August 27, 2012

I'm not single. I'm in a long term relationship with action, adventure and fun.

Ma otsustasin loobuda neist kohmakatest tervitustest postituse alguses ja alustada kohe tekstiga pihta. Mis me siin ikka pikalt keerutame. Eks aeg näitab, kas ma suudan sellise stiiliga väärikalt ära harjuda või rooman häbistatult vana stiili juurde tagasi. :)

Vahepeal on juhtunud mõndagi huvitavat. Teisipäeval saime kätte oma õpikud ning samuti teada klassinimekirjad. Meil on viis paralleeli ja minu klassis asub õppima 36 õpilast, kellest (kui ma õigesti lugesin muidugi) 21 on poisid. Enda klassist avastasin neli tuttavat nägu, mis tähendab, et peagi tutvun kolmekümne ühe uue klassikaaslasega. Täielik kultuurišokk, mida ootan suure põnevusega! Lisaks sellele seigale alustasime teisipäeva õhtul trennihooaega!! Eric oli õppinud suvega uued põnevad ujumisstiilid selgeks, mida lahkelt ka meie peal katsetas. Saunauksel asetseb nüüd uus link ja naiste pesuruumist leiab sinakasrohelised riiulid.

Kolmapäeval käisime Maaliga kooliasju ostmas, oli väga-väga-väga tore. Kooliasjade all mõtlen muidugi riideid, sest kellel neid vihikuid vaja on? Üldse olen väga rikkalikult kooliks valmis: varusin endale lausa kaks markerit!! Tegelikult on mul juba ruuduline kaustik füüsikatundideks ka. Pastaka leian kodust ja... ah, piisab kah.

Neljapäeval (eile) vurasime linnuga kella kümnese bussiga Lähtele, kus näksisime magusat ja aitasime Annal filmi teha. Minu meelest tuli väga vinge, kuigi näinud veel pole. Lõbus oli küll ja nalja sai palju. :) Pilte tegime ka, aga need tulid nii feilid... Õhtupoolikul vurasime linnuga koju ja sealt edasi sõitsin Ülenurmele Mannule külla. Väntasime ratastega udusele põllule ja tegime ära kohustuslikud seelikupildid. Pilte saime õigupoolest hunnikutes, käesolevas postituses on esindatud vaid murdosa. Nägime luikesid ja üldse jäime vaatega kergelt rahule. Oli niiiiiii ilus ja niiiiii vinge!! Õhtul vaatasime "Videvikku" ja kommenteerisime peategelaste näoilmeid ning käitumist. Meil oli arbuusi ja jääteed ja dominosid ja pleede, nii et elu kulges hästi. :) Kuna kell oli filmi lõppedes palju, otsustasin juba Mannu poole juba ööseks ka jääda. Mis seal ikka...
Õhtune udune põlluke:

Fun fact: Ma ei saa aru, mis mõte on postituse all nendel word verification´itel. Noh, idee kohaselt tõestan sellega, et ma pole robot, aga see sõnade tippimine on nii tüütu, et võtab kommenteerimise tuju ära (mistõttu olen sellest loobunud). Nii et, kallid robotid ja automaatsed süsteemid, kui te seda loete, siis tulge julgelt kommenteerima. :)

Täna õhtul toimub HTG tutvumispidu ning homme hommikul kell üksteist juba aktusekesekene. Imelik öelda, ent olen väga elevil. Peas jooksevad mõtted, milliseid kingi jalga panna ning milliseid lilli õpetajale viia. Sel aastal suhtun üldse suve lõppemisse väga rahulikult, sest oh kui ilusad kuud on september ja oktoober. :) Igatahes hakkab peagi ilmselt kooliteemalisi postitusi päris palju sisse libisema, kuid katsun mõõdualt piiri pidada.

