July 29, 2013

Kella kümnesed mõtted

Kella kaheksa ja kümne vahel õhtul on köök üks hiiglaslik sipelgapesa, mis kubiseb närvivapustuse äärel kokkadest ja igal pool jalus siblivatest ettekandjatest. Ja muidugi massiivsetest nõudevirnadest!! Tõsi, praetaldrikud hakkavad õhtu edenedes üha rohkem asenduma klaasidega, kuid tegelikult on neid veelgi jubedam (minu puhul ohtlikum) pesta. Kui ma lõpuks sealt pisikesest närvilisest uberikust kohutavalt ärritatuna ja kurnatuna pääsen, satun justkui teise maailma, kus inimesed istuvad seltskonnaga kohvikus, ajavad juttu ja naeravad, õhk kajab tänavamuusikute laulust ja süttivad esimesed laternad, sest parasjagu loojub päike. See kõlab nüüd hästi imelikult, aga igatahes olen jõudnud kõigil neil kordadel kohvikutereast möödudes selgusele, et Tartu Vaim on päriselt olemas. :)

July 25, 2013

I'm not sleeping. I'm just taking a good look at the insides of my eyelids

Eilse päeva (ja lisaks terve öö) veetsin semu Marilinnuga tema vanaema-vanaisa maal. Et juttu põnevamaks muuta, tuletan meelde, et tema vanaisa pole keegi muu kui minu aukartustäratav füüsikaõpetaja. Jõudsime kohale, kui kuulus füüsikaprofessor täiesti lihast ja luust inimesena bokserites laua taga istus ning pelmeene sõi. Läks nii, et lõpuks leidsin end tema kõrvalt pelmeene söömast ja tõestamast, et oskan siiski viiekümne piires arvutada, mis tema sõnul "alati see suurim murekoht on". Samuti kuulsin õhtu edenedes juba füüsikatunnist teada-tuntud lauseid nagu "asjad töötavad üldjuhul paremini kui need sisse lülitada" ja "tulevikus tuleb jätkata õpinguid Oxfordis, ise sealjuures modellikarjääriga tegeledes". Ahhh, vedas meil ikka selle õpetajaga, kuigi ma ei kujuta ettegi, millise näoga edaspidi füüsikatunnis või -praksis istun. :)
Jääb selgusetuks, miks otsustasime oranžid mesinikuriided selga tõmmata ja kivikuningaid mängida, aga nojah:
Normaalne unegraafik läks jälle vett vedama, sest suvatsesime hommikuni oma meisterdatud pesas istuda ja lihtsalt lõpmatuseni rääkida, aga ei kahetse, sest niivõrd chilli õhtut pole juba pikka aega ette tulnud! Pidime veel enne suve lõppu tagasi pöörduma, loodetavasti ta vanaisa ikka ootab mind.
Varsti saab minu köögikata-karjäär läbi. Just nüüd, kui hakkasin veidi tuult tiibadesse koguma! Mahutan taldrikuid restile üha oskuslikumalt, suudan tulla toime ühtegi klaasi lõhkumata, teen vapralt juba kümnetunniseid tööpäevi ning isegi mu käed ei tunne enam valu tuliseid nõusid hoides (tegelikult tapsin ilmselt esimesel päeval nende nõude tõstmisega kõik retseptorid oma sõrmedes ning peopesades). Hommikuti soovin alati võimalikult koledaid koerailmasid ning ühel päeval võeti mu palveid kuulda - kliente praktiliselt polnudki ning sain rahus ajakirja lugeda. Kahjuks lubatakse edaspidi perfektseid ilmasid - hakkan nägema veel (siinkohal ei oska valida, kas öelda "vett ja vilet" või "näguripäevi", sest mõlemad väljendid kõlavad kihvtilt).
Väike armas meenutus Sitsiiliast, sest Sebastiano sai lõpuks filmi ilmutatud:

July 21, 2013

There is a fine line between fishing and just standing on the shore like an idiot

