November 27, 2012

Finlandia 2012

Tähtsad asjad kõigepealt, seega palju-palju-palju õnne ning rõõmu, kallis Karina!!
Ülejäänud postituses saate kokkuvõttekese meie pisikesest Soome-tripist, mis kujunes palju vingemaks kui Linnuga algul arvasime. National Geographicu tasemel pildid ei ole, sest suurem osa ajast läks esinemisele, näidendite vaatamisele või lollitamisele, suured vabandused!
Nagu juba märgata võis, on soomlased kuidagi väga jõulune rahvas. Kõik letid olid täis topitud päkapikke, jõuluehteid, kulda ning karda, kesklinnast ei puudunud suur jõulukuusk ning ega jõulukaunistustegagi vähem priisatud. Minule kui lõunast tulnule tundus see keset novembrit äärmiselt võõras, aga kui põhjarahvas soovib, siis ega neid takistada saa. :)
Kuna reisi idee seisnes siiski näiteringiga esinemisemises, tuleks vist sellegi kohta paar sõnakest poetada. Olime ainsad külalisesinejad ning lisaks veel kõige esimesed, mis tähendas, et saime rahvast täis saali. Purssisime oma esto-suomi-englishit ja rahvas sai tegelikult isegi aru, sest naerdi küll ja meid plaksutati isegi lavale tagasi!! Muidugi naerdi kõige rohkem meie soomekeelsete kohtade peal, kusjuures ma ei taha isegi ette kujutada, kui jubedalt see kõlada võis. Teisel päeval tutvusime õhtusöögil ühe korraldusmeeskonnast (?) pärit tüdrukuga ning vestluse keskel üritasin talle natuke soomekeelseid repliike edastada, kuid... noh, oleks võinud siis mitte nii avalikult minu üle naerda. :) Muidu läks meil positiivselt, kuigi teiste näidendid olid tunduvalt pikemad ja efektirohkemad. Sellegipoolest sain kriitikult kiita, mistõttu võis kogu etenduse ja ühtlasi ka päeva kordaläinuks lugeda!

