December 31, 2013

Minu ülemeelik 2013

Küll mulle alles meeldib kõiksugu võimalikke kokkuvõtteid teha, rääkimata siis veel terve aasta kokkuvõtetest! Nägin ränka vaeva, et see ka kuidagi piltidesse mahutada, nii et olge lahked. :)
Kindlasti jääb mulle aastat 2013 meenutama spontaansus, sest kunagi varem pole ma otsustanud üksinda Sitsiiliasse lennata, sõbrannaga metsa vahele neljapäevasele rattamatkale suunduda või kella kuuese bussiga rappa päikesetõusu imetlema sõita. Lisaks säärastele drastilistele situatsioonidele koosnes aasta ka väiksematest, kuid mitte sugugi vähem tähtsatest seiklustest. Esimese ropsuga oskan välja tuua talvise pikniku, katastroofilise tivolituuri, mitmed vabatahtlikuametid, Botaanikaaeda luku taha jäämise ja sellest tulenevalt üle müüri ronimise, mao kaela ümber võtmise (x2), NG kollaste akende püüdmise, langevate tähtede imetlemise ja koos oma füüsikaprofessoriga sama laua taga pelmeenide söömise. 
Samuti juhatas käesolev aasta mu ellu palju uusi ilusaid nägusid ja kallas pähe päris palju nii elu- kui ka koolitarkust (kolmandas pildireas võib teravam silm märgata mu truud kaaslast, kes ainsana koos minuga kell kolm öösel kunstiajalugu õppis). Olengi ju praeguseks mäele saanud poolega üheteistkümnendast klassist! Hakkasin rohkem trenni tegema, mis, tõepoolest, oli ka üks mu kahest uusaastalubadusest. Sain ka esimese jubeda töökogemuse, seda siis nõudepesija ameti näol. Siinkohal meenub humoorikas tõik ühest hallist tööpäevast, kus näitsikutest ettekandjad omavahel vaidlesid, kas meeter koosneb kuuekümnest või sajast sentimeetrist...
Nii et kokkuvõttes oli päris meeleolukas aasta. :)
Ometigi luban, et kaks tuhat neliteist tuleb veel poole spontaansem, lahedam, humoorikam, töökam, tasuvam, seiklusterohkem ja õnnelikum! Ja olen veendunud, et nõnda ka Sinul, armas lugeja! :)
HEAD VANA AASTA LÕPPU!

December 29, 2013

You know you're getting old when Santa starts looking younger

Hei-hei, olen oma vana blogikese jälle üsna unarusse jätnud, kuid sellele leidub täitsa loogiline selgitus: massiivne jõuluaegne sugulasteralli! Tegelikult täitsa üle ootuste toredad jõulud olid, kuid ega ma midagi erilist välja tuua ei oskagi, sest eks aasta lõpuks ole minu kirjutamisoskuski kolinaga langenud. Igatahes ootan juba kärsitult uut aastat ja luban 2014. aastal oma blogis vaid intrigeerivaid ja haaravaid arvamuslugusid kirjutada (ilmselt olen juba määratud ette läbikukkumisele). Seniks aga katsun vanast aastast võtta veel viimast ja kes teab, ehk saan ka suuremat sorti aastakokkuvõttega blogis hakkama!
Jõulune Tartu (teise pildi eest tänan oma kallist Mari-Anni):
Natuke minu ja venna nikerdatud piparkooke ka:

December 16, 2013

Üks jõululõhnaline postitus

Küpsetasin eile õega esimest korda sel aastal piparkooke, pidasime maha ka ühe korraliku jahusõja ning maadlesime ühe isepäise pardiga, kes ei tahtnud enam piparkoogivorm olla ja pidevalt sahtlisse põgenes.
Uudistest veel nii palju, et jäin ikkagi saksa keele olümpiaadi piirkondlikus voorus jagama 2.-3. kohta, hõissassaa ja pudel rummi!! Seda et.... mul on vist nüüd võimalus pääseda üleriigilisse vooru. :)

