December 30, 2014

Suur MMXIV eri

Kuidas mulle küll kõikvõimalikke kokkuvõtteid teha meeldib! Kirjandite ja esseede sisu kallalgi pusin vahel üksnes selle mõttega, et jõuda oma lemmikosani (kokkuvõtteni). Vähemalt sama palju meeldib mulle oma aastaid kokku võtta. Lubasin sel korralgi endale natuke fotode lõikamise ja kleepimise rõõmu, tuues teie ette oma parimad palad 2014. aastast. Head vaatamist!

Ujumislaager. Lisaks mõnusatele rattaretkedele, öistele seiklustele, karaokeõhtule, poetuuridele, saunale ja hulgalistele ujumaskäikudele saime oma kampa uue auväärse liikme, Kristiina, kelleta ma oma elu enam ette ei kujutakski!
Laulupidu. Sel aastal oli ta kuidagi eriti hea. Ilmselt seetõttu, et me ei piirdunud üksnes kaare all laulmisega, vaid võtsime viisijupi üles ka ühistranspordis, vanalinnas ja kaubanduskeskustes...
Õllesummer ja Bastille. Õllesummeril käisin sel suvel esimest korda elus, muidugi olid mul selle osas mõningad eelarvamused. Pidin neist kõigist lahti ütlema, sest tegemist oli äärmiselt mõnusa üritusega! Päevasel ajal sõime ja kuulasime erinevaid artiste, hilisõhtul hüppasime üles-alla Bastille'i taktis ning öö lõpetuseks vaatasime suures telgis jalgpalli.
Suvine Põhja-Saksamaa ja geenitehnoloogia. Sündmus, mis nõudis mu suvest 3 nädalat, kuid lisas kogemustepagasisse umbes aasta jagu kasulikke teadmisi. Lisaks kõigele tean nüüd näiteks kindlalt, et geenitehnoloogiat ei lähe ma õppima elu sees. :) Tegelikult ei kahetse ma oma õpitoa valikut sugugi, kõik selle juures oli täiuseni lihvitud ja timmitud! Kõik!
Robinsonid. Elasime suvel Marilinnu, Madise ja Teodoriga mõnda aega iseseisvalt maal, olles nõnda ülejäänud maailmast täiesti isoleeritud. Ujusime, vaatasime päikeseloojanguid, käisime metsas, punusime pärgi - just nõnda tahaksin tulevikus veeta kõik suved! Ainult öösiti kummitas.
Põhja-Eesti. Panime Marilinnu ja Annaga suvele väärika punkti viimase maakodus!
Sügisene Lõuna-Saksamaa ja õllefestival. Vahel vaatan ajas tagasi ja täheldan, kui suvaliselt mõned sündmused mu ellu trügivad. Sügisene Saksamaa oli küll kõigi suvaliste otsuste absoluutne kunn, kuid seda enam ta meelde jäi ja lõbu pakkus! 
Isadepäevakontsert Estonias. Naljakas, kuidas ma seda pelgalt tunniajast kontserti juba mitu kuud varem ootasin. Harjutasin oma I aldi partiisid, paikasin seelikut, lihvisin tantsusamme... Ja rahule jäin ka!
OneRepublic. Veetsin selle õhtu suurepärase muusika saatel heade sõprade keskel. Isegi ilma VIP-piletiteta, mis turvamees meile jagas, oleks õhtu 5+ olnud!!
Rootsi kruiis. Üks tore kruiisike sõpradega oli täpselt see, mida aasta lõpetamiseks vajasin!
Võidud. See aasta oli esmaklassiline kõikvõimalike konkursside poolest, millest varmalt (ja täiesti kooliväliselt!) osa võtsin. Tuleb välja, et vaeva ei näinud ma päris ilmaasjata - 2014. aastal lisandus mu mappi 19 diplomit!! :)
Veel meenutamist väärivaid seiku:
(õhtud Viljandis/ katusekino/ 18!/ Evelini kiisupidu/ töövarjupäev Äripäeva peatoimetajana/ vinged peod)
 (koolihommik rabas/ seilamine merel/ Tõrva Loits/ kooliolümpiamängud/ jaht virmalistele/ ekvaatoripäev)

Paratamatult loodan selgi korral, et uus aasta toob kaasa veelgi rohkem seiklusi, võimalusi, rõõmu ja õppetunde! Keskkool võiks lõpetatud saada! Ja kõrgkooli võiksin sisse saada. Siis oleks elu täitsa järje peal. :)
Meeleolukat aastavahetust teile, kallid lugejad!

