October 7, 2012

Our toaster has two settings: too soon or too late

MIKS ma üldse vaevun endale igal argipäeval lubama, et "küll ma nädalavahetusel teen endale selgeks füüsika, saan keemiaga järjele ning lahendan ära pool muusika töövihikut, lisaks õpin matemaatika teooriaid suuliseks kontrolliks ja vaatan moodle´ist geograafia powerpointe"? Ma ju tean, et kogu ettevõtmise võib koheselt maha kanda. Eriti kui päike paistab ja lehed kolletavad ja õhk on klaar ja valmivad arooniad ja käes on mu lemmikosa aastast.
Eile hommikul seadsin sammud oma uue klassiõe Elise poole, kes, nagu Karinagi, elab totaalses palees. Algul valmistasime endale smuutit (APPI kui suurepärane mõte) ja olesklesime niisama, kusjuures ma avastasin enda jaoks ta kassi ning pildistasin teda meeletult. Hiljem läksime pikale-pikale pildiringile.
Ma pole juba sajandeid kellegagi koos pildistamas käinud, mistõttu olin väga elevil. Hoopis teistmoodi on, kui keegi teine teeb ettepaneku stiilis "oh, pildistame nüüd seda seent". Esiteks paneb see rohkem ümbrust märkama ja teiseks... noh, ma tegelikult ei teagi, mis teiseks. Kiusasime natuke mu kaamera taimerit, sõime kellegi arooniaid, viskasime lehti õhku ja lollitasime niisama. Igatahes oli väga-väga-väga lõbus ja kunagi käime seal rabas ka ära! :)
Täna jooksin oma kallid jooksutossud katki. Oh, kallikesed, miks? Miks Te jätate mu maha loetud päevad enne 2,1 kilomeetri hindele jooksmist? Ma ei leia kunagi Teist paremat paari! Te istusite nagu valatult, ei hõõrunud kunagi ja toestasite ilusti, nii et ma ei pidanud tundma väga muret oma põlvede pärast aastal 2050. Mul olid Teiega imelised viis aastat!
Õhtul haaras isa kätte oma trompeti, mida ta ammu enam mänginud ei ole. Muidugi üürgas see nagu udupasun, kuid sel hetkel olin liialt vaimustuses, et naabrite pärast muretseda. Tuleb välja, et polegi nii, et puhud ja voila! Mul läks ligi kolm minutit, et üldse mingit heli välja meelitada, sest muidu tuleb ainult puhumise häält. Idee kohaselt oskan nüüd mängida C-duuri heliredelit (tean, mis noodi ajal mis nuppu (kindlasti on nupul mingi peen nimetus) all hoida), kuid praktikas kõlab kõik nagu segane U-duur. Ma tahaks ära õppida kolmkõlad ja kromaatilise heliredeli ja äkki isegi mingi algelise viisijupi, ent tean küll, kuidas mul motivatsioon peal käib: homme jälle nullis. Praegu tinistab ta teises toas "Lauliku lapsepõlve", tuleb raskusega tunnistada, et ta isegi oskab mängida... ja hästi lausa.
Uudiseid koolist ka äkki? Meil toimus keemias kontrolltöö ja MULLE TUNDUB, ET MA SAIN ARU! Ma tean, et vara veel hõisata, kuid... mulle tõesti-tõesti-tõesti tundub, et ma sain aru. :) Muidu olen viimased kaks tundi Karoliniga ängi täis mannaterasid joonistanud.
Koolis avastasin ühel heal päeval veel, et mul on nii palju uusi inimesi, kes ei tea veel midagi mu feilimistest ja naljakatest seikadest, mistõttu asusin koheselt viga parandama ja vaeseid kõrvalseisjaid oma juttudega kiusama. Legendaarseim lugu on muidugi kassi-jutt, mille siinkohal ka välja toon (olen kunagi ammu ka kirjutanud, kuid kes ikka otsida viitsib).
Kassi lugu: Nimelt toimus see kaheksanda klassi varahommikul, mil peres veel ainsana üleval olin ja uniselt mööda koridori koperdasin. Silmad olid mul poolkinni ja kuna valitses talv, oli väljas kottpime. Märkasin, et mu kass seisab minust vaid meetri kaugusel nurgas ja jälgib mind. Teades, et see tähendab söögisoovi, kummardusin maha teda silitama, pomisedes "kohe-kohe annan". Kolm sekundit hiljem taipasin, et silitan oma musta karvast talvesaabast.
Trennis panime endale indiaanlaste nimed, ärge parem küsige, miks. :) Niisiis, tähelepanu: minu nimi on nüüdsest Tahumata Kristall. 
Siinkohal tõmbab Tahumata Kristall otsad kokku ja õpib muusikat (mille ta idee kohaselt õppis nädalavahetusel selgeks).

11 comments:

  1. Esimene pilt on nii armas! Õigem oleks öelda, et see postitus kubiseb ilusatest piltidest. :)
    Kassi asemel talvesaabast silitada oskad küll vist ainult sina. :D

    ReplyDelete
  2. Ooooo, keegi on väga komplimentide jagamise tujus! :) Suured tänud!
    Khmm, ma olen kindel, et KUSKIL leidub veel keegi, kes samasuguseid asju korda saadab...

