December 30, 2012

Minu 2012

Niisiis, aastake kohe jälle läbi ning kätte on jõudnudki aeg pildikesed kõikjalt soppidest üles otsida ning üks korralik tagasivaade teha! Võin juba ette öelda, et algselt oli mul plaanis teile hoopis rohkem sündmusi näidata, ent otsustasin arvu kaheteistkümnele kärpida, sest 12 väljendab ju ikkagi täiuslikkust, harmooniat. Pealegi on viimasel ajal jutuainet pakkunud kurikuulsad 12/12/12 ning 21/12/12. Ja üldse on ju meil ikkagi aasta 2012, kus omakorda 12 kuud ja minu 12 sündmust. Mis siin ikka rohkem heietada, 12 on hea arv!
Kuigi paljud suurepärased sündmused jäid pärast kärpimist kõrvale, peaksite üsna kena ettekujutuse saama mu suurematest või südamelähedasematest tegudest.
Niisiis, here we go (sündmused kulgevad ilusti kronoloogilises järjekorras)!
1. Sõbrapäev. Käisime kamba klassikaaslastega Kivikese lasteaias pisikesi põnne kantseldamas ning kuigi see pole just kõige erakordsem nähtus, jäi see väga pikaks ajaks meelde. Üleval paremal näete Laura süles tulevast südametemurdjat, alumine vasakpoolne pilt on selle päeva vaieldamatu lemmik. Ja sõbrapilt Kristiga eksis ka siia ära, sest oli ju ikkagi sõbrapäev. :)
2. Looduse Aasta Foto. Sel aastal läks üle ootuste hästi, sest võitsin lausa esimese ja kolmanda koha. Kui esimest kohta oskasin Tallinnasse minnes oodata (andsin juba varem intervjuu ja puha), siis kolmas koht tuli küll šokina. Naasin koju "Tantsiva hundiga", 350 euro võrra rikkamana ning kõvasti õnnelikumana. :)
3. MUUSIKAKOOLI LÕPETAMINE. Tegin selle ära, tegin selle ära, tegin selle ära!! Üleval vasakul näete hetke, millest ma ei mäleta närvitsemise tõttu suurt mitte midagi. Ainult seda, et korra koperdasin, aga kuna varjasin päris kenasti, ei saanud inimesed vist eriti arugi. Ülemine parempoolne pilt on samuti ajalooline, sest Liisu kuulas minu pärast mitu tundi klassikalist muusikat! Selle pildi all näete kurikuulsat klaveriõpetajat ja tulevast maailma tasemel geniaalset pianisti Džessikat, jätke meelde! Ning kõige alumine parempoolne pilt on mu kõigi aegade lemmik, sest lõpuks ometi sain selle lõputunnistuse kätte!!
4. Titepäev. Raatuses polnud meie klass kunagi ühtehoidev, kuid sellel ühel päeval saime kõik suurepäraselt läbi. Oli kohutavalt lõbus, saime solberdada veega ning käituda muidu äärmiselt lapsikult. Ülemisel vasakul pildil näete veel, kuidas me Lauraga kokku sobisime, hiljem jõudsime juba riideid vahetada. Alumine parempoolne pilt on igati ebaõnnestunud ning peaks kõige paremini head emotsiooni edasi andma. 
5. Piknikupäev. No kuidas saaks Marilinnu sünnipäeva välja jätta? Vallutasime oma piknikulinaga Botaanikaaia, tegime pilti, filmisime lollakaid klippe ja sõime kõike head-paremat (minu tehtud šokolaadiga maasikad ning Marilinnu tädi koogid, aahhh). Oli väga-väga mahe. :)
6. Põhikooli lõpetamine. Kah igati tore sündmus. Oh seda aega, kui ma oma üheksa kiituskirja kokku saades arvasin, et võin ka uues koolis läbi lüüa. :):) Sain pidada lõpukõnet lausa. Ja hästi tore, et semud läbi astusid!
7. Ujumislaager. Mine Türile vitamiinipoodi, kammoon and tannsssing, Whistle, Pille-Riin, selgeltnägija Sass..... oioioioioiiiiiii laagrinaljad on parimad. :):) Ülemine parempoolne pilt on laagri lemmik, sest tegime ikkagi kõik oma gängiga triatloni läbi! Päevitusrandid näevad ka kenad välja. Keskel vasakul näete ilmselt kõige rohkem laagrilisi, kes üldse ühele pildile mahtusid ja all paremal saate veel pilgu heita mu dream teamile, kel nimeks Simpsonid. 
8. Pariis. Käisimegi Lauraga täitsa ise Pariisis ära! Või noh... idee kohaselt oli isa kaasas, aga tema ei lugenud, sest ikkagi pidime majutuse ning lennupiletite bronnimisega ise tegelema. Keskel vasakul oleme jõudnud LÕPUKS OMETI kauaoodatud Eiffeli torni tippu ning kohe selle kõrval märgadena Moulin Rouge'i ette. All vasakul külastasime Eiffelit Bastille day ajal ning all paremal jalutasime Versailles' lossiaias. Meeldejäävamad sündmused siis: lõhkusime hüppamisega ära voodi ning isa lasi endale kaks nahkjakki pähe määrida. Super tripike! :)
9. Lähte. Sadasime Linnuga sisse Anna poole ning tegime tohututes kogustes pilte. Lisaks jooksime mööda viljapõldu, hüppasime heinapallidel ning grillisime öösel küünlaleegi kohal vahukomme. Oli väga vinge! Anna, tuleme uuesti kohe kui lumi ära sulab. :)
10. Rebaste rets. Kellele ei meeldiks ühe päeva vältel koolis hirmunult ringi hiilida ning kõigi suuremate käest armutult tappa saada? Sõime delikatesse nagu koeratoit ja koirohi, tegime lahedaid ülesandeid nagu koirohuga immutatud kala suust suhu andmine, mängisime laevade pommitamist (olime laevad), andsime Hugo kuju ees oma vande, vihtusime tantsida ja lõpuks ometi saime täieõiguslikeks rebasteks!! Lemmik pilt on keskelt vasakpoolne, sest sain lõpuks ometi oma maheda pinginaabriga loomulikus olekus jäädvustatud!
11. Moskva. Kutse tuli üsna lambist, kuid tasus end väga ära. Hullult vinge reis oli! Saime linna avastada ning pidin mitmedki hinnangud ümber kujundama. Üleval paremal asuvad parimad kaneelisaiad üldse! All vasakul resideerun koos armsa Johannaga, kes mind kõik need päevad võõrustada viitsis. :)
12. Soome. Käisime oma näiteringitrupiga esinemas sama tükiga, millega ka Kooliteatrite- ning Elva mitteteatrite festivalil (näide sündmustest, mille ära kärpisin lõpuks). Etendus tuli kolmkümmend korda paremini välja kui kõigil esinemistel kokku, jäin väga rahule ja sain žüriiliikme käest kiita ka. :) Unustasime Linnuga sootuks argimured ning lõpuks otsustasime teistest maha jääda ning Tamperes elama hakata (irooniline, sest algul olime kogu üritusele kõige enam vastu). Just seda reisi oligi vaja!

