September 25, 2013

Life is a rollercoaster

Taaskord jõudis linna tivoli, mis tähendab, et sattusin kohe meeletusse õhinasse. Muidugi mitte atraktsioonide, vaid pildistamisvõimaluse pärast. Käisin seal kolmel järjestikusel õhtul, sest kahel esimesel oli see mingisuguse täiesti hoomamatu uduvihma tõttu suletud. Õnneks on kolm kohtuseadus, mistõttu eile õhtul pärast trenni sain kauaoodatud pildid klõpsitud! Järgmiseks plaanin semudega ka lahedamatele karussellidele minna.
 Muidu olen täitsa paljude asjadega tegelenud. Üritan käima saada üht projekti, mistõttu käisin täna pärast kooli&koori noortealgatuslike projektide ideede tuleproovis. Sisenesin ühe niru mõttega, sain hulgaliselt inspiratsiooni ning väljusin absoluutselt teistsuguste ideedega. Kindlasti mängis suurt rolli mu kõige lahedam mentor Siim, kes mind kaks tundi suunas ja pidevalt küsimusi esitas. Sattusime mõlemad vaimustusse ning pärast ametlikku osa andis ta mulle oma numbri ning lubas igal võimalusel aidata, aww. Ma ei sooviks nüüd ära sõnuda ega midagi, aga väga-väga tahaks linnalt rahad taha saada ning projekti ka koolilõpu praktilise tööna vormistada.
Reedel osalen vabatahtlikuna Teadlaste Ööl, tulge mulle Botaanikaaeda külla! Pühapäeval sõidan Tallinna mingisugust EstYesi värki ajama ning esmaspäeval lähme Marioniga Saksa Keele Instituuti sakslasest fotograafiga kohtuma, ajee, ajee. Ootan kärsitult kaasuskonkursi teemade väljakuulutamist. Lisaks loen (IDEE KOHASELT) igal võimalikul ajahetkel kirjandusklassikuid, sest koolis on meil au omada hetkel kirjandusperioodi. Suvi otsa lullitasin ühtki raamatut lugemata niisama ringi, nüüd olen vaid kolme nädala jooksul käsitlenud teoseid nagu "Jevgeni Onegin", "Meie aja kangelane", "Mäeküla piimamees", mitmed Tuglase novellid ning "Isa Goriot", mis, tõsi küll, kahjuks väga ei edene. Rootsi keelt õpin ka endiselt.
Üks koorilugu. 
Millegipärast jääb mul iga aastaga hääl madalamaks. Ega mul midagi selle vastu polegi, armastan madalat naisehäält väga. Mõlgutasin mõtteid, kuidas lasen end ehk isegi esimesest aldist teise alti viia. Ja siis tuli mu juurde meie dirigent järgmise jutuga:
"Sina olid ju see tüdruk, kellele ma kümnenda klassi ettelaulmisel ütlesin, et lähed teise sopranisse või esimesse alti, eks?"
Mina: "Mmmmmmhmmm..."
Tema: "Nüüd on meil sinu teeneid teises sopranis vaja!"
Mina (hästi-hästi madala tõrrehäälega): "Mul on madal hääl!"
Tema (samuti madalalt): "Eks meil kõigil ole madal hääl." (Kõrgelt): "Aga nüüd hopp-hopp üles!"
Praktiseeringi nüüd üleval jälle oma piiksumisoskusi.

September 18, 2013

Õunasadu

Lõhken varsti õuntest, sest käisime perega nädalavahetusel maal varusid täiendamas. Nüüd leidub meil meeletul hulgal erinevaid sorte, sealhulgas ka paar ämbritäit minu absoluutset lemmikut, Sidrunkollast Taliõuna (loodan siiralt, et sordinimed kirjutati ikka läbiva suurtähega, sest kuigi algustähed on mu nõrgim lüli eesti keeles, ei jõua viitsi ma oma kümnenda klassi konspekti otsima minna).
Siinkohal oleks paslik tsiteerida natuke kohandatud versiooni "Sõprade laulust nr 6":
"Tule võta mu õunu, sest õunu mul on,
tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid õunu mul on,
tõesti õunu mul sinu jaoks on."
Ehk siis kui teil peaks tekkima meeletu ubinaisu, andke mulle teada. :)

