April 28, 2012

Looduse Aasta Foto 2012

Bonjour!
Käisin täna Tallinnas Looduse Aasta Foto auhindade jagamisel JA TÕIN VÕIDU KOJU KA!!! Appi, ma olen niiiiiii õnnelik hetkel lihtsalt. :)
1. koht noorte vanuserühmas kategoorias "Inimene ja loodus":
"Elu on seebimull"
3. koht noorte kategoorias "Inimene ja loodus" :
"Miljonivaadet seinale ei riputa":
Nojah... ma teadsin juba ette sellest, et ma ülemise pildiga esimese koha saan, sest päris ammu võeti minult aastaraamatusse intervjuu. Aga alles kohale jõudes avastasin, et oman ilusti ka kolmandat kohta. Väga positiivne igatahes, mulle sobib! Kusjuures just selle pildi juures kahtlesin kohutavalt, kas ikka saata või mitte... VÄGA kohutavalt. Emps käskis jätta, vahel on teda vägagi kasulik kuulata.
Valik töödest:
Kekutan, sest minu päralt on raamatus tervelt kaks lehekülge:
ÕNNELIK LAPSUKE SAI OMA TANTSIVA HUNDI KÄTTE!!!
Muidu sain jälle haigelt kasulikku kraami. Kõik loodusfoto aastaraamatud since ´06, kutse tasuta fotolaagrisse (kuigi Tambetil pole aimugi, kes ma olen, siis otsustasin sügisel (kui me mõlemad samas koolis oleme ja puha) temaga koos minna :D), kokku kolmesaja viiekümne euro (!) väärtuses fotokraami ilmutamisvõimalust, mitu tänukirja, oma kalli ja kauaoodatud "Tantsiva Hundi" skulptuuri... jajajajajaaa mu intervjuu ilmus aastaraamatus nagu kõik juba kuulsid. :) Muide, looduse omnibussi kodulehel on kõik võidutööd üleval ka!
Ihihihii, Remo Savisaart ja Sven Zaceki nägin ka esimest korda lähedalt, ooo. Urmas Tartest ja Alari Kivisaart olen näinud juba varem, stalker missugune.
Valik kokkukühveldatud kraamist:
Igatahes oli päev igati õnnestunud, järgmisel aastal jälle!! Pisike arvutus ütleb, et kui ma tahaksin areneda, peaksin järgmisel aastal võitma vähemalt nii umbes... kuus esikohta ja neli teist kohta. Võib-olla sekka veel paar eriauhinda ja... mis hale asi see kolmas koht üldse on? :)
xoxo

