October 31, 2012

If swimming is so good for your figure, how do you explain whales?

Rõõmsat Halloweeni!

Homme kantakse meile lõpuks ometi matriklitesse kõik arvestuste hinded. Noh, üllatusmoment jääb mõistagi ära, sest pea kõigilt õpetajatelt suutsime hinded juba täna välja pinnida. Sain muusikaõpetuse viie! :) Rohkem kuulutada ei tahaks, sest eesti keel ja füüsika (ilmselt kõige raskemad arvestused) on veel teadmata... eks ma siis järgmises postituses nutan või naeran.
Koolis läheb väga töiselt, kuid koduseid ülesandeid meil (veel) praktiliselt polegi. Matemaatikatunnid on ületanud igasuguse kümnendale klassile mõeldud taseme: vähe sellest, et lahendame ülesandeid "lõpueksamiks valmistujale" käsiraamatutest, tegime eile tunnis 1996.a Tartu Ülikooli sisseastumiskatseid. Kas elan ainsana eksiarvamuses, et meil on üle kahe aasta aega? 
Näiteringiga lähme novembris kolmeks päevaks Soome esinema, mis tähendab eelmise aasta näidendi inglise- ja soomekeelseks muutmist. Ma tean küll, et tuleks palju proove teha ja ilusti kohal käia, aga kui paha see minust ka poleks, ikka ei viitsi. Ma vist suutsin meid kogemata tuliste väitluste käigus foorumteatri tegemise asemel lasteaedadesse esinema tõmmata, nüüd kahetsen tagajärgi ("noh Maris, otsi sina siis lasteaedadega kontaktid ja korralda pisikestega ka proove"). Nojah.
Nagu üleval juba näha, katsusin täna Halloweeni kõrvitsat teha. Äkki on isegi hea, et meil Eestis säärast traditsiooni pole, sest ilmselt oleksin kõige viletsam kõrvitsameister ja kannataksin pidevalt teiste uhkeid köögivilju nähes. Ehk märkasite jutti, mis jookseb kõigest läbi terve näo? Seletus: nuga oli liiga suur ning ma ei suutnud seda kontrollida. Vasaku silma all (noh, meie suhtes vaadates paremal pool) võib näha ka peenikest kinnituskohta. Nimelt kukkus vahepeal mu armas kõrvits kaheks tükiks ning ma surusin kaks poolt hambaorkidega kinni tagasi. Aga valmis sai!
Kõik ülejäänud pildid pärinevad laupäevast koos Kaisaga, täpselt nagu lubasin.

October 28, 2012

If you don't succeed at first, hide all evidence that you tried

Mulle juba täitsa meeldib see lumi.
Aeg on lennanud linnutiivul, ent ometi tundub, et vaheaja algusest on möödas juba kuid, mitte vaevalt nädal. Filosoofiline, eks. Avastasin ehmatusega, et homme algab kool, kuid siis mulle meenus, et ega mul selle vastu midagi ei olegi. Veider.
Ülejäänud postitus kisub kirjeldavaks ära, tuhat vabandust! Reedel (ehk siis üleeile) sain hommikul kokku Johanna ja Mari-Anniga. Selgus, et viimane neiu on lootusetult kõigist uudistest maas, mistõttu kulus kohvikus lõviosa ajast sellele, et pidime viima ta kurssi umbes aastataguste sündmustega. Kindel märk vist sellest, et peaks tihemini kohtuma... pilte tegime ka, nagu teravam pilk juba märgata võis.
Õhtul kõndisin läbi ilusa lumesaju Johanna poole, kusjuures terve õhtu vältel olime väga täiskasvanulikud ja filosoofilised. Sõime šokolaadiküpsiseid. Kella kümneks sättisin end vennaga kinno, kus ta poole tunni peal haigeks otsustas jääda. FILM. OLI. NII. HEA. Tulime siiski tulema. Öösel jäin ka haigeks. 
Järgmisel varahommikul (ehk siis laupäeval) kell kaheksa tundus kõik okei ja milleks jääda koju end ravima, kui saab ka Kaisaga välja minna? Tegime ilusaid pildikesi, mis ilmuvad järgmisesse postitusse (et ka koolinädala sees blogida saaks), jõime piparmündikakaod ja sõime kõike head-paremat. Oli väga lahemahe ja mida kõike veel, ent haigus otsustas tagasi tulla, nii et terve ülejäänud päev läks raisku. Õnneks sai mu kallis immuunsus pahast viirusest jagu ning täna juba täitsa elan ja hingan. Sain "Dorian Gray" läbi!
Hüva, alumise pildi lugu: Seisan mina kõnnitee ääres ja pildistan suvalist hekki (nagu alati), nähes ilmselt möödujatele väga imelik välja. Ühel hetkel taipan, et üks mööduja pole läinud edasi, vaid on jäänud mind passima. Tegu siis vanema naisterahvaga, silmaga hinnates kuskil kuuekümnendate lõpus. Alustab vestlust sõnadega "No küll on tore, et need tänapäeva kiire tempoga inimesed jõuavad ka lihtsatest imedest rõõmu tunda..." ja noh, nii see kujunes. Vestluse lõppedes, umbes 10 minutit hiljem, soovis ta kõike paremat ja suuri kordaminekuid elus. Ma ei oska kirjeldada, kuivõrd armas see kõik oli. :)
Järgmine periood tundub tulevat üsna hea, sest meil on uskumatult palju hummi aineid: kirjandus, saksa keel, ajalugu. Eksinud humanitaar karmis reaalis nagu ma olen, eks. Lisaks jäid füüsika ja matemaatika, juurde tuli informaatika. Kehaline ka, aga see nagunii kogu aeg. Luban olla tubli ja ka kuue nädala sees korralikult õppida, et järgmine arvestustenädal mahedam tuleks (heheheee).