Ootan sinult palju, 2013!

December 28, 2012

Of all the things I've lost, I miss my mind the most

Käisime Linnuga Tartut pildistamas, mistõttu mul leidub pildikesi täna!
Kohustuslik iga-aastane ülikoolipilt:
Kuna meie suguvõsas on hiljuti toimunud beebibuum ning siia kuulub palju tillukesi lapsi, on jõuluvana jõulude ajal kohustuslik osa õhtust. Niisamuti luuletuste lugemine ja laulude esitamine. Sel aastal külastas meid eriti huvitav vana, kes kiiruga naabriaiast joostes botased jalga ning päikeseprillid ette unustas. Esmalt kuulasime viisakalt, kuidas jõuluvanad ei tulegi Lapimaalt, vaid Reformierakonnast. Siis tehti meile põhjalikult maha Keskerakonda ning räägiti veel valimistest ning majandusseisust. Mul ja Johannal oli küll naljakas, kuigi vanaema näost võis lugeda, et järgmisel aastal on uut jõuluvana oodata.
Armas Marilind pani mulle pähe, et ma temaga suvel Leetu sõidaksin ning nüüd ei kao see mõte enam kuhugi. Tuleks vanematele ilusti serveerida ainult. Tegelikult istub mu peas juba pikemat aega veel üks lahe plaan suvel jalgratastega nädalaks Eestisse tripile minna (ujuda igas mööduvas järves, telkida ja teha lõket), aga millegipärast kardan, et see mõte meeldiks neile veel vähem. :)
Laura istus eile öösel kuus tundi siin, kusjuures viimased tund aega mantliga, sest oli juba kohe-kohe lahkumas. Sai ikka head ning kvaliteetset huumorit! Ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas ma oma magamisgraafiku nädala pärast normi saan, sest üha rohkem nihkub magaminekuaeg sinna koolipäevase ärkamisaja poole. Aga mis sellest siis praegu põdeda, meil on ju kunstiajalugu magamiseks. :)
Varsti tuleb aastat kokkuvõttev postitus ka, mida ma juba pikemat aega pusinud olen!

