja nüüd on kõik okei. Homme on koolituse peaproov, millest kujuneb katastroof. Teisipäeval ja kolmapäeval veedan siis aega marakaid tehes jõulumaal. Varsti tuleb klaveriga jõulukontsert ja ma ei oska oma pala lõpunigi mängida, edu mulle! Klassiga peaks ka jõulupeaoks tegema midagi. Samal ajal käib mulle jubedalt issi peale, et ma nende kutsekooli kooriga proove teeks. NO EI. Solfis tegin selle veerandi viimase kontrolltöö, parem oleks, et see hästi läheks! Homme on ajaloos ja matemaatikas kontrolltöö, nii tore, et meie õpetajad nii jõulumeeleolus on kõik. :)
Aga ei kurda üldse, tegelikult mulle meeldibki see jõulu-eelne jooksmine ja kõik. Head asjad ootavad mind ju ka. Reedel on Ragnekesel sünnipäev ning pühapäeval lähen rõõmsalt teatrisse. Lisaks ootavad mind piparkoogid, glögi, kingitused ja vaheaeg! Oooojaaa...:)
Fakt: mulle hullult meeldivad vanad hitid. Viimasel ajal oleme Lauraga neid nii palju üksteisele saatnud, et ise ka ei usu. Mul on nüüd hüüdnimi ka: Hitimeister. Lihtsalt... olen kasvanud üles oma isaga, kes teab vist küll KÕIKI mõnusaid vanu hitte peast. Tegin juba väikesena Modern Talkingul ja Led Zeppelinil ja Beatles´itel ja Pink Floyd´il vahet. Viimased kümme aastat on ta üritanud mind harida stiilis: "Noh, kes laulab? Mis laul? Mis aasta?". Ma olen targemaks saanud, aga ega ma ikka peast ei oska küll hüüda kohe "Led Zeppelin-Stairway to Heaven-1971". Ma ei taju, kuidas ta seda kõike suudab...
Fakt: mu vaieldamatu lemmikvärv on valge. Kõige puhtam, kõige rahulikum, kõige ilusam. Okei, aga edasi läheb asi väga vasturääkivaks. Ma jumaldan musta, mis on valge täielik vastand. Mulle meeldivad julged värvid ja ma sulan nähes näiteks türkiissinist, lipupunast või fuksiaroosat. Ja samas meeldivad mulle hullult ka pastelsed toonid, kõik need šokolaadi-, karamelli- või konjakitoonid... ohh. :)

Lõpetan tänaseks, eks ma ikka üritan siia rohkem kirjutada...
Olge mõnusad ja sööge mandariine ja piparkooke,
xoxo

December 5, 2011

Men are from Earth. Women are from Earth. Deal with it.

Täna öösel sadas lund!
Tegelikult ma väga ei oodanudki seda, eelmisest aastast juba nii siiber. Aga ega ma nüüd väga ei kurvasta ka. Ikkagi kolmas advent käes varsti.

Mu klaveriõpetajal oli sünnipäev, ma ilmustasin talle eile selle ülemise pildi ja tegin kaardiks. Muidugi käis juurde ka šokolaad ning muu selline värk, aga see pole hetkel sugugi tähtis. Igatahes andsin kaardi kätte ning olin valmis igaks reaktsiooniks alates vihkamisest ning lõpetades suure armastusega. Aga selleks ma küll valmis ei olnud: õpetaja vaatas pilti ja ütles entusiastlikult, et siit saab ju mängida! Ma olin väga kuidas-palun?-näoga. Ta võttis foto ja mängis mulle selle pealt ära mu kuuenda klassi pala. Kõik akordid ja noodid pole muidugi pildilt näha, aga ülejäänu oli tal enam-vähem peas. Uskumatu naine!
Muidu läks mul klaveris Chopini mängides hästi ja õpetaja KIITIS mind! Mis toimub? Kas see oli sünnipäevast tingitud ülendatud meeleolu või...?


Mis mul siis veel uudist... tantsutunnid algasid koolis, esimese korra kohta päris okei isegi. Õppisime rumbat ning ma uskumatul kombel sain pihta! Käisime eile õhtul peale mu klaveritundi Lauraga kinos "Laenatud aega" vaatamas, mis oli lihtsalt kohutavalt awesome! Ajas mu lemmikfilmide registri uppi ja tõusis kindlasti esimese viie hulka. On vast "Inception´ga" enam-vähem samal pulgal (VÄGA KÕRGEL). Hmm... meie koolikesel toimus sünnipäev, palju õnne! Sain isegi Kuu Tegijaks ja puha. Ja nädalavahetusel tegime piparkoogitainast, täitsa uskumatu kui mõnus lõhn igal pool üleval oli! Apelsin, kaneel, nelk, kardemon... appi. Ülehomme on kõnevõistlus ja laupäeval geograafia olümpiaad ka, jess. Varsti algab Lille Jõulumaa ka.
Ongi vist kõik... ma ju ometi ei unustanud midagi suurt ja tähtsat. Kindlasti mitte. Ei olnud ju midagi... oih, meenuski. 10.-17. juulil olen ma nautimas oma elu kusagil Eiffeli torni kandis Pariisis. Oma toreda issikese ja Lauraga. Me ju ometi ei istunud terve pühapäeva minu pool ega broneerinud majutuskoha- ning lennupileteid, mkmm. 14. juulil on kuulus Bastille´i päev, mis tähendab palju-palju ilutulestikku Eiffeli torni taustal. :) Ooooooo, ma ei suuda enam oodata!
Olge mõnusad ja visake ikka paar kommentaari ka,
xoxo

December 1, 2011

Bittersweet October. The mellow, messy, leaf-kicking, perfect pause between the opposing miseries of summer and winter.