October 26, 2012

Kaisa on eriti lahemahe (Kaisa Sander)

Täna sadas lund!
See uudis on muidugi mõeldud eelkõige neile, kellel endal kodus aknaid ei ole. Hoolitsev nagu ma olen, pidin ju kindlustama, et ka akendeta inimesed nüüd ilmastikuoludega kursis on.
Kui täna Liisuga koos olles avastasime, et tõepoolest sajab, olime mõlemad väga nutmapuhkemise äärel. Alles saime sellest lahti!! Nüüd sulab ilmselt lumi veel 7 korda enne mahajäämist ära ning võimutseb seejärel pool aastat, kadudes lõplikult aprillis. Lahe. Asi oleks talutavam kui mulle suusatamine meeldiks, aga lähim seltskond peaks teadma, milliste alatute kavaluste läbi mind suusarajale saab. Seevastu suusahull Kaisa on hetkel täiesti sillas ja tuleb nentida, et natuke tema pisikust hakkas minulegi trennist koju kõndides külge. Aga üldiselt näen talves lõputut külma perioodi, mil puudub täielikult pildistamisvalgus, sihtpunti jõudmine on hangedes sumpamise tõttu raskendatud ja aaaaahhh need prilliklaasid lähevad ka kogu aeg uduseks. Aga ilus on ta küll, seda tuleb tõdeda. :)
Eile õhtul käisin Evelini pool, kus pesitsesid veel Anu, Ragne, Sandra ja Liisi. Kahju ainult, et meil peaaegu üldse süüa ei olnud. Kõige feilim moment toimus nii: praktiliselt minu vastas istuv Ragne sirutas minu poole käe kommikotiga, mida kohe valmis vastu võtma olin. Sirutasin välja käe ja avastasin, et ta teeb kommidest hoopis pilti. Pomisesin pettunult "aaa" ja lasin käe alla. Hüva, see ei kõlanud jah nüüd naljakalt, kuid apppppi kuidas see tol hetkel naljakas tundus. :) Ragne pilt tuli muidu välja selline: esiplaanil käsi koos kommidega, tagaplaanil hullunud Maris väljasirutatud käega. Oli meeldivalt produktiivne õhtu!
Äkki mõni tore fakti? Millegipärast on mul selline tore nahk, millele õudselt meeldib punastada. See ei ole üldsegi tore. Oleks siis, et piinlikus olukorras, saaksin ehk veidi aru. Aga ei. Täiesti randomilt ja kontrollimatult. Ma naeran-punastan. Tunnen end vabalt-punastan. Mul on palav-punastan. Teen nalja-punastan. Lobisen semudega-punastan. Noh, vanas koolis kutsus Maria seda "töötavaks sireeniks", mis peaks olukorrast üsnagi hea pildi andma. Õnneks olen kohanud veel inimesi, kel sama jama, nii et vähemalt pole ma päris ainus säärase probleemiga inimene. Aga kallid lugejad, kui te mulle kunagi otsa vaatate ja ma punastan, siis see ei tähenda kohe, et olen teisse kõigisse salaja armunud ning nüüd katsun teile meeleheitlikult muljet avaldada. Mu nahk on lihtsalt teisest materjalist (peaks oma tarkade terminitega arstiks hakkama).
Fun fact vol 2: Mulle hullult meeldib küünlavahaga solberdada. Kõige lahedam on vedelasse vahasse suruda oma sõrmed ja oodata, kuni see taheneb. Siis saab selle sõrmedelt maha koorida ja uuesti leegis ära põletada! Ja seejärel hakkab ring otsast peale!
Täna nägite võib-olla viimaseid selle sügise pilte, nii et loodan, et nautisite! Samuti vabandan väga pealkirja pärast, mind ähvardati ja avaldati survet. Järgmisel korral seda ei juhtu!
Ilusat sügist, vabandust, talve!