December 25, 2012

Jõulud 2012

Meeleolukat jõuluaega kõigile!
Lisaksin siia ka mõne jõululaulu, aga usun, et need viskavad juba kopa ette, nii et ei hakka kiusama. Sööge mandariine!

December 23, 2012

People are seldom too busy to stop and tell you how busy they are

Vaheaeg lõpuks, lõpuks, lõpuks!
Reedene päev oli ikka kohutavalt pikk ja elamusterohke. Kõik algas kell 00.00 Ragne üllatamisega laulukaare juures. Sadas lund, kõlaritest tuli muusikat, treppide peal süütasime küünlad ning kui kinniseotud silmadega Ragne pärast valulist teekonda pärale jõudis, laulsime sünnipäevalaulu. Üsnagi perfect.
Kuna sain kohe Evelini kaamera enda valdusesse, puudun pildilt, aga keda huvitab:
Hommikul pidin kooli jõudma. Ega midagi enam ei toimunudki, seda kuni hetkeni, mil tuli semudele head aega öelda. Sel momendil tundus küll, et astume Sigatüüka rongilt maha ja soovime üksteisele ilusat suve, sest kõik oli nii-nii emotsionaalne. Jagasin meeletult kallistusi, isegi inimestele, kelle nimesid ei tea (päris tõsiselt!). Siis mõtlesime Anu, Sandra ja Mari-Anniga kinki Ragne õhtuseks sünnipäevaks. Note to self: Kui poemüüja pakub sulle harukordset võimalust hinnast 20% alla saada, siis ära küsi omalt poolt, kas ISICu kaart annab lisasoodustust!
Õhtul käisime Anuga teatris "Karjääri" vaatamas. Hästi huvitav ja teistsugune näidend, pani ikka korralikult mõtlema. Lõpus tehti uks lahti ning saalis kiskus kohutavalt külmaks, aga see tegi kogu asja ainult veelgi... vahetumaks? Pärast etendust trippisime siis Ragne sünnipäevale, kus juba söök peaaegu lõppenud oli. Saime veel napilt jaole! Õhtu edenedes lasime õhku ka kuumalaterna, millest me ühtegi aktsepteeritavat pilti teha ei suutnud. Mis seal ikka!
Nüüd naudin igati väljateenitud vabadust täiel rinnal ning ei viitsi isegi mingeid suuri plaane seada. Täna õhtul tegime pilte Elise pool, aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis mis siin ikka pikalt filosofeerida! Oli vinge.

December 20, 2012

Maailmalõpp

Ammu teada tõsiasi, et 21. detsember tuleb kõige tüütum päev internetis. Kuna ka mina ei pääse postituse tegemisest, tuleks enne igaks juhuks ikka mainida, et maailmalõpu koha pealt olen 101% skeptiline. Seda juba aastast 2010, mil film "2012" vändati. Siinkohal tsiteerin aga Bieberit lausega "never say never". Niisiis koostan oma tungivast vastuseisust hoolimata väikese kirjakese tulnukatele või kellele iganes, kes siia planeedile ronida kavatsevad. Pärast näitan melanhoolselt vanu pilte meie loodusest, et kõik ikka viimase pilgu saaksid heita (tegelikult mul lihtsalt pole uusi pilte).

Tere, võõrvallutajad! 
Kui te seda kirja loete, on ilmselt kogu inimkond juba hävinud. Mul pole aimugi, kui palju sellest teie kätetöö on, aga mis seal siis enam ikka. Samuti ei oska ma arvata, kui palju te planeedist Maa teate, aga selles blogis vanu poste lugedes peaksite saama üsna normaalse ülevaate ühe eestlase traditsioonidest ning hoiakutest. Muidugi leiate hulgaliselt fotomaterjali. Kuigi enamik piltidest kujutab vaikeelu, leidub siin ka linna- ning maastikuvaateid. Saate oma silmaga veenduda, et meie muru on tõesti roheline!
Võite kasutada seda blogi ajalooallikana kui soovite. Oleksin tänulik, kui sel juhul ka minu nime mainiksite! Siis olen vähemalt millegi tähtsaga ajalukku läinud, küll mitte inimeste seas, aga ikkagi...
Palun kohelge meie planeeti paremini kui meie seda siiani oleme suutnud ning ärge hakake maailmasõdasid pidama! Kui jutt juba sellele läks, siis lugege läbi mu ajalooõpikud, et mõista inimkonna vigu ja neid mitte enam korrata! Õpib ju tark teiste vigadest, loll enda omadest. Õpiku esimene ja teine osa asuvad mu kirjutuslaua teises sahtlis, kolmas osa koolikapis. Mu kapi number on 58 (VIST oli, igatahes on kõrvalkapile üsna suurelt "pekk" kraabitud).
Noh, praeguseks ongi kõik. Katsuge siis hakkama saada.
Ja nüüd viimane pilguheit meie ilusale planeedile!
Midagi talvist:
Midagi värvilist:
Midagi kevadist:
Midagi suvist:
Midagi hommikust:
Hea kogu asja juures on see, et vähemalt sain HTG sõrmuse kätte enne maailmalõppu, seega suren ikkagi täieõigusliku treffneristina!! Vabandust, keegi ei sure. Kuigi veetsin meeldivalt aega tulnukatele kirjutades, ei usu ma endiselt maailmalõppu grammigi rohkem.