Bonjour!
Mul on hästi vanad sügisesed pildid täna, mis ma lõpuks ometi üles leidsin. Teate ikka, et mulle sügis meeldib? Mu pildikesed vedelesid vahepeal kuskil suvalise mälukaardi peal lihtsalt. Igatahes pärinevad need kaheksateistkümnendast septembrist (ei match´i küll pealkirjaga täpselt, aga mulle lihtsalt väga meeldis see), mil me Laura ja Liisuga väljas käisime. :) Hmmm... noh, kaks ja pool kuud vanad tegelikult. Tundub küll nagu igavik!
Räägiks siis ilusti blogis ka oma päkapikuloost, kuigi ma olen seda vist juba tervele maailmale jutustanud. Esimesel advendil otsustasime vennaga sussi aknale panna. Hmm, otsisime segaseks ennast. Vend üritas oma tosse aknalauale nihverdada, aga ma seisin ette sellise "ainult üle minu laiba" näoga. Otsisime tulihingeliselt susse edasi. Lõpuks jäigi nii, et venna võttis kummutist soki ja mina enda sukkpüksid, kuna midagi paremat me ei leidnudki. :) Järgmisel hommikul oli Pergale šokolaad sukkpükste sisse libistatud. Hästi Mannu, hästi!
Muidu oli üldse selline... põnev advent. Ei mingit lund, ainult veeloigud ja hall taevas igal pool. Aga ei kurda üldse, meil oli Lauraga küll väga-väga-väga tore ühe vihmavarjuga taielda keset linna. Jälle miski, mille poolest need jõulud meelde jäävad!
Vahepeal... ma olen õppinud hästi palju. Tegin lots of proove näiteringiga esinemiseks ja tõmblesin viimasel minutil oma hinnete pärast. Üks neli tuli, olen hinnetega rahul. Kuigi samas... MATEMAATIKA? Nagu tõsiselt või? Oleks siis mingi suvakas bioloogia või midagi sellist. Aga ei, muidugi just matemaatika, muidugi. Ma ei lähe reaali, just sayin´. :)
Kolmapäeval oli killer päev. Viimased jõupingutused koolis veel oma hinnete nimel! Peale tunde läksime otse õlletehasesse, kus oli äärmiselt tore tegelikult. Noh, lõpus kiskus ära, aga näiteks tegin ma oma suurepärase telefoniga sealt ülevalt supilinnast pilti ning Randolfi, Eneli ja Lauraga papupilti. Peale seda suundusime Lauraga koos minema, mis oli ikka veel äärmiselt tore. Ja siis ma jooksin otse näiteringi peaproovi... ja sealt edasi esinema. Vot sealt alates läkski kõik käest ära! Pea hakkas valutama, tekkis palavik. Jooksin peale esinemist veel muusikakooli. Muusikaloo kontrolltöö, meine Liebe. MA EI OSANUD MITTE MIDAGI. Lihtsalt... pea oli tühi. Mängisin kuulamises Bingo Lotot ja olen üllatunud, kui ma viis õigetki kümnest saan. Teooria läks vast tsipa paremini, aga mul oli ikkagi megahalb olla. Solf oli õudusunenägu. Pea valutas, süda oli paha... istusin diktaadi ajal niisama ega saanud millestki aru, toppisin randomilt noote kuhugi. Ei eristanud dominantjuhtseptakordi dominantkvartsekstakordist ning unustasin trioolide peale kolmed kirjutada... mul oli nii-nii-nii paha. Õhtul peale üheksat jõudsin koju, magasin puhtalt kaks tundi. JA SIIS MA HAKKASIN ÕPPIMA. Oh koolinädal, meine Liebe! Mu meisterskillidega perearstist ema pani diagnoosiks ülepinge, nojah.
Eile mäsasin koolis käsitöös oma pluusiga, sujub päris hästi juba! Peale tunde oli lauluvõistlus, Kristi võitis!!! Palju õnne! Noh... ma vist ei üllata, kui räägin, et tormasin kohe muusikakooli? Sest ma armastan klaverit! Tegelikult mulle hetkel meeldibki, sest arvestused on kõik tehtud ja nüüd ei tulegi muud kui ainult lõpukavaks valmistumine. Oh well. Jaanuaris hakkan siis hullupööra harjutama, hetkel naudin oma vabadusepõlve. :) Trennis toimus veepall, ainsad kaks väravat lõin mina. Ja me saime ikkagi kaela, niuniuniu.
Täna vastasin kehalises oma elemendid ja kombinatsiooni hindele, meil algavad nüüd tantsutunnid, mis tähendab, et ei mingit akrobaatikat enam! JESS! Peale kooli toimus näiteringi koolitus jälle, ehitasime puumajakest ja tegime mänge ja assisteerisime näidendeid ja panime kava kokku. I´m gonna die seal, sest ma kardan, et ma ei saa hakkama selle suure lastekamba juhendamisega. Mul on päris palju kogemusi, milleks lapsed suutelised on...
Neljapäeval on eesti keele kõnevõistlus või midagi sinnakanti, esinen luuletuse ja proosatekstiga. Parim osa: ma pole oma proosateksti lõpuni lugenudki! Way to go, Mannu. See peaks mul idee kohaselt peas olema... khmkhmm, naerukoht.
Mõtlen teile järgmiseks korraks midagi põnevat välja, praegu lähen kuhugi... küll ma endale rakenduse leian!
xoxo