August 29, 2013

We'll love you just the way you are if you're perfect

Kell on kuus hommikul, istun hetkel Marilinnuga Lähtel, vaatan järjest juba teist filmi ning lasen Annal endale krunni teha. Just nimelt, oleme järjekordsel traditsioonilisel fotoshootil! Kuna järgmine postitus kubiseb meie sõbrapiltidest ning üldse olen blogi nendest viimasel ajal üle ujutanud (tänane postitus ei tule erand), luban, et siirdun pärast Lähte postitust tagasi loodusfoto juurde!
Vahelduseks üks tore lugu. Käisime kord siis Linnuga Botaanikaaias traditsioonilisel piknikutuuril. Sõime-jõime-lobisesime ning veetsime äärmiselt kvaliteetselt aega. Teadsime, et väravad suletakse kell 21.00, kuid kell 21.01 peaväravani jõudes avastasime, et see on juba lukus, teistest väravatest rääkimata. Kasvuhoones ei põlenud ükski tuli ning inimesi me samuti ei näinud. Olimegi Botaanikaaeda kinni jäänud! Ega muud üle ei jäänudki kui tuli üle müüri ronida. Muidugi ületasime selle lollist peast kõige kõrgemas punktis (lisaks veel koos kompsudega ja paljajalu), et ikka seiklust jaguks. Neetud kaljuronijad.
Uus lemmikmagustoit: Dopsi küpsis banaani ning Doblerone'i kommiga:
Esmaspäeval väntasime Mari-Anniga ta vanavanemate maale kartuleid võtma. Olgu, kartulivõtt ise kestis umbes 45 minutit, ülejäänud aja lebotasime niisama, käisime saunas ja sõime. Oh, kuidas ta vanaema meid alles toitis! Järgmisel hommikul sõitsime ratastega ka Kambjasse jäätist tooma, täpselt nagu vanal hääl ajal. Olid väga mõnusad kaks päeva!
Teisipäeval algasid Auras uuesti trennid ning võib-olla saame nüüdsest hakata lausa neli korda nädalas käima.
 Lõpetan, sest kell on seitse hommikul ning kui film lõppeb, lähme pildistama.

August 25, 2013

I could die for you. But I couldn't, and wouldn't, live for you

Salapärasel kombel on mu kaamerasse kõvasti pilte juurde tekkinud, seega mõtlesin teha pildiposti ja ühtlasi näidata, millega vahepeal tegelenud olen.
Otsustasime kord Mannuga gümnaasiumi vahele jätta ning kohe ülikooli ära minna:
Meie peres tehakse pitsat keskmiselt kord viie aasta tagant. Vedas, et selle kaameraga jäädvustad sain, sest nüüd tuleb üle nelja aasta ja 11 kuu uut laari oodata.
Veetsin ühel kaunil päeval Kaisaga järjest 14 tundi. Käisime kinos ja hullumaja juures pildistamas ja poes ja söömas ja öölaulupeol ja kõik oli väga timm.
Saime neljakesi koos trennikaaslastega üle kahe kuu kokku ja jõime teed:
Ükski õige suvi ei möödu Peipsita! Mõttes plaanisin kasvõi 31. augustil üksinda rattaga randa vändata, et asi ikka õige oleks. Õnneks polnud seda vajagi: ärkasin ühel hommikul ema läheks-Peipsisse-mõtte peale ning selle tulemusena veetsime üle ootuste laheda perepäeva. Ainult vesi oli külm (kuigi ega see ujumist takistanud).
Ebaõnnestunud, ent samas väga armas sõbrapilt Kelliga:
Veel kaks kollast akent mu kollektsioonis!
Jäime kord Lauraga Elise poole ööseks, tegime smuutit ja lobisesime kella viieni hommikul.
Pilte leidub veel hulganisti, kuid katsun end taltsutada ning seda posti mitte väga pikaks venitada. Juba järgmises postituses kuulete minu ekstreemsest piknikuseiklusest! Üldse luban tihemini blogida. :)

August 13, 2013

If people sat outside and looked at the stars each night, I’ll bet they’d live a lot differently