December 13, 2012

Money can't buy you happiness but it can buy ice cream

Üldiselt ma ikkagi jumaldan infoühiskonda, sest sellel on tohutult elu lihtsustavaid plusse. Samas pole see enam normaalne, kui otsustad füüsikas korraks pea kätele toetada ning saad mõni minut hiljem Marilinnu käest sõnumi küsimusega, miks sa tundides magad. Sellise informatsiooni sai viimane oma klassiõe käest, kes omakorda vaatas Kaisa instagrami ning leidis sealt unise pildi.
Paarike all paremal nurgas: 
Veidi uudiseid arvestustenädalast ka siis... Esmaspäevane saksa keel kujunes ootustest keerulisemaks, mis pole just kõige rõõmustavam uudis. Füüsika oli igati ootsupärane ja armas (infoühiskond!!). Kirjanduse suuline oli tore ning väga kerge ka. Mainisin õpetajale möödaminnes, et mulle Wilde puhul meeldib küll tema raamatute mõte ning loo tuum, aga kirjastiil sugugi mitte. Õnneks läks õpetaja väga tuliselt põlema ("Just!! Täpselt minu mõte!") ning selle asemel, et mu konspekti kontrollida ning mind lisaküsimustega pommitada, analüüsis koos minuga hoopis teisi Wilde´i teoseid. Tänaseks ajalooks õppisin pool ööd, sest et pole midagi nii kerge korraga keskaja ning uusaja õpik läbi võtta. :):) Matemaatika veel jäänud, mis pidi õudusunenägu tulema, aga pole hullu! 
Nagu näha, siis jäädvustasin ka lõpuks ometi meie jõulukuusekest. Õudusega avastasin, et pühadeni on vaid kümme päeva jäänud ning mul on täpselt null kingimõtet! Tubli tüdruk, Maris!

Üks tore Marii-lugu ka veel: Magasin mina rahulikult, kui kuulsin kõrva ääres, et keegi hüüdis heleda häälega: "Teeme Mannu juuksed märjaks!" Seda ignoreerides tegin suurima vea oma senise eksistentsi jooksul üldse, sest kaks sekundit hiljem tühjendati minu juustesse veerand pudelit nohurohtu. :)

December 10, 2012

I don't suffer from insanity, I enjoy every minute of it

Ma päris kaifin seda arvestustenädalat, sest hoolimata suurest õppimismahust saab jälle üle kuue nädala normaalselt magada.
Mulle meenus, et eelmisel nädalal käisin ju muusikakoolis oma klaveriõpetaja sünnipäeval. Tuletan veelkord meelde, et vihkasin kõik need aastad muusikakooli ja klaverit ja oma õpetajat ning kõike sellega seonduvat. Sellegipoolest otsustasin nüüd rooside ning kommikarbiga kohale lennata. Kohale jõudes juhtus midagi väga imelikku: teda nähes tundsin, kuidas meel ülirõõmsaks läks, nii et ma heleda häälega "PALJU ÕNNE!" hüüdma pidin. Edasine jutt möödus väga lõbusalt ning kergelt: meenutasime naeruga meie pingelisi suhteid, minu läbikukkumisi eksami ettemängimistel, tema ägedust ja raevu, minu turtsakust ning kangekaelsust, mõlema läbipõlenud närve ja vastumeelsust teineteise suhtes. Lahku läksime nagu parimad sõbrannad kunagi ning lisaks lubasin talle veel külla ka minna. Päris lahe. Võib-olla tuleb mõnda inimest seitse aastat taluda, enne kui teda aktsepteerida saab?
Kaunist arvestustenädala jätku!