September 13, 2013

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Olen jälle täieõiguslik gümnasist, seekord küll õnneks mitte enam heidikustaatuses uustulnuk. Muide, tegin avastuse, et saame kooli ametlikeks kuningates juba sel kevadel, mil kaheteistkümnendikud eksameid tegema hakkavad ja koolist kaovad. Sinnani läheb muidugi veel triljonbiljon aastat aega, sest olen juba praeguseks sajandeid koolis käinud ja ikkagi on alles 13. september.
Vahepeal on mõndagi juhtunud, näiteks õpin nüüd valikainena rootsi keelt. Ma tean küll, et just see keel on mind aastaid oodanud ning nüüd alles viis elu meid kokku! Vähemalt seni sümpatiseerub svenska mulle väga. Teisipäeval sain pidulikul Härma tseremoonial kätte oma saksa keelediplomi 1. järgu. Teine järk veel ja võimegi juba kõvematest tulevikuplaanidest rääkida! Esmaspäeval toimus vabatahtlike tänuüritus, kolmapäeval pidasime terve kooliga Taevaskojas piknikku. Trennis käin nüüd senise kahe korra asemel neli korda nädalas, kusjuures kahel korral neist mitte enam tund, vaid poolteist. Mahe, mõnus, magus. Hakkan kahe nädala pärast toimuval Teadlaste Öö festivalil vabatahtlikuks, sest mulle on vist otsa ette kirjutatud, et vabatahtlik töö mulle meeldib. Meeldib tõesti. Peagi pean hakkama ka jälle kooris käima ning kuigi ma vabast tahtest sinna ei tikuks, tuleb eelseisva laulupeo nimel see aastake ära kannatada!
Hakkan teid ikka tihemini kursis hoidma ja pilte lisama! Kätte on siiski jõudnud mu lemmikaastaaeg, mistõttu pühin objektiividelt tolmu ja pühendun nüüdsest tõsisemalt fotograafiale!

September 2, 2013

Mul on valmis juba pliiatsid ja suled

Igal aastal möödub suvi üha kiiremini ja kiiremini, mis tekitab suurt masendust. Nagu ka praegu - kuhu need kuud kadusid?! Täna koolimajas ringi kõndides näis, nagu poleks ma sealt üldse eemal viibinudki. Kuigi mu motivatsioonilevel asub hetkel absoluutses nullpunktis, luban eesoleval õppeaastal olla hästi-hästi aktiivne, võtta vastu kõik võimalused ja hoolsamini õppida! Loodame, et ma seda pärast esimest nädalat veel mäletan.
Sel aastal korraldasime Marilinnuga tarkusepäeva raames õnneloos-aardejahti. See tähendab, et juba aegsasti enne 1. septembrit helistasime läbi hunnikutes sponsoreid, kogusime loosikasti nänni, voltisime lipikuid ja käisime linna erinevates soppides sponsorite loovutatud auhindadel järel. Hahaa, sellele vaatamata jäi piisavalt aega, et taielda ringi kauboimütsides, kuulata kõlaritest kauboilaule, süüa tasuta Lille Maja toitu ning mängida täispuhutavate põrsastega. Kõiki neid lollusi on tegelikult üsna keeruline sõnadesse panna.
Eile jõudiski tarkusepäev kätte. Püstitasime telgi, jagasime lastele õpitubade plaanid ning selgitasime reegleid (tuli koguda kuuest eri õpitoast kleepse ning seejärel võis tulla meie juurde õnneloosis osalema). Appppppi, kuidas mõned inimesed kopa ette viskasid! Ehk olime algul liialt lahked: lasime lastel, kes vaid hariliku pliiatsi või pastaka võitnud olid, uuesti loosi tõmmata. Kuid üsna pea selgus, et meie headust kasutatakse kurjasti ära. Mõni reaalselt tuligi, sobras ja vahetas loosi seitse tiiru, volksutas oma hirvesilmakesi kui palusime tal ühe kindla välja valida ning pani oma noore tänamatu tibuemmekese meid vihkama ("mida mu kullake ikka selle Lotte kotiga teeb, andke need teatripiletid, teil pole ju vahet"). Mis kõige veidram, leidus ka täiskasvanuid, kes tulid loosi tõmbama ning ei leppinud mitu tiiru oma auhinnaga, tekitades enda taha pika järjekorra. Üks keskealine naine näiteks täiesti tõsimeelselt sõnas, et tema võidetud kruus näeb kole välja ja nõudis vahetust. Jopakolla, tundsin end vanusest hoolimata päris küpsena seal.
Tarkusepäeva melu nautimas:
Kui säärased negatiivsed isikud kõrvale jätta, kulges üritus siiski superhästi! Leidus hulgaliselt uudishimulikke lapsi, kellele oli lausa lust häid auhindu ulatada. Pärast ürituse lõppu läksime Marilinnuga linna peale ning kasutasime ära järelejäänud flaierid. Kohutav, kui palju suhkrut ning keemiat näost sisse ajasime, aga kuidas lased tasuta toiduvõimalust raisku? Esmalt sõime suhkruvatti... ja siis jõime limpsi... võtsime kommi... tõime endile jäätised... haarasime veel ühed limpsid ja... ja siis ulatas Auli kõigile veel ühed suhkruvatid! Säärast nimekirja ette lugedes hakkab jube, aga lohutan end mõttega, et eile olime veel väiksed lapsed ja tohtisime. Täna läksin 11. klassi.
Head uut kooliaastat ka minu poolt!