October 24, 2012

MOSKVA 2012

 Niisiis, tervitused! Olen elusalt ja tervelt tagasi ning võin teid ühe pikaleveniva Moskva postitusega kiusata.
Eelarvamused. Hüva, olgem nüüd täiesti ausad. Ma olen eestlane, mis tähendab, et kõik on halb, mis seondub sõnaga "vene". Ma pole pidanud küll koolis kunagi õppima pähe venekeelseid Leninit ülistavaid luuletusi, samuti ei tea ma midagi elust kommunismi ajal, kuid eks kasvatus, traditsioonid, ajalootunnid ning vanema generatsiooni kibestumus on jätnud oma jälje. Samuti on millegipärast kinnistunud stereotüüp venelasest kui maitsetult riides käivast, pidevalt lõugavast, ropendavast ja õiendavast inimesest, kes lisaks kõigele kuulab üle tänava veel kohutavat venekeelset muusikat ja sülitab iga kümne meetri tagant. Muidugi leidub ka piisavalt erandeid (oman mõningaid väga toredaid venelastest sõbrannasid), palun ärge mind nüüd päris inimesevihkajaks pidage. Kogu jutu mõte on, et Venemaale suundusin üsnagi suure ärevusega. Ja tuleb tunnistada, et rohkem mööda poleks ma saanud pannagi. Kõik olid viisakad, rõõmsameelsed, rahulikud. Don´t judge a book by its cover.
Elu parasiidis. Elasime sugulaste pool, kes on vist küll Heldekäelisuse Nominendid 2012. Esiteks on neil ülimalt vinge maja. Ma ei arvanudki varem, et väljaspool katalooge eksisteerivad vannitoad, kus asuvad korvikesed käterättidega ja lõhnaküünlad, ning aknad, mis jooksevad läbi kahe korruse. Totaalne paralleeluniversum. Raiskasime nende ruumi, jõime nende värskelt pressitud apelsinimahla ja sõime granaatõunapavlovat, kulutasime nende väärtuslikku aega ja vedasime neid mööda muuseume ning spaasid. Ühesõnaga nautisime elu täiel rinnal. Samuti on mu sugulased Lahkuse Nominendid 2012, sest nad olid nii toredad ja kinnitasid pidevalt (ja siiralt!), et see kõik on suur rõõm. :)
Spaa. Võib öelda, et see oli natuke suurem ja mugavam kui Aura... või siis umbes sada korda suurem ja mugavam kui Aura. Üldpilt: suured laiad puidust kapid ja valged diivanid riietusruumis, pidev džässmuusika, erinevad basseinid, mullivannid ja saunad (aurusaun!), smuutid ja lamamistoolid. Ma oleksin võinud sinna igaveseks jääda. Ülalkorrusel treeningsaalid. Koha pluss: Umbes 14 miljonist elanikust kohal umbes viis inimest terve keskuse peale, mis on veel isegi hämmastavalt palju. 
Kultuur. Külastasime Puškini muuseumi, multimeediamuuseumi ja vendade Lumiere´de muuseumi. Puškini muuseumis leidus päris palju head kraami, mis Louvre´is ega Orsay´s esindatud polnud, nii et olin väga sillas. Erilisteks lemmikuteks kujunesid muidugi Degas´ baleriinid. Multimeediamuuseum sisaldas hunnikus vanu mustvalgeid fotosid, nii et nägin välja nagu laps, kellele jõulud varem saabunud on. Vähemalt esimese kahe korruse peal. Viimane muuseum osutus totaalseks lemmikuks, sest sisaldas kahte näitust:
1) moodne fotograafia (mustvalge, teraline, fookusest väljas ja udune, mida ma kunagi väga hinnata pole osanud)
2) Buffet´i suurepärased fotod, mille jumaldamist ma ei lõpetanud. Tekkis jälle uus motivatsioon loodusfotograafiks saada ja kunagi NG´le pildistada, aga... oh well.
Moskva hämaras. Mina armusin Moskvasse hetkel, mil päike looja läks. Seisin keset silda ja jooksin vaheldumisi mõlemale poole vastu käsipuud, et jäädvustada minutiliste vahedega mõlemat jõepoolt. Hehee, isal oli küll huvitav ("kaua veel", "ma arvan, et aeg tagasi minna" ja "aitab juba"). Ega ma end häirida absoluutselt ei lasknud. Kahjuks jäigi nägemata Johanna kirjeldatud tuledemäng, ent olen praeguse saagigagi rahul. 