August 23, 2012

You tried your best and you failed miserably. The lesson is: never try. (Homer Simpson)

Meil põles pirn läbi, mistõttu teostasin lõpuks ometi fotomõtte, mis mind ligi kaks aastat painanud on! Ja vannun, et mõte pärineb täiesti minult endalt, kuigi millalgi võis sääraseid pilte ka 9gagis ning tumblris kohata. Sellest hoolimata mängin mina alati ausat mängu ja ei varasta teiste fotomõtteid (eriti). 

Muidugi oli kõigega kõvasti pusimist. Mingisuguste suvaliste tangidega õnnestus mul pirni alumine osa lahti keerata ja eemaldada. Seejärel seisnes ees raskem osa: sisemuse tühjendamine. See lihtsalt ei mahtunud läbi augu! Muidugi polnud mul mingit fancyt tööriistavarustust käepärast, sest isa hoiab kõiki tööriistu kuskil erinevates kohtades laiali. Tuli leppida tavaliste kääride ja isegi heegelvardaga. Susisin kärsitult vähemalt 25 minutit, LÕPUKS SAIN SELLEGA HAKKAMA!! Ja just siis läks pirn katki! Ega ma sel hetkel väga rõõmus ei olnud.

Peagi seisnes ees veelgi raskem ülesanne: pirni mullaga täitmine. Kuna sadas paduvihma ning mul polnud tuju hoovi sonkima minna, tuli mulda varastada lillepottidest. Sõrmeotsatäis toakaselt, pool pihutäit kannikeselt, natuke sõnajalalt. Suurem osa läks kraanikausi kohal valades raisku, aga lõpuks sain pirni pooltäis! Lilleõite lisamine sinna oli juba piece of cake!

Igatahes peitub mu ajus veel mõni mõte seoses elektripirnidega, nii et kui meil järgmine pirn läbi põleb, on uut blogipostitust oodata! Hetkel piinlen hästi pisikestes süümekates, sest tegin jälle magusat (rummikoogid), aga mida muud vihmasel õhtul teha saabki, kui jooksmine võimatuks osutub? Eks ikka süüa! Täna näiteks oli mul hommikul kell üheksa plaanis jooksma minna, aga lõin äratuse kinni ja lihtsalt nohisesin oma voodis magusalt edasi. Suvi ikkagi.

August 20, 2012

I have enough money to last me the rest of my life, unless I buy something

HOIATUS!! Tänane postitus kubiseb piltidest ning varitseb oht laviini alla jääda! Edasine lugemine toimub ainult omal vastutusel ning pole soovitav nõrganärvilistele ning väikestele lastele! Vajadusel konsulteerida Marilinnu või Annaga. Ehk siis käisime Marilinnuga Lähtel Annal külas ning nüüdseks olen suutnud suurema osa piltidest ära sorteerida. :)

Laupäeval vastu pühapäeva jäin Laura poole ööseks. Veetsime, üllatus-üllatus, äärmiselt lõbusalt aega. Tassisin enda kodust kaasa vahvliraamatu, et vahvleid teha. Lõime lahti retsepti ja otsustasime, et koguseid tuleb suurendada. Nii kallasimegi ühe detsiliitri asemel taignasse poolteist piimapakki, lusikatäie või asemel sulatasime umbes pool pakki ning ühe munakollase asemel lõime sisse terved munad. Tainast tuli suur kausitäis ning ilmselt mõistsime just siis, millega hakkama olime saanud. Et kaost korvata, asusime küpsetama.... ja küpsetama... ja küpsetama. Vahvleid tuli üüratu hunnik. Sõime neid niisama... näkitsesime jäätisega... ampsasime õhtusöögi kõrvale... nosisime hommikusöögiks. Mina ei soovi igatahes pool aastat vahvleid näha!

Õhtu veetsime ebatsensuurseid kilde visates, mida lugejate silmade heaolule mõeldes eraldi välja ei tooks. Üks hetk igatahes leidsin meid mikrolaineahju puhastamas ning hiljem pritsisin teda jäätisekokteiliga. Ma peaksin vist oma sünnitunnistust kontrollima, et veenduda, ega tegu pole siiski kuueaastase Marisega. Aga no regrets! :) Vajusime nelja paiku ära, hommikul sõime muidugi meeletult vahvleid ning võiski alata mu tripike Lähtele!