December 28, 2014

Varblased

Ehkki aasta lõpp on haaranud oma nõudlike plaanide ja tegevuste-toimetustega, on mul viimastel päevadel olnud üsna palju mahti oma aastast unevõlga tasandada. Kui vaheaja lõpuni unegraafikus sama kindlat joont hoian, võib minust kooliminemiseks täitsa asja saada!
Head ööd!


December 24, 2014

Jõulud

Kaunist jõuluaega kõigile! Olgu need sama magusad kui allolevad pildid! 
Et jõulusoojusest ja valgest lumest puudust ei tuleks!


December 23, 2014

Jõulukruiis 2014

Läbi meie tore kruiisike saigi. Põhjuseid minemiseks oli mitu. Esiteks osalesid Krista ja Kats sügisjookusul, võites meile nõnda priipääsmed. Teiseks soovisime vääriliselt tähistada Ragne kahekümnendat (!) sünnipäeva. Nende kolme päeva vältel tekkis meie varamusse hulgaliselt uusi kilde ja lugusid, millest vaid mõned päevavalgust kannatavad.
Tõtt-öelda ähvaradas meid esialgu suur oht laevast maha jääda. Jõudsime oma kambaga hingeldades D terminali vist napid paar-kolm minutit enne check-in'i lõppemist. Peale igatahes jõudsime ning otsustasime laeval veedetud ajast maksimumi võtta. Seega tühistasime algse plaani, mis nägi ette õhtutundideni magamist ja alles seejärel uue energiaga ööelu uudistamist, ning läksime mõlemal õhtul kohe välja. Osalesime muusikaviktoriinil (kus teisel õhtul oleksime nii-nii napilt uue kruiisi võitnud!), laulsime karaoket, kuulasime erinevaid artiste, tantsisime öö läbi, sõlmisime uusi tutvusi ja nautisime üldse kõike, mida laev pakkus.
Teisel hommikul leidsime end jõulutuledes Stockholmist, mis jõulude õnnestumiseks hädasti veel vaid lumekatet vajas. Päevasel ajal tegime šopingutuuri, pimeduses uudistasime vanalinna. Õhtupoolikul, mil laevale tagasi kiirustasime, hakkas ka lund sadama!
Tavaline jõuluturg. Pildistas Krista. 
Teine õhtu laeval möödus veelgi ülemeelikumalt kui esimene, aeg viskas meile parajaid vingerpusse. Ühel hetkel oli kell pool kümme õhtul, viis minutit hiljem juba kaks öösel, loetud sekundid hiljem pool neli ja siis juba peaaegu kuus (Eesti aega arvesse võttes seitse) hommikul. Kuidas...?!
Blogisõbrad ja kimonosõbrad (pildistasid Stella ja Krista):
Pildistas Evelin:
(Astusime Kristaga uljalt lavale, uskudes tõemeeli, et mängima hakkab Urban Symphony "Rändajad", kuid suur oli meie üllatus, kui käima läks hoopistükkis "A thousand miles". Ära laulsime!! Sel õhtul laulsin veel Katsiga "Pumped up kicks'i".)
Kolmandal hommikul Tallinnas rõõmustas meid paks lumekiht. Alustasime oma hommikut Pagaripoistes, edasi liikusime rongi peale, kuhu saatsin kõik oma sõbrad. Ise jäin siiski veel vanalinna uudistama ning hämarust ootama. Kui palju ma nende tundide jooksul kõikjal vantsisin ja tegevust otsisin! Käisin galeriides ja uisuplatsil, väikestes butiikides ja jõuluturul. Päris-päris pimedat ma ära oodata ei maldanudki, sest kihk kolmveerandviiese rongiga koju jõuda oli suur, ent aimduse tuledesäras kaunist vanalinnast sain siiski!
Meie hommikusöök:
Kojusõidupilt:
Minu hinnangul oli kruiis täielik kordaminek, olen väga rõõmus, et läksin!

