March 19, 2013

Saaremaa miniteatripäevad 2013

Köik sai alguse kaks nädalat tagasi, mil otsustasime löplikult ühele Eesti suurimale teatrifestivalile söita. Nädal aega tagasi möistsime, et meil on päris tuli takus ning kolisime ametlikult näiteringi üle. Kaks päeva enne festivali mötlesime, et öpiks need mitukümmend lehekülge teksti pähe. Ja öösel enne esinemist otsustasime näidendi nii moe pärast kokku panna ja läbi ka mängida.
Hüva, tegelikult polnud see protsess nii mänguline ja kerge midagi. Kuna kohta festivalil pakuti lambist, valdas meid suur ahastus ja paanika, sest näidendiga olid päris katastroofilised lood. Mönusad proovid iga päev kella üheksani öhtul käisid asja juurde. Kuigi meil on igal aastal enne esietendust lood täbrasti, ei mäleta ma, et kohe nönda hullusti.
 Tundus, nagu oleks terve maailm meie esinemise vastu. Esmalt jäi Anna haigeks, mistõttu pidime neljakesi tema suured rollid omavahel ära jaotama. Nagunii oli juba rolle näidendis rohkem kui meid, mistõttu nüüd läks asi veel suuremaks pudruks ja kapsaks, sest keegi ei saanud enam aru, kes on kes. Siis jäi bussist maha meie abiline Marion, kelle käes olid meile eluliselt olulised rekvisiidid. Veel avastasime, et meie lavastus läheb oluliselt üle meile määratud aja. Meile anti aega 45 minutit. Ööl enne esinenemist ületasime selle täpselt 25 minutiga. Paha. 
Hommikul oli kõigi meel möru, sest tundsime end väga ebakindlalt. Mina, kes ma pole kunagi enne lavale minemist närvis, tundisin seekord sama suurt hirmu kui 1/50 enne klaverieksamit. See tähendab, et ikka meeletut. Söök ei läinud alla ja rääkida ka ei suutnud. Lavale astudes läks aga köik joonde. Vötsime asja mönuga, elasime sisse ja kerisime tempo lakke. Superhea tunne. Ei pudistanud tekstiga ning löppkokkuvöttes ületasime aja vaid kolme minutiga!! 
Žürii, kes oli üldiselt köigiga kuri ja kohutavalt kriitiline, jagas meile löpuks pärast kurja laviini isegi üllatavalt palju kiidusõnu. Saime teada, et nad pole kunagi varem näinud oma silmadega, kuidas "terve trupp ühtlaselt nönda vöimakas oleks". Veel kiitsid nad mönda meie vötet ja pidid kreepsu saama, kui kuulsid, et oleme nädal aega harjutanud. Grand prix´ sealt koju ei toonud, aga otsustasime seda kahe nädala pärast Kooliteatrite festivalil teha. Loota ju võib, sest osaleme seekord gümnaasiumiastmes, mitte enam pöhikooli omas... lootus on lollide lohutus!
Tömban nüüd otsad kokku ja katsun oma üürikest vaheaega nautida!

No comments:

Post a Comment