March 31, 2013

A house is just a place to keep your stuff while you go out and get more stuff

Kuna meil kodus paterdab ringi väike pisipõnn, saime järjekordse ettekäände munade värvimiseks.
Maris: "Ja mis värvi sina oma muna värvida tahad?"
Marii: "Valgeks!"
 Neljapäeval külvas ujumistrennis palju elevust Saksamaalt äsja saabunud vahetusõpilane, kes kuuldavasti annab hetkel Raatuses põnnidele (kaasa arvatud mu vennale) saksa keele tunde. Saime tema ja Maaliga üsna kergelt jutusoonele, ehkki pidev küsimusterahe tundus awkward ja iga pikema pausi ajal oli ka piinlik. Et uusi tutvusi peab olema alati nii keeruline sõlmida!! Rääkisime inglise keeles, kuid otsustasime Maarjaga, et läheme peagi sujuvalt saksa keelele üle kui julgeme. Kirevase päralt (väärt väljend), üks sakslane on just see, keda mul poolteist nädalat enne DSD eksami suulist osa vaja läheb!
Eile toimus näiteringiga peaproov. Idee kohaselt pidi see tegelikult juba kell kaheksa lõppema. Kõik läksidki minema, jäime Linnuga maha, et tibake veel teksti harjutada ja ka kohe minna. Noh, milline nägi välja reaalne reaalsus... karjumine, täiest kõrist "Nõia elu" huilgamine, filmiklippide salvestamine, cup songi praktiseerimine, klaveril akordide toksimine ja südamest "Pille-Riini" laulmine, pabertükikeste lennutamine, põrandal roomamine, linade lehvitamine, kaklemine, lõputu ja lõputu naermine. Ega meil kõigele sellele kaua aega ei kulunud, saime juba pool kaksteist tulema!
Tänasel kaunil päeval leidis aset kooliteatrite festival. Tubli reaal nagu olen, vedasin füüsika töövihiku isegi lava taha kaasa! Üldiselt on enesetunne väga nigel, sest Saaremaal läks kõigest tuhat korda paremini ja ma ei unustanud toona oma sõnu keset lava ära, aga noh... Loodetavasti rahustavad füüsika ja Mumford and Sons mu maha jälle. :)

March 27, 2013

With the lights out, it's less dangerous

Lugupeetud daamid ja härrad, minule ei kuulu mitte enam kaheksa-, vaid juba lausa üheksa-aastane väärikas kass! Pean kahjuks tunnistama, et piltidelt ei vaata siiski vastu mitte täpselt üheksa, vaid juba hoopistükkis üheksa aastat ja üks päev vana isend.
Muide, esimest korda ajaloos on Kiki mu kõrval seisnud rohkem kui poole minu elust.
Avastasin, et mu õeraasu lemmiklaul on Nirvana "Smells Like Teen Spirit", mida ta ise nimetab Kõvaks Lauluks. Kohe näha, kellest ta - taevale tänu - oma muusikaeelistustes snitti on võtnud (õnneks mitte vennast)! Nüüd ei möödu ükski õhtu ilma Nirvana saatel kargamiseta, tõtt-öelda teeme seda praegugi.
Nagu teravam silm juba märgata võis, valmistasin toorjuustu-marmorkoogikesi. Kohutav mässamine, seda võin igatahes kinnitada. Kasutasin igasuguseid keerukaid koostisosi, mille puhul tavaliselt vilistan ja retsepti proovimata jätan. Tegin hoolikalt marmorpõhja ning toorjuustutäidise, lisaks veel toorjuustukatte. Ja tulemus kukkus lihtsalt kohutavalt haledalt läbi. See välimus... niisama pildilt pole vigagi vaadata, aga kui siia kokaraamatust pilt kõrvale lisada, ei leiaks keegi neilt ühtki sarnasust. Õnneks pole välimus maitsega võrdelises sõltuvuses.
Üldiselt on elu kuidagi väga kiireks läinud. Märkamatult on libisenud kõik powerpointid ja kontrolltööd just sellesse ja järgmisesse nädalasse, kätte on jõudnud Deutshes Sprachdiplomi aeg, näiteringiproovid vajavad harjutamist, tegemata tööd vajavad vastamist, peagi korjatakse füüsikas ära töövihikud ning õudusega avastasin, et matemaatikas peame tuleval nädalal jälle suulisi teooriapunkte vastama. Nädalavahetus kulmineerub Kooliteatrite festivaliga ja peagi seisamegi uute arvestuste lävel! Hakkasin mõtlema, kuidas varem veel klaveri kõrvalt hakkama sain. Tegelikult on elu võrreldes eelmise aastaga vaid üks suur lullitamine, kuid kuidagi tundub, et see, mida varem pidasin tühiseks, kõlab nüüd, kus elu on kergem, raskelt. Eks inimene ole ikka nii laisk kui tal lastakse olla. :)
Täna sooritasin Deutsches Sprachdiplomi 1. järgu kirjaliku osa. Täitsa normaalselt läks vist. Kirja kirjutamisel turgatas mulle enda arust pähe kõiksugu tarku väljendeid (näiteks "obwohl", "trotzdem", "sowohl... als auch" ja mis need kõik on), aga raudselt näevad parandajad mu kirjastiili umbes selliselt:
"Ich speak Deutschland schon seit acht Jahr. Mir mag es mich, when ich meines Deutsches gepraktisieren könne, too. Mir haben eines family. Da ist es 4 Mitglieder gegibt. Sie are meine Mutter, meiner Vater und meines zweies Geschwister. Ich mag trains."
Kahe nädala pärast toimuva eksami suulise osa Powerpointi sain ka valmis!

