December 15, 2011

Even before Christmas has said Hello, it''s saying ''Buy Buy''

Hola!
Ma teen täna Lille Jõulumaa eri, sest just see oli kahepäevane sündmus, mille tõttu ma koolis teistest lootusetult maha jäin ning pool ööd matemaatikat järele õppisin. See oli põhjus, miks ma ei oska nüüd füüsika kontrolltööd ega tea midagi Kaare Juhan Liivi luuletustest ega ole võimeline sooritama ka keemia kontrolltööd perfektselt. See oli põhjus, miks ma alles eile öösel kell kaksteist õmblusmasina välja võtsin ja pluusi tegema hakkasin. See oli põhjus, miks ma ei tea midagi Maigitädi referaadist. Aga teate mis? NO REGRETS! Meil oli nii tore seal. :)
Okei, ma siis räägin põhiprogrammist. Meid oli neli: mina, Marilind, Sander ja Henry. Mina ja Henry olime paaris, samuti Marilind ja Sander. Korraga sadas meile peale umbes kakskümmend viis väikest, tormakat, aktiivset ja vägagi kiiret last. Üks programm kestis poolteist tundi. Võtsime nad väljas vastu, rääkisime, venitasime aega, sest nad tikkusid alati liiga vara tulema. Tegime soojendusmänge, mis minu meelest oli kõige lõbusam osa. Siis sai igaüks umbes kuus last endale, olenevalt laste arvust. Tegime seiklusrada. Käisime kurikuulsaid marakaid meisterdamas. Rääkisime samal ajal hästi palju, sest meie ülesanne oli mitte lasta neil
sekundikski igavust tunda. Mängisime sõnakette ja telefoni ka, oh well... sain ikka haigelt palju teada neist: lemmiksöögid ja -joogid, päritolulu, perekond, trennid ja huvid, hinded, kingisoovid, päkapikkude toodud maiustused, võõrkeeleoskused, koduloomad... Õppisime nende marakatega koos ühe laulu selgeks. Käisime ehitasime puust maja, akutrelliga ja puha... tegime kukerpalle ja spagaate, roomasime tunnelis (MUL ON MEGASUUR SINIKAS). Viisime nad väiksema
näiteringirühma näidendit vaatma, jutustasime hästi palju. Juhatasime näidendi sisse ja välja, küsisime küsimusi, jagasime auhindu... saatsime nad ära. Ja kohe, ilma igasuguse pausita, oli uus grupp peal. Tegime kõik uuesti läbi... ja seejärel oli peal juba uus grupp ning ootas. Ligi viis tundi läks kolme grupi peale järjest, võttis ikka päris võhmale.
Hmmm... mis siis veeli? See oli nii armas, kui meile tuli teisel päeval teiseks rühmaks üks lasteaiagrupp. Hoolimata sellest, et mul oli seljas roheline kleit ja ma ütlesin neile, et ma olen lilletüdruk (!), arvasid nad kangekaelselt, et vist siiski mitte. Ja leiutasid välja versiooni sellest, et tegelikult olen hoopis jõuluvana. Tulid kõik karjas minu juurde, ladusid ette oma kingisoovid ja küsisid, kas ma toon neile ikka nende kosmoseraketid. Ma ju ei saanud öelda: "sorri, tegelikult ma ei olegi jõuluvana, teda ei eksisteerigi tegelikult". Aga ma ei saanud öelda ka midagi stiilis:
"Jah, kullake, ma täidan kõik su soovid, otse LOOMULIKULT saad sa kõik, millest unistad". Puterdasin kokku, et nad kirjutaks kindlasti jõuluvanale (mulle) ja räägiksid vanematele raudselt sellest, mida nad kirjas mainisid. Parem oleks, kui vanemad kõik nende soovid täidaks!

