February 27, 2013

There is only one perfect child in the world and every mother has it

Vahepeal on väga töiselt sujunud. Kooli selle nädala highlight ehk siis kõne on minu jaoks nüüdseks juba möödas. Põdesin enne uue klassi ees kõnelemist päris kõvasti (siit võib jääda eksitav mulje, et pidasime kõnet klassi ees. Nii see siiski polnud, nimelt saime teha seda auditooriumis kõnepuldis), aga jäin täitsa rahule. :)
Polegi ammu näiteringist rääkinud. Nüüd aga sain selleks põhjust! Nimelt otsustas meie lahe juhendaja, et kahe nädala pärast oleks paslik esineda Saaremaal "Miniteatripäevadel". Las ma valgustan veidi: tegemist on kõigi näitetruppide aasta tähtsündmusega, kuhu erinevalt Kooliteatrite festivalist naljalt juba igasuguseid ei lasta. Kõik oleks väga-väga-väga lilleline ning mesine, kui meil oleks valmis midagigi peale näidendi pealkirja JA kui me oleksime juba leidnud enda truppi näidendi tarvis vajaminevad kaks näitlejat. Oleks-poleks, oleks-poleks. Eks üritusel leidu veelgi miinuseid (hind, näidend peab kestma 45 minutit, ettevõtmine toimub gümnaasiumikatsete ajal jne), kuid nagu ma aru sain, hakkame nüüd meeletut brainstormi tegema ning sõidame takistustele vaatamata ikka.
Vaatasime täna geos filmi laamade tegevusest. Tundus, nagu oleksin jälle lasteaialaps, sest lisaks kõigele muule kasutati sääraseid väljendeid nagu "Maa oksendab". (Need olid nüüd küll mõttekad laused, kuid kuidas oleksin saanud mainimata jätta?) Kui juba random olla, siis seda ka, et varsti käingi kooris ainult seetõttu, et vaba tunni enne koori on võimaik sisustada kooritüdrukutega söömaskäikudega.

February 24, 2013

Üheksakümmend viis

Palju õnne, Eesti!
Jooksin täna ajaga võidu oma lemmikkohta Raadile, et täpselt kell 13.00 üks sinimustvalge pildike klõpsutada. Õnnitlused mulle, oman nüüd pilti, mis leidub ilmselt pea iga eestlasest loodusfotograafi kõvakettal!
Üldiselt pole ma viimasel ajal oma blogiga üldse rahul olnud, sest üha rohkem ja rohkem on siia makrofotode vahele sugenenud pilte inimestest (võib lausa öelda, et minust endast). Paha. Seetõttu käisin eile viirusest hoolimata pajuurbi pildistamas, et natukenegi keskmist taset tõsta. Neid pilte võib oodata millalgi nädala sees, mil mul nagunii midagi uut ja säravat ette näidata pole. Seniks aga nautige pilti inimestest (ei saanud kalli Eesti auks lisamata jätta). :)
Et viimane lõik ka patriootlikusse temaatikasse sulanduks, siis ma soovitan kõigile Andrus Kivirähi "Ivan Orava mälestusi", mille ma mõned päevad tagasi riiulist haarasin ja mis automaatselt muige suule tõi. Tegelikult lugesin eelmisel aastal ülelinnalisel etluskonkursil sealt mingisugust lõiku metsavendlusest, ent kuna siis ma veel Eesti ajalooga kursis polnud, jäi raamat sinnapaika. Nüüd, kus ma mõni aeg tagasi ajalooolümpiaadiks valmistudes 11. klassi materjali (Eesti ajalugu Teise maailmasõja ajal) endale selgeks tegin, läheb lugemine lausa ludinal.
Ülejäänud Eesti sünnipäeva veedan ilmselt eesti keele kõnet koostades, saksa esitlust tehes, eesti keele juttu kirjutades, DSD eksami ankeeti täites ja pisemaid koduseid ülesandeid lahendades. Vähemalt kulges hommik mõnusalt!