April 25, 2012

You've got to crack a few eggs to make an omelette

Hallo Freunde!
Kuna kahel preilil olid vahepeal sünnipäevad (mõlemad supertoredad), siis pole pikka aega jälle tavapärast postitust ilmunud. Kohe muudame olukorda!
Koolist. Eile käisid sakslased meie tundi uurimas ja tegid mõningate õpilastega intervjuud ka, zum Beispiel minuga. Rääkisid põhiliselt DSD´st ja võimalustest seoses sellega, aga midagi väga uut ma teada ei saanud. Täna toimus PISA test, kust võtsid meie koolist osa kõik 1996. aastal sündinud õpilased. Nagu selgus, oli erinevaid variante väga palju, mistõttu ainult vähesed sooritasid samasugust testi. Minu test oli üsna... jah. Esiteks oli ta paljude omadest veidi pikem (68 lk) ja koosnes 4/5 ulatuses ainult "pangandus, laenud, intressimäär, hüpoteek, intress, tagasimakse, laenutähtaeg" stiilis ülesannetest. Oskasin neid sooritada küll, aga oleksin palju meelsamini midagi muud teinud. Testi lõpp oli juba põnevam õnneks! Sain kasutada oma kiirte teoreemi ja arvutada protsente ja O.Wilde´i teksti lugeda. Jäin rahule.
Minu uued lemmikud:
Muidu on mul koolis küll tunne, et kui ma nüüd lihtsalt kolmenädalase pausi teeksin, siis ega ma millestki olulisest maha ei jääks kah. Me lihtsalt passime ja istume tundides, mis on surmigav! Viimasel ajal jäävad ka järjest tunnid ära, õpetajad haigeks... näiteks eelmisest kolmapäevast reedeni sain erinevatel põhjustel kõigil kolmel päeval juba kell üks lahti. PISA testi tõttu ei pidanud täna tundidesse minema, eilse intervjuu tõttu jäi lõpust ajalukku minemata, reedel toimub saksa olümpiaad ja ma olen vabastatud terve päeva, lisaks veel need muusikakooli saali- ja peaproovid, mil ma jälle end päeva lõpust ära küsida saan. Aga süümepiinu mul ei ole, sest ainsad tunnid, kus me reaalselt iga tund õpime on eesti keel, ajalugu (enam-vähem) ja Halliku saksa keel. Varem oleksin siia ka matemaatika ka lisanud, aga praegu... mitte nii väga.
Käisime Ragne ja Eveliniga veepiiril:
Muusikakoolist. MA LÄHEN TÄNA OMA KÕIGE-KÕIGE-KÕIGE VIIMASESSE MUUSIKALOO TUNDI!!! Appi, ma olen nii õnnelik! :D See-eest jätkuvad hoogsalt klaveritunnid ja hoogu võtavad ka peaaegu igapäevased solfitunnid. Meil on nüüd, loetud päevad enne solfi eksameid, võimalus käia ka teistes seitsmendike ja isegi kuuendike tundides endale mingit kindlustunnet sisendamas. Mu nö paralleelklassis käib üks poiss, kelle nimetame mr X´ks (mitte et ma ta nime ei teaks...). Igatahes ei suhtu ta üldse asjasse mõistusega ja tõmbab terve klassi tempo maha ning närvid sõlme. Isegi õpetaja käskis tal lõpetada, sest "teised hakkavad juba närvi minema". Niuniu. Solfi eksamid toimuvad 3. ja 4. mail muidu.
JÄLLE SEE AKEN, aga meh:
Trennist. Ihihihiii, mul tulid eile ekstra lollid mõtted pähe ning niisiis läkski umbes nii, et võtsime Maaliga basseini äärelt kaks valget tooli ja istusime nendega vette. Vähemalt nägi see teoorias nii välja. Praktikas oli asi natuke kehvem. Asetasime need vette, kus need kohe uppuda üritasid. Hüppasime vette järgi ja sumasime elu eest nendeni, istusime peale ja vajusime koos toolidega. Liigutasime jalgu ja käsi, toolid üritasid pidevalt haardeulatusest kaduda ja põhja vajuda. Lõpuks suutsin klammerduda raja külge, hoida veel ühe käe ja kahe jalaga toolist tugevalt kinni ning mitte kunagi seda lahti lasta. Või noh... kümme sekundit hiljem kuulutasin missiooni edutuks ja sumasime välja tagasi. :)
Ehitasime liivakooke Mariiga:
Mäletate, et ma lubasin teile kunagi ammu, et aprilli lõpus tuleb superhea uudis? Hoidke laupäeva õhtu paiku kõrvad (või blogi puhul siis silmad) lahti. :)
Ja ilmselt tuleb enne seda ka veel postitus, sest mul on kavas täna öölaulupeol pilte teha!
Ahjaa, üks asi veel: PALJU ÕNNE, mu armaskallis Kristi! Meist saavad paralleelikad!
xoxo

April 22, 2012

Your friend is the man who knows all about you, and still likes you

Palju-palju-palju-palju õnne, mu kullakallis kullake! Tuulist ja tormist 17. eluaastat!
Ja nüüd siis osa, mida me kõik vältida tahaksime... pildid!
Oma igapäevases olekus:
Äärmiselt igapäevane sõbrapilt:
Kellil oli sünnipäev:
Minul ja Maalil oli ka sünnipäev...
Vallatud:
KÕIGE ISELOOMULIKUM PILT MEIST:
Käisime suve alguses külmas Peipsis, olime praktiliselt ainsad hullukesed rannas:
Preili lõpetas, Mannu jalutas mööda:
Aeg, mil Kohvipaus lemmikkoht linnas oli:
Lollitasime:
Lõpuks ometi õues:
Käisime Maali katusel lebotamas:
...koos jääteega:
Unine:
Endiselt unine:
JOHANNA!!!! Mäletad? :)
Kevad ´11 Kelli ja Johannaga:
Munapoiss Teodor:
Grillisime vahukomme:
Maailma parimad muffinid:
Suvelaager ´09:
SEE ON SEE AEG, millest parema meelega pilte ei vaataks, aga ma pidin lisama. :) Laulupidu ´09:
TALVELAAGRIT MÄLETAD?
Saime mõlemad mäest alla ja jäime ellu. Minu reaktsiooni vaadates vist esimest korda. :)
See postitus oli siis ainult sulle, naudi! Palju-palju-palju-palju-palju-palju-palju õnne veelkord!
xoxo

April 19, 2012

Spring is nature's way of saying, "Let's party!"