Veetsime aega vägagi produktiivselt: sõime rosinamuffineid, lobisesime, heitsime pilgu peale Supermanile, ujusime, jooksime millegipärast bikiinides ümber järve, grillisime küünlavalgel vahukomme, kirjutasime linnuga blogi, istusime kella seitsmeni hommikul üleval, rebisime kildu ning klõpsutasime nii muuhulgas ka paar kaadrikest...

Teisel päeval otsustasime otsida üles heinapallid ning seal pilte teha. Asusime kõige pikemale võimalikule ringile, sörkisime teel, tegime märjaks endi jalanõud, kahlasime vöökohani ulatuvas heinas ning otsisime üsna meeleheitlikult. Üritasime olla kole kavalad ning lõikasime põllult, selle asemel et ringiga minna. Kohutavaim otsus päeva jooksul! Alumisel pildil näeb põlluke ilmsüütu välja, ent sealne matk osutus hullumeelseks ja üdini väsitavaks. Kuid kohale me jõudsime!! (Jätaks mainimata, et lõpuks asusid heinapallid Anna majast 15 minuti kaugusel, meie retkeke kestis... noh, pehmelt öeldes väga palju rohkem). Sellest hoolimata olime väga uhked! :)



"Kuule Maris, kükita heinapalli taha ja hoia palli kinni, et Marilind ei kukuks. Vaata, et sa kaadrisse ei jääks!"

Seekord polnud alati abivalmis Tõnis meie käsutuses (suusalaager), kuid vahepeal oli eelpool nimetatu koos Annaga perre soetanud riistapuu, mis peaaegu sama hästi tema aset täitis. Statiivi! Saime kõik-kolm-tütarlast-kaadris-pildiga hakkama ka ilma temapoolse abita. :)


Kaadri taga ehk loomulikus olekus ehk "kuidas-saabuda-võtteplatsile-ning-sealt-stiilselt lahkuda":
Lähte trip lõi igatahes jällegi üle kõik niigi kõrged ootused ning tegi tuju väga heaks! Oli awesome, tüdrukud, ja varsti jälle!

August 18, 2012

Always borrow money from a pessimist. He won’t expect it back.

Kõik räägivad ümberringi juba kaks nädalat vahetpidamata koolist, mis tekitab (üllatus-üllatus) ka väga koolise tunde. Mulle tundub, et kõik täiskasvanud avastavad juba augusti alguses endalegi üllatuseks, et peagi tuleb võsukesed jälle õppima saata, mistõttu mainivad seda neilegi. Justkui nemad (meie) seda ise ei teaks! "Oh, tänan meenutamast, ma olen küll ligi kümme aastat vahetpidamata koolis käinud, aga just SEL suvel unustasin ära, et sinna tagasi minema pean. Kui sa poleks meelde tuletanud, oleksin ilmselt oktoobrini end randa unustanud. Aitäh!" Seepärast olen üritanud hoida oma viimseid päevi võimalikult suvistena, mis tähendab, et ei mingeid allahinnatud koolivihikuid ega pinaleid veel! Täna käisin Peipsis (rand oli tühi ja vesi nii mõnus), õhtul kavatsen ööbida Laura pool ning juba homme sõidame Marilinnuga Lähtele. :)

August 14, 2012

If evolution is fact, why do mothers only have two hands?