Ma vihkan oma tööd kogu südamest. Seisan päevas kaheksa tundi köögis mulle eraldatud pisikesel ruutmeetril ning asetan nõusid masinasse. Pärast umbes üht minutit avan masina, kust vihiseb välja meeletu aurupahvak ning asetan tulised nõud õigetesse riiulitesse, et masin jälle uutega täita. Ei mingeid istumis- või lugemispause, nagu naiivselt lootnud olin. Ainus motiveeriv tegur ongi raha (kuigi ega sellega priisata saa), mis mind paigal hoiab. Lubasin endale, et ei kuluta seda asjadele, vaid elamustele, sest ütlevad ju laulusõnadki: "no more counting dollars, we'll be counting stars". Eks näis, kas kaon jälle EstYesiga kuhugi vabatahtlikuks või julgen minna juba langevarjuga hüppama. :)
Kristi võttis endale kutsika, keda pildistamas käisin!
Olgu, nüüd mitu tööpäeva hiljem seda postitust täiendades pole mu tunded töö vastu enam nõnda lõõmavad. Üleeilne päev osutus küll mu senise tööpõlve jubedaimaks, ent see-eest eilne kulges üsna rahulikult. Jõudsin lausa natuke süüa ja kokkasid selleri lõikamisel abistada! Samuti võib eilset päeva kõige edukamaks lugeda: lõin ainult ühel taldrikul killu välja. Räägiksin nüüd meeleldi kõikidest oma nõudepesija-karjääri feilimistest, aga ei hakka endale parem enne palga kättesaamist auku kaevama...
Vahepeal (päris pikka aega tagasi juba) kutsusin Laura ööseks. Sõime friikartuleid ja rummikooke ja laulsime kella kuueni hommikul karaoket ja veetsime niisama sõbrannade-kvaliteetaega. Elu muutus veelgi ilusamaks pärast seda, kui sain hommikul teada, et mu töögraafik muutus - ei pidanudki unise peaga nõusid pesema (lõhkuma) minema.

July 11, 2013

We're living like kings ehk siis minu pöörane elu Sitsiilias

Kuivõrd supervinge trip see oli! Katsun oma ülevoolavatest muljetest siis enam-vähem adekvaatse lühikokkuvõtte vormida.
Islandlane Gunnar, mina, soomlased Sophie ning Arla:
Kohale jõudes avastasin, et olen kohalolijatest noorim: keskmine vanus ületas minu oma umbes seitsme-kaheksa aastaga. Muidugi võeti mind automaatselt pesamunaks, mis tähendas tegelikkuses lõputut nokkimist ning naljaviskamist minu kulul. Sain endale eestlaste ning soomlaste seas hüüdnimeks turbojänes, teised (islandlased, portugallased, itaallased) kutsusid mind lihtsalt babyks või little rabbitiks. Tegelikult olen asjade säärase käiguga rahul, sest võitsin endale lõpuks ometi suuri sõpru ning lisaks sellele esimest korda elus ka pesamuna tähelepanu.
Itaalias kehtib reegel: kõik algab "in ten minutes". See on tegelikult tõsi, kuid pead ise teadma, millal lisada sellele 50 minutit... või 90 minutit... või lausa 135 minutit. Kella ühest neljani päeval pole mõtet üldse kellaaegadest juttu teha, siis suletakse kõik asutused ning itaallased kobivad magama. Mulle tuli üllatusena, kuivõrd lebolt kogu meie programmi võeti. Kuigi me vaatasime maffiast filmi ning külastasime maffialiikmetega/-ohvritega seotud asutusi, värvisime graffitiga 200 meetrit seina ning mängisime lastega, võtsime enamiku ajast lihtsalt päikest, käisime rannas, lollitasime ning, mis siin ikka salata, panime ikka päris kõvasti pidu.

Ainult murdosa meie lahedast seinast:
Ainult teine murdosa meie lahedast seinast:
Pärast tööd:

Igal õhtul sai korralikult väljas käidud. Tõtt-öelda algas see juba esimesel õhtul, mil väsinuna keset ööd oma 17-tunniselt reisilt Alcamosse kohele jõudsime. Meile söödeti sisse kaks nutellasaia ning seejärel kupatati kesklinna. Unetunnid kannatasid küll terve reisi vältel meeletult: ühel ööl magasin viis tundi, teisel kaks, seejärel jäi üks öö üldse vahele, vahepeal sain kolm tundi und ning pärast seda olin 53 tundi üleval.
Ma pole kunagi olnud väga kartuli-inimene. Ärge saage nüüd minust valesti aru: söön küll kartulit, ent olen neile alati makarone eelistanud. Seetõttu rõõmustasin enne Itaaliasse minekut meeletult pasta, mozzarella, saiade ning pizza üle. Tegelikult viskasid need meeletult kiiresti kopa ette. Jälle see pasta, jälle see tomatikaste, jälle see mozzarellasalat... ootasin lausa meeletult meie Estonian nighti, et lõunamaalastele õiget talupoja toitu valmistada. Ning kui lõpuks meie kartulipuder ning sealihast guljašš koos tomati-kurgi-hapukooresalatiga valmis said, vohasime seda koos soomlaste ning islandlastega lõpmatuseni sisse. Lõunamaalased pirtsutasid, ent seda rohkem meile jäi!
Käisime tõelises Itaalia pizzeerias:
Ega kõik toidud ka koppa ette visanud. Lausa vastupidi: kui mulle seni veel kunagi virsikud sümpatiseerinud polnud, siis Sitsiilias muutsin oma meelt 180 kraadi. Meile toodi sisse kastides mahlaseid puuvilju, mida saime pidevalt süüa. Arbuus maksis 19 senti kilo kohta ning gelatost sai iga päeva kohustuslik element.
Sitsiilias elades sain aimu, kuivõrd tähtis vesi meie elus siiski on. Elasime üsna kahtlases vanas haiglamajas, mis enam-vähem elamiskõlblikuks muudetud oli. Puhast vett aga kraanidest ei tulnud, sest torudes elasid ussid. Joomiseks toodi sisse pudelivett, pesemiseks pidime toruvett kasutama. Ühel päeval kadus pooles majas vesi sootuks. Tundisime sellest kõik puudust, olgugi et see niigi vastik oli. Muidugi pidi asi "in ten minutes" korda saama. Tulemus: ootasime hiliste õhtutundideni ning seejärel kadus vesi ka teises majapooles. 
  Vot liiklusega olid küll asjalood pahasti. Tõtt-öelda näis mulle, et kui mind, kes ma eales veel autokoolis pole käinud, liikluspöörisesse sõidukit juhtima oleks lastud, võinuksin üsna keskmise tasemega autojuhiks kvalifitseeruda. Natuke nippe siis Itaaliasse suunduvatele autojuhtidele: kaks pidevat joont keset teed märgivad tõenäoliselt möödasõidukohta, vastassuunavööndisse sõitmine või keset teed autoga parkimine on täiesti okei, liiklusmärgid pole kohustuslikud, vaid soovituslikud, suunatulede asemel kasutatakse käsi, parema käe reeglit ning peatee eesõigust ei eksisteeri, kiirusepiirangut jälgima ei pea, alati võib end keset tänavat risti keerata, kui on soov korraks kohvikusse astuda või vana sõbraga lobisema jääda. Jõudsime ka järelduseni, et juhiload saab Itaalias kätte siis, kui inimene on võimeline end autoga oma masinast kaks korda kitsamast tänavavahest läbi pressima. Ahjaa, üks asi veel: mööda mägismaad üles-alla sõites on kõrvad pidevalt lukus.
Üheks minu elu must-see kohaks on alati viinamarjaistandus kuulunud. Sellega joppas, sest Sitsiilias kasvatati viinamarju iga nõlva peal. Pidasime Lauraga plaani kindlasti viinamarjaraksus käia. Läks päris hästi, kuni avastasime, et marjad on veel toored. Sellest hoolimata pidin ühe hapu marja suhu pistma, sest tont teab, kas ma üldse kunagi enam viinamarjaistandustesse satun!
Nagu allolevalt pildilt näha, matchisin ühel päeval täiesti puhtjuhuslikult (!) portugallasest Mayaraga. Päris tõsiselt, see oli mu elu parim täiesti juhuslik sobitumine. Juhin tähelepanu ka sellele, et minu kotirihm ning tema vöö lähevad kokku. :)
 Looduspark. Reedesel päeval lasti meid lahti loodusparki, kus võisime oma ettenägemise järgi oma viis tundi sisustada. Vot see oli küll lihtsalt imeline! Turnisime kaljudel, suplesime lõpmatuseni helesinistes laguunides, nosisime kaasapakitud võileibu ning sooritasime kaljudelt vettehüppeid. Ka ilmaga vedas: kolmkümmend viis kraadi ning päikesepaiste, mis matkasellist minu kohe pruuniks tegi.
Normaalne vaade:
Erinevates laguunides chillbillitamas:
Teadsin küll, et mida ekvaatorile lähemal, seda kiiremini pimedaks läheb. Siiski oli äärmiselt veider (ning üsna hirmutav) seda ise kogeda. Põhimõtteliselt kohe, kui päike kalju taha vajus, algas öö. Mis mulle kui kosmosearmastajale aga väga meeldis, oli tõsiasi, et öösel nägi tähti, mitte nagu Eestis, kus tuleb augustini oodata, et jälle ükskord piisavalt pimedaks läheks. Andsin endale enne minekut ühe lubaduse: otsin üles Suure Vankri. Mul on mingi säärane kiiks, et ükskõik kus ma parajasti pimedas olen, kui taevasse vaadates Suurt Vankrit näen, tean, et kõik on hästi. Leidsingi ta üles, kuigi sang ei avanenud paremale, vaid vasakule. Seega ei saanud ka Väikest Vankrit lugeda kella kümne suunas üles, vaid hoopis kella nelja suunas alla. 
Oma kalli Soome semu Nasibiga, kelle jaoks kõik Itaalia hinnad naeruväärselt madalad olid ja kes mulle seetõttu pidevalt välja tegi (kui ma paar postitust tagasi vingusin rooside hindade üle lõpetamise buumi ajal, siis võtke teatavaks, et Soomes küündib ühe õie hind 18 euroni):
Seltskond. Rõõmustan meeletult, et just nende inimestega kokku sattusin. Sain endale palju-palju uusi sõpru/sõbrannasid ning tunnen neist nüüd tohutult puudust!
Nüüd olen end mõnusalt Eestis sisse seadnud, magan tagasi oma meeletut unevõlga ja juba homsest lähen tööle (nagu ühele õigele suurele inimesele kohane)! 
Siiralt teie
päevitunud Maris