Hommikust! Mul on siniseid pilte jälle...

Kolmapäeval toimus armaskallis muusikaloo eksam, mis kõige hullemini ei läinudki. Ma ajasin kuulamises ühes punktis kolmanda ja neljanda osa sassi, aga meh, sest ülejäänu on (vähemalt minu arvutuste kohaselt) õige kõik. Teooria kujunes ka päris okeilt välja, aga kui mina viimases punktis mõttes palusin: "Kapi ja Elleri loomingu võrdlus, Kapi ja Elleri loomingu võrdlus, Kapi ja Elleri loomingu võrdlus!!!!!!", öeldi mulle hoopis: "Põhiklass teeb analüüsi F. Lisztist helilooja, pedagoogi, dirigendi ja pianistina. Üldklass teeb Heino Elleri ja Artur Kapi loomingu võrdluse.", siis ma nägin välja küll nagu puuga pähe saanud. Ainus punkt, mida ma ei õppinud neist miljonitest, aitäh, võtke jah sisse, muidugi! Vahtisin kõiki kurjalt, aga kuna kõik kirjutasid ega pööranud mulle tähelepanu, ei saanud ma kellegagi silmsidet ning pidin lõpuks kirjutama (ehk asju suvalt välja mõtlema) asuma. Nojah.... muidu läks hästi.


Fun fact: Ma lõikasin endal kunagi väiksena peegli ees tukka ise. Appi. Kuna samal suvel pidin pulma minema, on kõik pildid sealt ka sellised, kus mu tukk on haigelt lühike ja viltu ka veel. Emps üritas ahastades mu siksakilist joont parandada, aga ega see väga võimalik ei olnud. Sügiseks (õpilaspiltide tegemise aeg-1. klass siiski) sai tukk ENAM-VÄHEM korda, aga mu raamatukogu lugejakaardi pildil on endiselt mitte just väga elava kujutlusvõime korral siksakilist tukapiiri näha.

Mis veel... ahjaa, ma sain Poskasse sisse, aga eks ma loobun sellest üsna varsti. Samas, kuna Liisu sai ka sisse, siis tähendab see, et ma võitsin kihlveo ja saan ilusti kõhu täis süüa. :) Ainus hea asi nende närvitsemiste ja kõige sellega kaasneva juures: kihlvedude võitmine!
Tõmban otsad kokku ja lippan kooli nüüd. Varsti on kavas uuesti blogida, ei jäta nii suur auku enam.
Nautige kevadet tänasest hallist ning üldsegi mitte sinisest ilmast hoolimata ja kirjutage ikka südantsoojendavaid kommentaare,
xoxo