 Halloween. Ma olen alati soovinud, et ka Eestis Halloweeni tähistataks. Noh, ilmselgelt pole soov nii lihtsalt täitunud. Moskvas igatahes tähistatakse. Juba nädal aega varem uuristatakse nägudega kõrvitsaid, riputatakse majade külge nõidu ja kummitusi. Õigel õhtul pannakse kostüümid selga ning käiakse naabritelt komme kogumas. Tahan ka! Aga samas Venemaal ei tähistata jõule (vähemalt mitte sellises formaadis nagu meil), samuti mitte emadepäeva... ega isadepäeva. Kõike head ka ei saa.
 Oravad. Kõndisime pargis, kui mu silmad särama lõid ja ma oravat märkasin. Hiilisin talle teosammul ligi, ise hirmunud mõttest, et ta plehku pistab. Pildistasin ja liigutasin äärmiset ettevaatlikult.Veidi aja pärast nägin veel ühte. JA VEEL ÜHTE. Jooksid pargis ringi ja otsisid toitu. Sain ühele lähedale ja olin niiiiiii õnnelik!! Ja hiljem sugulaste pool kuulsin, et oravad on täiesti tavaline nähtus, nad söövad käest toitu ja keegi ei vaevu neid pildistamagi. Vot sulle nalja.
Vaateratas. Kuna teletorni meid ei lastud, tuli alternatiive otsida. Läksime vaaterattaga sõitma. Võrreldes Pariisi omaga oli see küll palju jubedam. Mitte et see oleks meeletult kihutanud ja kõhu seest õõnsaks võtnud, pigem vastupidi. Ratas venis jubedalt ning näis, nagu minetaks ta kohe enda vähesegi jõunatukese. Lisaks hakkas see üleval kurjakuulutavalt kriuksuma, mis ei tõotanud sugugi head. Ka kabiin, kus istusime, nägi välja, nagu oleks seda viimati kasutatud NSVLi hiilgeaegadel. Üleval jõudsin kahetseda testamendi puudumist, samuti kujutleda enda matuseid. Kui vaevaliselt ja krigisedes alla saime, olin maale jõudes sama tänulik kui Tätte ja Matvere oma laevareisikeselt saabudes.
Matrioškad. Võib öelda, et suhteliselt ainus tunnusmärk peale lipu, mida enne reisi Venemaast teadsin. Tuleb tunnistada, et matrioškasid leidus reaalselt iga nurga peal, igas mõõdus ja iga kujuga, igas hinnaklassis ning igasuguse disainiga. Kes ei usu, võib vaadata esimest pilti. Muidugi tuli meilgi lõpuks üks osta. Kuhu sa ikka Vanemaalt ilma isikliku matrioškata lähed...
Liiklus. Suur linn=palju autosid. Olgu, jätan meelde. Tipptund=kõik need autod korraga tänavatel. Vot, sellega on juba raskem arvestada. Inimesed ei mõõdagi teepikkusi kilomeetrites, vaid ajas. Kui küsisime, mitme kilomeetri kaugusel asub meie maja (noh, tehniliselt mitte MEIE maja) kesklinnast, saime vastuseks õlakehituse. Kuid kui küsida, kaua sinna sõidab, tuleb täpne vastus: "pühapäeva varahommikul kaheksateist minutit autosõitu, argipäeva õhtul kuni kaks tundi". Õnneks meie kaks tundi ummikus passima ei pidanud, ühe tunni aga küll. Meeletu. Muide, kui Eestis räägitakse pidevalt muutlikust ilmast, siis seal räägitakse hoopis muutlikest ummikutest. Päris tõsiselt.
Cinnabon. Koht, kus müüakse väidetavalt maailma parimaid kaneelirulle. Ei hakka tarkadele inimestele vastu vaidlema. Kaneelirullid olid tõesti... nad olid lihtsat... täiuslikud. Ahjusoojad, suus sulavad, magusad. Ma ei taha mõelda, mitu miljonit kilokalorit üks amps sisaldas, ent see oli selline once in a lifetime kogemus ja raudselt kõike väärt.
Selliste sõnumitega siis lõpetan, jäin reisiga väga-väga-väga rahule! Ometigi on nii hea kodus olla, just nüüd jõudis lõpuks kohale, et mul on vaheaeg...