December 8, 2012

A snowball in the face is surely the perfect beginning to a lasting friendship

Avastasin, et mu objektiivike jäädvustab suure häda ning vaevaga ka ämblikuniidi küljes rippuvaid lumehelbeid.
Eile öösel käisin Kaisa sünnipäeval, mis kujutas endast täielikku toiduorgiat. Lisaks kõigele muule heale-paremale valmistasime veel sushit. Keerasin täitsa ise ühe rulli valmis!! Enne maitsmist pidin muidugi haigelt julgust koguma (ma ei söö tegelikult üldse kala, veel vähem toorel kujul), ent lõpuks julgesin ampsu võtta. Maitses päris okeilt isegi, kuigi vähemalt minut aega ei suutnud seda alla neelata. Rohkem sel õhtul ei julgenud eksperimenteerida, eks sain piisava adrenaliinilaksu kätte ka. Õhtul mängisime Wiid ja vaatasime tuimade nägudega õudusfilmi, oli äärmiselt mahe. Kaisa, ma armastan su kodu ja kunagi saad oma kingituse ka!
Täna tegin piparkoogitainast. Meil peres on see ammu iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud, sest eks omatehtu maitseb ikka kõvasti paremini! Nüüd on mul jõulutuled ka lõpuks üleval ning hetkel lumehelbepilte vaadates tunnen, et olen äärmiselt jõululainele meelestatud. :)
Ilusat teise advendi ootamist!

December 6, 2012

One of the nice things about Christmas is that you can make people forget the past with a present

Pole juba üle aasta ühtegi riimikest siia kokku visanud, nii et oleks viimane aeg oma roostes oskused varnast välja võtta ja midagi jälle proovida. :)


JÕULUD
Peagi saabub jõuluaeg,
lõppeb raske koolivaev.
Põletame õpikud,
unustame õpitu.

Paraboolid, hüperboolid,
vektorid ning polünoomid-
tarkus kiirelt lendab peast,
kas üldse naaseb? Me ei tea.

Mis on impulss ning ta muut?
Kuidas nendest võtta juurt?
Vaid "Keine Ahnung" mõlgub peas,
ega mõistust osta saa.

Jütsid tõusevad kõik toolist,
kaovad ummisjalu koolist.
Blokivad kõik teed ning rajad,
koju ruttu jõuda vaja!

Kodus istutakse maha,
hiiglasliku laua taha.
Soovitakse jõulurahu,
süüakse, mis sisse mahub.

Kui kõht on täis ning lõhkeb juba,
sagitakse mööda tuba.
Rebitakse kingikotte,
küüritakse supipotte.

Õhtul maha kukutakse,
mõtetesse uputakse.
Keritakse mälus linte,
analüüsitakse kinke.

Lubadusi seatakse:
"Et ei iial peakski me
nõnda palju rabelema,
müüjatega jagelema."

Tõde on, et nii ei lähe:
ükskõik, mis ka ei võtaks pähe,
ikka tuleb näha vaeva,
ei kink end ise välja kaeva.

Siiski tasub vaev end ära:
nähes kõigi silmasära
tekib uskumatu soov
leida endas helgem pool.

Tahaks rõõmu jagada,
Vähem tühjalt pragada.
Siis kui teised näevad und,
laulda õues: "langeb lund".

Lahedat jõuluootust teile peagi algava arvestustenädala näol! :)

December 1, 2012

Talking about music is like dancing about architecture

#include < iostream >
#include < cmath >
using namespace std;
int main ()
{
cout << "See programm väljastab Marise uue postituse" << endl;
cout << " Koostas Maris (10.b)" << endl;
Vabandan vormistuse pärast, eks programmeerimiskursus avaldab oma mõju. Nädal on möödunud jällegi linnutiivul (pean silmas siiski maailma kiireimat lindu rabapistrikku, mitte mõnd lennuoskamatut pingviini), ma ei tea, mis mu noorusest niimoodi saab! 
Teisipäeval võitsime veepalli seisuga 8:1, kusjuures vastasmeeskond pidi karistuseks kaheksa värava peale kokku ei rohkem ega vähem kui 120 kätekõverdust tegema. Lihtsalt armas faktike. Kolmapäeval sain Paula Johanna ning enda hambaarsti käest teada, et meie näitemängutruppi mainiti Postimehes, mis tuli küll suure šokina. Neljapäeval toimus HTG 130. balli peremehe ja -naise valimine, mis kujunes ülimalt halenaljakaks ning vingeks. Kuna suutsime oma reaalklassiga jõuda otsusele, et ballikonkurss ilma geipaarita pole midagi väärt, saatsime kõige kiuste võistlustulle 2 klassivenda, kes koheselt rahva tulise soosingu ning õpetajate kohutava pahameele välja teenisid. Viimaste reaktsioone jälgides on meie võit küll väga ebatõenäoline, ise ennustaksin seda kellelegi E-klassist. 
Reedel tähistasime kõik koos kooli sünnipäeva, see tähendab, et olime pidulikult riides ja kandsime tekleid. Pärast tunde saime kooriga aktusel esineda ka, kuigi valdava osa lauludest esitas koor ilma kümnendiketa, rahvas magas magusasti ja lõppkokkuvõttes jäi umbes viis laulu ette kandmata. Eilse õhtu veetsin lõbusalt Elise pool ning juba viie tunni pärast algabki ball! Homme lähen Tallinnasse vahetusaasta stipendiumitaotluse lõppvooru intervjuule, olge siis toredad ning hoidke palun pöialt! :)

