December 1, 2011

Bittersweet October. The mellow, messy, leaf-kicking, perfect pause between the opposing miseries of summer and winter.

Bonjour!
Mul on hästi vanad sügisesed pildid täna, mis ma lõpuks ometi üles leidsin. Teate ikka, et mulle sügis meeldib? Mu pildikesed vedelesid vahepeal kuskil suvalise mälukaardi peal lihtsalt. Igatahes pärinevad need kaheksateistkümnendast septembrist (ei match´i küll pealkirjaga täpselt, aga mulle lihtsalt väga meeldis see), mil me Laura ja Liisuga väljas käisime. :) Hmmm... noh, kaks ja pool kuud vanad tegelikult. Tundub küll nagu igavik!
Räägiks siis ilusti blogis ka oma päkapikuloost, kuigi ma olen seda vist juba tervele maailmale jutustanud. Esimesel advendil otsustasime vennaga sussi aknale panna. Hmm, otsisime segaseks ennast. Vend üritas oma tosse aknalauale nihverdada, aga ma seisin ette sellise "ainult üle minu laiba" näoga. Otsisime tulihingeliselt susse edasi. Lõpuks jäigi nii, et venna võttis kummutist soki ja mina enda sukkpüksid, kuna midagi paremat me ei leidnudki. :) Järgmisel hommikul oli Pergale šokolaad sukkpükste sisse libistatud. Hästi Mannu, hästi!
Muidu oli üldse selline... põnev advent. Ei mingit lund, ainult veeloigud ja hall taevas igal pool. Aga ei kurda üldse, meil oli Lauraga küll väga-väga-väga tore ühe vihmavarjuga taielda keset linna. Jälle miski, mille poolest need jõulud meelde jäävad!
Vahepeal... ma olen õppinud hästi palju. Tegin lots of proove näiteringiga esinemiseks ja tõmblesin viimasel minutil oma hinnete pärast. Üks neli tuli, olen hinnetega rahul. Kuigi samas... MATEMAATIKA? Nagu tõsiselt või? Oleks siis mingi suvakas bioloogia või midagi sellist. Aga ei, muidugi just matemaatika, muidugi. Ma ei lähe reaali, just sayin´. :)
Kolmapäeval oli killer päev. Viimased jõupingutused koolis veel oma hinnete nimel! Peale tunde läksime otse õlletehasesse, kus oli äärmiselt tore tegelikult. Noh, lõpus kiskus ära, aga näiteks tegin ma oma suurepärase telefoniga sealt ülevalt supilinnast pilti ning Randolfi, Eneli ja Lauraga papupilti. Peale seda suundusime Lauraga koos minema, mis oli ikka veel äärmiselt tore. Ja siis ma jooksin otse näiteringi peaproovi... ja sealt edasi esinema. Vot sealt alates läkski kõik käest ära! Pea hakkas valutama, tekkis palavik. Jooksin peale esinemist veel muusikakooli. Muusikaloo kontrolltöö, meine Liebe. MA EI OSANUD MITTE MIDAGI. Lihtsalt... pea oli tühi. Mängisin kuulamises Bingo Lotot ja olen üllatunud, kui ma viis õigetki kümnest saan. Teooria läks vast tsipa paremini, aga mul oli ikkagi megahalb olla. Solf oli õudusunenägu. Pea valutas, süda oli paha... istusin diktaadi ajal niisama ega saanud millestki aru, toppisin randomilt noote kuhugi. Ei eristanud dominantjuhtseptakordi dominantkvartsekstakordist ning unustasin trioolide peale kolmed kirjutada... mul oli nii-nii-nii paha. Õhtul peale üheksat jõudsin koju, magasin puhtalt kaks tundi. JA SIIS MA HAKKASIN ÕPPIMA. Oh koolinädal, meine Liebe! Mu meisterskillidega perearstist ema pani diagnoosiks ülepinge, nojah.
Eile mäsasin koolis käsitöös oma pluusiga, sujub päris hästi juba! Peale tunde oli lauluvõistlus, Kristi võitis!!! Palju õnne! Noh... ma vist ei üllata, kui räägin, et tormasin kohe muusikakooli? Sest ma armastan klaverit! Tegelikult mulle hetkel meeldibki, sest arvestused on kõik tehtud ja nüüd ei tulegi muud kui ainult lõpukavaks valmistumine. Oh well. Jaanuaris hakkan siis hullupööra harjutama, hetkel naudin oma vabadusepõlve. :) Trennis toimus veepall, ainsad kaks väravat lõin mina. Ja me saime ikkagi kaela, niuniuniu.
Täna vastasin kehalises oma elemendid ja kombinatsiooni hindele, meil algavad nüüd tantsutunnid, mis tähendab, et ei mingit akrobaatikat enam! JESS! Peale kooli toimus näiteringi koolitus jälle, ehitasime puumajakest ja tegime mänge ja assisteerisime näidendeid ja panime kava kokku. I´m gonna die seal, sest ma kardan, et ma ei saa hakkama selle suure lastekamba juhendamisega. Mul on päris palju kogemusi, milleks lapsed suutelised on...
Neljapäeval on eesti keele kõnevõistlus või midagi sinnakanti, esinen luuletuse ja proosatekstiga. Parim osa: ma pole oma proosateksti lõpuni lugenudki! Way to go, Mannu. See peaks mul idee kohaselt peas olema... khmkhmm, naerukoht.
Mõtlen teile järgmiseks korraks midagi põnevat välja, praegu lähen kuhugi... küll ma endale rakenduse leian!
xoxo

4 comments:

  1. OOTOOT mida ma su blogist lugema pean :(
    Ma hakkan nutma nüüd :`(
    Ma usun et sa saad aru millest jutt käib, ja kui ei, siis... ma nutan veel rohkem.

    Aaga kenad pildid on, ja, damnit kui sul on ülekoormus siis võta aega maha kullakene, sul pole kuhugi kiiret :)

    ReplyDelete
  2. Tere, Maris! Kõik on vägaga swwet'n'stuff VÄLJAARVATUD see, et sa REAALI ei tule. Mida ma teen siis? Pliis, see mata neli on jummala suva ikkagi ju :D

    ReplyDelete
  3. Mul on tunne, et ma olen küsinud seda umbes miljon korda ja nüüd küsin veel - mis kaamera ja makroobjektiiv sul on? No ei jää meelde :D Hakkan võibolla kevade poole silma mõnele makroobjektiivile viskama ja nagu mäletan, et sinu oma oli hea hinnaga.

    ReplyDelete
  4. Johanna: Ära nuta, kullake, me saaksime ju ikkagi samas koolis käia... kui ma sisse saan muidugi. :) (ma loodan, et ma olen piisavalt nutikas ja lugesin ridade vahelt välja ikka õige põhjuse...) xoxo

    Mari Ann: Aitäääh sulle ja ärme praegu harude pärast muretse, vaid juhindume minu põhimõttest: aega on selle kiire asjaga! xoxo

    Eliise: Ainult kaks korda vist! :)
    Kaamera-Nikon D60.
    Objektiiv- Tamron SP 60mm F/2 macro.
    xoxo

    ReplyDelete