October 30, 2013

Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse

Ma muutun maal käies üsna sügavamõtteliseks, lausa creepyks kidiks. Seda eriti praegusel ajal, mil lapselik ja kirju sügis on karmima ja küpsema sügise ees taandunud. Laupäeval oleks võinud minust lausa mingi psühholoogilise õudusfilmi vändata. Kujutlege esmalt ette olustikku, kus taevas möllavad tinahallid pilved, taamal kostub metsade koletuslik kohin, ronkade kraaksumine ummistab meeled, talviselt karge tuul puhub uludes vastu nägu ja piitsutab üksikute teravate vihmapiiskadega, õhurõhk surub hingetuks lüües vastu maad ning maailm uppub tihedasse saladuslikku udusse.
Selle kõige keskel tuleb ette kujutada vaikselt ringi hulkuvt mind. Esmalt jõllitasin pikalt üht keset põldu kasvavat õunapuud, seejärel sammusin otsustavalt läbi porise põllu selleni ning murdsin enesele ühe veel külma poolt ära võtmata õuna. Pärastpoole vaatasin pikalt ja pinevalt üht vettinud heinapalli. Tuleks siia mingi kõle muusika taha panna ja Cannes'i filmifestivalil mu film täitsa müüks!
Tõestuseks, et ma tegelikult olen lõbus, sugugi mitte creepy kid:
(Vend on minust pikemaks kasvanud.)
Tõele au andes oli mul meeletult lahe vaheaeg, sugugi mitte kõiki päevi ei veetnud ma keset kõledat põldu õuna süües ja filosofeerides. Sain paljude semudega kõikvõimalikes huvitavates kohtades käia ning väärtuslikku aega kvaliteetselt kulutada! :)
Uus periood käib juba täies hoos ja tõotab tulla päris krõbe. Ma peaks tõesti-tõesti-tõesti oma saksa keele raamatuid lugema.

October 23, 2013

Life is either a daring adventure or nothing at all

 Palun juba ette väga vabandust massilise pildikoguse pärast, mis kohe-kohe järgneb! Vahel ju ikka rendid üheks päevaks lainurkobjektiivi, paned endale 04.40ks äratuse, teed kaasa võikusid ja marjateed, jooksed läbi kottpimeda öö kella kuuesele bussile, sõidad kuhugi pärapõrgusse, ootad külmetades Kaisat, koos kiirustate jalgsi päikesega võidu 8,1 (!) kilomeetrit läbi hämara metsa, et jõuda päikesetõusuks vaatetorni. Yolo.
Vandersellid (juhin tähelepanu villasele sokile, mis mu käes kinda otstarvet täitis, ja Kaisa mummulisele jõhvikaämbrile):
Muide, vaatetornini viival teel oli ka üks umbes viiekilomeetrine sirge kruusateelõik, kus ühel pool kasvas mets ning teisel pool põllud. Taevas oli veel hommikuselt hämar ja tee hall. Sain lõpuks ometi teostada kauaaegse soovi ja kuulasin sellel lõputul teel kõmpides "Rändaja õhtulaulu", mis algab sõnadega "Ma kõnnin hallil lõpmata teel", jehuu. Tegelikult polnud see üldse nii lahe, kui lootnud olin, aga mis seal's ikka.
Kohale jõudnud, tegelesime veidi hingetõmbamise, pildistamise ning teejoomisega, kuid kui esialgne eufooria oli lahtunud, seisime silmitsi tõsise probleemiga: miinuskraadid. Õige pea hakkas meeletult külm. Praegu soojas toas tagasi mõeldes ei paista sellest hullu midagi, ent tegelikult ei tundnud ma väga ühtki oma kehaosa. Õnneks säilitasime rõõmsameelsuse ning ei lahkunud kohe hommikuse bussiga, mis oleks ikka ränk viga olnud. Järgnevalt siis veel veidi illustreerivaid fotosid.
Pärast päikesetõusu hakkas korraga väga hea ja soe. Tegelikult meeldis meile rabas sedavõrd, et otsustasime lahkuda alles poole neljase bussiga. Muidugi pidime selleni jõudmiseks läbima jälle kiirkõnnil need saatuslikud 8,1 kilomeetrit + ega me kõik need tunnid seal rabas ühe koha peal seisnud. Kokkuvõttes kõmpisime kindlasti maha üle kahekümne kilomeetri, mis minu puhul on päris kõva tulemus. Lubasin pärast säärast pikka päeva ning distantsi kohe koju magama minna, kuid kus sa sellega - jõudsin isegi õhtuks ujuma ning pärastpoole veel trennikaaslastega Johanna poole fondüüõhtule/-ööle. :)
Oli kohutavalt hea ning teistsugune päev, kindlasti inspireeris tihedamalt sääraseid esialgselt sõgedana näivaid plaane teostama!

