November 18, 2012

The piano is a monster that screams when you touch its teeth

Vahepeal on möödunud vägagi revolutsiooniline nädal koolis. Näiteks sain lõplikult kinnitust tõsiasjale, et aknalaual istumine on tõesti väga paha. Õppetund maksis mulle viis kükki õppealajuhataja ees, kuid õnneks tundus ta üsna heas tujus. Samuti olen temaga viimasel ajal kohtunud hommikul koolimaja ukse ees, sest tagasi on hiilinud minu ja Laura komme alatasa kõikjale hilineda. Et oma badass levelile lõplikult punkt panna, mainin ära, et Marii sai riiuli servalt kätte mu matrikli (maakeeli õpinguraamatu) ning sodis kaks esimest lehekülge markeritega täis. Ma olen niiiiiii kutu!
*
Teiselt poolt on jällegi hästi läinud. Mulle jääb igaveseks meelde kolmapäev, 14. november, mil esimest korda HTG ajaloos matemaatikatunnis kiita sain. Põhjus ise üsna tavaline: mul olevat väga hea vormistus. Sellest hoolimata võisin nautida ka oma viit sekundit kuulsust! Veel sain lõpuks ometi teada ka oma keemia hinde, neli pluss!! Aitäh õpetamise eest, Anu! Järgmisel kursusel on plaanis viia tase igatahes viie miinuseni. Lisaks sain Auli käest motivatsioonikirja ning saatsin lõpuks ometi ära stipendiumitaotluse. Ning mulle hakkab ülimalt häguselt ja väga aeglaselt soomekeelne tekst juba pähe jääma.
Eile toimus kella neljani koorilaager, mis polnud sugugi nii halb ja nõme kui ma kartsin. Sai päris palju nalja ning appi kui ilusti kõlavad meie laulud koos kõigi häälerühmadega! Hiljem toimus meie muusikakooli 63. lennu solfirühma kokkutulek või midagi sinnapoole. Sõime oma vinge solfiõpetaja pool kõike head-paremat ning vaatasime tagasi õudsetele muusikakoolis käidud aastatele, mis nüüd nii naljakad tundusid! Rääkisime vabalt kõigist oma puudumistest, spikerdamistest ja viilimistest, samuti oma murranguperioodidest, mil kõik peale perfektse Katariina tahtsid muusikakoolist raudselt ära tulla. Õpetaja avaldas mulle tunnustust, et kõik need aastad oma klaveriõpetajaga vastu pidasin, sest eks ta ikka nägi piisavalt, kuidas mul seal läks. Ma veel mäletan, kuidas ta mulle mõnel korral šokolaadi pakkus, kui ma pärast klaveritundi eriti sant välja nägin. :):) Uskumatu, et seda tunnistan, aga tegelikult olid ikka megavinged ja -rajud seitse aastat!
Mingi aeg lahkusin kahetsustundega kokkutulekult, kuid lubasin kindlasti jõulukontserdile ilmuda. Ruttasin Marianni sünnipäevale, mis asus täpselt teises linna otsas. Lahe, et mul just see päev autot ei olnud. Sellegipoolest hilinesin ainult 75 minutit! 

2 comments:

  1. MIDAAAAAAAAA SEE MATRIKKEL ON PMST SU ELU JU
    reaalselt Maris, ma ei kujuta ette mida nad suga teevad :)))))) ma veel muretsesin oma käekirja pärast..
    mm, punga rääkis reedel oma loengus meile et oli pannud lapsi kükke tegema aknalaual istumise eest.
    ülejäänud postitust ma lugesin mingis udus, sest markeriga MATRIKLI sodimine on lihtsalt.. andestamatu :D

    ReplyDelete
  2. MA TEAAAAAN, ma tegelt ka olen endiselt šokis ja ma ei tea mida teha ja ma ei kujuta ette, kuidas seda parandada, sest et korrektoriga parandamine on ju veeeeeel hullem!! Homme pean näitama seda klassijuhatajale, ilmselt jääb see mu viimaseks teoks.

    ReplyDelete