April 21, 2013

Why do they call it rush hour when nothing moves?

Viimane nädal on möödunud meeletus koguses kooriproovide tähe all. Põhjust pole tarvis kaugelt otsida: nimelt leidis reedel aset kooli kevadkontsert, mis tegelikkuses kujutas endast kahetunnist koorikava (loe: kaht piinarikast tundi järjest seismist prožektoritest tuleneva leitsaku käes). Üldiselt on koor väga mitmekülgne bioloogiline kooslus, kust ei puudu igal sekundil oma meelt muutev õpetaja, lauljate omavahelised lahkhelid, ajupesu saanud isehakanud, kes "koori lippu ülal hoiavad" ning aeg-ajalt motiveerivaid kõnesid lavalkäitumise tavadest peavad, pisarad, täielik diktatuur, inimeste julmad väljapraakimised, tüdimus, närvilisus ning täiesti ebamäärased kellaajad proovide lõpu suhtes. Kõik üldise hüvangu nimel. Ühel päeval kirjutan veel sellest kõigest inspireerituna oma versiooni "Loomade farmist"!
Pärast kevadkontserti lippasin Johanna kaheksateistkümnendat sünnipäeva tähistama. Täitsa lõpp kui šokeeriv!! Esimene meie seast jõudiski üle barjääri ning järgmine olen ju mina ise! Võime kõik ühe hea suutäie naerda. :) Mina ja hakkan oma tegude eest vastutama...
Ülal võib teravam silm märgata üht pisikest jäädvustust meie vingest ööst!
Täna käisin Lauraga kevadet püüdmas. Lollitasime botaanikaaias ja pildistasime siniseid lillekesi, veetsime väga lahemahedat kvaliteetaega. Laura kurtis, et ma teda enam üldse blogis ei maini, seega olgu öeldud, et ühel kahe nädala tagusel reedel korraldasime kohvikuöö, istudes algselt Werneris ning hiljem Armastuses. Leidsime lemmikkoogi kogu Tartus! Ja eile käisime esimest korda sel hooajal KOOS jooksmas, aplaus meile!
Viimasel ajal olen hakanud täiesti üllataval kombel palju rohkem lugema. Lisaks sellele, et olen sattunud pärast "Läänerindel muutusteta" lõpetamist vaimustusse Remarque´st ning loen hetkel järjest tema teisi teoseid, tegelen paralleelselt ka kohustusliku kirjandusega, sest alguse sai ikkagi uus kirjanduse periood (nädal ja raamat, nädal ja raamat...). Kõigile lisaks jäi mulle silma üks paks saksakeelne teos, millest õigupoolest pidin vaid ühe katkendi konkursi tarbeks võtma, aga noh... huvitavaks läks!!
Kaks uudist ka lõppu, mida ma mujale ei osanud paigutada: kahe reaalklassi peale oli matemaatika arvestusel täpselt üks viis. Homme tuleb klassipildistamine!!

6 comments:

  1. Õnneks on Maarja meist väga väga toreda viisiku teinud!! ;) Ja tuletan meelde su igaõtust klaverimängu :) :D

    ReplyDelete
  2. Kelli, sa oled jäänud mu ainsaks kommenteerijaks! :)
    On tõesti ja noh... ilmast rääkides.... :D:D:D

    ReplyDelete
  3. Me käisime eelmine kolmap kinos ka!! Ole hoolikam, Maris :D

    ReplyDelete
  4. Ei ei, ma olin traumapunktis ju!!!!!!!

    ReplyDelete
  5. Oeh, olen alati Su kassi nii armsaks pidanud.. Niu :)

    ReplyDelete
  6. Oooo, leidsin just ühe inimese, kes ei pane ühte lausesse kokku sõnu "sinu kass" ja "paks". Aitäh :)

    ReplyDelete