October 23, 2013

Life is either a daring adventure or nothing at all

 Palun juba ette väga vabandust massilise pildikoguse pärast, mis kohe-kohe järgneb! Vahel ju ikka rendid üheks päevaks lainurkobjektiivi, paned endale 04.40ks äratuse, teed kaasa võikusid ja marjateed, jooksed läbi kottpimeda öö kella kuuesele bussile, sõidad kuhugi pärapõrgusse, ootad külmetades Kaisat, koos kiirustate jalgsi päikesega võidu 8,1 (!) kilomeetrit läbi hämara metsa, et jõuda päikesetõusuks vaatetorni. Yolo.
Vandersellid (juhin tähelepanu villasele sokile, mis mu käes kinda otstarvet täitis, ja Kaisa mummulisele jõhvikaämbrile):
Muide, vaatetornini viival teel oli ka üks umbes viiekilomeetrine sirge kruusateelõik, kus ühel pool kasvas mets ning teisel pool põllud. Taevas oli veel hommikuselt hämar ja tee hall. Sain lõpuks ometi teostada kauaaegse soovi ja kuulasin sellel lõputul teel kõmpides "Rändaja õhtulaulu", mis algab sõnadega "Ma kõnnin hallil lõpmata teel", jehuu. Tegelikult polnud see üldse nii lahe, kui lootnud olin, aga mis seal's ikka.
Kohale jõudnud, tegelesime veidi hingetõmbamise, pildistamise ning teejoomisega, kuid kui esialgne eufooria oli lahtunud, seisime silmitsi tõsise probleemiga: miinuskraadid. Õige pea hakkas meeletult külm. Praegu soojas toas tagasi mõeldes ei paista sellest hullu midagi, ent tegelikult ei tundnud ma väga ühtki oma kehaosa. Õnneks säilitasime rõõmsameelsuse ning ei lahkunud kohe hommikuse bussiga, mis oleks ikka ränk viga olnud. Järgnevalt siis veel veidi illustreerivaid fotosid.
Pärast päikesetõusu hakkas korraga väga hea ja soe. Tegelikult meeldis meile rabas sedavõrd, et otsustasime lahkuda alles poole neljase bussiga. Muidugi pidime selleni jõudmiseks läbima jälle kiirkõnnil need saatuslikud 8,1 kilomeetrit + ega me kõik need tunnid seal rabas ühe koha peal seisnud. Kokkuvõttes kõmpisime kindlasti maha üle kahekümne kilomeetri, mis minu puhul on päris kõva tulemus. Lubasin pärast säärast pikka päeva ning distantsi kohe koju magama minna, kuid kus sa sellega - jõudsin isegi õhtuks ujuma ning pärastpoole veel trennikaaslastega Johanna poole fondüüõhtule/-ööle. :)
Oli kohutavalt hea ning teistsugune päev, kindlasti inspireeris tihedamalt sääraseid esialgselt sõgedana näivaid plaane teostama!

3 comments:

  1. Terve rodu ilusaid pilte, Maris. Eriti võttis sõnatuks 11.nes pilt. Lihtsalt kaunis vaatepilt! :)

    ReplyDelete
  2. Minu jaoks tõestab sinu postitus mingil määral seda, et "Happiness is not a destination, it's a journey." :) Ehk siis seiklemine ja avastamine ongi see kõige lõbusam osa, mitte just niivõrd kohalejõudmine kuhugi. :D
    Lahedad matkasellid olete! Ja natuke hulljulged :D

    ReplyDelete
  3. Aitäh, Kristiina! :)

    Ja Karina, eks see quote tõsi ole jah! Me mõlemad väga täname, ihiihiii :)

    ReplyDelete