July 11, 2013

We're living like kings ehk siis minu pöörane elu Sitsiilias

Kuivõrd supervinge trip see oli! Katsun oma ülevoolavatest muljetest siis enam-vähem adekvaatse lühikokkuvõtte vormida.
Islandlane Gunnar, mina, soomlased Sophie ning Arla:
Kohale jõudes avastasin, et olen kohalolijatest noorim: keskmine vanus ületas minu oma umbes seitsme-kaheksa aastaga. Muidugi võeti mind automaatselt pesamunaks, mis tähendas tegelikkuses lõputut nokkimist ning naljaviskamist minu kulul. Sain endale eestlaste ning soomlaste seas hüüdnimeks turbojänes, teised (islandlased, portugallased, itaallased) kutsusid mind lihtsalt babyks või little rabbitiks. Tegelikult olen asjade säärase käiguga rahul, sest võitsin endale lõpuks ometi suuri sõpru ning lisaks sellele esimest korda elus ka pesamuna tähelepanu.
Itaalias kehtib reegel: kõik algab "in ten minutes". See on tegelikult tõsi, kuid pead ise teadma, millal lisada sellele 50 minutit... või 90 minutit... või lausa 135 minutit. Kella ühest neljani päeval pole mõtet üldse kellaaegadest juttu teha, siis suletakse kõik asutused ning itaallased kobivad magama. Mulle tuli üllatusena, kuivõrd lebolt kogu meie programmi võeti. Kuigi me vaatasime maffiast filmi ning külastasime maffialiikmetega/-ohvritega seotud asutusi, värvisime graffitiga 200 meetrit seina ning mängisime lastega, võtsime enamiku ajast lihtsalt päikest, käisime rannas, lollitasime ning, mis siin ikka salata, panime ikka päris kõvasti pidu.

Ainult murdosa meie lahedast seinast:
Ainult teine murdosa meie lahedast seinast:
Pärast tööd:

Igal õhtul sai korralikult väljas käidud. Tõtt-öelda algas see juba esimesel õhtul, mil väsinuna keset ööd oma 17-tunniselt reisilt Alcamosse kohele jõudsime. Meile söödeti sisse kaks nutellasaia ning seejärel kupatati kesklinna. Unetunnid kannatasid küll terve reisi vältel meeletult: ühel ööl magasin viis tundi, teisel kaks, seejärel jäi üks öö üldse vahele, vahepeal sain kolm tundi und ning pärast seda olin 53 tundi üleval.
Ma pole kunagi olnud väga kartuli-inimene. Ärge saage nüüd minust valesti aru: söön küll kartulit, ent olen neile alati makarone eelistanud. Seetõttu rõõmustasin enne Itaaliasse minekut meeletult pasta, mozzarella, saiade ning pizza üle. Tegelikult viskasid need meeletult kiiresti kopa ette. Jälle see pasta, jälle see tomatikaste, jälle see mozzarellasalat... ootasin lausa meeletult meie Estonian nighti, et lõunamaalastele õiget talupoja toitu valmistada. Ning kui lõpuks meie kartulipuder ning sealihast guljašš koos tomati-kurgi-hapukooresalatiga valmis said, vohasime seda koos soomlaste ning islandlastega lõpmatuseni sisse. Lõunamaalased pirtsutasid, ent seda rohkem meile jäi!
Käisime tõelises Itaalia pizzeerias:
Ega kõik toidud ka koppa ette visanud. Lausa vastupidi: kui mulle seni veel kunagi virsikud sümpatiseerinud polnud, siis Sitsiilias muutsin oma meelt 180 kraadi. Meile toodi sisse kastides mahlaseid puuvilju, mida saime pidevalt süüa. Arbuus maksis 19 senti kilo kohta ning gelatost sai iga päeva kohustuslik element.
Sitsiilias elades sain aimu, kuivõrd tähtis vesi meie elus siiski on. Elasime üsna kahtlases vanas haiglamajas, mis enam-vähem elamiskõlblikuks muudetud oli. Puhast vett aga kraanidest ei tulnud, sest torudes elasid ussid. Joomiseks toodi sisse pudelivett, pesemiseks pidime toruvett kasutama. Ühel päeval kadus pooles majas vesi sootuks. Tundisime sellest kõik puudust, olgugi et see niigi vastik oli. Muidugi pidi asi "in ten minutes" korda saama. Tulemus: ootasime hiliste õhtutundideni ning seejärel kadus vesi ka teises majapooles. 
  Vot liiklusega olid küll asjalood pahasti. Tõtt-öelda näis mulle, et kui mind, kes ma eales veel autokoolis pole käinud, liikluspöörisesse sõidukit juhtima oleks lastud, võinuksin üsna keskmise tasemega autojuhiks kvalifitseeruda. Natuke nippe siis Itaaliasse suunduvatele autojuhtidele: kaks pidevat joont keset teed märgivad tõenäoliselt möödasõidukohta, vastassuunavööndisse sõitmine või keset teed autoga parkimine on täiesti okei, liiklusmärgid pole kohustuslikud, vaid soovituslikud, suunatulede asemel kasutatakse käsi, parema käe reeglit ning peatee eesõigust ei eksisteeri, kiirusepiirangut jälgima ei pea, alati võib end keset tänavat risti keerata, kui on soov korraks kohvikusse astuda või vana sõbraga lobisema jääda. Jõudsime ka järelduseni, et juhiload saab Itaalias kätte siis, kui inimene on võimeline end autoga oma masinast kaks korda kitsamast tänavavahest läbi pressima. Ahjaa, üks asi veel: mööda mägismaad üles-alla sõites on kõrvad pidevalt lukus.
Üheks minu elu must-see kohaks on alati viinamarjaistandus kuulunud. Sellega joppas, sest Sitsiilias kasvatati viinamarju iga nõlva peal. Pidasime Lauraga plaani kindlasti viinamarjaraksus käia. Läks päris hästi, kuni avastasime, et marjad on veel toored. Sellest hoolimata pidin ühe hapu marja suhu pistma, sest tont teab, kas ma üldse kunagi enam viinamarjaistandustesse satun!
Nagu allolevalt pildilt näha, matchisin ühel päeval täiesti puhtjuhuslikult (!) portugallasest Mayaraga. Päris tõsiselt, see oli mu elu parim täiesti juhuslik sobitumine. Juhin tähelepanu ka sellele, et minu kotirihm ning tema vöö lähevad kokku. :)
 Looduspark. Reedesel päeval lasti meid lahti loodusparki, kus võisime oma ettenägemise järgi oma viis tundi sisustada. Vot see oli küll lihtsalt imeline! Turnisime kaljudel, suplesime lõpmatuseni helesinistes laguunides, nosisime kaasapakitud võileibu ning sooritasime kaljudelt vettehüppeid. Ka ilmaga vedas: kolmkümmend viis kraadi ning päikesepaiste, mis matkasellist minu kohe pruuniks tegi.
Normaalne vaade:
Erinevates laguunides chillbillitamas:
Teadsin küll, et mida ekvaatorile lähemal, seda kiiremini pimedaks läheb. Siiski oli äärmiselt veider (ning üsna hirmutav) seda ise kogeda. Põhimõtteliselt kohe, kui päike kalju taha vajus, algas öö. Mis mulle kui kosmosearmastajale aga väga meeldis, oli tõsiasi, et öösel nägi tähti, mitte nagu Eestis, kus tuleb augustini oodata, et jälle ükskord piisavalt pimedaks läheks. Andsin endale enne minekut ühe lubaduse: otsin üles Suure Vankri. Mul on mingi säärane kiiks, et ükskõik kus ma parajasti pimedas olen, kui taevasse vaadates Suurt Vankrit näen, tean, et kõik on hästi. Leidsingi ta üles, kuigi sang ei avanenud paremale, vaid vasakule. Seega ei saanud ka Väikest Vankrit lugeda kella kümne suunas üles, vaid hoopis kella nelja suunas alla. 
Oma kalli Soome semu Nasibiga, kelle jaoks kõik Itaalia hinnad naeruväärselt madalad olid ja kes mulle seetõttu pidevalt välja tegi (kui ma paar postitust tagasi vingusin rooside hindade üle lõpetamise buumi ajal, siis võtke teatavaks, et Soomes küündib ühe õie hind 18 euroni):
Seltskond. Rõõmustan meeletult, et just nende inimestega kokku sattusin. Sain endale palju-palju uusi sõpru/sõbrannasid ning tunnen neist nüüd tohutult puudust!
Nüüd olen end mõnusalt Eestis sisse seadnud, magan tagasi oma meeletut unevõlga ja juba homsest lähen tööle (nagu ühele õigele suurele inimesele kohane)! 
Siiralt teie
päevitunud Maris

10 comments:

  1. Supermõnus postitus supermõnusate piltidega!
    xx

    ReplyDelete
  2. Jeee jeee jeee aitäh, Laura! :)

    ReplyDelete
  3. Nõustun täielikult esimense kommentaariga - väga lõbus oli lugeda ja nii kauneid kohti said näha. Tõesti "wau". Super pildid :)

    ReplyDelete
  4. Oiiii, suured tänud sullegi, Kristiina! :):)

    ReplyDelete
  5. Läbi aegade pikim postitus? Väga vinge reis oli sul ikka. Hea, et otsustasid siiski minna. :) Kadestan.. :=)

    ReplyDelete
  6. Ma pole päris kindel, aastal 2010 tegin ka ikka üsna hiiglaslikke poste, kuigi olen neid nüüdseks hoolsalt kärpinud. :)
    Jeeeee, tegid päeva rõõmsamaks kohe! :D

    ReplyDelete
  7. Mõtlesin, et üks naisterahvas pildil on ikka jube tuttava näoga. Marija siis.. Ja veits feisbuugeldasin ja tuligi välja, et ta on Kadrina koolis käinud.. :P

    Väga muhedad pildid igaljuhul.:)

    ReplyDelete
  8. Ohoh kui lahe :D Mõnele inimesele tuli Gettergi tuttav ette :)

    Ajeeeee, tänud sulle!

    ReplyDelete
  9. Kas töö-osa oli ainult selle seina värvimine? :D

    ReplyDelete
  10. Noh, me pidime siiski ka ühe hommiku rannas päevitama ja lastega vees mängima, nii et ära alahinda meie töörügamist (tegelikult jah)! :D

    ReplyDelete