December 8, 2012

A snowball in the face is surely the perfect beginning to a lasting friendship

Avastasin, et mu objektiivike jäädvustab suure häda ning vaevaga ka ämblikuniidi küljes rippuvaid lumehelbeid.
Eile öösel käisin Kaisa sünnipäeval, mis kujutas endast täielikku toiduorgiat. Lisaks kõigele muule heale-paremale valmistasime veel sushit. Keerasin täitsa ise ühe rulli valmis!! Enne maitsmist pidin muidugi haigelt julgust koguma (ma ei söö tegelikult üldse kala, veel vähem toorel kujul), ent lõpuks julgesin ampsu võtta. Maitses päris okeilt isegi, kuigi vähemalt minut aega ei suutnud seda alla neelata. Rohkem sel õhtul ei julgenud eksperimenteerida, eks sain piisava adrenaliinilaksu kätte ka. Õhtul mängisime Wiid ja vaatasime tuimade nägudega õudusfilmi, oli äärmiselt mahe. Kaisa, ma armastan su kodu ja kunagi saad oma kingituse ka!
Täna tegin piparkoogitainast. Meil peres on see ammu iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud, sest eks omatehtu maitseb ikka kõvasti paremini! Nüüd on mul jõulutuled ka lõpuks üleval ning hetkel lumehelbepilte vaadates tunnen, et olen äärmiselt jõululainele meelestatud. :)
Ilusat teise advendi ootamist!

8 comments:

  1. see alumine pilt on nagu komm, sobib ka kolmesajandat postitust kaunistama ning selles on peidus just see õige jõulumeeleolu.

    ReplyDelete
  2. Väga kaunilt sõnastatud, suur aitäh!

    ReplyDelete
  3. Ma panin ka tulukesed üles lõpuks :) Väga kenad pildid!

    ReplyDelete
  4. Väga hea, et ma lootusetult viimane ei ole! :) Suured-suured tänud!

    ReplyDelete
  5. Nagu tõesti väga-väga ilusad pildid!
    Eriti meeldib mulle 1.pilt, need lumehelbekesed on nii detailselt näha, et hämmastav. Superilus! :)
    Oeh, polegi saanud veel koduseid piparkooke, tahaks aga meeletult...kuid kodune ongi alati parem. :)

    ReplyDelete
  6. Suured-suured tänud, kallis Kristiina! :)
    On tõesti, ma ei jõua ära oodata, millal küpsetama saab asuda!

    ReplyDelete