March 23, 2013

Eat coconuts while you have teeth

Avasin elus esimest korda kookospähkli (või siis lasin isal toore jõuga taguda). Reaalses elus käis see küll tibake raskemalt kui õpetusvideos, aga mis seal's ikka. Kogu järgnev kraam piltidel on Kristi poolt kingitud, aitäh sulle. :)
Alustasin täna lõpuks ometi uut jooksuhooaega, hurraa! Mäletan, et eelmisel aastal sai väga normaalselt jooksmist alustatud. Nüüd, aasta ja mõned päevad hiljem, tuleb võidelda külmakraadide, lume ja kohati veel libeda teega. Aga ei ühtegi kahetsusekübet, sest see oli lihtsalt nii-nii mõnus! Kui mõned üksikud tublid harrastajad välja arvata, oli rada täiesti tühi ka. Loodan, et keegi mind põõsast ei jälginud, sest kui mulle anda tühi rada ja hea muusika, võin ma joostes ning samaaegselt kõva häälega lauldes ja kekseldes endast üsna veidra mulje jätta.

Ega ma vaheajal ujumistki nurka pole visanud! Teisipäev ei tule arvesse, sest siis lasti meid veeparki, kuid neljapäeval toimus üle pika aja väga mõnus ja tõsiseltvõetav veepallimatš. Ilmselt just seetõttu, et pisikesi ennasttäis poisiklutte sebis vaheaja tõttu vähem jalus, kes oleksid pigem nõus palli vastasele loovutama kui mõnele enda tiimi tüdrukule söötma. Toimus hea tiimitöö nagu vanasti ja olin jälle väravameister. :)
Eile käisin Marilinnuga teatris. Kui hale võib mõni retk olla... pidime kohtuma 15 minutit enne etendust Suures Vanemuises, et saaksin talle rahulikult piletid üle anda ja puha. Veidi enne algust kuulsin, et etendus toimub hoopis Väikses Majas. Paanika, paanika. Muidugi puudus mul telefon, et see tähtsusetu uudis Linnule edastada. Kolm minutit enne etenduse algust sain ta kuidagimoodi Suure Maja eest kätte ning panime padavi mäest üles ajama. Kohale jõudes selgus, et etendus juba käib. Kuid siit alles äpardumised algasid! Esmalt jätsin piletid kontrollija kätte, kes meid tagasi kutsus. Siis unustasin rahkoti riidehoiutädi kätte, kes mind noomis. Takkapihta jätsin samale tädile oma garderoobinumbri. Oh jah, pole end juba pikka aega niivõrd saamatuna tundnud.
Etendus oli siiski päris hea, niivõrd-kuivõrd adrenaliini kõrvalt seda jälgida suutsin.

March 22, 2013

Ülemaailmne veepäev 2013

Vesi, vesi, vesi, vesi... kuna ma vett väga hindan ja armastan, otsustasin kokku panna paar veeteemalist kollaaži tänase tähtsa päeva puhul. Leidsin endalegi üllatuseks, et veega seotud pilte leidub mul hulganisti, kas siis vedelal, aurustunud või tahkel kujul.
(Kui ülemise kollaaži kolmanda rea viimasest pildist pole hästi aru saada, siis ütlen igaks juhuks, et need on jäälilled.)
Mis siin ikka pikka juttu teha... meeldivat veepäeva jätku, kallid kaasmaalased!