return 0;
}

November 27, 2012

Finlandia 2012

Tähtsad asjad kõigepealt, seega palju-palju-palju õnne ning rõõmu, kallis Karina!!
Ülejäänud postituses saate kokkuvõttekese meie pisikesest Soome-tripist, mis kujunes palju vingemaks kui Linnuga algul arvasime. National Geographicu tasemel pildid ei ole, sest suurem osa ajast läks esinemisele, näidendite vaatamisele või lollitamisele, suured vabandused!
Nagu juba märgata võis, on soomlased kuidagi väga jõulune rahvas. Kõik letid olid täis topitud päkapikke, jõuluehteid, kulda ning karda, kesklinnast ei puudunud suur jõulukuusk ning ega jõulukaunistustegagi vähem priisatud. Minule kui lõunast tulnule tundus see keset novembrit äärmiselt võõras, aga kui põhjarahvas soovib, siis ega neid takistada saa. :)
Kuna reisi idee seisnes siiski näiteringiga esinemisemises, tuleks vist sellegi kohta paar sõnakest poetada. Olime ainsad külalisesinejad ning lisaks veel kõige esimesed, mis tähendas, et saime rahvast täis saali. Purssisime oma esto-suomi-englishit ja rahvas sai tegelikult isegi aru, sest naerdi küll ja meid plaksutati isegi lavale tagasi!! Muidugi naerdi kõige rohkem meie soomekeelsete kohtade peal, kusjuures ma ei taha isegi ette kujutada, kui jubedalt see kõlada võis. Teisel päeval tutvusime õhtusöögil ühe korraldusmeeskonnast (?) pärit tüdrukuga ning vestluse keskel üritasin talle natuke soomekeelseid repliike edastada, kuid... noh, oleks võinud siis mitte nii avalikult minu üle naerda. :) Muidu läks meil positiivselt, kuigi teiste näidendid olid tunduvalt pikemad ja efektirohkemad. Sellegipoolest sain kriitikult kiita, mistõttu võis kogu etenduse ja ühtlasi ka päeva kordaläinuks lugeda!

Käisime vähemalt kaheksa korda ühes videolaenutuses, kus lahtiseid komme müüdi, sest ei suutnud ühelgi korral otsustada, mida võtta. Lõpuks oli küll imelik minna, sest müüja vaatas juba kolmandal korral imeliku pilguga, ent õnneks seitsmendal tiirul vahetati müüjat ning saime kaheksandal tiirul oma kommidki ostetud!
Pärast enda etendust käisime ka teiste omasid kaemas. Kõik soomlaste etendused kestsid keskmiselt poolteist tundi, mis andis ikka päris hea teatrielamuse. Isiklikult suutsin ajada sassi oma piletid, mistõttu ma ei pääsenud järjest kahele etendusele, kuid sel ajal käisime Mattiasega linna pildistamas. Need üürikesed poolteist tundi pidas ta end isegi hästi üleval, ülejäänud reisi vältel käitus küll nagu viimane hullumeelne (hullumeelsus sisaldab näiteks mööda koridori huilgamist, mu kohustusliku kirjanduse rebimist ja samuti riiete varastamist). Kahtlase vanamehe soovitusel tekkis meil kange tahtmine koske näha ning me ei pidanud pettuma! Samuti kolasime mööda väiksemaid tänavaid ja tegime ikka korraliku ringi linnale peale.
Päris toredalt möödusid ka ööd hotellis. Oma juhendaja asemel saime kaasa Prantsusmaalt pärit vabatahtliku Marioni ning väikeste näiteringi juhendaja Helena. Võib öelda, et valitses väga vabameelne õhkkond. Millegipärast (MA EI TEA, MIKS!!) pani Marilind laupäeva öösel ette ette kõigiga koos pornofilmi vaadata, aga üritus kukkus haledalt läbi, kuna me ei suutnud õiget valida. Sellegipoolest möödus lahe öö koos hotelli voodil lösutades ning projektoriga seinale youtube´ist klippe lastes. Võib öelda, et algse kavatsuse asemel vaatasime tegelikult klippe naljakatest kassipoegadest ja Oprah´st, aga ega naerda vähem ei saanud.
Saingi pardukesega sõbrapildile!
Viimane päev kulus suures osas tagasi saamisele. Pidime lahkuma enne autasustamist, mistõttu me ei teagi, kes võitsid. Loksusime bussis Tamperest Helsingisse, laevaga Helsingist Tallinnasse, seejärel ööliiniga Tallinnast Tartusse. Tee peal ma küll üritasin õppida, aga esimene ots bussis läks suures osas magamisele, ots laevas pudelikeerutamisele ning sukulaku ostmisele ja teine ots bussis täielikult lobisemisele Annaga. Laisk laps on laisk, no mis sa teed. Koju jõudsime kell kolm öösel, tuttu sain pool neli läbi. MA MAGASIN HOMMIKUL TUND AEGA SISSE, mis tähendab, et ärkasin seitseteist minutit enne tunde (minu majast normaalses tempos kooli kõnnib üksteist minutit), aga jooksin maailmarekordi ning jõudsin ikkagi õigeks ajaks kohale, kusjuures kümme minutit enne Laurat!!
Muidu olen üleväsimusest täiesti lolliks (noh, lollimaks kui tavaliselt) läinud, sest iga arginädalaga kuivavad unetunnid üha rohkem kokku. Hästi imelik tunne tegelikult, sest otsest väsimust polegi, energiat tundub kuidagi väga palju ning ma tõmblen veel rohkem kui muidu. Kui veel kaks nädalat tagasi sain igal ööl kuus tundi magada, siis eelmisel nädalal kahanes see arv viieks ning sel nädalal tegin otsa lahti neljatunnise ööga. Sel nädalal katsun alla kuueseid mitte sisse lasta, sest nii jätkates ei saa ma kuu aja pärast enam üldse magada!

