October 14, 2012

Keep talking, someday you’ll say something intelligent

 Sain lõpuks ometi oma Looduse Aasta Foto auhinnaraha eest tellitud võidupildid kätte, mis lubatud kahe päeva asemel saabusid veidi alla kahe kuu! Parem hilja kui mitte kunagi, eks. Pea iga nädal helistasime isaga Andresele ning nõudsime pildikesi. Kord käis ta kahenädalasel puhkusel, kord tehti firmas inventuuri, kord sündis talle laps... Ma pole vist kunagi võhivõõrast inimest paremini tundma õppinud. Viimase kõne ajal kiitis ta mu pildikesi ja saatis need lõpuks ometi Tartusse. Maksis isegi postikulu ise kinni. :´) Bussijaamast saime üheksat rasket lõuendit ikka tassida küll, kuid lõpuks ometi on need siin! Muidugi pole mul neid praegu kuhugi riputada, aga... ühel heal päeval on mul suur maja tühjade valgete seintega.
Eilne laupäev läks küll õppimise osas rappa. Aga ega sellest midagi hullu polegi, sest mul ju ometi ei ole kohe esimene arvestus kõige keerukam aine terve perioodi peale, kus sa sellega. Noh, võib-olla ainult füüsika trumpab muusika üle. Igatahes läksin hommikul Liisu poole kavatsusega õppida. Võite kolm korda pakkuda, kas me isegi vaevusime õpikut avama või mitte. Hiljem sadas minu poole sisse Karina, kellega koos õhtuni aega veetsime, idee kohaselt muusikat õppides. Khm, sõime ahjus soojendatud pitsat ja lugesime vanu blogipostitusi. Õhtuks sättisime end klassivenna poole, kus hinnanguliselt leidus kakskümmend toredat klassikaaslast. Arvestusteks kordamine oli nüüd küll viimane asi, mis meeles mõlkus. Ja öösel, selle asemel et tuupida, vingusin inimestele, kui palju mul õppida on. Lahe.
 Seevastu olen täna küll vahelduva eduga hommikust õhtuni muusikat lugenud ja konspekteerinud. Koostasin oma muusika kokkuvõttest omakorda kokkuvõtte, mis võttis enda alla kõigest kuus A4 lehekülge. Hetkel taastun ligi seitsmetunnisest kirjutamisest ning seejärel tuleb veelgi toredam osa: kogu materjali päheajamine! Oh seda rõõmu. 
Note to self: Palun õpi ka kuue nädala sees, Maris!
Fun fact: Mul on meeletult harilikke pliiatseid. Mitte kümme ega kakskümmend ega isegi viiskümmend, vaid meeletult. Nimelt mu isa toob neid aeg-ajalt töö juurest, kui õpilased neid laudadele vedelama jätavad. Mulle sobib, sest harilikke pliiatseid kaotan pea sama tihti kui patsikumme (kõva sõna!).
Ilusat arvestustenädalat!

8 comments:

  1. MA TAHAN ÜHTE PILTI ENDALE :):):) Ja ma ei tee nalja :D:D palju maksab?
    mul siin seda seinaruumi jagub ka :)
    ohjah, mis arvestustest sa räägid, laps, oota kunst ära ja siis räägi raskest elust..

    ReplyDelete
  2. Äkki jõuluvana toob :))
    Kuule, kullake, ma teen Reemanniga füüsikat, aplausi paluks

    ReplyDelete
  3. sul on nii head pealkirjad kogu aeg :D
    what, ma mõtlesin, et sul pastakaid megalt, nüüd tuleb välja, et harikaid ka, milline üllatusi täis neiu sa oled :D
    xx

    ReplyDelete
  4. nunnu oled. ma sooviks jõuluks selle posti esimest pilti raami sees ja puha, tänks ette ära. :)

    ReplyDelete
  5. MUIDUGI! :)
    Heheee, mul viimasel ajal pastakaid järjest vähem, praegu ainult kolm pinalis :(
    oo

    Anukene, mis ajast lõuendid raami sisse pannakse? :D:D

    ReplyDelete
  6. ei nagu... "Maris ja ta kaks lõuendit" võiks raami sees ja kapi peal olla mul uueks aastaks......

    ReplyDelete
  7. Nii lahe ikka kui su enda tehtud pilt ripub enda toa seina peal. Tõsiselt äge!:)
    Aga edu muusika arvestusel!

    ReplyDelete
  8. AAAAAAAAAAAAAAAAA lol lol lol lol lol sorri, mul füüsikast juhe koos, sain alles nüüd pihta :D:D

    Kristiina: Noh, veel ei ripu, tuleb viis head aastat oodata. :)
    Aga sa ei kujuta ette, millisesse jamasse end muusikas mässisin!! Uue posti draft valmis. :)

    ReplyDelete