July 23, 2012

Do not take life too seriously. You will never get out of it alive.

Meil toimus miski mini-mini suguvõsa kokkutulek, kust muidugi ei puudunud ka klaver. Ja seekord ei lubanud ma kellelgi end mängima mõjutada! Kuid see, kuidas mu isa mind siiski mängima katsus panna, ei ole lihtsalt normaalne. Nii et tundke aukartust säärase vaikse, aupakliku ja äärmiselt delikaatse isakuju ees!

Algul kinnitas ta, et ei hakka mind millekski sundima, kuigi anus ja lunis üle terve laua, nii et kogu seltskond kuulis ja kaasa elas (naised-"jäta laps rahule" mehed- "mängi jah, Maris!"). Kui see tulemusi ei andnud, keelitas ta mind igasuguste kinkidega ning kui miski ikka ei muutunud, asus ähvardama kõikvõimalike karistustega. Istusin ja teatasin muiates, et 21. sajandi naised pole mingid tallekesed, kellest nii üle võib sõita. Ja siis krabas ta mu sülle. Olime naeru kätte suremas, tegin kõdi ja siplesin nagu hullumeelne, nii et ta mu maha pillas. Jooksin elu eest teises suunas trepist üles, haarasin käsipuust kinni ja klammerdusin sinna külge. Kuid ma ei pääsenud veel! Ta tiris mind jalgupidi alla ning müksates juhtis teise tuppa. Seisis tooli ette ja teatas, et ei lase mind ära kui ma mängima ei hakka. Kui ta mind korraks ei jälginud, sööstsin alla keldrisse, kuhu Martin järele tuli ja pesumasina otsa komistas, nii et isa meid kuulis ja mu tagasi vedas. Veel tõstmist, lunimist, palumist. Kokku kestis jant vähemalt 20 minutit. Milline õnn, et mul igati normaalne isa on!


Fun fact: Mulle väga maitseb mesi. Mitte et see midagi suurt nüüd oleks, aga umbes aasta aega tagasi ei olnud ma nõus lusikatäitki võtma. Samuti hakkan ma nüüd vist vaikselt lõhet sööma, sest Louvre´is (kus kõht haigelt tühi oli) ostis isa meile baguette´id lõhega. Kuigi ma vihkasin kala, olin näljast nõrkemas, mistõttu avastasin, et polegi nii hullu midagi! Nüüd on aja küsimus, millal ma vahukoort sööma hakkan. :):)

Ma katsun ennast käsile võtta ja lähipäevil vingeid pilte teha. Ja siis üritan pikema ja põnevama postituse ka kirjutada!

July 19, 2012

I’ve got problem for your solution

Teen pisi-pisi-pisikese postituse, sest lugeda olete juba küllalt saanud. Mul on mõned pisut vallatud pildikesed täna, aga ma loodan, et elate üle. :)

On täiega vinge Tartus tagasi olla ja oma sõbrakestega kvaliteetselt aega veeta! Üleile käisime Liisuga jõe ääres maasikaid ning jäätist söömas ja üleüldse elu üle arutamas. Peagi liitus meiega ka Laura, keda polnud lootnud juba nii vahetult pärast reisi kohata. :) Hiljem sain Johanna ning Kelliga kokku, maiustasime natuke Cafe Truffes ja üleüldse lollitasime ning käitusime nagu väikesed lapsed (mitte nagu tavaliselt, eks). Eilse õhtu pühendasin kodanik Linnule, käisime pildistamas ja rääkisime oma muljetest. Ja jälle suutis Laura kuidagi kahtlaselt meie seltsi imbuda! Lobisesime üle tunni aja mu maja ees, oli väga vinge! Täna sehkendasin ringi oma kalli Mannuga, mõtlesime koos tulevikule ja lugesime khm, väga huvitavaid raamatuid.

Eile jõudsid mu sõpradele ja sugulastele postkaardid kätte, mis ma neile Pariisis täpselt nädal aega tagasi posti panin. Päris mage on siin Eestis kõrval seista, kui teine su postkaarti loeb, aga mis teha. Võibolla (ei ole valesti kirjutatud, keeleuuenduste kohaselt tuleb see sõna nüüd kokku kirjutada!!) oleksin pidanud need enne reisi posti panema...

