November 29, 2013

Happiness is a direction, not a place

Kuidas on võimalik, et päevad kulgevad niivõrd aeglaselt ning nädalad, kuud ja eriti aastad niivõrd kiiresti?! Viimasest postist lahutab meid terve igavik, kuid lõpuks ometi leian aega hingetõmbamiseks ning väikeseks kokkuvõtteks. Tuhat vabandust, kui asi väga igavaks kirjeldusjoruks ära kisub!
Eelmine nädal möödus kiirelt, töiselt ja üleüldise õppimise tähe all. Kunagi üsna ammu (ehk üle-eelmisel neljapäeval??) lõin trennis veepalli mängides oma elu ilusaima värava, pidin selle südamelt ära saama. :) Täpselt nädal tagasi, reedel, tuli pärast tunde auditooriumisse rääkima peaminister isiklikult, päris lahe, eks. Hiljem algas suuremat sorti kooriproov, eks see HTG 130. sünnipäeva lähenemine hakka tunda andma! Pärast proovi vurasime Maaliga ööseks Kaisa sünnipäevale, mis kujunes üle ootuste megavingeks! Nädalavahetusest mäletan veel kohtumist kalli Mari-Anniga... Käesolev koolinädal kulges ka kiiresti. Just sellesse nädalasse kuhjusid kokku kõikvõimalikud testid ja tööd, mille tulemustest ma midagi veel oodata ei oska/julge. Igatahes võin kindel olla tõsiasjas, et bioloogia kontrolltöö ja UPT test (eriti see viimane) läksid nii hullult võssa kui üldse võssa minna saab. Aga sellest pole midagi, sest ma sain kehalises hakkama kätelseisuga, halleluuja!! Ning mu viimased kaks tööd rootsi keeles on viied olnud. Ja kõigele lisaks pakkus rootsi keele õpetaja eelmises rootsi keele tunnis mingit sorti Rootsi rummikoogikesi! :)
Minu ülimalt lahe A2 formaadis kingitus Kaisale, millest ise pöörases vaimustuses olin, kuid mille tema hooletult voodinurka viskas:
Järgnev määramatu hulk aega tõotab ka päris tihe tulla. Alustades Karina (ja Marianni) sünnipäeva tähistamisega ja Liisu õpetamisega keemias, lõpetades õppimisbuumiga vahetult enne arvestusi, füüsika töövihiku meeleheitliku täitmisega, saksa keele olümpiaadiga, tihedate kooriproovidega, näiteringi jõudmisega, kirjandi kirjutamisega, võib-olla sakslasega kohtumisega, kooriga esinemisega Vanemuises ja Jaani kirikus, kooli 130. juubeliga ning nädala lõpus kulmineeruva balliga (kui ma sinna siiski minna otsustan (sest selleks oleks tarvis kleiti)). Mis siin enam jorutada, annan veel paar lubadust: küpsetan kuhjaga piparkooke, pildistan lund ja jõulukuuske! Siis leidub mul järgmiseks postituseks ehk lahedamaid pilte...
Olen avastanud enda jaoks säärase suurepärase lehe. Soovitan väga soojalt kuulata, vaadata ning enese peal testida, kuivõrd heaks see tuju teeb! :):)

November 17, 2013

Biology gives you a brain. Life turns it into a mind.

Vahel ma ikka mõtlen, kuivõrd imeline see inimese aju on. Näiteks eile võttis mu vend suvalisest kohast lahti võõrsõnastiku ning küsis minu käest, mida tähendab jurta. Andsin endalegi üllatuseks koheselt vastuseks telkelamu. Ja kust ma seda teadsin? Nimelt vaatasin üheksa aastat tagasi Buratino kommitehase osa, kus päris osa lõpus istus Artemon entsüklopeedia taga ja küsis umbes: "Malvina? Kas sina tead, mis on jurta?" ning hakkas uut küpsist võtma. Malvina vastas midagi stiilis: "Artemon! Vaata tõele näkku, me oleme täna juba piisavalt magusat söönud," ja lehvitas ta silme all peegliga. Sel hetkel helistas neile Duremar miljonimängust ning küsis, kas jurta on puuvili, keelpill, rohttaim või Aasia rändrahvaste telkelamu. Ja saade lõppes sellega, et Artemon hüüatas: "See viimane! Ütle talle, et ta paneks selle viimase lukku!"
Kõik see toimus siis, kui olin 8-aastane. Viimased üheksa aastat pole aga sõna "jurta" mul kordagi meeles mõlkunud, tõtt-öelda aktiveeruski see mu alateadvuses alles pärast küsimuse esitamist. Võimas, eks. Kui mind kuskil mujal tulevikus edu ei saada, siis hakkan inimeste ajusid lahkama ja algatan kindla peale revolutsiooni aju-uuringutes. :):)

November 8, 2013

Can you make a mistake and miss your fate?

Mu klassikaaslased nühivad praegu koolipinki ja mina istun kodus põrandal kohvrit pakkides, sest juba täna, juba täna algab EÕEL'i XXIX Üldkoosolek Tapal, kus mul on täita väga auväärne roll meediatiimi liikmena!! Ilmselt jään rongist maha, kui säärases tempos jätkan, kuid vaevan oma pead sellega hiljem...
Tegelikult tahaksin küll rääkida kõigist Ericu naljadest, Marii viimase aja saavutustest, keerulistest keemiatundidest, rootsi keelest, kaasuskonkursist ning huumorist koolis, kuid hakkan parem rongile jooksma ning lasen teil vaadata veidi helgeid meenutusi augustikuust - ajast, mil sai Lähtel käidud. :)
Mina täielikus õndsuses koos Annaga:
Poleks pidanud siiski neid pilte lisama, nüüd igatsen ma suve...
Ilusat nädalavahetust, olge rõõmsad ja tublid!