Mu vend on täielik džentelmen viimasel ajal. Kõik algas sellest, kui ta tahtis minu eest miskit ära teha stiilis "ähh sa nagunii ei oska". Mina vastasin, et olen piisavalt miss independent ning saan ilma tema abitagi suurepäraselt hakkama. Ja nüüd ta üritabki kõigest väest mulle tõestada, et ilma mehe abita olen täielik äpu. Ja tuleb tunnistada, et ta pole kunagi veel nii abivalmis olnud. Tassib minu eest kotte ja ämbreid, avab uksi, ostab mulle ENDA raha eest poest kommi... kõik oleks roosiline, kui ma sellele kõigele vastu ei sõdiks. Aga asi on põhimõttes ning seega teen kõike ise. Armas on vaadata tema püüdlusi. :)

Nagu öeldud, käisin Tõrva loitsul laupäeval. Igati vinge üritus, millega võib väga rahule jääda. Hea show, valgusemäng, trummide tagumine, etendus ja tulevärk, ei saa kurta ka kvaliteetaja üle vennaga limonaadi juues ning kommi nosides. Sain endale uue sõbranna, kelleks osutus 10-aastane Ida. Peamisteks jututeemadeks olid tema iuuu-kui-rõvedad-klassivennad ja minu koolielu. :) Väga õnnestunud pisikeste plikade chat ühesõnaga!

Eile ärkasin selle peale, kui Marii mulle läpakaga vastu pead virutas. Istusime mitu tundi Lauraga Anne kanali ääres kivide peal ning käitusime nagu viieaastased. Kõigepealt üritasime ümmarguste kividega lutsu ning seejärel kaugust visata. Siis pritsisime üksteist. Otsisime kriidikive ja joonistasime suurtele kividele rõõmsad näod ja kraapisime kõrvale enda nimed. Viskasin talle märja vetika näkku!! Peksime üksteist veetaimedega ja kallasime end leitud võikarbist veega üle. Aaaa, kriidikividega joonistasime enda säärtele ka, kuidas oleksin saanud unustada... oli väga märg ja lõbus! Ja ma sain veel päikest ka näkku, jess!
Minu ja Laura fotomõte (pildil venna käed):
NB! Ärge muretsege, me ei käinud linnupesasid rüüstamas, ma lihtsalt tassisin endale heina koju ning ostsin poest vutimunad sisse.

Rummikooke tegin ka õhtupoolikul, mis tulid oiiii-kui-head. Linnuga üritasime jooksma minna, mis lõppes sellega, et sooritasime hädaga kaks ringi Tähtveres ning seejärel ronisime selle punase vinge nööridest püramiidi otsa. Põgenesime kassi eest. Veeretasime end mäest alla. Läksime linnu poole. Tegime ta ilusas majas tuuri. Jalutasime ta koeraga. Tulime minu poole. Andsin talle rummikooki. Väga õnnestunud trenn! :)

August 11, 2012

Nothing sucks more than that moment during an argument when you realize you’re wrong

Meil empsiga toimus üleeile selline pisike dialoogike:
Maris: "Kuule, ma siis lippan, saan kohe linnuga kokku."
Ema: "Kuhu te siis lähete?"
Maris: "Filmivõtetele."
Ema: "Okei. *paus* Oota... mida?!"

Noh, põhimõtteliselt juhtus nii, et sattusin facebookis rääkima inimesega, kes mind lihtsalt võtetele kutsus. Ma suutsin välja meelitada ainult fakti, et film räägib vägivallast ja noortest. Muud ma teada ei saanud ja filmil pole nimegi veel. Tõmbasin pahaaimamatu Marilinnu ka kaasa ning südame kloppides astusime oma saatusele vastu. Noori oli seal veel ja õhustik tore, seega tundsime end hästi. Saime endale ikka kohutavalt olulised ja kandvad rollid: vägivallastseeni ajal pidime olema kõige taustal kaks omavahel chattivat sõbrannat. Aga pole hullu, sest nägime ennast eilses Reporteris ja meie nimed lähevad ka lõputiitritesse!! :)

Hiljem samal õhtul käisime tARTuFFil ning vaatasime mõlemad tolle õhtu filmikesed ära. Muidugi ei puudunud ka popcorn, vesi, pleedid, ja hiljem linnu kakao. Oli vinge, linnu! Järgmisel õhtul (eile) külastsime idee poolest tARTuFFi kogu trennigängiga (loe: läksime Maaliga kahekesi). Olin vist suurim kubujuss kogu rahva seas. Film rääkis vägivallast, aga leidus ka väga, khm, eeeem.... üllatavalt jaburaid kohti. :) Oli vinge, Maali!