February 20, 2013

Seitseteist

Nüüd tuleb siis veel ainult aasta aega niisama ringi kooserdada!
Sõime Marianniga tema tehtud kooki:
 Sain päev otsa õhupallikuhjaga ringi vantsida, mille kullast kallim Laura mulle tõi:
 Natuke sõbrapilte ka:
Väsinud, aga rahul:
Ega ma väga proosalises tujus hetkel polegi, sest emotsioonid voolavad üle. Suured-suured-suured tänud absoluutselt kõigile mu suurepärastele sõpradele, tuttavatele ja klassikaaslastele, kes oma armsate soovidega päeva nii lahedaks-mahedaks tegid!
Nüüd on aeg kuulata tuult ja tormi ning vaadata kohutavaid jõledusi, mis minust säärase päeva auks Facebooki üles on riputatud. :)

February 18, 2013

Your legs must be tired because you have been running through my mind all night

Õde on mul üldiselt ääretult tore ja rahulik, kuigi mõnikord muutub väikeseks põrguliseks. Võtame näite lähiminevikust, täpsemalt eelmisest nädalast, mil Marii haigena koju jäi ning isa teda valvama pidi. Hakkan siis mina liikuma arvestusele, kuid enne vaatan korra harjumuspäraselt elutuppa. Ja avaneb selline pilt: minu ees põrandal istub õnnelik kaheaastane, kelle kõrval asub kaks restitäit mune ja kes südamerahuga neid ükshaaval vastu põrandat loobib.

Nagu lubatud, siis siit tuleb üks minu ja Marilinnu seiklusi kajastav post! Otsustasime nimelt sõbrapäeva raames korrata suvist piknikupäeva (olgu, olgu, mina otsustasin). Botaanikaaeda jõudnud, tassisime oma asjad täpselt samasse nurka ning laotasime piknikulina lumele. Teoorias läks kõik hästi: olime varunud ju ometi termosega kuuma jooki, küünlaid ja isegi sama Karl Fazeri šokolaadi, mis suvel. Praktikas aga lappas üritus ikka päris korralikult. Seda põhjustasid mitmed tegurid (külm, külm, külm jne).
Kui väga ette kujutada, näeb see päris suvine välja:
Võib lausa öelda, et istudes hakkas külm, sest paksust lumekihist eraldas meid kaks millimeetrit. Veelgi hullemaks läks asi kõhuli lumel lesides ja suviseid pilte imiteerides. Avastasime, et talvel oleme väga äpud ja haavatavad ("Appi, mul läks lumi kinnastesse!!" jne). Kõige naljakam oli siis, kui me lõdisevatena oma kangete kätega vaevaliselt termost lahti üritasime keerata. (Just nüüd meenus mulle, et lubasin termosefirma kohtusse kaevata). Kui pika pusimise peale lõpuks sooja joogi kätte saime, oli see küll lihtsalt heaven. Kokkuvõttes selgitasime välja, et piknik keset talve on võimalik küll, aga meie seda enam läbi elada ei kavatse. :)
Peaaegu:
Kuna absoluutset kõik blogisse pandud pildid laevad end automaatselt Picasa Webi üles, võin neid mahukaid albumeid vaadates öelda, et hetkel sisaldab mu blogi ümmarguselt kaks tuhat pilti. Seda ka, et piltide kaust mu arvutis võtab praeguse seisuga enda alla ei rohkem ega vähem kui 100 GB. Oh seda fotograafiat.