Mul oli eile kohutavalt maagiline öö. Vedasime Marilinnuga välja suure täispuhutava madratsi, võtsime ümber soojad pleedid ning lihtsalt ahmisime endisse pea kohal laotuvat Universumit, kusjuures pidevalt langes hulganisti tähti. Vahepeal tulid kurjakuulutavad pilved, kuid me lihtsalt soovisime ühe langeva tähega, et nad kaoksid (mida nad eeskujulikult ka tegid). Koidu eel kolisime tuppa ümber, olles öötaeva lummuses veetnud märkamatult 4,5 tundi.
Kahjuks ei õnnestunud mul ühtki langevat tähte kaadrisse püüda, tõtt-öelda tegingi vaid ühe suhteliselt vaadatava pildi, mis peaks meie emotsiooni natuke edasi andma (kuigi seegi kukkus välja üks suur piksliline udukogu, nii et suurelt ei soovita vaadata (kuigi nüüd te ilmselt just vaatate suurelt)). See 30-sekundilise säriajaga, täiesti manuaalse režiimiga ning statiiviga möllamine moodustab ikkagi täiesti omaette klassi, mille jaoks mina veel liiga saamatu olen.
Mis siis veel... järgmist hommikut alustasime pirnide korjamisega. Kui välja arvata tõik, et puud raputades kukkus üks vili mulle lagipähe pooleks, kulges töö väga edukalt. Nüüd seisab mul köögiski kastitäis pirne, mille Marilinnu vanavanemad lahkelt kaasa pakkisid (hehe, nüüd söön vilju, mis pärinevad otse füüsikaõpetaja aiast). Hiljem aitasin tal (Linnul, mitte tema vanaisal) tuleval nädalavahetusel toimuvale suveseminarile sponsoreid otsida ja nägin oma silmaga, kuivõrd keeruline see korraldaja elu ikka on. Siiski ei näinud me vaeva asjata: saime juurde paarkümmend kilo viinereid!
Millegipärast oli tänane postitus kuidagi väga tihedalt sulgudega üle ujutatud, loodetavasti säärane loll mood mulle külge ei jää (aga kes teab).
NAUTIGE AUGUSTIÖID!

August 10, 2013

If you cannot convince them, confuse them

Vahepeal olen veetnud üsnagi lõõgastava ja kultuurse nädala, seda siis peamiselt tartuffil kõikvõimalike filmide vaatamise näol. Muusikanädala raames käisime eile Lauraga ka Frankie Animali ning Odd Hugot kuulamas, kusjuures tituleerisin viimase ametlikult oma Eesti lemmikbändiks! Samuti olen päris korralikult jäätist söönud, sest Anna töötab nüüd jäätisemüüjana ning kuidas sa jätad seltsimeest külastades erinevad maitsed proovimata...
Peatselt suundun maale, loodetavasti püsivad ööd pilvitud ja ma näen 12. augustil oma kauaoodatud tähesadu!
Sattusin ühel päeval eelmise aasta Pariisi reisipilte vaatama:
Midagi tartuffist ka (mu telefoni kvaliteet ületab muidugi kõigi ootused):
Õigus, pidin meie rattamatka marsruudi välja arvutama. Pärast pikki arvutuskäike, suhtelise vea ülem- ja alammäära leidmist ning mingisuguse ristkorrutise kasutamist jõudsin järeldusele, et läbisime Maaliga 232,88 km. Ilmselt tuli vastus vale, sest reaalainetes pole ma just teravaim pliiats karbis, aga kõlab hästi igatahes. :)

August 5, 2013

Seljakotid selga, koju jäägu tsumadan!