Käisime vähemalt kaheksa korda ühes videolaenutuses, kus lahtiseid komme müüdi, sest ei suutnud ühelgi korral otsustada, mida võtta. Lõpuks oli küll imelik minna, sest müüja vaatas juba kolmandal korral imeliku pilguga, ent õnneks seitsmendal tiirul vahetati müüjat ning saime kaheksandal tiirul oma kommidki ostetud!
Pärast enda etendust käisime ka teiste omasid kaemas. Kõik soomlaste etendused kestsid keskmiselt poolteist tundi, mis andis ikka päris hea teatrielamuse. Isiklikult suutsin ajada sassi oma piletid, mistõttu ma ei pääsenud järjest kahele etendusele, kuid sel ajal käisime Mattiasega linna pildistamas. Need üürikesed poolteist tundi pidas ta end isegi hästi üleval, ülejäänud reisi vältel käitus küll nagu viimane hullumeelne (hullumeelsus sisaldab näiteks mööda koridori huilgamist, mu kohustusliku kirjanduse rebimist ja samuti riiete varastamist). Kahtlase vanamehe soovitusel tekkis meil kange tahtmine koske näha ning me ei pidanud pettuma! Samuti kolasime mööda väiksemaid tänavaid ja tegime ikka korraliku ringi linnale peale.
Päris toredalt möödusid ka ööd hotellis. Oma juhendaja asemel saime kaasa Prantsusmaalt pärit vabatahtliku Marioni ning väikeste näiteringi juhendaja Helena. Võib öelda, et valitses väga vabameelne õhkkond. Millegipärast (MA EI TEA, MIKS!!) pani Marilind laupäeva öösel ette ette kõigiga koos pornofilmi vaadata, aga üritus kukkus haledalt läbi, kuna me ei suutnud õiget valida. Sellegipoolest möödus lahe öö koos hotelli voodil lösutades ning projektoriga seinale youtube´ist klippe lastes. Võib öelda, et algse kavatsuse asemel vaatasime tegelikult klippe naljakatest kassipoegadest ja Oprah´st, aga ega naerda vähem ei saanud.
Saingi pardukesega sõbrapildile!
Viimane päev kulus suures osas tagasi saamisele. Pidime lahkuma enne autasustamist, mistõttu me ei teagi, kes võitsid. Loksusime bussis Tamperest Helsingisse, laevaga Helsingist Tallinnasse, seejärel ööliiniga Tallinnast Tartusse. Tee peal ma küll üritasin õppida, aga esimene ots bussis läks suures osas magamisele, ots laevas pudelikeerutamisele ning sukulaku ostmisele ja teine ots bussis täielikult lobisemisele Annaga. Laisk laps on laisk, no mis sa teed. Koju jõudsime kell kolm öösel, tuttu sain pool neli läbi. MA MAGASIN HOMMIKUL TUND AEGA SISSE, mis tähendab, et ärkasin seitseteist minutit enne tunde (minu majast normaalses tempos kooli kõnnib üksteist minutit), aga jooksin maailmarekordi ning jõudsin ikkagi õigeks ajaks kohale, kusjuures kümme minutit enne Laurat!!
Muidu olen üleväsimusest täiesti lolliks (noh, lollimaks kui tavaliselt) läinud, sest iga arginädalaga kuivavad unetunnid üha rohkem kokku. Hästi imelik tunne tegelikult, sest otsest väsimust polegi, energiat tundub kuidagi väga palju ning ma tõmblen veel rohkem kui muidu. Kui veel kaks nädalat tagasi sain igal ööl kuus tundi magada, siis eelmisel nädalal kahanes see arv viieks ning sel nädalal tegin otsa lahti neljatunnise ööga. Sel nädalal katsun alla kuueseid mitte sisse lasta, sest nii jätkates ei saa ma kuu aja pärast enam üldse magada!

Ma tean, et lõpp läks lohisema ja polnud enam informatiivne ega reisiga seotud, aga HÄSTI-HÄSTI TORE REISIKE OLI! 

November 21, 2012

Adventure without risk is Disneyland

ME SAIME OMA KLASSIGA EILE TEKLID KÄTTE! Alumine pilt on illustreeriv, seniks kuni millalgi kaugel tulevikus ise ka tekliga pildile jään.

Nüüd tuleks vist mainida, et alljärgnev postitus on pühendatud sünnipäevalaps Kaisale, kuid kuna olen paha inimene ja õppisin eile (õigel päeval) järjekordselt kella kaheni öösel ajalugu, ei suutnud seda siis valmis kirjutada. Anna sellegipoolest mulle väga andeks ja ole ikka sama lahemahe edasi! PALJU ÕNNE! :) Uusi pilte mul samuti kahjuks ei ole, aga katsun Soomes klõpsida.
*Küll aga leidub mul hulgaliselt vanu pilte. Üks kollaaž siis, mille mingitel põhjustel kokku panin...