Fun fact: Mulle viimasel ajal täiega meeldib "Südameasi", mida nüüd korralikult ka vaadanud olen. Nädal aega Eestist eemal ja neil juba uus seersant, võtke hoogu maha, kullakesed! Kõigele lisaks suri üleeile see nooruke politseinik (Tom?) ära, mistõttu ma väga löödud ja rabatud olin. Oh why? Aga mulle see sari igatahes väga meeldib ja hetkel ongi see vist ainus asi, mida ma telekast vaatan.

Lippan vaarikamuffineid küpsetama, sest avastasin, et meil tuleb nädalavahetusel mingi mini-suguvõsakokkutuleku moodi asi. Ja varsti tuleb Keith ka külla (hüva, kuu lõpus alles, nii et talle veel muffineid teha ei saa)!

July 18, 2012

I love you, Paris (teine osa)

Bonjour!
Tuleb teine (ja ühtlasi viimane) ports Pariisi pilte. Loodan, et naudite!

Jardin des Plantes. Pariisis on mingi selline lugu, et avalikes kohtades leidub pille, mida kõik mängida võivad. Ja muidugi seisis botaanikaaias suure hoone ees mu armas-kallis klaver! Ma ei jõudnud silmigi pilgutada, kui juba oli isa mult koti käes krahmanud, klaveri poole lükanud ja anuma asunud: "Mannnnuuuuuuuu, mängi!". Temaga ühines kohe ka Laura hääleke ja kaua ma ikka vastu panna suudan. Kaks minutit keeldusin kategooriliselt, siis surus isa mu pinki ning mis mul üle jäi? Rahvas hoidis hinge kinni ja ootas. Mängisin kuuelehelisest suurvormist kaks, enam ei raatsinud neid piinata. Nad plaksutasid küll, aga eks ikka viisakusest. Pärast mossitasin kombekohaselt mitu minutit, aga mu piinajad vaid naersid ja tundsid kõigest lõbu.

I love Paris. Vot neid särke ajasime Lauraga taga nagu tuld. Mitte et neid leidunud poleks, lihtsalt igal pool olid need erineva hinnaga. Eiffeli torni juures maksis üks selline särk kolmkümmend kuus (!) eurot. Halloo. Kuid mida kaugemale, seda odavamaks särgidki muutusid ning lõpuks Montmartre rajoonis (ohtlik ja kahtlane: kurjategijad, prostituudid ja šallallaa) saime endale särgid neli korda odavamalt. :)
Me tõesti vihkasime Pariisi:

Isaga Pariisi? Ma tegelikult väga põdesin, milliseks see reis kujuneb, kui mul on kaasas sõbranna ja isa (sest ega ta kõige peenetundelisem inimene just ei ole). Tegelikult sai ikka väga palju nalja temaga, sest pidevalt suutis ta feilida (see on vist päritav!) ning kildu rebida. Tuli arvestada ka tagasilöökidega. Huvitav, aga hommikuti kulus tal ALATI vannitoas rohkem aega kui meil, kahel teismelisel tüdrukul kokku. Tavaliselt olime Lauraga ammu valmis, kui see veel pool tundi vannitoas askeldas. Eks teda sai naiseks ka noritud, sest me nuputasime, millist prantsuse maniküüri ta hetkel teeb või kuidas oma kulme kitkub. Eriti naljakas oli kujutluspilt valge näomaskiga isast, kes lesib voodil ja kellel on kurgiviilud silmadel. :) Ja eks ta mängis ise ka kaasa, sest kui ma küsisin, kuidas ta Orsay aastaarvu teab, vastas: "pediküüri tehes naistelehest lugesin".
Ülevalpool mainitud Orsay muuseum (kus oli pildistamine tegelikult keelatud):

Öine disko. Oli reede õhtu ja akna taga hakkas kõrvulukustav tümps käima. Veidi aega taidlesime Lauraga oma toas selle rütmis, sest muusika oli mõnus. Siis jooksin läbi vihma välja piiluma ning avastasin, et meist saja meetri kaugusele on dj roninud ning rahvamass jõudnud ka juba ümber kogunenuda. Mõeldud-tehtud. Vihmakeebid selga (millest kasu polnud, sest lõpuks olime nagunii läbimärjad) ja tantsima! See oli nii vinge lihtsalt! Kell pool üks otsustas mu isa autoriteetne olla ja vedas meid ära, aga tegelikult kahtlustan, et ta tahtis lihtsalt magama minna ning ei viitsinud võtit meile alla jätta.
Notre Dame:

Bastille day. Põhjus, miks me Pariisi just sellel nädalal läksime, muidu oleksime kohe pärast põhikooli lõpetamist uttu tõmmanud. Ootasime midagi erakordset! Tegelikkus oli muidugi sutsu teistsugune. Hommikuse paraadi ajal ei näinud läbi tungleva rahvamassi mitte midagi peale lennukite. Ja sedagi vaid seetõttu, et need sõitsid otse pea kohal. Muidu oli linn rõõmus, kõikjal lehvisid Prantsusmaa lipud. Ja ma sain tehtud selle kauaoodatud lipuvärvides suitsupildi!

Õhtu aga... khmm. Ütleme nii, et ootasin perfektseid ilutulestikupilte Eiffeli torni taustal. Arvasin küll, et on palju rahvast, aga sellist massi poleks küll oodanud. Kes on sõitnud laulupeolt ööbimiskohta trammiga, teab, milline trügimine metroos oli. Lisaks pani politsei mingi jaama kinni ja me ei pääsenud maapinnale. Ronimsime uuele metroole. Inimesed tõukasid, trügisid, astusid jalgadele. Kui saime maha, oli igal pool veel rohkem inimesi. Tänavad olid tõketega suletud ning ruumi polnud millimeetritki. Pidin katsetama teistsuguseid pilte.
Tulukesed (see valge on Eiffeli torn muidugi):

Tagasi pöördudes olid metroojaamas niiiiiii pikad järjekorrad, mida ma elu sees näinud pole. Terve väljak täis inimesi, kes katsuvad pääseda ühele pisikesele perroonile. Seisime seal ligi tund aega ega liikunud üldse. Olime ahastuses, sest metroode sulgemisaeg oli 02.15, kell hakkas lähenema juba 01.15´le. Läheduses zero taksot ja bussi. Muidugi oleks võinud jalutada, aga.... meie ööbimiskoht asus võõras piirkonnas kahekümne seitsme kilomeetri kaugusel. Lõpuks saime kuidagi trügida, välkotsusena jooksime kõrvale lühemasse järjekorda, et sealt veidi vastassuunas edasi sõites õigele metroole istuda. Ja just siis hakkas meie järjekord liikuma, mistõttu saime teise välkotsusena sinna joosta ja hopsti perroonile, kust omakorda kiilusime end metroosse. Kõik see sündis umbes poole minuti jooksul ning kahe välkotsusena, ilma milleta oleksime igaveseks alla seisma jäänud. Kõndima pidime koju lõpuks umbes kaks kilomeetrit, aga kõige läbielatu kõrval pole hullu!
Idee kohaselt toimus Eiffeli torni juures disko, sest sinna veeti suur diskokera, mille helki veidi näha võib:
Versailles. Peaaegu terve pühapäeva veetsime seal. Võtsime kaasa saiakesi ja nautisime ilma. Mulle väga-väga meeldis, kõik oli niivõrd ilus ja mõnus! Täpselt vastupidiselt eelmise öö Bastille päeva läbielamistele. Aias kõlas klassikaline muusika, hooned helkisid kullast ning hekid olid sirgeks pügatud, mistõttu tundsime end väga fancy'lt seal jalutades. Kuid tuleb tunnistada, et aiad on seal tõesti üüratud, meil jäi kuuest ja poolest tunnist armetult väheks, et kõike läbi kammida.



Lähen Pariisi ja lõpuks saabun ikkagi hobusepildiga:

Mingi hetk uitasime Lauraga lossist eemale kuhugi Marie Antoinette´i majakeste kanti. See oli veel vingem kui loss! Majakesed olid armsad ning täis viinamarjavääte, kõikjal peeti loomi ja köögivilju. Viskasime end murule lebosse ja veetsime kvaliteetaega, samal ajal kui mu isa paaniliselt ringi tormas, et kõiki purskkaeve ja roosipõõsaid näha.