    ReplyDelete
  3. Palun palun avalda oranzi jope stoori , sest see kassilugu oli nii naljakas:D:D

    ReplyDelete
  4. Sinu jaoks ikka saab... järgmises postituses. :)

    ReplyDelete
  5. Mulle nii väga meeldivad su pildid siin :) Sügis meeldib sulle rohkem kui suvi? Ma vist ei teadnudki seda (kuidas on see võimalik? :D) Jaa tore teada, et ma su blogis nii armastatud olen :D
    xoxo

    ReplyDelete
  6. Muidugi meeldivad, tänud. :) Eee, suve armastan ülimalt muidugi VABADUSE poolest, aga aastaajalises mõttes meeldib sügis vist rohkem isegi.
    Kus sa sellega, klaver on poole armastatum. :)
    xoxo

    ReplyDelete
  7. Mul on just niisamuti. Tahtsin näiteks eelmisel nädalavahetusel hakata õppima ennem ladina keelt ja ühe analüüsi ära kirjutada. Aga tutkit, ei jõudndu kumbagi teha. Laiskus lõi kontidesse ilmselgelt. Ja nüüd hakkasin seda alles 2 päeva ennem esitamist õppima. Jube. See ongi nii, et alguses näib, et ei ole midagi palju õppida, kuid tegelikult aga on. Ja pärast läheb nihu või siis kiireks. Ma vihkan seda. :D Tihtipeale jätan asjad viimase peale...sooviks seda kuidagi muuta. Peab ennast kokku võtma ilusti! :)( heh, sellega tuli meelde uus-aasta tõotused - ma sellist asja suht kunagi ei tee, aga alati võib erand olla. )
    Vau, sul on 5 aastad ühed jooksutossud vastu pidanud? o.O See on küll hämmastav. Minul nad tavaliselt üle 2 aasta kindlasti vastu ei pea. Aasta on selline keskmine.
    Seekordne fun fact oli küll äge. Kuidas sa neid üldse ära loendasid niimoodi?:D Ma ise ei tahaks teadagi palju mul neid ":)" või sõna "kool" on olnud. Pakkun, et ikka kõvasti üle keskmise. :) Aga huvitav küll...
    Väga tore kui sa tunned, et hakkad keemiast aru saama. I'm happy for you.:)
    Oo, seda kassi lugu ma mäletan. Oled seda kunagi jah blogis kirjutanud. See oli ikka epic! Aga sa ei pea põdema selle pärast, et sul niimoodi juhtus. selles suhtes, et sa pole ainus. Minul on niimoodi küll ja küll juhtunud. Mul mõnikord kas siis öösel või varahommikul kui prille ees pole. Mõistus hakkab vingerpussi mängima. Tahtsin millalgi kassi kaissu võtta hommikul ja voila, tegemist oli aga hoopis mingi villase kampsuniga. Mul oli selline mõte peas, et misasja ma teen, lolliks olen läinud või!? :D Aga päris naljakas küll. Sooviks seda oranži jope lugu ka kuulda, Maris... :)
    "Tahumata Kristall" - hmmm. väga huvitav nimi. :D

    ReplyDelete
  8. Ja veel üks pisikene märkus, väga ilusad pildid on! Ja Villi on ülinunnu. :)

    ReplyDelete
  9. OOOO MIS KOMMENTAAR!!
    Mul on veel nii, et ma tean küll kogu aeg, et ma pean õppima, aga hoian ent mõttetult teiste asjadega rakkes. Näiteks kevadel kui ma koolist ära tulin natukeseks ajaks, et iga päev haigelt klaverit mängida, ei suutnud mu alateadvus seda vastu võtta ja nii veetsin hommikupooliku, harjutades magamistoas silda ja vastu seina tiritamme.
    Jep, kuuendas klassis ostsin. Supertossud.
    Eee, neid märksõnu sain lugeda nii, et läksin lehele "posts" ja kirjutasin sinna üles otsingusse märksõna. :)
    Eeee, keemiast tegelt ikka ei hakkand väga aru saama... või noh, saan aru küll kristalselt enda arust, aga töö seda küll ei kajastanud...:) Aga õpetaja ütles mulle, et tegelikult olen "nutikas neiu", nii et hüvasti, head hinded, tere, haridus!
    VÄGA HEA TEADA, et ma ainus ei ole. :)

    Muidu danke schön ja on tõesti!

    ReplyDelete
  10. Lootust ju on, et kui aru saad ja nutikas tüdruk oled, et need hinded ka varsti paremaks lähevad. Kui näiteks õpetajaga ära harjud ja täpsemalt mõistad, mida ta nõuab ja hindab.
    Härma keemiaõpetajaga sain alguses kolmesid, hiljem viisi. Ise vähemalt loodan selle teooria paikapidavusele. :D

    ReplyDelete
  11. Eks ma siis jään sinu teooriale lootma...:) (loe: õpin end enne arvestust lolliks)

    ReplyDelete