March 20, 2013

There are no uninteresting things, only uninterested people

Johanna võttis endale uue koera. Ega ta suutnud isegi mind kui põlist kassiarmastajat külmaks jätta! Käisin teda eile lausa jäädvustamas ka.
Õpetasin oma õele interneti tarkuseterasid. Võtsin lahti pildiotsingu ja seletasin talle, kuidas sealt saab näha kõike, mida vaid hing ihkab. Vaatasimegi siis lõputult pilte tähtedest, pilvedest, titadest, kassidest, majadest, vaipadest, ninadest, juustest, põrandatest, autodest, tolmuimejatest, veekogudest ja nii edasi, kuni preili otsustas, et soovib hoopis näha karukujulisi vitamiine. Lõin kahtlema ja laususin talle, et vaevalt Google nüüd neid näitab. Trükkisin siis lootusetult sõnapaari otsingusse ja... pagana pihta, tulidki karukujulised vitamiinid!! Aitäh, Google.
Lõpetasin just saksa keele esimese järgu DSD powerpointi kondikava (DSD=Deutsche Sprachdiplom). Olen üsna frustreeritud, et just sellise teema valisin, aga mis seal siis ikka. Homme sean sammud vanasse kooli kunagise klassijuhataja juurde konsultatsiooni. Loodan halastust leida!

March 19, 2013

Saaremaa miniteatripäevad 2013

Köik sai alguse kaks nädalat tagasi, mil otsustasime löplikult ühele Eesti suurimale teatrifestivalile söita. Nädal aega tagasi möistsime, et meil on päris tuli takus ning kolisime ametlikult näiteringi üle. Kaks päeva enne festivali mötlesime, et öpiks need mitukümmend lehekülge teksti pähe. Ja öösel enne esinemist otsustasime näidendi nii moe pärast kokku panna ja läbi ka mängida.
Hüva, tegelikult polnud see protsess nii mänguline ja kerge midagi. Kuna kohta festivalil pakuti lambist, valdas meid suur ahastus ja paanika, sest näidendiga olid päris katastroofilised lood. Mönusad proovid iga päev kella üheksani öhtul käisid asja juurde. Kuigi meil on igal aastal enne esietendust lood täbrasti, ei mäleta ma, et kohe nönda hullusti.
 Tundus, nagu oleks terve maailm meie esinemise vastu. Esmalt jäi Anna haigeks, mistõttu pidime neljakesi tema suured rollid omavahel ära jaotama. Nagunii oli juba rolle näidendis rohkem kui meid, mistõttu nüüd läks asi veel suuremaks pudruks ja kapsaks, sest keegi ei saanud enam aru, kes on kes. Siis jäi bussist maha meie abiline Marion, kelle käes olid meile eluliselt olulised rekvisiidid. Veel avastasime, et meie lavastus läheb oluliselt üle meile määratud aja. Meile anti aega 45 minutit. Ööl enne esinenemist ületasime selle täpselt 25 minutiga. Paha. 
Hommikul oli kõigi meel möru, sest tundsime end väga ebakindlalt. Mina, kes ma pole kunagi enne lavale minemist närvis, tundisin seekord sama suurt hirmu kui 1/50 enne klaverieksamit. See tähendab, et ikka meeletut. Söök ei läinud alla ja rääkida ka ei suutnud. Lavale astudes läks aga köik joonde. Vötsime asja mönuga, elasime sisse ja kerisime tempo lakke. Superhea tunne. Ei pudistanud tekstiga ning löppkokkuvöttes ületasime aja vaid kolme minutiga!! 
Žürii, kes oli üldiselt köigiga kuri ja kohutavalt kriitiline, jagas meile löpuks pärast kurja laviini isegi üllatavalt palju kiidusõnu. Saime teada, et nad pole kunagi varem näinud oma silmadega, kuidas "terve trupp ühtlaselt nönda vöimakas oleks". Veel kiitsid nad mönda meie vötet ja pidid kreepsu saama, kui kuulsid, et oleme nädal aega harjutanud. Grand prix´ sealt koju ei toonud, aga otsustasime seda kahe nädala pärast Kooliteatrite festivalil teha. Loota ju võib, sest osaleme seekord gümnaasiumiastmes, mitte enam pöhikooli omas... lootus on lollide lohutus!
Tömban nüüd otsad kokku ja katsun oma üürikest vaheaega nautida!