October 18, 2012

Never miss a good chance to shut up

Arvestustenädal hakkab vaikselt läbi tiksuma, kusjuures igaks arvestuseks korrates olen üha laisem ja laisem. Võrdluseks: enne esmaspäevast arvestust õppisin praktiliselt terve pühapäeva. Ja täna pole kordagi ei õpikut ega konspekti vaadanud ning kuigi nüüdseks olen endale teadvustanud, et olen juba täielikus plindris, ei tee mu viitsimisorgan õppimisorganiga koostööd.
Eile panin endale varahommikuks äratuse ja vedasin end enne arvestust Lõunakeskusesse uisutama. Kõik peale minu ja Lisanne sõitsid nagu oleksid tulnud saatesse "Tähed jääl", aga pole hullu! Kes veel ei tea, siis uisutamist pole ma kunagi täielikult käppa saanud. Igatahes oli teistel lõbus mu kukkumisi vaadata, tore seegi. Algul pärast kukkumist polnudki hullu, ent õhtuks hakkas parem põlv tohutult valutama. Reaalselt, see pole kunagi nii kohutavalt valutanud! Iga. Liigutamine. Oli. Piin. Ema pani paranemise prognoosiks neli päeva, aga juba tänaseks on kõik enam-vähem okei. Aitäh, immuunsus! Muidugi ei saa mööda vaadata mu suurepärastest meetriste raadiustega sinikatest, mis hetkel oma parimas säras mu põlvedel troonivad.
 Arvestusel läks eile üsna kohutavalt, sest 50% mu energiast kulus sellele, et kuidagiviisi silmi lahti hoida ja ärkvel püsida. Õpetaja lubas suuremeelselt veerand tundi kauem kirjutada, jess! Kohe kui kell kukkus, sain laksuga tagasi kogu energia, kuid siis oli juba hilja tööd ümber teha. Sisustasin lõbusalt Anuga veidi aega (unusta mu feilimised, aga mitte teatriplaan) ja käisin Raatuses Sprachdiplomi asjus. Oxen on ikka Oxen ja Hallik ikka Hallik. Keegi on seinad üle värvinud. :)
Tänane geograafia osutus keerulisemaks kui kartsin. Seda ma ei oodanud, sest see on ju geograafia noh. Nojah. Hiljem vaidlesin Elisega 20 minutit tuliselt raekojaplatsis ja käisin Karinaga lahedat sammalt pildistamas ("oh, tule seisa siia mulle varjuks" ja "hoia korraks mu oksa ja putukat"). Olen kohutav vestluskaaslane pildistamise ajal. Hiljem läksin näiteringi (juba kolmas kord kahe kuu jooksul!!), kus selgus, et novembrikuine Soome-trip on ikka veel jõus. Tegime linnuga pilte, kusjuures üks tervisesportlane otsustas meiega ühineda. Õhtul mängisime trennis veepalli, kusjuures tegime Maaliga maailmapäästmisplaane (wiii hääftuu gouuu tuuu anothher plänett). Nüüd pakin kohvrit ja nii see homne arvestus rappa läheb. :)
Oh, ma polegi ju maininud, et homme tuleb Moskvasse sõit. 13.45 panen käest pastaka, torman klassiruumist välja ja 14.30 istun üksinda Tallinna poole vuraval bussikesel (hüva, võis jääda nüüd dramaatiline mulje, et lähen laia ilma üksinda, aga tegelikult ootavad mu saatjakesed mind Tallinnas, kust edasi lennukile liigume). Kõik tundub kuidagi hoomamatu veel, mistõttu ma väga uudist kuulutanud pole ka. Teisipäeval naasen (loodetavasti tervelt) Eestisse ja kiusan teid pika postitusega!
Kuna ma teile õigel ajal ilusat vaheaega soovida ei saa, siis võib seda ka praegu teha. ILUSAT VAHEAEGA!