Äärmiselt õnnestunud sõbrapilt:

Montmartre. Nagu ülevalpool mainisin, siis ohtlik ja kahtlane. Aga meile täiega meeldis seal! Tõtt-öelda sõitsime sinna isegi kahel õhtul. Esiteks asus seal suurepärane Sacre Coeur, samuti Moulin Rouge. Teiseks olid seal väga aktsepteeritavad hinnad, mistõttu mugisime mõlemal õhtul oma küpsetisi ja toitsime varblaseid. Isa suhtus kõigesse väga chillilt ning vedas mind ja Laurat punaste laternate tänavale (teisiti öeldes tänavale, mis on järjest täis sekspoode ja prostituute). Ta isegi proovis naljaga meile pesu (mis koosnes suuremalt jaolt ainult nööridest) osta. Ja kui me ta viieks minutiks üksi jätsime, oli mingi naine ennast talle tasuta pakkuma tulnud. Enda jutu põhjal ta vähemalt keeldus.


Pohhuism? Prantslased tunduvad olevat väga pohhuistid. Või on neil lihtsalt suva. Või ei saa nad lihtsalt ise oma reeglitest aru. Igatahes ripub erinevatel nagidel kaks samasugust kleiti, millel on sama triipkood, lihtsalt üks on teisest kallim. Või öeldakse Louvre´is ühes kassas, et international teacher (issi) saab tasuta sisse, aga piletite kontrollis väidetakse, et õpetajale eraldi soodustust ei ole. Või väidab üks piletimüüja, et alaealisel pole piletit vaja ja piisab kontrollile dokumendi näitamisest, kui kontroll raiub, et tuleb pilet osta (mida müüja muidugi ei müü, sest tema väidab, et pole vaja). Hankige süsteem, kullakesed, ja arutage see siis omavahel ka läbi!
Champs-Elysees (Pariisi peatänav, kuhu isa pidevalt minna tahtis ja meid korduvalt kaasa huias):

Tõe väänamine. Eks reisi vältel sai tsipake vassitud ka. Näiteks enne laevaga sõitma minemist väitis isa piletimüüjale, et oleme ta 15-aastased tütred (et soodsamat hinda saada). Hüva, kannatame läbi raskuste selle ära, et meid 15-aastasteks peeti. Aga piletimüüja oli vist lihtsalt juhm, et aru ei saanud, et sel juhul peaksime kaksikud olema. Hahaha, kas keegi oskab nimetada kas või üht ühist joont meie välimuses? Või siis arvas piletimüüja, et oleme mõlemad sohilapsed või midagi, nii et lasi haletsusest läbi...

Kokkuvõttes jäin vägagi rahule. Nägin ära linna, kuhu olen juba aastaid minna soovinud ja ei pidanud pettuma. Veetsime kvaliteetset aega Lauraga ja mõistsin, et võin isaga ikka väga hästi läbi saada. Musid sulle, Pariis, küll ma kunagi tagasi tulen!

Au revoir!

July 17, 2012

I love you, Paris (esimene osa)

Bonjour, mu kallid lugejad!
Saabusin veidi aega tagasi Pariisist, mis oli suurepärane! Kodus on samuti hea olla, eriti oma reisipildikesi sorteerides (minul umbes 900, isal umbes 700, Laural umbes 400), mis võtavad ikka korralikult aega. Seega teen postituse kahes jaos, nii et ilusat lugemist. :)

Lendamine. Mina ja Laura, kes me oleme vaesed talupojad, saime elus esimest (ja tagasi tulles muidugi teist) korda lennata. Täitsa uskumatu, kui ilusad asjad need pilved on! Filmides istuvad inimesed lennukis niisama, magavad ja räägivad omavahel. Mina litsusin ennast lihtsalt vastu klaasi ja vahtisin kakskümmend minutit ilusaid pilvi. Tõsi, teisel korral see enam niiiiiii vinge ei tundunud. Aga siiski ülimegahüpersuper.

Liiklus. Kõige mõttekam on osta (meie tripi puhul) nädalane metroopilet, mis laseb sõita, palju süda lustib. Note to self: prantslastel kehtib nädal vist viis päeva, igatahes kaotas meie kaardike kehtivuse pühapäeval viimase sõiduga. Muidu tuleb arvestada ka igasuguste rahahädas tänavamuusikute/lauljatega, kes metroosse esinema ronivad, mõned peatused meelt lahutavad ja seejärel raha nõuavad. Andekad vennad muidu.
Ilus vaikne ilmake:



Toit. Olime fancy'd ja proovisime järjest Prantsusmaale omaseid croissant'e, nutellasaiu, jäätiseid, vahvleid, baguette'sid, macaroon'e, crep'e ja frozen yoghurt'it. Tegelikult sõime me kogu reisi vältel väga vähe (me magasime ka vähe) ja rallisime muudkui mööda linna ringi. Niimoodi loendades tundub seda sööki palju, aga kui see kõik ühtlaselt 8 päeva vahel ära jagada ning mõned nuudliroad ja supid juurde lisada, jääb tulemus lahjaks. Aga toit oli heaaaaa, eriti muidugi macaroon'id!

