Niisiis, tervitused! Olen elusalt ja tervelt tagasi ning võin teid ühe pikaleveniva Moskva postitusega kiusata.

Eelarvamused. Hüva, olgem nüüd täiesti ausad. Ma olen eestlane, mis tähendab, et kõik on halb, mis seondub sõnaga "vene". Ma pole pidanud küll koolis kunagi õppima pähe venekeelseid Leninit ülistavaid luuletusi, samuti ei tea ma midagi elust kommunismi ajal, kuid eks kasvatus, traditsioonid, ajalootunnid ning vanema generatsiooni kibestumus on jätnud oma jälje. Samuti on millegipärast kinnistunud stereotüüp venelasest kui maitsetult riides käivast, pidevalt lõugavast, ropendavast ja õiendavast inimesest, kes lisaks kõigele kuulab üle tänava veel kohutavat venekeelset muusikat ja sülitab iga kümne meetri tagant. Muidugi leidub ka piisavalt erandeid (oman mõningaid väga toredaid venelastest sõbrannasid), palun ärge mind nüüd päris inimesevihkajaks pidage. Kogu jutu mõte on, et Venemaale suundusin üsnagi suure ärevusega. Ja tuleb tunnistada, et rohkem mööda poleks ma saanud pannagi. Kõik olid viisakad, rõõmsameelsed, rahulikud. Don´t judge a book by its cover.

Elu parasiidis. Elasime sugulaste pool, kes on vist küll Heldekäelisuse Nominendid 2012. Esiteks on neil ülimalt vinge maja. Ma ei arvanudki varem, et väljaspool katalooge eksisteerivad vannitoad, kus asuvad korvikesed käterättidega ja lõhnaküünlad, ning aknad, mis jooksevad läbi kahe korruse. Totaalne paralleeluniversum. Raiskasime nende ruumi, jõime nende värskelt pressitud apelsinimahla ja sõime granaatõunapavlovat, kulutasime nende väärtuslikku aega ja vedasime neid mööda muuseume ning spaasid. Ühesõnaga nautisime elu täiel rinnal. Samuti on mu sugulased Lahkuse Nominendid 2012, sest nad olid nii toredad ja kinnitasid pidevalt (ja siiralt!), et see kõik on suur rõõm. :)
Spaa. Võib öelda, et see oli natuke suurem ja mugavam kui Aura... või siis umbes sada korda suurem ja mugavam kui Aura. Üldpilt: suured laiad puidust kapid ja valged diivanid riietusruumis, pidev džässmuusika, erinevad basseinid, mullivannid ja saunad (aurusaun!), smuutid ja lamamistoolid. Ma oleksin võinud sinna igaveseks jääda. Ülalkorrusel treeningsaalid. Koha pluss: Umbes 14 miljonist elanikust kohal umbes viis inimest terve keskuse peale, mis on veel isegi hämmastavalt palju.

Kultuur. Külastasime Puškini muuseumi, multimeediamuuseumi ja vendade Lumiere´de muuseumi. Puškini muuseumis leidus päris palju head kraami, mis Louvre´is ega Orsay´s esindatud polnud, nii et olin väga sillas. Erilisteks lemmikuteks kujunesid muidugi Degas´ baleriinid. Multimeediamuuseum sisaldas hunnikus vanu mustvalgeid fotosid, nii et nägin välja nagu laps, kellele jõulud varem saabunud on. Vähemalt esimese kahe korruse peal. Viimane muuseum osutus totaalseks lemmikuks, sest sisaldas kahte näitust:
1) moodne fotograafia (mustvalge, teraline, fookusest väljas ja udune, mida ma kunagi väga hinnata pole osanud)
2) Buffet´i suurepärased fotod, mille jumaldamist ma ei lõpetanud. Tekkis jälle uus motivatsioon loodusfotograafiks saada ja kunagi NG´le pildistada, aga... oh well.