November 18, 2012

The piano is a monster that screams when you touch its teeth

Vahepeal on möödunud vägagi revolutsiooniline nädal koolis. Näiteks sain lõplikult kinnitust tõsiasjale, et aknalaual istumine on tõesti väga paha. Õppetund maksis mulle viis kükki õppealajuhataja ees, kuid õnneks tundus ta üsna heas tujus. Samuti olen temaga viimasel ajal kohtunud hommikul koolimaja ukse ees, sest tagasi on hiilinud minu ja Laura komme alatasa kõikjale hilineda. Et oma badass levelile lõplikult punkt panna, mainin ära, et Marii sai riiuli servalt kätte mu matrikli (maakeeli õpinguraamatu) ning sodis kaks esimest lehekülge markeritega täis. Ma olen niiiiiii kutu!
*
Teiselt poolt on jällegi hästi läinud. Mulle jääb igaveseks meelde kolmapäev, 14. november, mil esimest korda HTG ajaloos matemaatikatunnis kiita sain. Põhjus ise üsna tavaline: mul olevat väga hea vormistus. Sellest hoolimata võisin nautida ka oma viit sekundit kuulsust! Veel sain lõpuks ometi teada ka oma keemia hinde, neli pluss!! Aitäh õpetamise eest, Anu! Järgmisel kursusel on plaanis viia tase igatahes viie miinuseni. Lisaks sain Auli käest motivatsioonikirja ning saatsin lõpuks ometi ära stipendiumitaotluse. Ning mulle hakkab ülimalt häguselt ja väga aeglaselt soomekeelne tekst juba pähe jääma.
Eile toimus kella neljani koorilaager, mis polnud sugugi nii halb ja nõme kui ma kartsin. Sai päris palju nalja ning appi kui ilusti kõlavad meie laulud koos kõigi häälerühmadega! Hiljem toimus meie muusikakooli 63. lennu solfirühma kokkutulek või midagi sinnapoole. Sõime oma vinge solfiõpetaja pool kõike head-paremat ning vaatasime tagasi õudsetele muusikakoolis käidud aastatele, mis nüüd nii naljakad tundusid! Rääkisime vabalt kõigist oma puudumistest, spikerdamistest ja viilimistest, samuti oma murranguperioodidest, mil kõik peale perfektse Katariina tahtsid muusikakoolist raudselt ära tulla. Õpetaja avaldas mulle tunnustust, et kõik need aastad oma klaveriõpetajaga vastu pidasin, sest eks ta ikka nägi piisavalt, kuidas mul seal läks. Ma veel mäletan, kuidas ta mulle mõnel korral šokolaadi pakkus, kui ma pärast klaveritundi eriti sant välja nägin. :):) Uskumatu, et seda tunnistan, aga tegelikult olid ikka megavinged ja -rajud seitse aastat!
Mingi aeg lahkusin kahetsustundega kokkutulekult, kuid lubasin kindlasti jõulukontserdile ilmuda. Ruttasin Marianni sünnipäevale, mis asus täpselt teises linna otsas. Lahe, et mul just see päev autot ei olnud. Sellegipoolest hilinesin ainult 75 minutit! 

November 13, 2012

Iga kord, kui abiellud, pannakse üks sõrmus sõrme - nii et abielluda saab ainult kümne mehega (lapsesuu)

Pühapäeval toimus YFU sponsorluse koolitus, mis tekitas nii palju motivatsiooni, ent ajas ka juhtme lühisesse. Ma ei tea, kuidas on need kaks vastandlikku tunnet korraga võimalikud, aga olgu. Mulle jõudis lõplikult pärale, et ega need 6500 eurot ikka ise taskusse ei potsata, mis tähendab järgneva kaheksa kuu jooksul haiget tööd sponsorite otsimisega. Me küll Eveliniga kirjutasime üles märksõnu nagu "hääleta" (lugu tüdrukust, kes hääletas Tallinnasse ja sattus ärimehe autosse, kes oli heldelt nõus talle raha jagama) ning "vaata voodi alla" (uskumatu lugu poisist, kes vanaema korterit koristas ja voodi alt rahakirstu leidis), aga kahjuks arvan, et raha nii kergelt ikka kokku ei kühvelda. Üks ime-ime-imepisike lootuskiir on hetkel stipendium, mille kallal praegu vaeva näen ja mille jaoks projekti koostan.