February 16, 2013

Fotojaht

Arvestustenädal ning akadeemiline öö üle elatud. Fotojaht sai ka läbi! Pildistamise protsess ise oli ikka võimas ja kordades lahedam kui nende esitlemine. Tegime ära hunnikutes asju, mis muidu oleksidki vaid unistuseks jäänud, näiteks käisime Raekoja tornis, püüdsime pildile räppari, võrdlesime kulturistidega lihaseid, õpetasime hummidele juurvõrratust, saime endale kaela boamao, lällasime Härmas (tsiteerides Liisit: "Kes ütles, et härmakad ja treffneristid omavahel läbi ei saa? Vaadake, mida ma teie pärast praegu teen!") ja pakkusime kodutule McEinet. Lisaks viitsisime näiteks Elvasse sõita ja pidasime lahinguvarustuses Karina pool sõda. Akadeemilisel ööl vahetult enne piltide esitlemist otsustasime, et aitab naljast, mistõttu käisime salaja ära ka kooli katusel. Suured-suured tänud mu lahedale tiimile ja kõigile abilistele! Mõned palad lisan ka siia postitusse.
Raekoja kellatorn ja boamadu:
Traktoriga:
Kümne klaasi piimaga:
Kulturistidega:
Räppariga:
Koolikatusel ja kehalises:
Ja lõpetuseks: sada miljardit punkti vääriv pilt Stepheniga:
Loodan, et nautisite! Pärast säärast pildihulka mul enam sõnu väga ei jätkugi, järgmisel korral pajatan oma ebatavalistest seiklustest Linnuga. Tänase õhtu jooksul kavatsen kuulata hunnikus indie't ja lõpuks-lõpuks ometi Harper Lee "Tappa laulurästast" lõpuni lugeda!

February 10, 2013

Küll on kena kelguga surmasuhu lasta!

ÄRA TEGIN!! ÄRA TEGIN!! ÄRA TEGIN!! Halleluuja, pääsesingi kunstiajaloo arvestusest! See omakorda tähendab, et sel arvestustenädal tuleb sooritada vaid kolm arvestust, seega kolmapäeva õhtust pühapäevani olen täiesti vaba. Ahhhh kuidas ma ikka arvestustenädalat armastan. :) Seda ka, et nüüd ei pea üheteistkümnenda klassini Hagia Sophia katedraaliga ega Bramantega enda pead vaevama!
Eile veetsin üle pika aja oma Lauraga kvaliteetaega. Käisime õhtuhämaruses oma vanusele kohaselt kilekottidega kelgutamas ja piparmündikakaod joomas, õhtu lõppes draamafilmi ja Mesikäpa dopsidega. Mahe-lahe. Ahjaa, pealkiri peaks andma üsna hea ettekujutuse meie kilekotiseiklustest mäel!
Natuke olen pusinud oma saksa keele raamatu esitluse kallal. Kuna ma polegi blogis sellest rääkinud, siis siit tuleb saksa keele raamatu lugu: Pidime meie siis kõik valima mingisuguse saksakeelse raamatu, selle läbi lugema ning pärast õpetajale esitluse tegema. Sammusin mina raamatukokku ja võtsin kaasa esimese kolmesajalehelise teose, mille kaanele oli kirjutatud "bestseller". Kodus avastasin, et bestselleri võtmine polnud just mu hiilgavaim idee, kuna terve raamat koosnebki ainult kõige kõrgema leveli siivutustest. Ja mis kõige naljakam: kuna kogu tegevus toimub saksa keeles, ei saa ma kõigest väga hästi aru ka, mistõttu tuleb kõige magusamates kohtades sõnastikku kasutada. Kõik, olen rääkinud.
Eile pildistasin varblasi. Äärmiselt looduskauge inimene nagu olen, vaatasin pärast kurva näoga neid pilte ja mõtlesin, kas nad okste käest torkida ka saavad. Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga teine pilt näeb ju päris julm välja. Zooloogiaringlased, kui teil on midagi tarka selle kohta öelda, siis ma kuulan. :)

February 6, 2013

"Ja tema eluajal sooritati talle mitu atentaati, millest siis alles viimane õnnestus" - meie ajalooõpetaja