October 18, 2013

When you know better you do better

Johhaidii, läbi see arvestustenädal saigi. Nüüd hakkas äkitselt pauguga vaheaeg ja ma ei oskagi mingit seisukohta võtta. Kui muidu kulges arvestustenädal üsna mõnusas-mahedas-magusas tempos, piirdudes siiski enamjaolt üsna normaalsel või isegi kergel tasemel arvestustega, lõi tänane füüsika seisu hoopis vastupidiseks, sest see läks lihtsalt nii-nii-nii halvasti. Õppisin seda vahelduva eduga terve eilse päeva, õhtu, öö ning tänase hommikugi, kuid kui sain ette valge lehe, pidin otsad andma. Misasi, misasi, misasi see oli?! Improviseerimine ja nahaalne spikerdamine, vaat mis.
Vahepeal olen tegelenud toredate asjadega, alustades lihtsamatest maistest tegevustest nagu uisutamine, kinoskäik ja veepalli mängimine ning lõpetades hinnete korrastamise ja gümnaasiumilõpu praktilise töö juhendaja valimisega. Mu soosik nõustus mind juhendama, halleluuja!! Mille üle ma veel hästi uhke olen, tundub pealtnäha tühine, kuid lõpuks ometi pildistasin seda puud, millest ma igal sügisel igatseva pilguga mööda tuhisen. Valisin õige hetke: seal pesitses ka üks ilus lind (päris täpne määratlus, tubli).
Nautige kõik vaheaega täiel rinnal ning võtke igast vabast hetkest viimast! 

October 8, 2013

Below my feet

Ma pole külastanud säärast lehte nagu deviantART.com juba pea kaks aastat. Selgituseks, see on koht, kuhu kunstihuvilised oma töid üles laevad. Minul läks seal mingil perioodil väga hästi. Lisasin sinna oma fotosid ja sain üsnagi positiivset vastukaja: kommentaare ja laike kogunes päris korralikult ning üks anonüümne kasutaja ostis mulle isegi premium membershipi terveks aastaks! Ühesõnaga, olin täitsa popp ja kõva tegelane seal. Üheksandas klassis vajus asi ära. Mingeid teid pidi jõudsin eile otsapidi oma galeriisse ning leidsin, et üks mu töödest on 31. mail 2012 märgistatud Daily Deviation tiitliga, mis on küll kõige kõrgem auaste, mida sel lehel üldse omada võib. VAU. Samale tööle on minu äraolekuajal kogunenud ei rohkem ega vähem kui 1283 favourite'i! Tore, eks.
Kommentaarid all olid ka päris armsad, eriti meeldis mulle see:
"I have to say....wow... I saw this and my day kinda got instantly better. Thank you! aha! I've been having such a crappy time lately but idk...this was charming enough to make me feel kinda happy"
Sel kasutajal pole aimugi, kuivõrd ta minu tuju nüüd, poolteist aastat hiljem, tõstis! Meeletu.
Pilti ma ise oma lemmikuks ei pea, tõele au andes meeldivad mulle mõned mu kolm-neli korda väiksema laikide arvuga fotod rohkem, aga ta on siia posti pääsemise oma tublidusega kõvasti ära teeninud. :)

October 1, 2013

I'm so glad I live in a world where there are Octobers

Peaksin tegelikult hetkel oma kirjandit kirjutama, aga see keeras nii jämedalt teemast mööda, et mul pole aimugi, kuidas seda uuesti sissejuhatuses püstitatud juhtmõttega sobituma saada. Peaksin vist hoopis sissejuhatuse teistsuguseks mõtlema... igatahes tundus blogimine ohutum variant!
Toppisin taskud üleni kastaneid täis ja vedasin koju aknalauale:
Olin Teadlaste Ööl vabatahtlik. Tööots sisaldas palju boonuseid. Esiteks sain endale väga laheda kaelakaardi ning veelgi ägedama T-särgi, MIS HELENDAB PIMEDAS. Teiseks sain uue armsa semu, kes kannab nime Marta ning keda näete alumisel pildil. Kolmandaks lasti meid programmi lõpus AHHAAsse, kus korraldajate tagaruumides oli meile kaetud kümnemeetrine söögilaud, mis sõna otseses mõttes ägises toidukoorma all. Tänutäheks või nii. Neljandaks nägin teist korda elus Gajanet, mis pani õhtule lõpliku punkti! Aaa ja viiendaks... ühel heal päeval panen selle oma CV'sse.
Koolis retsiti rebaseid!
Eile läksin Marioniga tundide ajast Saksa Keele Instituuti. Ega me kumbki ei teadnud, mis meid ees ootab, mina näiteks kirjutasin oma päevikusse "mingi asi" ja tema "Marisega kuhugi". Jõudsime sinna, kohal oli Saksamaalt pärit fotograaf, kes oma näitust demonstreeris. Kohe moodustati meist grupid ning varustati kaartidega, millele olid kirjutatud abstraktseid mõisteid a'la "viha", "vaesus" ja "õnn". Käisime erinevates kohtades üle terve Tartu ning külastasime võimalikult erinevate sotsiaalsete taustadega inimesi. Näiteks meie grupile anti käsk minna Veeriku kooli, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ning Kannikese lasteaeda. Väga-väga lahe ning teistmoodi igatahes! Õhtul kandsime tulemused publiku ees ette, kusjuures meid küsitles Getter Jaani isiklikult. Pärastpoole laulsime koos temaga ning hiljem, kui Marioniga oma veinipokaalidega (pidulik avamine siiski) eemal seisime, tuli Getter meiega ise vestlema ka!! Minu arvamus temast muutus kardinaalselt, väga soe ja sõbralik inimene on. :)
Lõpetan tänaseks, katsun oma kirjandi kuidagi tervikuks siduda ja hiljem lähen ka trenni (Aura peab täna sünnipäeva ning rinnus püsib lootus tasuta veeparki pääseda - hoiame pöialt).