Samuti pandi meid mõtlema, kuidas oma avaldust isikupäraselt koostada, ise seejuures ametlikuks jäädes. Tundub kerge, aga NO EI. Leidsime Eveliniga, et kõige õigem oleks teha avaldus stiilis: "Kui sa seda avaldust lõpuni ei loe ja kolme sekundi jooksul viieteistkümnele kolleegile edasi ei saada, ootab sind hirmus õnnetus. Hitler sai säärase kirja ning ignoreeris seda. Kolm päeva hiljem ootas teda surm. See on kõik tõsi!" Samuti oleks huvitav alustada suurte tähtedega boldis hullude roppustega ning seejärel edasi pisikeselt alla kirjutada: "Kui juba lugema hakkasid, siis..."

 Fun fact: Sain pühapäeva õhtul teada, et mu isa tuleb Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlasorkestriga meile HTG ballile pillimeheks! Huvitav on muidugi esiteks see, et mu isa omal ajal hoopis Härmas käis... ja teiseks veel see, et ta oma 5 aastat enam trompetit mänginud pole. Ning nüüd äkitselt figureerib ta kuskil Tamme gümnaasiumi orkestris, päris põnev. Ise on ta muidugi väga sillas ("tead, Maris, kõik pillimehed peavad panema mustad ülikonnad ja valged sokid, saad aru!"). Muidu esineb meil lisaks neile veel Vennaskond ja kui joppab, siis isegi Tõnis Mägi.
 Tegelikult peaksin hoopis saksa keelt õppima, aga mida teeb Maris kolmandat õhtut järjest saksa keele asemel? Istub Mariiga keset pisikesteks tükkideks lõigatud roosat vahtkummi, viskab seda õhku ja topib Mariile krae vahele, ise koos õega õnnelikult "lumi" hüüdes. Järjekordselt muutsime elutoa elamiskõlbmatuks, nojah. 
Üks hea dialoogike meie vahel ka veel:
Marii: "Mängime nii, et mina olen ämblik ja sina oled aken ja mina teen sinu ette võrgu!"
Maris: "Oota... mida?!"
Marii: "Šhhh, aknad ei räägi!"
Näiteringis avastasime, et meil on ainult kaks proovi Soome-tripini veel jäänud. Mis Marisel kahest leheküljest soomekeelsest tekstist peas on? "Taivas millainen mies" ja "kirjottaisinko sille?" (võib esineda vigu õigekirjas, aga meh). LÄHEB ÕPPIMISEKS!

November 9, 2012

Kui raha üldse ei ole, siis paljud hakkavad vaesteks (lapsesuu)

Ma olen laisk. Ei saa just öelda, et ma end tihti statiiviga välja pildistama veaksin. Tegelikult võib statiiviga pildistamised ühe käe sõrmedel vabalt kokku lugeda. Minu jaoks on juba kaamera tassiminegi puhas eneseületus, kuidas peaksin veel seda kolakat kaasas vedama? Seekord ületasin end ja vedasin end hilisõhtul  linnast välja inimtühjale põllule, kus tähekesi imetleda võis, endal kaasas lausa statiivid ja värgid-särgid. Suutsin oma teooriateadmised elustada ka praktikas, katsetades 30-sekundilist säriaega, üüü. Tagasi vaadates on vägagi jube mõelda inimtühjale põllule, kaugelt kostuvale koerte haukumisele ja üksikutele mööduvatele autodele, kus igaühes neist kari maniakke sõita võis. Nojah. Ma olin sooja suvega unustanud ka, kui kohutavalt valus on täiesti külmunud varvaste ülessoojenemine. Ja praegu on alles üks miinuskraad! Tore mõelda, et varsti kukub kakskümmend viis veel.
Eile oli vägagi aktiivne päev, nagu neljapäevad (ja teisipäevad) alati ongi. Selline lahkun-kodust-kolmveerand-kaheksa-hommikul-ja-naasen-kell-kolmveerand-kümme-õhtul-päev ühesõnaga. Näiteringis pusisime oma soome keelt, appi kui feil see tuleb! Tantsimas oli väga huvitav, sest nüüd, kus ma tunni algul paarilise sain, olid kõik poisid paaride vahetuse ajal nõus agaralt samuti minuga tantsima. Ja siis, kui paarilist pole, võidki seina äärde seisma jääda... Tango tundub üsna õudne. Ujumas arvutasime välja, kui palju üks trenn maksab ja olime väga šokis.