April 15, 2012

An optimist is the human personification of spring

Terekest!
Midagi südantsoojendavat teile:
Klaveriõpetaja: "...ja mina ei saa aru, kuidas sina üldse kuhugi gümnaasiumisse said. Sa oled lihtsalt nii loll."
Maris: "Ega ma matemaatiliste tehete ja eesti keele vahel neile klaverit mängima ei pidanud!"
Ma lihtsalt ei viitsi temaga suhelda enam, sealt ainult alandavad, skeptilised ja õelad märkused tulevadki.
Mulle tundub, et mul on igal aastal ja aastaajal uus lemmik kaameralill, mida mulle üle kõige pildistada meeldib. Kes mu blogi kauem jälginud on, teab ilmselt, et eelmisel aastal pildistasin ma umbes samal ajal väga palju sillasid. Ma mäletan, et nii juuni paiku armastasin ma pojenge ja enne seda neid pisikesi mururoose. Ja veel enne seda meelespeasid. Krookused sattusid ka kogu aeg kaamera ette. Sinililled ja ülased on alati meeldinud. Nüüd on mu uued lemmikud "need kollase triibuga lilled", mis juba eelmises postituses ka üleval olid (teist värvi, aga ikkagi). Millegipärast olin pikka aega täiesti veendunud, et need on hüatsindid (ma ei tea, miks), aga kui ma igaks juhuks google´i pildiotsingust kontrollisin, selgus kurb tõsiasi, et hüatsindid on HOOPIS teistsugused. Ja kui ma kevadlilli googeldasin, tuli ette hoopis küpsiste pilt... Nii et kui keegi teab, mis lillega on tegu, siis oleksin väga tänulik:
Kui jutt juba lilledele läks, siis ma avastasin, et millegipärast pildistan ma kevadel kõige rohkem siniseid lilli. Meelespead, sillad, sinililled, need saladuslikud lilled... kes ei usu, võib mu tänaseid pilte vaadata ning värvitoone luubi all analüüsida! Aga ma ei kurda, sest sinise vastu pole mul kõige vähimatki (kindlasti on asi selles, et alateadvuses annab see vabaduse värv siin (muusika)kooli lõpetamise ja kordamiste pöörises mingit lootust või midagi. Ma pean psühholoogiks hakkama!). Tunnistan, et üks pilt ei sisalda sinist. Ihihiihii, kes üles leiab, on tubli. Vihjeks ütlen, et see on allpool. Mõtlesin, kas jätta postitus ainult siniseks või mitte, aga... ma ei saa, see pilt on nii humoorikas ja tuletab meelde seda, kuidas me kodanik Linnuga täna parte söötmas käisime. :)
Ja kui jutt juba pardisöötmisele ja kõigele läks (milline osav teemamuutja), siis mainiks ära, et Konsumist partidele saia ostes nägime mu füüsikaõpetajat. Punakaspruunid teksad, pikkade käistega särk, kõige selle otsas vest, habe ajamata, juuksed sassis nagu alati, ühes kõrvas juhe (kõrvaklapid- toim)... boheemlane nagu alati. Kõige uskumatum kogu loo juures on see, et ta tundis mu ära! Ma käin ta juures tunnis siiski teist aastat, aga poleks kunagi uskunud, et peale mu koolist lahkumist ta isegi märkaks, et midagi juhtunud on. Ausalt ka. Eelmisel aastal ei kutsunud ta mind kordagi nimepidi ega reageerinud üldse. Kuid kui nüüd aus olla, siis sel aastal on ta hakanud seda tegema. Küll vale nimega ("Vait, Paide"), aga siiski! Hoolimata kõigest kasutab ta mu nime siiski. Seda nimelt siis, kui ta Kristi Paidele "Vait, Pedaja" hüüab...
Aga tubli teemamuutja suunab teemat osavalt saiaostmiselt edasi! Kui sai sai ostetud (milline sõnademäng, ihhihihiii), siis läksime paadisillale kevadet nautima, parte söötma ja pilte tegema. NII MÕNUS JA SOE ON VÄLJAS! In fact, ma alustasin kah lõpuks seeliku kandmise hooaega, oli ka aeg. Ühel päeval teeme selle pikniku ka ära, Linnuke! Ja et kevadist päeva mitte raisku lasta, käisime hiljem Lauraga jooksmas ka. Uhke enda üle. :)
Üks lõigukene veel, et piltide ja lõikude suhe paigas oleks. Ma olen viimasel ajal nii palju klassikalist muusikat seoses muusikaloo eksamiga kuulanud, et mistahes hetkel hakkavad mind kõikvõimalikud sümfooniad ja klaverikontserdid kummitama. Näiteks praegu käib pidevat Bachi orkestrisüit nr 3 D-duur Aaria peas ringi (päris ilus looke tegelt, ausalt). :) Kuid siiski soovin ma, et see kõik mu peast kaoks, sest nii mõtlen sellele kõigele veel rohkem ja lähen närvi. Kallis muusika, mis sa oled umbes kolmsada aastat hiljem kirjutatud, kus sa oled ja miks sa mind enam ei kummita?
Toitsmie parte:
Palunpalunpalun kirjutage mulle ikka ilusaid kommentaare, sest ilma nendeta on niiiii nulline blogida! :)
Seniks aga viibige värskes õhus (või ekstreemsemal juhul tehke arvutis istudes aken lahti),
xoxo