October 16, 2012

A good lesson is 10% inspiration, 15% perspiration, and 75% desperation

Nüüd on see siis kindel. Ma olen ilmselt Kerpa tunnis tembeldatud Vihkamisobjektiks 2012-2015, kõik tänu minu avameelsusele eilsel muusikaarvestusel. Viis minutit enne arvestust teatas eelpool nimetatu, et arvestusest pääsevad siiski ka need koorilapsed, kel esimene kontrolltöö oli vähemalt neli ning kõik tunnid kooris ilusti kohal käidud. Mind ta ära ei lasknud, sest tema andmetel ei käinud ma esimesel õhtul koorilaagris. Muidugi tuli ilus draama enne tundi, kuid ära ma sellegipoolest ei saanud. Noh, hetkeks jäi asi sinnapaika. Arvestus ise oli lebooooo, koostasime üksteisele ristsõnasid. Appi, ma õppisin meeleheitlikult terve pühapäeva, kõik tühja! Kuid siis... teisele lehele tuli kirjutada Kerpale jutt teemal "Mis vaevab sinu südant, mis nõuab sinu rind" ehk siis millega me rahule ei jäänud. Võib öelda, et pärast minu jutu lugemist (mis on kirjeldatud järgmises lõigus) viskab ta mu kas koolist välja või hakkab palavalt armastama. Kaldun esimese variandi poole millegipärast.
Minu jutt tuli stiilis (NB! siin lihtsustatult ja lühemalt): "Muusikatundidega võis üsnagi rahule jääda, probleeme ei esinenud, kiiresti kirjutamisega muret polnud, töövihikki sai läbi piinade täidetud, aga... tuska valmistab tõsiasi, et ma arvestusest ära ei saanud, kuigi käisin kõik tunnid kooris kohal. Ma tean, et te arvate, et ma polnud ühel õhtul olemas, kuid kohe tõestan vastupidist. Esiteks rääkisite te tunni alguses, et teil on püksilukk katki ja hoopis haaknõelaga kinnitatud, nii et kui te karjute, teame meie, koorilapsed, et nõel torkas. Siis keelasite meil juua ühest pudelist, istuda kivipõrandal ja kasutada sama huulepulka. Ütlesite, et kui neiudel tuleb "paha aeg", võime koorist ära saada, aga see on usalduse küsimus, sest kui teada saate, et valetasime, on kuri karjas. Veel kõnelesite, kuidas talunik läheb põllule, võtab püksid maha ja istub mullale. Kui tal külm ei hakka, võib vilja maha panna. Tunnis õppisime Merelaulu ja hiljem Kiigelaulu, mida ringis laulsime. Loodan, et eelnenu tõestas, et olin vastaval päeval ikka koorilaagris kohal. Kivi langes kohe südamelt, aitäh! Teie alandlik 1. alt." MIS MUL ARUS OLI? Maris, paki oma asjad kokku ja tee koolikapp tühjaks.
Tänases füüsikaarvestuses hoidsin seevastu madalat profiili, et mite mingi hinna eest ennast veel suurema supi sisse mässida. Arvestus ise oli ee.... ehehheee. Ma ei oska mitte midagi öelda selle kohta. Läks nagu läks, ma parem ei hakka hindamagi. Kusjuures hommikul vaatasin veel ekstra eelmise aasta arvestust ja ei saanud pihta kahele asjale, mõeldes, et yohhpolo, ega sel aastal ometi samad asjad ei tule. Ja täpselt need kallid ülesanded saingi! Meeldiv. Matemaatikas sain arvestuse viie, JESSSS!
No ei lasta siin majas kunsti teha, vaid süüakse komponendid ära:
Muidu meeldib mulle väga see arvestustenädala süsteem, sest kuigi õppimist on praegu massiliselt, saan hommikul magada ja pärast arvestust isegi niisama lebotada, sest koolis toimub zero tundi. Kas ma mitte sellest polegi kogu aeg unistanud? Eile tegin pärast kooli pildikesi ja täna õpetasin Liisule matemaatikat. Keerberg kõndis minust linnas mööda, naeratas ja teretas. Kas see tähendab, et ta pole veel mu tööd lugenud või hoopis...? Noh, sellega ma oma pead ei vaeva, sest kolm arvstust veel! Homme siis kurikuulus keemia.

