October 28, 2012

If you don't succeed at first, hide all evidence that you tried

Mulle juba täitsa meeldib see lumi.
Aeg on lennanud linnutiivul, ent ometi tundub, et vaheaja algusest on möödas juba kuid, mitte vaevalt nädal. Filosoofiline, eks. Avastasin ehmatusega, et homme algab kool, kuid siis mulle meenus, et ega mul selle vastu midagi ei olegi. Veider.
Ülejäänud postitus kisub kirjeldavaks ära, tuhat vabandust! Reedel (ehk siis üleeile) sain hommikul kokku Johanna ja Mari-Anniga. Selgus, et viimane neiu on lootusetult kõigist uudistest maas, mistõttu kulus kohvikus lõviosa ajast sellele, et pidime viima ta kurssi umbes aastataguste sündmustega. Kindel märk vist sellest, et peaks tihemini kohtuma... pilte tegime ka, nagu teravam pilk juba märgata võis.
Õhtul kõndisin läbi ilusa lumesaju Johanna poole, kusjuures terve õhtu vältel olime väga täiskasvanulikud ja filosoofilised. Sõime šokolaadiküpsiseid. Kella kümneks sättisin end vennaga kinno, kus ta poole tunni peal haigeks otsustas jääda. FILM. OLI. NII. HEA. Tulime siiski tulema. Öösel jäin ka haigeks. 
Järgmisel varahommikul (ehk siis laupäeval) kell kaheksa tundus kõik okei ja milleks jääda koju end ravima, kui saab ka Kaisaga välja minna? Tegime ilusaid pildikesi, mis ilmuvad järgmisesse postitusse (et ka koolinädala sees blogida saaks), jõime piparmündikakaod ja sõime kõike head-paremat. Oli väga lahemahe ja mida kõike veel, ent haigus otsustas tagasi tulla, nii et terve ülejäänud päev läks raisku. Õnneks sai mu kallis immuunsus pahast viirusest jagu ning täna juba täitsa elan ja hingan. Sain "Dorian Gray" läbi!
Hüva, alumise pildi lugu: Seisan mina kõnnitee ääres ja pildistan suvalist hekki (nagu alati), nähes ilmselt möödujatele väga imelik välja. Ühel hetkel taipan, et üks mööduja pole läinud edasi, vaid on jäänud mind passima. Tegu siis vanema naisterahvaga, silmaga hinnates kuskil kuuekümnendate lõpus. Alustab vestlust sõnadega "No küll on tore, et need tänapäeva kiire tempoga inimesed jõuavad ka lihtsatest imedest rõõmu tunda..." ja noh, nii see kujunes. Vestluse lõppedes, umbes 10 minutit hiljem, soovis ta kõike paremat ja suuri kordaminekuid elus. Ma ei oska kirjeldada, kuivõrd armas see kõik oli. :)
Järgmine periood tundub tulevat üsna hea, sest meil on uskumatult palju hummi aineid: kirjandus, saksa keel, ajalugu. Eksinud humanitaar karmis reaalis nagu ma olen, eks. Lisaks jäid füüsika ja matemaatika, juurde tuli informaatika. Kehaline ka, aga see nagunii kogu aeg. Luban olla tubli ja ka kuue nädala sees korralikult õppida, et järgmine arvestustenädal mahedam tuleks (heheheee).

2 comments:

  1. khm, viimane lause, ma hakkasin ka juba midagi sellist mõtlema ja endale lubama, aga siis mõtlesin, et keda ma ikka lollitan :D
    niuniu, alles olid ilusad värvilised sügisesed pildid ja nüüd järsku kõik valged.. sügis kestis liiga vähe! Aga hetkel mul pole isegi selle lume vastu midagi..
    xoxo

    ReplyDelete
  2. Hehehee, milleks ikka eesmärke seada. :)
    Kestis jah, kuigi neljapäevaks prognoosib suurt sula, nii et saame tagasi kõik värvid ja ühtlasi otsime üles oma kummikud (mida sul ei ole)!

    ReplyDelete