Ma tean, et lõpp läks lohisema ja polnud enam informatiivne ega reisiga seotud, aga HÄSTI-HÄSTI TORE REISIKE OLI! 

November 21, 2012

Adventure without risk is Disneyland

ME SAIME OMA KLASSIGA EILE TEKLID KÄTTE! Alumine pilt on illustreeriv, seniks kuni millalgi kaugel tulevikus ise ka tekliga pildile jään.

Nüüd tuleks vist mainida, et alljärgnev postitus on pühendatud sünnipäevalaps Kaisale, kuid kuna olen paha inimene ja õppisin eile (õigel päeval) järjekordselt kella kaheni öösel ajalugu, ei suutnud seda siis valmis kirjutada. Anna sellegipoolest mulle väga andeks ja ole ikka sama lahemahe edasi! PALJU ÕNNE! :) Uusi pilte mul samuti kahjuks ei ole, aga katsun Soomes klõpsida.
*Küll aga leidub mul hulgaliselt vanu pilte. Üks kollaaž siis, mille mingitel põhjustel kokku panin...

November 18, 2012

The piano is a monster that screams when you touch its teeth

Vahepeal on möödunud vägagi revolutsiooniline nädal koolis. Näiteks sain lõplikult kinnitust tõsiasjale, et aknalaual istumine on tõesti väga paha. Õppetund maksis mulle viis kükki õppealajuhataja ees, kuid õnneks tundus ta üsna heas tujus. Samuti olen temaga viimasel ajal kohtunud hommikul koolimaja ukse ees, sest tagasi on hiilinud minu ja Laura komme alatasa kõikjale hilineda. Et oma badass levelile lõplikult punkt panna, mainin ära, et Marii sai riiuli servalt kätte mu matrikli (maakeeli õpinguraamatu) ning sodis kaks esimest lehekülge markeritega täis. Ma olen niiiiiii kutu!
*
Teiselt poolt on jällegi hästi läinud. Mulle jääb igaveseks meelde kolmapäev, 14. november, mil esimest korda HTG ajaloos matemaatikatunnis kiita sain. Põhjus ise üsna tavaline: mul olevat väga hea vormistus. Sellest hoolimata võisin nautida ka oma viit sekundit kuulsust! Veel sain lõpuks ometi teada ka oma keemia hinde, neli pluss!! Aitäh õpetamise eest, Anu! Järgmisel kursusel on plaanis viia tase igatahes viie miinuseni. Lisaks sain Auli käest motivatsioonikirja ning saatsin lõpuks ometi ära stipendiumitaotluse. Ning mulle hakkab ülimalt häguselt ja väga aeglaselt soomekeelne tekst juba pähe jääma.
Eile toimus kella neljani koorilaager, mis polnud sugugi nii halb ja nõme kui ma kartsin. Sai päris palju nalja ning appi kui ilusti kõlavad meie laulud koos kõigi häälerühmadega! Hiljem toimus meie muusikakooli 63. lennu solfirühma kokkutulek või midagi sinnapoole. Sõime oma vinge solfiõpetaja pool kõike head-paremat ning vaatasime tagasi õudsetele muusikakoolis käidud aastatele, mis nüüd nii naljakad tundusid! Rääkisime vabalt kõigist oma puudumistest, spikerdamistest ja viilimistest, samuti oma murranguperioodidest, mil kõik peale perfektse Katariina tahtsid muusikakoolist raudselt ära tulla. Õpetaja avaldas mulle tunnustust, et kõik need aastad oma klaveriõpetajaga vastu pidasin, sest eks ta ikka nägi piisavalt, kuidas mul seal läks. Ma veel mäletan, kuidas ta mulle mõnel korral šokolaadi pakkus, kui ma pärast klaveritundi eriti sant välja nägin. :):) Uskumatu, et seda tunnistan, aga tegelikult olid ikka megavinged ja -rajud seitse aastat!
Mingi aeg lahkusin kahetsustundega kokkutulekult, kuid lubasin kindlasti jõulukontserdile ilmuda. Ruttasin Marianni sünnipäevale, mis asus täpselt teises linna otsas. Lahe, et mul just see päev autot ei olnud. Sellegipoolest hilinesin ainult 75 minutit! 