Fun fact: Kõige rohkem söön ma praegusel ajal õuna. Reaalselt, päevas kulub neid vähemalt kolm kuni viis. Õun hommikul, õun kooli kaasa, õun pärast kooli, õun õhtul, niisama õun... Võib öelda, et minu puhul on õuna hapusus ja selle headus võrdelises sõltuvuses ehk siis kehtib reegel: mida hapum, seda parem. Kui suudan leida nii hapu taliõuna, et isegi pisarad tahavad voolama hakata, on päev õnnestunud. :)

October 14, 2012

Keep talking, someday you’ll say something intelligent

 Sain lõpuks ometi oma Looduse Aasta Foto auhinnaraha eest tellitud võidupildid kätte, mis lubatud kahe päeva asemel saabusid veidi alla kahe kuu! Parem hilja kui mitte kunagi, eks. Pea iga nädal helistasime isaga Andresele ning nõudsime pildikesi. Kord käis ta kahenädalasel puhkusel, kord tehti firmas inventuuri, kord sündis talle laps... Ma pole vist kunagi võhivõõrast inimest paremini tundma õppinud. Viimase kõne ajal kiitis ta mu pildikesi ja saatis need lõpuks ometi Tartusse. Maksis isegi postikulu ise kinni. :´) Bussijaamast saime üheksat rasket lõuendit ikka tassida küll, kuid lõpuks ometi on need siin! Muidugi pole mul neid praegu kuhugi riputada, aga... ühel heal päeval on mul suur maja tühjade valgete seintega.
Eilne laupäev läks küll õppimise osas rappa. Aga ega sellest midagi hullu polegi, sest mul ju ometi ei ole kohe esimene arvestus kõige keerukam aine terve perioodi peale, kus sa sellega. Noh, võib-olla ainult füüsika trumpab muusika üle. Igatahes läksin hommikul Liisu poole kavatsusega õppida. Võite kolm korda pakkuda, kas me isegi vaevusime õpikut avama või mitte. Hiljem sadas minu poole sisse Karina, kellega koos õhtuni aega veetsime, idee kohaselt muusikat õppides. Khm, sõime ahjus soojendatud pitsat ja lugesime vanu blogipostitusi. Õhtuks sättisime end klassivenna poole, kus hinnanguliselt leidus kakskümmend toredat klassikaaslast. Arvestusteks kordamine oli nüüd küll viimane asi, mis meeles mõlkus. Ja öösel, selle asemel et tuupida, vingusin inimestele, kui palju mul õppida on. Lahe.
 Seevastu olen täna küll vahelduva eduga hommikust õhtuni muusikat lugenud ja konspekteerinud. Koostasin oma muusika kokkuvõttest omakorda kokkuvõtte, mis võttis enda alla kõigest kuus A4 lehekülge. Hetkel taastun ligi seitsmetunnisest kirjutamisest ning seejärel tuleb veelgi toredam osa: kogu materjali päheajamine! Oh seda rõõmu. 
Note to self: Palun õpi ka kuue nädala sees, Maris!
Fun fact: Mul on meeletult harilikke pliiatseid. Mitte kümme ega kakskümmend ega isegi viiskümmend, vaid meeletult. Nimelt mu isa toob neid aeg-ajalt töö juurest, kui õpilased neid laudadele vedelama jätavad. Mulle sobib, sest harilikke pliiatseid kaotan pea sama tihti kui patsikumme (kõva sõna!).
Ilusat arvestustenädalat!