Täna õhtul lähen Tõrva loitsule (seni pole ühelgi inimesel, kellele sellest rääkinud olen, aimugi olnud, mis see on).

August 5, 2012

Childhood is a short season

Täna küpsetasin kõige muu seas kevadlille küpsiseid. Polnud rasket väga midagi, kuigi note to retseptikoostajad: teil on jah ülihea öelda "suruge tainas lillekujuliselt pannile". Kuidas ma seda tegema peaksin?! Ega ma Johanna ei ole. Või Jamie Oliver. Õnneks leidsin kapi otsast midagi tordipritsi taolist ja peale mitut ebaõnnestunud katset suutsin enam-vähem õiget kuju imiteerida. Glasuuriga panin ka puusse, aga maitse on vähemalt heaaaa. Mingi päev üritasin uuesti küpsetada coca-cola kooki, millega aasta tagasi haledalt orki lendasin. Endale kiituseks tuleb öelda, et seekordne tulemus on hoopis teine asi. :) Pilt sellest aga puudub, sest kook söödi lihtsalt eest ära. Ja ega see väga fotogeeniline välja ka ei näinud.

Kolmveerand tunni pärast lähen Lauraga jooksma ning hiljem ujuma. On pühapäev ja ma saan öelda, et sel nädalal käisin jooksmas kuuel korral (kui muidugi tänast ka arvesse võtta)! Teisipäev oli ainus lazy day, mil ma end rajale ei vedanud. Igatahes on jooksmine mõnusaks rutiiniks kujunenud ja peale trenni on oi-kui-hea Anne kanalisse tormata!

Homme algab lõpuks ometi tARTuFF ning eks ma katsun igal õhtul kohal olla.

August 2, 2012

Stay a child while you can be a child

Liisu andis loomekriisist väljumiseks head nõu ja käskis midagi uut proovida, nii et käisime isaga täna õhtul viljapõllul Mariid pildistamas. Inimeste pildistamine on minu puhul alati nõrk külg olnud, ent jäin isegi päris rahule. Olgem nüüd leebed ja arvestagem tõsiasjaga, et 70 protsenti oma ajast pildistan putukaid, nii et inimestega ei peagi joppama. :)
Esmalt tegime peatuse veidi Kõrvekülast väljas, kus vili oli paraku kõvasti üle Marii pea. Tuligi spontaansust kasutada ja isa appi võtta. Laps jäi väga rahule! Valgus oli mõnuuuuus ja sain oma ava keerata nii suureks kui võimalik, et teravussügavust vähendada. Midagi on mul veel meeles sellest teooriast... igatahes järgmise peatuse ajal leidsime madalama vilja, nii et Marii sai suurepäraselt ise ka hakkama. Awwww, minu nunnumeeter oli küll laes tol hetkel!

Heinapalle otsisime ka meeletult. No ei olnud. Lihtsalt ei olnud. Lõime juba peaaegu käega kui Vasula tagant otsitavad leidsime. JESS!! Ronisime autost välja ja trampisime sihikindlalt pallide suunas, kuid suur hundikoer tuli joostes meid eemale peletama. Hüppasime hirmunult autosse ja vurasime minema. Õnneks oli põld suur, teises otsas käitusime nagu badassid ning ronisime ikkagi heinapallidele. Koer meid õnneks enam ei näinud.
Päris-päris õhtul käisin jooksmas oma kalli muusikaga. Ja nüüd, päris-päris-päris õhtul, kus õeke mu käte vahel tuttu vajus, sorteerin temast pilte ja olen lihtsalt rahul, et ta mul olemas on.
Kuigi hommikul pöörasime tülli, sest ma ei lubanud tal plastiliini süüa... sellest me ei räägi. :)