Reedel käisime Marilinnuga näiteringi jõulupeol (ehkki me selle õppeaasta algusest näiteringis enam (vist?) ei käi). Igatahes oli äärmiselt tore, uued pisikesed on väga lahedad ja vanad pisikesed veelgi armsamad. :') Olime peolistest ainsad, kelle kasv ületas 1,5 meetrit ja saime lastega näidendiski kaasa lüüa (täitsime väga auväärset rolli Pika Hermanni torni mängides).
Teine periood ja arvestused on ka lõpuks selja taga, loodetavasti ei pea ma enam kunagi säärast perioodi läbima ja asi hakkab taas ülesmäge minema. Uus periood tundub väga ilus, mõnus ja humanitaarkallakuline: kirjandus, ajalugu, kunstiajalugu, inglise keel, saksa keel... hunnik matemaatikat, praktikume ja kehalist mind ka ei murra, nii et kokkuvõttes võib täitsa kena lugu kujuneda siit!

Soovin teile meeldivat jõuluootust ja olge ikka tublid!

December 6, 2013

Oh if you could see me now

Hei-hei semud, mul on vahepeal lademetes pilte kogunenud, nii et tuleb suuremat sorti vaatamine! 
Kolmapäeva hilisõhtul, mil kõik järgmiseks päevaks justkui õpitud oli, ei osanud ma midagi tarka teha ning haarasin kaamera ja statiivi järele. Veetsin väga maheda öö trajektooril Raekojaplats-ülikool-Treffner. Vahepeal hakkas ka lund langema ning ma võin vanduda, et seda sadas vaid minu pea kohal! Muutusin üsna pea möödujate meelisatraktsiooniks, mis tähendab, et mulle sooviti hulganisti fotoõnne ning lõpuks olin sunnitud kõiki mööduvaid paarikesi pildistama. 
Midagi maitsvat Karina prallest:
 Täna tähistas terve koolipere HTG 130. sünnipäeva. Hommikul jõudsin läbi hüpata rongkäigust, seejärel  lippasin Härmasse saksa keele olümpiaadi sooritama (tekliga ja puha). Ülesandeks oli kirjutada 2 tunni jooksul 350-450-sõnaline kirjand teemal "Ich und meine Fremdsprachen" ("Mina ja minu võõrkeeled"). Teemat nähes pidin pea klassist lahkuma, sest see tundus kohutav. Õnneks jäin paigale ja nusserdasin mingisuguse jutukese kokku. Üritasin arendada keerulisi keelekonstruktsioone ja hiilata mitmekesise sõnavaraga, aga ega mul väga hea ega edukas tunne sisse ei jäänud pärast lõpetamist. Ehk jõuavad esmaspäeval tulemused kohale...

Käisin ka vähe tühjemates paikades eksperimenteerimas:
 Pärast olümpiaadi oli lausa lust näha kõiki oma Härma semusid. Liikusime Mari-Anniga Liisi poole, kus viimane meile suurest armastusest kiirnuudleid ja kotlette valmistas. Olin väga tänamatu külaline ning lahkusin teiste vastuseisust hoolimata praktiliselt kohe pärast söömist. Jõudsin meeletult napilt Jaani kirikusse liturgia peaproovi. Millalgi sada aastat hiljem algas ka päris jumalateenistus, mis oli täitsa kena. Homme ka veel üks proov ja üks aktus, siis saabki läbi!
 Viisakas pilt Kaisa praasnikust:
Ühtlasi jõudis mulle kohale, et juba uuel nädalal algab arvestustenädal. Naljakas.