Tsiteerides Kaisa twitterit: "Saime kolmanda koha, päris hea tulemus 10 küsimuse huupi panemisega". Kui keegi veel ära ei tabanud, siis jutt käis ajalooviktoriinist. Avastasime, et suurem auhind on välja pandud ainult esimesele kohale, mistõttu saime ainult miniatuursed šoklaaditahvlid. Eks tuleb järgmisel kuul esimesele kohale skoorida.
Tegelikult peaksin haigelt kunsti õppima ja kasutama oma hindamatut võimalust kunsti arvestusest ära saada, aga kuidas saaksingi keskenduda, kui fotolistiga tegelemiseks on aega jäänud napilt üle nädala? Hakkan mõistma, et võtame seda tõesti teistest kõvasti tõsisemalt... Lisaks kõigele muule saime tehtud ka "boamadu kaelas" pildi. Sadasime sisse zooloogiaringi Liisi, Maali, Anu, Mari, Kaisa ja ülejäänud võõraste keskele, saime kahekümnesekundilise loengu (ära näpi tema kolmandat kaelalüli (mis iganes see ka poleks)) ning suundusime taharuumi, kus kõik endale kordamööda mao kaela saime. Ja kui siiani olen alati arvanud, et "oh, mina olen kartmatu ega löö verest välja ei ämblikke, tarantleid, putukaid, hiiri ega madusid nähes", siis pidin oma arvamust 180 kraadi muutma.
Pisike koduloom:
Sain siis endale mao kaela. Esiteks polnud ma kunagi mõelnud, kui palju üks madu kaaluda võib. Lisaks raskusele oli ta ka libe ning muutis pidevalt asendit. Paranoilisele minule tundus muidugi iga liigutus kägistamiskatsena. Nagu kirsiks tordil pidi ta veel pidevalt oma keelt suust välja ajama ning mind nuuskima!! Kuuldavasti oli mu nägu priceless olnud, ei oska kahjuks kaasa rääkida. Ilmselt oleksin ka tuleriidale rahulikuma ilmega kõndinud, seega otsustasin ikkagi kassiinimeseks jääda. :)
Siirad vabandused, et mul endal uusi pilte pole, katsun nädalavahetusel üle pika aja klõpsutada!

February 3, 2013

Tomorrow is often the busiest day of the week

Sa tead, et oled perearsti tütar, kui...
*su hommikune vitamiinivalik on mitmekesisem kui su hommikusöök.
*absoluutselt kõik sinu pastakad ning muud kirjatarbed on kaetud eri ravimfirmade logodega.
*käid aeg-ajalt uusi vaktsiine saamas.
*sul on au süüa veel väljalaskmata tablette.
*sul on luba käia Tartu polikliinikus arstide tualetis.
*riidekapi ülemise osa ei võta enda alla kokkupandud talveriided, vaid ravimid.
*sa ei suuda valida, millist plaastrit haavale panna.
*sa pole veel kunagi traumapunktis käinud.
*tead täpselt, milline tädi iga kord arsti juurde tulles keeksi kaasa küpsetab.
*sinu jaoks on kahjuks küllaltki sage mõiste "surm".
*kõik su sugulased loodavad, et samuti meditsiini õppima lähed.
*iga gripipuhang toob kaasa paanika (võimaluse korral ka uue vaktsineerimise).
*käid apteegis tihemini kui kaubamajas.
*sulle ei sümpatiseeru inimesed, kes vinguvad arstikabinettide pikkade järjekordade üle, ise teadmata, et need tekivad siis, kui inimesed ilma ette teatamata lampi sisse sajavad.
*teadsid juba kolmeteistkümneselt, kes leiutas penitsiliini ja kuidas.
*arstitõendi saamine pole sinu jaoks kunagi olnud mingi probleem.
*iga kord, kui sa näed sant välja, kuulatakse su vererõhku.
*sul on igavesti meeles, et kõige tähtsam asi siin maailmas on tervis!