Järgmiseks nädalaks luban õppida matemaatikas determinante ja lugeda Tšehhovit!!
Ja kuna päev pole veel läbi, siis PALJU ÕNNE JA RÕÕMU, KALLIS MARIANN!

November 6, 2012

Sõprus kestab seni, kuni teine hakkab karates käima (lapsesuu)

Sain lõpuks ometi informaatikatunnis millesti aru, halleluuja! Suutsin oma mõistuseraasukesega kokku klopsida programmi, mis küsib kasutaja käest kahe muutuja väärtusi, seejärel liidab need ja nõuab vastust. Vale vastus võtab maha punkti ja õige liidab kaks. Aega läks ikka kõvasti selle niivõrd titeka asjaga, ma ei kujuta ette, kuidas oleks keerulisi programme teha. Nojah. Füüsikast ei jaga jälle mitte mõhkugi, aga matemaatikas naudin kerget teemat. Ajalugu on lahe ja selle nädala kohustuslik kirjandus meeldib mulle ka. Üsnagi positiivne.
Täna sain näiteringis kätte oma soomekeelsed repliigid. MA. EI. TEE. SEDA. ÄRA. Kaks A4 lehekülge täiesti arusaamatut teksti pole just kõige lahedam asi maailmas. Mõned mahedad näited mu lausetest: "Kanssasi tulen kaikialle, oma ristiritaini" ja "Minä en ehtinyt tänään kouluun, istuin koko päivän facebookissa, tykkäilin kavereiden kuvista ja pukeuduin pari tuntuia, viimeiset kolme ja puoli tuntia olen nyt kierrellyt täällä Taskussa". Väga teostatav, eks. Väga lohutab veel muidugi tõsiasi, et kuuest näitlejast peavad ainult kaks soome keeles rääkima, teistel avaneb palju aktsepteeritavam võimalus inglise keelt praktiseerida. Maris, sul ikka veab.
Feilinurk: Lähen mina hoolitsevalt oma õekesele lasteaeda järele. Kõik on tore, laps silkab õnnelikult vastu ja nõuab ka koheselt sülle. Leian vaevata üles õige kapi ning samuti riided! Mässin lapse sooja, sikutan kätte isegi kindad ja viitsin mässata soojade sokkidega. Kõik korras, aeg lahkuda. Tõmban Marii energiliselt kättpidi juba ukse juurde kui ta mind mantlist sikutab ja vaikselt sõnab: "Äkki paneme ikka saapad ka..." APPI. Tõesti, lapsel on ju jalas vaid sokid. Muidugi jälgib Simoni isa mind äärmiselt huvitava pilguga. Minust saaks kindlasti suurepärane ema.
Mu ängi täis pilt: 
 Pommuudis: Nagu paljudele juba juubeldanud olen, valiti mind YFU valimispäeval välja, mis tähendab, et pärast lepingu sõlmimist saan 2013/2014 vahetusaastale!!! Veel ei tea, kuhu mind suunatakse, sest kahjuks on Austria täis. Ilmselt Šveits või Saksamaa. Olen meeletult uhke ja õnnelik, ent samas kohutavalt kurb, sest kuidas peaksin mina, Maris, aasta otsa ilma oma kallite lähedasteta hakkama saama? Oma üllatuseks avastasin, et semud on ärasõidule nii tuliselt vastu, et paneb lihtsalt kohutavalt heldima! 
Praegu olen imelikus tujus ja kuulan juba vähemalt kümnendat korda "Meil on elu keset metsa", huvitav eks. Teate küll, mõni laul on selline, mis kohe väga hästi enda tämbriga sobib. Eelpool nimetatu on minu puhul just üks neist.