March 15, 2013

Cats never strike a pose that isn't photogenic

Head emakeelepäeva, seltsimehed!
Õppisime täna eesti keele tunnis uusi sõnu, mis peaksid järgmisesse ÕSi minema, katsun neid siis nüüd ja edaspidi aktiivselt kasutada. Seinanätsu kohta saab öelda kleepkumm ja selle maitseainepaki kinnituskoha kohta soonkinnis.
Sain täna arvutiklassis kell 10.30 Vikerraadiost kuuldud üle-eestilist e-etteütlust kirjutada. Tekst oli järgmine: "Kuidas peaksid sa, tuim inimeseloom, siin lumises põhjas, kus aastast aastasse õitseb viluses kaljuorus ilusa haisuga mürdike, aga kus jüriöö ülestõusust ei leia kas või ühtainumat viisakat pilti, mida perekonnaalbumisse panna ja aeg-ajalt vaadata – kuidas peaksid sa oma ajalugu kirjutama? „Köhi, köhi, pappi!” leelotas rehepapliku terrorirühmituse liider liitlasvägede baptistlikule kaplanile keset dekadentlikku Kirde-Euroopa ristisõda, mis ei jätnud kivi kivi peale." Lõpp läks kergelt võssa, sest ma ei suutnud välja kuulda sõna "kaplan" ning jätsin selle suvaliselt vahelt ära, aga muidu polnudki nõnda raske kui kartnud olin.
Olen sel nädalal näiteringi elama kolinud. Esinemine Saaremaal toimub eelduste kohaselt vähem kui 48 tunni pärast ja mul tuleks veel umbes kümme lehte teksti pähe saada. Homme teeme jälle ühe seitsmetunnise proovi ning siis ongi juba kõik. Järgmine post tuleb ilmselt Saaremaast.
Pildid polegi täna väga juhuslikud, sest tegelikult ei tahaks ma hetkel midagi muud kui kaamerat haarata ja iga lille peal putukaid pildistada.
Idufirma - äsja rajatud uus firma.
Doonorriik - teistele riikidele raha annetav riik.

March 11, 2013

I am sorry for those that disagree with me because I know that they are wrong

See nädalavahetus jõudis vaevu alata kui ta juba pöörasel superhelikiirusel lõppes. Nüüd on paras aeg jagada teiega oma sünnipäevapeoteemalisi pilte.
Kaisa karp ja Laura muffin-macaroonsid:
Reedel pärast kooli jäin koorilaagrisse, kus veetsin järgnevad 21 tundi. Magus elu, kas pole. Nagu sellest juba üksi poleks piisanud, siis pärast meeletult pikka proovi pidime kõik ükshaaval läbima ka ettelaulmise. Hiljem algas pisikeste rebaste kiusamine. Meiega võeti ette üht koma teist, põhiliselt joodeti sisse rõvedusi, mis minu meelest võisid vabalt olla sügisese retsi jäänused. Spordivõistlustes näitasime Marioniga initsiatiivi üles ja osalesime vabatahtlikna kõigil aladel. Kõige rohkem jäi meelde võistlus, kus istusime, seljad koos, ning söötsime teineteist jogurtiga. Sai kergelt lödistatud ja hiljem kuulsin, et lõhnan nagu Haps.
Laupäeval pidasin sünnat. Seetõttu tulin koorilaagrist väga täiskasvanulikult varem ära: teesklesin, et lähen vetsu, kuid hiljem ei naasnudki. Õhtul sadasid sisse külalised. Avastasin, et mu pisikesse kortertisse mahubki imekombel kuusteist inimest ära!! Sain korraldada inimeste omavahelisi suhteid ja peab ütlema, et ühega neist panin ikka väga pange ka. :):) Veel veendusin järjekordselt selles, et mul on kõige loomingulisemad ja nutikamad semud maailmas. Tänaks siinkohal veel härmakaid selle imelise teejuhi eest, kuidas oma lastele sõpru leida!
Liisu lilleke ja Kaisa kiviplaadid, kus on peal minu 10 must-see-before-I-die paika:
Uued mahedad sokid Eliselt:

 Öö möödus kiiresti ja kõike muud tehes peale magamise. Hommikul saatsin ära viimaseid külalisi ja siis ruttasingi juba "Toscat" vaatama. Hullult hea tükk oli, aga ma ei saanud midagi parata, et silmad vägisi kinni vajusid. Muutusin erksaks alles hetkel, mil laval Algerit nägin. Mõistmiseks teistele: Alger on poisike ujumislaagrist, kellega seal pisikestest kõige paremini läbi sain. Teadsin küll, et tal on "Mary Poppinsis" perepoja roll, aga et ta ooperis laulaks... vau vau vau.