November 29, 2013

Happiness is a direction, not a place

Kuidas on võimalik, et päevad kulgevad niivõrd aeglaselt ning nädalad, kuud ja eriti aastad niivõrd kiiresti?! Viimasest postist lahutab meid terve igavik, kuid lõpuks ometi leian aega hingetõmbamiseks ning väikeseks kokkuvõtteks. Tuhat vabandust, kui asi väga igavaks kirjeldusjoruks ära kisub!
Eelmine nädal möödus kiirelt, töiselt ja üleüldise õppimise tähe all. Kunagi üsna ammu (ehk üle-eelmisel neljapäeval??) lõin trennis veepalli mängides oma elu ilusaima värava, pidin selle südamelt ära saama. :) Täpselt nädal tagasi, reedel, tuli pärast tunde auditooriumisse rääkima peaminister isiklikult, päris lahe, eks. Hiljem algas suuremat sorti kooriproov, eks see HTG 130. sünnipäeva lähenemine hakka tunda andma! Pärast proovi vurasime Maaliga ööseks Kaisa sünnipäevale, mis kujunes üle ootuste megavingeks! Nädalavahetusest mäletan veel kohtumist kalli Mari-Anniga... Käesolev koolinädal kulges ka kiiresti. Just sellesse nädalasse kuhjusid kokku kõikvõimalikud testid ja tööd, mille tulemustest ma midagi veel oodata ei oska/julge. Igatahes võin kindel olla tõsiasjas, et bioloogia kontrolltöö ja UPT test (eriti see viimane) läksid nii hullult võssa kui üldse võssa minna saab. Aga sellest pole midagi, sest ma sain kehalises hakkama kätelseisuga, halleluuja!! Ning mu viimased kaks tööd rootsi keeles on viied olnud. Ja kõigele lisaks pakkus rootsi keele õpetaja eelmises rootsi keele tunnis mingit sorti Rootsi rummikoogikesi! :)
Minu ülimalt lahe A2 formaadis kingitus Kaisale, millest ise pöörases vaimustuses olin, kuid mille tema hooletult voodinurka viskas:
Järgnev määramatu hulk aega tõotab ka päris tihe tulla. Alustades Karina (ja Marianni) sünnipäeva tähistamisega ja Liisu õpetamisega keemias, lõpetades õppimisbuumiga vahetult enne arvestusi, füüsika töövihiku meeleheitliku täitmisega, saksa keele olümpiaadiga, tihedate kooriproovidega, näiteringi jõudmisega, kirjandi kirjutamisega, võib-olla sakslasega kohtumisega, kooriga esinemisega Vanemuises ja Jaani kirikus, kooli 130. juubeliga ning nädala lõpus kulmineeruva balliga (kui ma sinna siiski minna otsustan (sest selleks oleks tarvis kleiti)). Mis siin enam jorutada, annan veel paar lubadust: küpsetan kuhjaga piparkooke, pildistan lund ja jõulukuuske! Siis leidub mul järgmiseks postituseks ehk lahedamaid pilte...
Olen avastanud enda jaoks säärase suurepärase lehe. Soovitan väga soojalt kuulata, vaadata ning enese peal testida, kuivõrd heaks see tuju teeb! :):)

November 17, 2013

Biology gives you a brain. Life turns it into a mind.

Vahel ma ikka mõtlen, kuivõrd imeline see inimese aju on. Näiteks eile võttis mu vend suvalisest kohast lahti võõrsõnastiku ning küsis minu käest, mida tähendab jurta. Andsin endalegi üllatuseks koheselt vastuseks telkelamu. Ja kust ma seda teadsin? Nimelt vaatasin üheksa aastat tagasi Buratino kommitehase osa, kus päris osa lõpus istus Artemon entsüklopeedia taga ja küsis umbes: "Malvina? Kas sina tead, mis on jurta?" ning hakkas uut küpsist võtma. Malvina vastas midagi stiilis: "Artemon! Vaata tõele näkku, me oleme täna juba piisavalt magusat söönud," ja lehvitas ta silme all peegliga. Sel hetkel helistas neile Duremar miljonimängust ning küsis, kas jurta on puuvili, keelpill, rohttaim või Aasia rändrahvaste telkelamu. Ja saade lõppes sellega, et Artemon hüüatas: "See viimane! Ütle talle, et ta paneks selle viimase lukku!"
Kõik see toimus siis, kui olin 8-aastane. Viimased üheksa aastat pole aga sõna "jurta" mul kordagi meeles mõlkunud, tõtt-öelda aktiveeruski see mu alateadvuses alles pärast küsimuse esitamist. Võimas, eks. Kui mind kuskil mujal tulevikus edu ei saada, siis hakkan inimeste ajusid lahkama ja algatan kindla peale revolutsiooni aju-uuringutes. :):)

November 8, 2013

Can you make a mistake and miss your fate?