Moskva hämaras. Mina armusin Moskvasse hetkel, mil päike looja läks. Seisin keset silda ja jooksin vaheldumisi mõlemale poole vastu käsipuud, et jäädvustada minutiliste vahedega mõlemat jõepoolt. Hehee, isal oli küll huvitav ("kaua veel", "ma arvan, et aeg tagasi minna" ja "aitab juba"). Ega ma end häirida absoluutselt ei lasknud. Kahjuks jäigi nägemata Johanna kirjeldatud tuledemäng, ent olen praeguse saagigagi rahul.
Halloween. Ma olen alati soovinud, et ka Eestis Halloweeni tähistataks. Noh, ilmselgelt pole soov nii lihtsalt täitunud. Moskvas igatahes tähistatakse. Juba nädal aega varem uuristatakse nägudega kõrvitsaid, riputatakse majade külge nõidu ja kummitusi. Õigel õhtul pannakse kostüümid selga ning käiakse naabritelt komme kogumas. Tahan ka! Aga samas Venemaal ei tähistata jõule (vähemalt mitte sellises formaadis nagu meil), samuti mitte emadepäeva... ega isadepäeva. Kõike head ka ei saa.
Oravad. Kõndisime pargis, kui mu silmad särama lõid ja ma oravat märkasin. Hiilisin talle teosammul ligi, ise hirmunud mõttest, et ta plehku pistab. Pildistasin ja liigutasin äärmiset ettevaatlikult.Veidi aja pärast nägin veel ühte. JA VEEL ÜHTE. Jooksid pargis ringi ja otsisid toitu. Sain ühele lähedale ja olin niiiiiii õnnelik!! Ja hiljem sugulaste pool kuulsin, et oravad on täiesti tavaline nähtus, nad söövad käest toitu ja keegi ei vaevu neid pildistamagi. Vot sulle nalja.
Vaateratas. Kuna teletorni meid ei lastud, tuli alternatiive otsida. Läksime vaaterattaga sõitma. Võrreldes Pariisi omaga oli see küll palju jubedam. Mitte et see oleks meeletult kihutanud ja kõhu seest õõnsaks võtnud, pigem vastupidi. Ratas venis jubedalt ning näis, nagu minetaks ta kohe enda vähesegi jõunatukese. Lisaks hakkas see üleval kurjakuulutavalt kriuksuma, mis ei tõotanud sugugi head. Ka kabiin, kus istusime, nägi välja, nagu oleks seda viimati kasutatud NSVLi hiilgeaegadel. Üleval jõudsin kahetseda testamendi puudumist, samuti kujutleda enda matuseid. Kui vaevaliselt ja krigisedes alla saime, olin maale jõudes sama tänulik kui Tätte ja Matvere oma laevareisikeselt saabudes.

Matrioškad. Võib öelda, et suhteliselt ainus tunnusmärk peale lipu, mida enne reisi Venemaast teadsin. Tuleb tunnistada, et matrioškasid leidus reaalselt iga nurga peal, igas mõõdus ja iga kujuga, igas hinnaklassis ning igasuguse disainiga. Kes ei usu, võib vaadata esimest pilti. Muidugi tuli meilgi lõpuks üks osta. Kuhu sa ikka Vanemaalt ilma isikliku matrioškata lähed...

Liiklus. Suur linn=palju autosid. Olgu, jätan meelde. Tipptund=kõik need autod korraga tänavatel. Vot, sellega on juba raskem arvestada. Inimesed ei mõõdagi teepikkusi kilomeetrites, vaid ajas. Kui küsisime, mitme kilomeetri kaugusel asub meie maja (noh, tehniliselt mitte MEIE maja) kesklinnast, saime vastuseks õlakehituse. Kuid kui küsida, kaua sinna sõidab, tuleb täpne vastus: "pühapäeva varahommikul kaheksateist minutit autosõitu, argipäeva õhtul kuni kaks tundi". Õnneks meie kaks tundi ummikus passima ei pidanud, ühe tunni aga küll. Meeletu. Muide, kui Eestis räägitakse pidevalt muutlikust ilmast, siis seal räägitakse hoopis muutlikest ummikutest. Päris tõsiselt.

Cinnabon. Koht, kus müüakse väidetavalt maailma parimaid kaneelirulle. Ei hakka tarkadele inimestele vastu vaidlema. Kaneelirullid olid tõesti... nad olid lihtsat... täiuslikud. Ahjusoojad, suus sulavad, magusad. Ma ei taha mõelda, mitu miljonit kilokalorit üks amps sisaldas, ent see oli selline once in a lifetime kogemus ja raudselt kõike väärt.
Selliste sõnumitega siis lõpetan, jäin reisiga väga-väga-väga rahule! Ometigi on nii hea kodus olla, just nüüd jõudis lõpuks kohale, et mul on vaheaeg...