 Ülemisel pildil on esindatud siis üks osa mu sünnipäevasaagist. Ei hakanud Marianni kooki ega massiivset assortiikarpi pildile vedama. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tahaks säärast hunnikut vaadates kartuliputru.

March 5, 2013

The only thing worse than hearing the alarm clock in the morning is not hearing it

Saatsin Looduse Aasta Fotole järjekordse hunniku pilte ning nüüd saan ligi kaks kuud võitjate väljakuulutamiseni närveerida jälle. Mõnikord on mul tunne, et kogu ülejäänud kümme kuud mu elust läheb võistluseks valmistumisele, siis viimase õhtu loetud minutid enne tähtaja lõppu nende paanilisele esitamisele, misjärel järgneb kaks kuud tühja auku tulemusteni. Ei meeldi mulle teps mitte see tühja augu periood!
Nagu ülalt juba näha, käisin täna Viljandis. Algselt oli plaan terve näitetrupiga minna, kuid lõpuks jäime Anna ja Marilinnuga kolmekesi. Vaatasime Ugalas tükki nimega "Õed nõiduses", mida kaks aastat tagasi ka ise lavastasime. Päris veider oli, sest mõned dialoogid ühtisid täielikult meie etenduse omadega. Näiteks "asjad, mis püüavad välja näha nagu asjad, näevad teinekord palju rohkem nende asjade moodi välja kui need asjad ise" või kuidas see nüüd käiski. Jõudsime lõpuks muidugi järeldusele, et meie näidend oli tuhat korda parem, aga nad vähemalt püüdsid.
Tänane trenn läks meil Maaliga üsna luhta, sest et me ju ometi ei läinud sajandi jagu teistest hiljem riietusruumi sisse, kuna arvasime, et treener pole veel ette tulnud ja kedagi lihtsalt polegi kohal. Suur oli meie üllatus, kui pool tundi hilinedes basseinis kolme rajatäit ujuvaid trennikaaslasi kohtasime.
Hetkel olen väga hämaraid teid mööda sattunud mingisuguse katoliiklastest munkade ansambli peale, mis taustaks mängib. Hipster level over 10000. Aaa, siinohal mainin, et ära tuleks vaadata ka venna soovitatud video, mis kannab pealkirja "Should you eat yourself?".
EDIT: Väga hea video!

March 3, 2013

You know you're getting old when the candles cost more than the cake

Esmaspäeval Mariiga lasteaiast koju jõudes leidsin laualt kausitäie pisikesi muffineid, mis meie peres on lihtsalt fenomenaalne. Minu jaoks tähendas see muidugi suurt õnne fotopäeva näol, kuigi need maitsesid ka oivaliselt.
Marii õppis mu kaameraga pildistamise ära. Või õigemini selle huupi klõpsutamise. Kohutavalt armas oli vaadata ametis kaheaastast, kes minu hoolsa pilgu all sarja pilte klõpsis, siis laginal naerma kukkus ning veidi aja pärast edasi pusis. Samas tähendab see ka kurba päeva, mil õde minust arengus ette läks. Ise tegin esimese pildi (alles) kolmeselt, sedapuhku musta Olympuse filmikaameraga. Objektiks vanemate varbad. Lisaks sellele on meeles veel kord, kui juba veidi vanemana vanaema maal aiamaalt koju kõndides lambakarja nägin, tuhatnelja majja jooksin ja filmikaamera lunisin. Nagu hiljem ilmutamisel selgus, olin terve filmi udukogusid täis pildistanud.
Meie näidendist võib täitsa asja saada, sest idee kohaselt tuleb see kohutavalt efektirohke ja triljon korda lahedam kui eelmise aasta oma!! Muidugi tuleb nüüd tohutult teksti õppida, juba teisipäevaks kaksteist lehte, lahe. Käisime eile pärast proovi Linnuga kooki ka söömas ja üldse veetsime väga väga pika mõnna õhtu.
Kas jõudsin juba hõisata, et kevad tuleb? 
Vaadates Eesti Laulu pean ütlema, et nõustun seekord sajaprotsendiliselt žüriiga ning pole rahvahääletusega absoluutselt rahul. Ja nüüd kuulan sajandat korda Kõrsikuid, sest et... sinu südames ma elan väikses päiksepoolses toaaaaaas!!