Mu klassikaaslased nühivad praegu koolipinki ja mina istun kodus põrandal kohvrit pakkides, sest juba täna, juba täna algab EÕEL'i XXIX Üldkoosolek Tapal, kus mul on täita väga auväärne roll meediatiimi liikmena!! Ilmselt jään rongist maha, kui säärases tempos jätkan, kuid vaevan oma pead sellega hiljem...
Tegelikult tahaksin küll rääkida kõigist Ericu naljadest, Marii viimase aja saavutustest, keerulistest keemiatundidest, rootsi keelest, kaasuskonkursist ning huumorist koolis, kuid hakkan parem rongile jooksma ning lasen teil vaadata veidi helgeid meenutusi augustikuust - ajast, mil sai Lähtel käidud. :)
Mina täielikus õndsuses koos Annaga:
Poleks pidanud siiski neid pilte lisama, nüüd igatsen ma suve...
Ilusat nädalavahetust, olge rõõmsad ja tublid!

October 30, 2013

Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse

Ma muutun maal käies üsna sügavamõtteliseks, lausa creepyks kidiks. Seda eriti praegusel ajal, mil lapselik ja kirju sügis on karmima ja küpsema sügise ees taandunud. Laupäeval oleks võinud minust lausa mingi psühholoogilise õudusfilmi vändata. Kujutlege esmalt ette olustikku, kus taevas möllavad tinahallid pilved, taamal kostub metsade koletuslik kohin, ronkade kraaksumine ummistab meeled, talviselt karge tuul puhub uludes vastu nägu ja piitsutab üksikute teravate vihmapiiskadega, õhurõhk surub hingetuks lüües vastu maad ning maailm uppub tihedasse saladuslikku udusse.
Selle kõige keskel tuleb ette kujutada vaikselt ringi hulkuvt mind. Esmalt jõllitasin pikalt üht keset põldu kasvavat õunapuud, seejärel sammusin otsustavalt läbi porise põllu selleni ning murdsin enesele ühe veel külma poolt ära võtmata õuna. Pärastpoole vaatasin pikalt ja pinevalt üht vettinud heinapalli. Tuleks siia mingi kõle muusika taha panna ja Cannes'i filmifestivalil mu film täitsa müüks!
Tõestuseks, et ma tegelikult olen lõbus, sugugi mitte creepy kid:
(Vend on minust pikemaks kasvanud.)
Tõele au andes oli mul meeletult lahe vaheaeg, sugugi mitte kõiki päevi ei veetnud ma keset kõledat põldu õuna süües ja filosofeerides. Sain paljude semudega kõikvõimalikes huvitavates kohtades käia ning väärtuslikku aega kvaliteetselt kulutada! :)
Uus periood käib juba täies hoos ja tõotab tulla päris krõbe. Ma peaks tõesti-tõesti-tõesti oma saksa keele raamatuid lugema.