 Juba talvel unistasin trennikatega Lõuna-Eestisse jalgrattamatkale minekust, kuid mida enam suvi edenes, seda enam hakkas mulle näima, et üritus jääbki ära.Tundus, et kogu maailm seisab meie plaani vastu: sobiva aja leidmine ostutus väga raskeks ning vahele hüppasid mitmesugused takistavad tegurid. Esimese augusti hommikul ärkasin aga Maali otsustava nüüd-või-mitte-kunagi-kõne peale ning juba samal õhtul kahekesi me neljapäevasele rattamatkale suundusimegi.
Õudselt keeruline oli kõike ühe päevaga valmis seada: vajasime matka- ning jalgrattakotte, pidime organiseerima telgi, pumba ning madratsi. Kõige raskemaks kujunes muidugi vanemate teavitamine. Eks nad olid varemgi mu hullust ideest kuulnud, kuid südames lootsid mõlemad, et see äpardub. Nüüd, kus enam tagasiteed ei leidunud, tulid mõlemad appi, kuigi kuulsin päev otsa erinevaid versioone lugudest, kuidas meid, kaht noort tüdrukut, tapetakse, pussitatakse, vägistatakse, mõrvatakse, varastatakse, manipuleeritakse või piinatakse. Mida iganes nad ka ei taotlenud, läks see neil korda - reisile asumine võttis üsna kõhedaks. Õnneks ületas uudishimu hirmu ning tripike tuli supervinge!!
Minu kujutluspilt Lõuna-Eestist ehk siis voored ja järved:
Esimene õhtu kujunes tõesti maru ekstreemseks, sest jäime omadega päris hilja peale. Esimese puhkepausi tegime, kui olime sõitnud tervelt neli kilomeetrit ning linnapiirist lahutas meid vaid üks kilomeetrike. Kompsudega sõitmine osutus raskemaks, kui algselt kujutlesime. Ülenurmes pidime ka Konsumisse minema, et õhtul ning järgmisel hommikul midagi süüa oleks. Igatahes väljusime poest selgelt liiga hilja ning kaalusime juba Mari-Anni pool ööbimist, kuid siiski otsustasime öö hakul veel viiskümmend kilomeetrit edasi sõita. Lollakad.
Kolmas päev, prefektne ilm ning põllud:
Algul oli tõesti sõit tore: kaunis maastik ümberringi ja puha. Vaikselt loojus päike ning muutis taeva superilusaks. Siis aga vajus see silmapiiri taha ning hakkas juba hämarduma. Muidugi keerasime vahepeal valele teeotsale ning lasime mööda seda mitmeid häid kilomeetreid, kuni vea avastasime. Sõitsime tagasi ja selleks ajaks kui metsateele pöörasime, oli õues päris pime. Vot see sõit oli küll elu jubedaim: külmaga mööda kottpimedat metsavaheteed üles-alla. Plaanitud RMK telkimisplatsile me tol ööl ei jõudnud, pöörasime hoopis mööda autojälgi metsa sisse (jube, jube, jube) ning lõime telgi püsti mingisuguses parklas. Nosisime natuke külma pizzat ja kuulasime pinevalt hirmutavaid hääli. Pidevalt tundus keegi ümber telgi kõndivat ning kõigele tipuks ei lasknud ulguvad koerad ega hundid magada. Kella viieks olime mõlemad saanud sõba silmale umbes neljakümneks minutiks, kuid siis otsustasime uttu tõmmata ja edasi sõita. Pool seitse tegime külakiigel peatuse ja sõime hommikust.
Mahe hommik külakiigel:
 Peagi selgus, et sel päeval võib ilusast ilmast ainult und näha. Päev otsa sõitsime pilvedega kaasa ning saime vihma. Loodus näis üsnagi trööstitu, kuid leidus ka helgemaid hetki (näiteks siis, kui lasime vihmasajuga alla ülimalt kõrgest mäest, mis tekitas tunde, nagu oleksime kosest alla hüpanud). Päeva peale märkasime ka tohutut langust oma huumorisoontes. Viskasime pidevalt nulliseid kilde ning mis kõige hullem, pidasime neid ise ülinaljakateks. Tee peal laulsime südamest kõiksugu lolle ning mitte nii lolle laule. Võib vist öelda, et elu looduses muutis meid metsikuteks. Lõuna paiku käisime Põlvas baaris söömas ning sain säärast suurt linna nähes kultuurišoki.
Päeva sisustasime veel kollaste akende otsimisega (ainult kahe juurde jõudsimegi) ning mööda kruusateid sõitmisega. Seekord jõudsime juba varakult telkimisplatsile, et mitte mingi hinna eest enam pimedale jääda. Mässasime kohutavalt lõkkeasemega. Pärast meeletuid jõuponnistusi, higi, verd, pisaraid, poolt pakki tikke ning poolt Maali märkmikku saime tule üles ning grillisime vahukomme!
Kolmanda päeva hommikul saime küll kohe aru, et võime loota perfektset ilma. Sõitsime sortsides ja maikades, käisime kolm korda ujumas (hommikul Erastvere järves, päeval Valgjärves ning õhtul Pangodis), ostsime Savernast tee peale mahlajäätist ning kaifisime mägesid. Elu oli lihtne ja ilus.
Kolmanda päeva õhtul jäime Pangodisse ööbima. Rohkem öösid ma telgis kannatada poleks küll suutnud, sest üllatus-üllatus, ööd olid kohutavalt külmad. Ma ei jõua Kellit iialgi ära tänada, et ta mul sooja suusapesu soovitas kaasa võtta, sest ilma selleta oleksin lihtsalt ära külmunud. Magasimegi nii, et tõmbasime pika suusapesu peale võimalikult palju riideid ning lisaks veel teki koos vihmakeebiga (et see sooja hoiaks rohkem). Ja ikkagi oli külm.
Neljanda päeva hommikul tõusime jällegi kell viis, et maanteel kodu poole sõites nõnda ohtlik poleks. Pakkisime telgi kokku, kinnitasime asjad nööridega pakiraamile, sõime järve ääres viimast korda hommikust ning asusimegi koduteele, mis väga kiiresti kulges.
Pangodi kell kolmveerand kuus:
Kokkuvõttes olen meeletult õnnelik, et selle tripi ära tegime, sest kuigi teel leidus palju raskeid hetki, kaalus positiivne emotsioon ja tähtis iseseisvustunne need kõik siiski üle. Kahjuks pole mul aimugi, palju kilomeetreid läbisime, sest kohe teise päeva hommikul ütles mu spidomeeter 71 kilomeetri juures üles ning enam tööle ei hakanudki, kuid katsun lähiajal meie marsruudi kokku lüüa. Südames loodan 200 kokku saada.
Lõpetuseks üks pildike hullunud meist keset loodust:
Jäägem seiklushimulisteks!