October 7, 2012

Our toaster has two settings: too soon or too late

MIKS ma üldse vaevun endale igal argipäeval lubama, et "küll ma nädalavahetusel teen endale selgeks füüsika, saan keemiaga järjele ning lahendan ära pool muusika töövihikut, lisaks õpin matemaatika teooriaid suuliseks kontrolliks ja vaatan moodle´ist geograafia powerpointe"? Ma ju tean, et kogu ettevõtmise võib koheselt maha kanda. Eriti kui päike paistab ja lehed kolletavad ja õhk on klaar ja valmivad arooniad ja käes on mu lemmikosa aastast.
Eile hommikul seadsin sammud oma uue klassiõe Elise poole, kes, nagu Karinagi, elab totaalses palees. Algul valmistasime endale smuutit (APPI kui suurepärane mõte) ja olesklesime niisama, kusjuures ma avastasin enda jaoks ta kassi ning pildistasin teda meeletult. Hiljem läksime pikale-pikale pildiringile.
Ma pole juba sajandeid kellegagi koos pildistamas käinud, mistõttu olin väga elevil. Hoopis teistmoodi on, kui keegi teine teeb ettepaneku stiilis "oh, pildistame nüüd seda seent". Esiteks paneb see rohkem ümbrust märkama ja teiseks... noh, ma tegelikult ei teagi, mis teiseks. Kiusasime natuke mu kaamera taimerit, sõime kellegi arooniaid, viskasime lehti õhku ja lollitasime niisama. Igatahes oli väga-väga-väga lõbus ja kunagi käime seal rabas ka ära! :)
Täna jooksin oma kallid jooksutossud katki. Oh, kallikesed, miks? Miks Te jätate mu maha loetud päevad enne 2,1 kilomeetri hindele jooksmist? Ma ei leia kunagi Teist paremat paari! Te istusite nagu valatult, ei hõõrunud kunagi ja toestasite ilusti, nii et ma ei pidanud tundma väga muret oma põlvede pärast aastal 2050. Mul olid Teiega imelised viis aastat!
Õhtul haaras isa kätte oma trompeti, mida ta ammu enam mänginud ei ole. Muidugi üürgas see nagu udupasun, kuid sel hetkel olin liialt vaimustuses, et naabrite pärast muretseda. Tuleb välja, et polegi nii, et puhud ja voila! Mul läks ligi kolm minutit, et üldse mingit heli välja meelitada, sest muidu tuleb ainult puhumise häält. Idee kohaselt oskan nüüd mängida C-duuri heliredelit (tean, mis noodi ajal mis nuppu (kindlasti on nupul mingi peen nimetus) all hoida), kuid praktikas kõlab kõik nagu segane U-duur. Ma tahaks ära õppida kolmkõlad ja kromaatilise heliredeli ja äkki isegi mingi algelise viisijupi, ent tean küll, kuidas mul motivatsioon peal käib: homme jälle nullis. Praegu tinistab ta teises toas "Lauliku lapsepõlve", tuleb raskusega tunnistada, et ta isegi oskab mängida... ja hästi lausa.
Uudiseid koolist ka äkki? Meil toimus keemias kontrolltöö ja MULLE TUNDUB, ET MA SAIN ARU! Ma tean, et vara veel hõisata, kuid... mulle tõesti-tõesti-tõesti tundub, et ma sain aru. :) Muidu olen viimased kaks tundi Karoliniga ängi täis mannaterasid joonistanud.
Koolis avastasin ühel heal päeval veel, et mul on nii palju uusi inimesi, kes ei tea veel midagi mu feilimistest ja naljakatest seikadest, mistõttu asusin koheselt viga parandama ja vaeseid kõrvalseisjaid oma juttudega kiusama. Legendaarseim lugu on muidugi kassi-jutt, mille siinkohal ka välja toon (olen kunagi ammu ka kirjutanud, kuid kes ikka otsida viitsib).
Kassi lugu: Nimelt toimus see kaheksanda klassi varahommikul, mil peres veel ainsana üleval olin ja uniselt mööda koridori koperdasin. Silmad olid mul poolkinni ja kuna valitses talv, oli väljas kottpime. Märkasin, et mu kass seisab minust vaid meetri kaugusel nurgas ja jälgib mind. Teades, et see tähendab söögisoovi, kummardusin maha teda silitama, pomisedes "kohe-kohe annan". Kolm sekundit hiljem taipasin, et silitan oma musta karvast talvesaabast.
Trennis panime endale indiaanlaste nimed, ärge parem küsige, miks. :) Niisiis, tähelepanu: minu nimi on nüüdsest Tahumata Kristall. 
Siinkohal tõmbab Tahumata Kristall otsad kokku ja õpib muusikat (mille ta idee kohaselt õppis nädalavahetusel selgeks).