October 23, 2013

Life is either a daring adventure or nothing at all

 Palun juba ette väga vabandust massilise pildikoguse pärast, mis kohe-kohe järgneb! Vahel ju ikka rendid üheks päevaks lainurkobjektiivi, paned endale 04.40ks äratuse, teed kaasa võikusid ja marjateed, jooksed läbi kottpimeda öö kella kuuesele bussile, sõidad kuhugi pärapõrgusse, ootad külmetades Kaisat, koos kiirustate jalgsi päikesega võidu 8,1 (!) kilomeetrit läbi hämara metsa, et jõuda päikesetõusuks vaatetorni. Yolo.
Vandersellid (juhin tähelepanu villasele sokile, mis mu käes kinda otstarvet täitis, ja Kaisa mummulisele jõhvikaämbrile):
Muide, vaatetornini viival teel oli ka üks umbes viiekilomeetrine sirge kruusateelõik, kus ühel pool kasvas mets ning teisel pool põllud. Taevas oli veel hommikuselt hämar ja tee hall. Sain lõpuks ometi teostada kauaaegse soovi ja kuulasin sellel lõputul teel kõmpides "Rändaja õhtulaulu", mis algab sõnadega "Ma kõnnin hallil lõpmata teel", jehuu. Tegelikult polnud see üldse nii lahe, kui lootnud olin, aga mis seal's ikka.
Kohale jõudnud, tegelesime veidi hingetõmbamise, pildistamise ning teejoomisega, kuid kui esialgne eufooria oli lahtunud, seisime silmitsi tõsise probleemiga: miinuskraadid. Õige pea hakkas meeletult külm. Praegu soojas toas tagasi mõeldes ei paista sellest hullu midagi, ent tegelikult ei tundnud ma väga ühtki oma kehaosa. Õnneks säilitasime rõõmsameelsuse ning ei lahkunud kohe hommikuse bussiga, mis oleks ikka ränk viga olnud. Järgnevalt siis veel veidi illustreerivaid fotosid.
Pärast päikesetõusu hakkas korraga väga hea ja soe. Tegelikult meeldis meile rabas sedavõrd, et otsustasime lahkuda alles poole neljase bussiga. Muidugi pidime selleni jõudmiseks läbima jälle kiirkõnnil need saatuslikud 8,1 kilomeetrit + ega me kõik need tunnid seal rabas ühe koha peal seisnud. Kokkuvõttes kõmpisime kindlasti maha üle kahekümne kilomeetri, mis minu puhul on päris kõva tulemus. Lubasin pärast säärast pikka päeva ning distantsi kohe koju magama minna, kuid kus sa sellega - jõudsin isegi õhtuks ujuma ning pärastpoole veel trennikaaslastega Johanna poole fondüüõhtule/-ööle. :)
Oli kohutavalt hea ning teistsugune päev, kindlasti inspireeris tihedamalt sääraseid esialgselt sõgedana näivaid plaane teostama!

October 18, 2013

When you know better you do better

Johhaidii, läbi see arvestustenädal saigi. Nüüd hakkas äkitselt pauguga vaheaeg ja ma ei oskagi mingit seisukohta võtta. Kui muidu kulges arvestustenädal üsna mõnusas-mahedas-magusas tempos, piirdudes siiski enamjaolt üsna normaalsel või isegi kergel tasemel arvestustega, lõi tänane füüsika seisu hoopis vastupidiseks, sest see läks lihtsalt nii-nii-nii halvasti. Õppisin seda vahelduva eduga terve eilse päeva, õhtu, öö ning tänase hommikugi, kuid kui sain ette valge lehe, pidin otsad andma. Misasi, misasi, misasi see oli?! Improviseerimine ja nahaalne spikerdamine, vaat mis.
Vahepeal olen tegelenud toredate asjadega, alustades lihtsamatest maistest tegevustest nagu uisutamine, kinoskäik ja veepalli mängimine ning lõpetades hinnete korrastamise ja gümnaasiumilõpu praktilise töö juhendaja valimisega. Mu soosik nõustus mind juhendama, halleluuja!! Mille üle ma veel hästi uhke olen, tundub pealtnäha tühine, kuid lõpuks ometi pildistasin seda puud, millest ma igal sügisel igatseva pilguga mööda tuhisen. Valisin õige hetke: seal pesitses ka üks ilus lind (päris täpne määratlus, tubli).
Nautige kõik vaheaega täiel rinnal ning võtke igast vabast hetkest viimast!