Vahepeal on möödunud jälle suur lahmakas aega. Käisin näiteks koorilaagris. Ma mõtlen kogu aeg enne koorilaagreid, et tuleb jälle ilgelt nõme mahavisatud aeg, aga võta näpust (tahtsin öelda "tutkit", aga see oleks veel imelikumalt kõlanud). Eredaimad hetked olid muidugi söömatuurid D- ja C-klassi neidudega, aga ka laulmist võib väga võimsaks nimetada! Terve nädalavahetuse olen nüüd vaevelnud kummitavate koorilaulude käes. Selle nädalavahetuse lemmikvärss: "Õisi helvetab ja sajab".
Täna käisime siis fotojahi raames Elvas. Kuulsime, et meie klassivendadest fototiim on samuti täna seal. Kokku nendega ei põrganud, kuigi huvitaval kombel nägime pildistamiskohtades täpselt kolme inimese jalajälgi.
Nüüd olen õppinud kohutavalt kunstiajalugu, ajalugu, saksa keelt, matemaatikat ja mida-kõike-veel, tahaks selle viimase töönädala lihtsalt vahele jätta ja kohe need neetud arvestused ära teha.

February 1, 2013

"Kui mina teie töödes lahenduskäiku ei näe, siis võtke teatavaks, et teie oma punkte ka kuskil ei näe" - meie matemaatikaõpetaja

Tänast päeva võib mitmeski mõttes murranguliseks lugeda. Otsustasin mina keset tööpäeva saksa keele üle lasta. Olgu, see kõlas nüüd päris magedalt, aga minu puhul viitab see lõplikult musterõpilase perioodi lõpule elus. Asja pehmendab veidike ehk asjaolu, et ma ei maganud päris niisama, vaid lugesin ajaloo viktoriini tarvis Imelist Ajalugu. Olime perfektne tiim Kaisaga (panime suujeefaaga kõik vastused täppi peale ühe). Igatahes terve järgmise osa päevast põgenesin saksa keele õpetaja eest, mis õnnestus ka väga hästi. Seda kuniks päeva lõpuni, mil kõigele kiuste pidin temaga kokku põrkama! Keerasin hoobilt ringi ja hakkasin koridori lõppu jooksma, krabasin lahti ühe ukse ja... leidsin end õpetajate toast. :):) Edaspidi luban olla jälle tubli ning korralik.
Mis ma vahepeal siis teinud olen? Kunstiajalugu. Kunstiajalugu. Kunstiajalugu. Käisin eile teatris "Härra Amilcari" vaatamas, Ott Sepp on meeldiv nagu ikka. Gooti arhitektuur. Nägin Marilindu üle sajandi. Romaani kunst. Oleme teinud Karina ja Lisannega tublisti veelgi pilte fotojahi jaoks. Gooti skulptuur ja maalikunst. Tänasest pildijahist kujunes koos Karina, Lisanne ja Henriga massiivne lumesõda, lõpetasin täiesti lirtsuvana. Vanavene kunst. Sain koolis kurikuulsat juustušnitslit lõpuks, halleluuja! Bütsantsi kunst. Aa, kunstis tuleb järgmisel nädalal kontrolltöö.
Mulle meenus, et ma polegi rääkinud oma elu totaalsest highlightist. Niisiis, olgem valmis, siit see tuleb!
Teadupärast on meil kõigil terve gümnaasiumi peale kokku kolm geograafia kursust. Kursus kestab siis kuus nädalat, lisaks muidugi arvestused. Hetkel olen teisel kursusel. Ajagem nüüd kõrvad kikki, kohe kuulete puänti: Täpselt teise kursuse kolmanda nädala kolmapäeval (ehk siis täpselt kogu kursustesüsteemi keskpunktis) jõudsin oma kaustikus sinna keskmisele lehele, kus metallklambrid kokku saavad!! Tänud marulise aplausi eest.