November 13, 2012

Iga kord, kui abiellud, pannakse üks sõrmus sõrme - nii et abielluda saab ainult kümne mehega (lapsesuu)

Pühapäeval toimus YFU sponsorluse koolitus, mis tekitas nii palju motivatsiooni, ent ajas ka juhtme lühisesse. Ma ei tea, kuidas on need kaks vastandlikku tunnet korraga võimalikud, aga olgu. Mulle jõudis lõplikult pärale, et ega need 6500 eurot ikka ise taskusse ei potsata, mis tähendab järgneva kaheksa kuu jooksul haiget tööd sponsorite otsimisega. Me küll Eveliniga kirjutasime üles märksõnu nagu "hääleta" (lugu tüdrukust, kes hääletas Tallinnasse ja sattus ärimehe autosse, kes oli heldelt nõus talle raha jagama) ning "vaata voodi alla" (uskumatu lugu poisist, kes vanaema korterit koristas ja voodi alt rahakirstu leidis), aga kahjuks arvan, et raha nii kergelt ikka kokku ei kühvelda. Üks ime-ime-imepisike lootuskiir on hetkel stipendium, mille kallal praegu vaeva näen ja mille jaoks projekti koostan.

Samuti pandi meid mõtlema, kuidas oma avaldust isikupäraselt koostada, ise seejuures ametlikuks jäädes. Tundub kerge, aga NO EI. Leidsime Eveliniga, et kõige õigem oleks teha avaldus stiilis: "Kui sa seda avaldust lõpuni ei loe ja kolme sekundi jooksul viieteistkümnele kolleegile edasi ei saada, ootab sind hirmus õnnetus. Hitler sai säärase kirja ning ignoreeris seda. Kolm päeva hiljem ootas teda surm. See on kõik tõsi!" Samuti oleks huvitav alustada suurte tähtedega boldis hullude roppustega ning seejärel edasi pisikeselt alla kirjutada: "Kui juba lugema hakkasid, siis..."

 Fun fact: Sain pühapäeva õhtul teada, et mu isa tuleb Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlasorkestriga meile HTG ballile pillimeheks! Huvitav on muidugi esiteks see, et mu isa omal ajal hoopis Härmas käis... ja teiseks veel see, et ta oma 5 aastat enam trompetit mänginud pole. Ning nüüd äkitselt figureerib ta kuskil Tamme gümnaasiumi orkestris, päris põnev. Ise on ta muidugi väga sillas ("tead, Maris, kõik pillimehed peavad panema mustad ülikonnad ja valged sokid, saad aru!"). Muidu esineb meil lisaks neile veel Vennaskond ja kui joppab, siis isegi Tõnis Mägi.
 Tegelikult peaksin hoopis saksa keelt õppima, aga mida teeb Maris kolmandat õhtut järjest saksa keele asemel? Istub Mariiga keset pisikesteks tükkideks lõigatud roosat vahtkummi, viskab seda õhku ja topib Mariile krae vahele, ise koos õega õnnelikult "lumi" hüüdes. Järjekordselt muutsime elutoa elamiskõlbmatuks, nojah. 
Üks hea dialoogike meie vahel ka veel:
Marii: "Mängime nii, et mina olen ämblik ja sina oled aken ja mina teen sinu ette võrgu!"
Maris: "Oota... mida?!"
Marii: "Šhhh, aknad ei räägi!"
Näiteringis avastasime, et meil on ainult kaks proovi Soome-tripini veel jäänud. Mis Marisel kahest leheküljest soomekeelsest tekstist peas on? "Taivas millainen mies" ja "kirjottaisinko sille?" (võib esineda vigu õigekirjas, aga meh). LÄHEB ÕPPIMISEKS!