Kirju linnapilt. Igal pool kohtasime mustanahalisi, pilusilmu, lõunaeurooplasi, põhjaeurooplasi, ameeriklasi, mulatte... eriti vinge on üle kõige kõvas eesti keeles rääkida ja laulda, sest nii mõnus, kui keegi aru ei saa! Seda võimalust kasutasime Lauraga muidugi ilusti ära ka, sest nagunii ei näe me neid inimesi enam kunagi. "Kõige suuremat sõpra" ja "Tweenie põngerjaid" laulda on igati normaalne. Kuskilt olen kuulnud, et eesti keele ilusaim lause on "auto sõidab üle silla", mida iga natukese aja tagant randomilt laususime, kui mõni huvipakkuv välismaalnae mööda läks. :)


Feilimised. Hmmm, kust küll alustada? Äkki sellest, et suutsin voodi ära lõhkuda (väike hüppamine) või et mu isale määriti tänaval pähe kaks võltsi nahkjakki, mis kumbki talle selga ei mahu... Või mainiks seda, et kui lipsasime salaja botaanikaaias mingisse meile keeatud ruumi, rahustasin teisi stiilis: "Ärge muretsege, kui meid tabatakse, siis teeskleme, et me ei oska prantsuse keelt!" Kui mu isa mainis moodsa Triumfikaare juures, et see on Pariisi serv, hüüatasin ma: "Kas siit on Hispaaniat näha?" Tagasi sõites võtsime lennujaamast takso ja rallisime elu eest bussijaama, et Tartusse saada. Ja buss sõitis siis lennujaamast läbi! Ahjaa, isa unustas meile öelda, et lend lükati tund aega edasi, nii et istusime seal veel kauem. :):)

Kohustuslik triumfikaar:

Eiffeli torn. Totaalne turistilõks ning ma mõistan, miks. See on lihtsalt niivõrd ilus! Eriti pimedas särades. Ja igal täistunnil toimub viieminutiline tulukeste show, mis on lihtsalt fantastiline. Ise ronisime sinna kuskil õhtul kümne ja üheteistkümne vahel, mil õnneks juba pime oli (ekvaatorile lähemal=keine hämarik ja kohe pime). Kaalusin sinna üles kolimist, aga ei tulnud siiski välja.




VIIEMINUTILINE SHOW:

Kultuur. Olime väga kultuursed ja külastasime selliseid turistilõkse nagu Louvre'i muuseum, Orsay kunstimuuseum (meeldis isegi rohkem kui Louvre, sest seal leidus imelisi Degas' ja Monet' maale ning oli rahulikum), Notre Dame, Versailles, Sacre Coeur... Isa oli meie giidi eest, targutas aastaarvudega ja ladus fakte nagu segane. Igatahes on Pariis kultuuri paradiis, kusjuures juba hooned näevad väljastpoolt välja sellised, et neid peaks kümnepalliskaalal üheteistkümnega hindama. Tõsiselt! Järjekorrad on igal pool muidugi kilomeetrised.
"Mona Lisa" huvitas kergelt mõnda inimest:

"Mona Lisa" pildistatud, mida me nüüd 5 tundi teeme?!"

Maailmakuulus Venuse kujuke, mis kah kergelt huvi pakkus:

Ilm. Külm, vihmane, hall, tuuline. Tegelikult ma ei kurda, lõpu poole oli päikegi väljas ning mõnusalt soe. Aga vahepeal... ütleme nii, et jooksime vihmakeepides ringi, selle asemel, et parisienne´i mängida ning kleidikest kanda (eks me kandsime ja lõdisesime ka muidugi). Siiski oli niimoodi üllatavalt lõbus, igatahes nalja juba sai.
Päikeseline Montmartre:


Moulin Rouge´i ees sellele tuulutusvärgile peale astuda on kah muidugi hea mõte:

Tänaseks kõik, järgmisel korral näete uusi pilte ja kuulete Bastille´i päevast, Versaillest, meie öisest diskost, issi naisestumisest ja paljust muust. :)