Muidugi pidime leidma ka leidlikke lahendusi, kuidas võita või venitada aega. Üks grupp tuli kohale KUUSTEIST minutit varem, what? Eelmine grupp oli muidugi veel sees ka ja vaatas näidendit, nii juhtus pidevalt. Mängisime siis mänge stiilis "Arvake ära, mis on lilletüdruku nimi? Aga lillepoisi?" Nad pakkusid päris pikalt ja see oli hea. Edasi: "Aga mis teie nimed on? Loen kolmeni ja hüüame kõik koos nii kõvasti kui jaksame!". Muidugi oli see üks suur segadus, niisiis saime pakkuda randomilt Tambetit ja ma ei tea, Troojat, nii et lapsed naersid ja hüüdsid uuesti. Suurepärane. Mõtlesime kohal uusi mänge välja, mängisime plaksuhiirt teisel päeval. Ühel poisil oli digikas kaasas, tegime grupipilte, kusjuures venitasime ja sättisime ilusti kõik peale (minul neid pilti kahjuks ei ole, niuniuniu). Olid ka lapsed, kes ei tahtnud ringi võtta, niisiis võtsime ruutu. Ristkülikusse õigemini. Küll nad olid rõõmsad pärast. :)
Piltidel on minu kõige armsam grupp. Tegelikult polnudki nad MEIE grupp, hoopis näiteringi noorem grupp, kes tegid lastele Unustajate näidendit. Ooo kui hästi me Marilinnuga nendega läbi saime. :) Peale seda, kui lapsed kõik läinud olid, kaklesime ja naersime tagaruumis, parodeerisime nende näidendit ja tegime padjasõda. Näidendis oli üks koht, kus nende tekst pidi olema midagi stiilis: "Teeme jõulutoite!" "Jaa, ma teen verivorsti!" "Ma teen piparkooke!".
Me tegime järgi: "Kuule, teeme jõulutoite." "Hästi, ma panen nuudlite jaoks vee keema." "Ma tellin pitsapoisi". Muidugi oli meil väga palju muis toredamaid kohti ka, aga võib-olla ei tohiks avalikustada... kes teab. :)
Paar faktikest ka lõppu:
*Ma ei usu saatusesse. On üks aforism stiilis: "Saatus on nõrkadele. See on lihtsalt hale vabandus, et oodata asjade täitumist, selle asemel et need ise täite viia." Noh... ma ei sõnastaks seda nüüd NII karmilt. Kindlasti ei põlasta ma inimesi, kes saatusesse usuvad (eesti keele õpetaja on esimene näide, kes meenub!), aga ise pooldan rohkem selliseid "saatus on meie endi kätes" ja "igaüks on oma õnne sepp" ütlusi.

*Me vennaga läheme järjest hullemaks. Tegime vildikasõda täna. Jah, kuulsite õigesti. Mina alustasin muidugi, sodisin tal pool nägu punaseks. Kui ta selle avastas (ma ei mõista, kuidas ta kohe aru ei saanud), haaras ta muidugi musta ja oli valmis vastu ründama. Ma vingusin, et must on ebaaus, peagi ta nõustuski helesinise kasuks. Meil oli üks reegel: riideid ei puutu. Käed, jalad, nägu- suva. Õnneks osutusin mina selles temast poole osavamaks, sain ainult käele sinise juti. Martinil vaesekesel nii hästi ei läinud... aga vildikad tulid veega maha, niuniuniu. :(

Kõik tänaseks, loodan ikka, et nautisite ka,
xoxo

3 comments:

  1. Marriiiiiiiiiisss.. see on aegade awesomem postitus koos awesome piltidega!!!! :) Kas ma võin seda kasutada oma blogis? Sinu blogi viidet selle postitusega, sest otse loomulikult ei viitsi ma ise seda sama teksti uuesti kirjutada, Niisis kui sul selle vastu midagi pole, et ma sulle rohkem vaatamisi lisan, teeksin seda hea meelega. :):)
    MEIE GRUPP ON ÜLITORE!!

    ReplyDelete
  2. Super, preili Maris! Kümme stiilipunkti. Pildid on megad :)

    ReplyDelete
  3. Marilind: MEIE GRUPP OLI PARIM, mis sest, et Hele Henryle ja Sanderile hoopis sooje kiidusõnu öelda üritas... :)
    MUIDUGI võid, Marilinnuke, olen ma sulle kunagi midagi keelanud? *kulm* Kasuta julgesti!!

    PJ: Suur-suur aitäh sulle! xoxo

    ReplyDelete