December 22, 2014

Jõulukaartidest

Sel aastal saatsin esimest korda elus postkaarte (loodetavasti on need nüüdseks kõigile postkasti potsatanud ning ma ei riku kellegi üllatust tänaste piltidega ära)! Ilmselt läksid pooled kirjad valedesse kohtadesse, sest adresseerimine valmistas mulle suurt peavalu. Mõnede inimeste elukohtade otsimisel rakendasin suisa äärmuslikke meetmeid: näiteks otsisin Facebookist üritusi aastast 2012 (et leida sünnipäevalaste aadresse) või lohistasin end Google Mapsi abil sõprade uste ette. Mingid andmed ma kõigi kohta igatahes leidsin, nii et posti nad läksid!
Praegu istun Evelini, Krista, Katsi, Ragne, Sandra ja Anu seltsis keset laevapõrandat, suundudes juba Tallinna poole tagasi. Olen väga suure dilemma ees: nimelt tahaksin jääda pealinna kauemaks, et tuledesäras vanalinna näha. Samas kardan jääda maha kõigist transpordivahenditest, sest päeval enne jõululaupäeva peaks Tallinn-Tartu marsruut äärmiselt populaarne olema. Elame-näeme! 

December 21, 2014

Piparkoogimajakesed

Eile tabas mind meeletu küpsetamispalavik. Haarasin sellest kohe kinni, sest elu on näidanud, et tuhinad tuleb ära kasutada. Otsustasin pisikeste piparkoogimajakeste kasuks, inspiratsiooni selleks sain Evelini blogist. Mässasin nende kallal pool ööd: joonestasin šabloonid (ega ma ilmaasjata 11. klassis joonestamiskursust ei läbinud!), kaunistasin ja liimisin. Mul oli väga tore!
Hetkel istun Rootsi suunduval laeval, õhtu tõotab tulla väga paljulubav! Meie seiklustest pajatan juba õige pea!

Külalispostitus

Olen Marise sõbranna ning kokkuleppe kohaselt kirjutan täna tema blogisse sissekande tema kohta. Kuigi tunneme üksteist alles alla aasta, siis tundub, nagu ma Marist teadnud juba aastaid. Arvatavasti on mul veel pikk-pikk tee minna, et M-ist täielikku aimdust saada, kuid 500 sõna kirjutamine polnud minu jaoks mingi probleem.

Hüüdnimi. Selles punktis pean Marisele mõtlema välja teda iseloomustava hüüdnime ning mõtlesin tükk aega, kuid mitte miski ei torganud pähe. Siis aga mõistsin, et seal ei ole muud varianti: Maris peab saama indiaani nime. Iseseisev Sulg. „Iseseisev“, sest Maris ei ürita kellelegi meeldida (kuigi tundub, et selle omaduse tõttu ta meeldib enamikule inimestele) ning teeb enese jaoks õiged valikud ise. „Sulg“ tema osava kirjutamisoskuse ning sõnaseadmise tõttu!

Üks sõna. Naljakas on see, et kasutasin juba selles punktis küsitud sõna ära juba eelnevas punktis: iseseisev. Mäletan, kui Maris ütles mulle blogijate koosolekul, et parem olla üksi, kui ümbritsetud haiget tegevatest jobudest. Mitte, et M üksinda oleks, kuid ilmselgelt teab ta, mida tahab elult (vähemalt väiksemas plaanis) ning ei peatu enne, kui tal see käes pole. Respekt.

Esimene mulje Kohtusime esimest korda arvatavasti Mari-Anni sünnipäeval, kuid siis ei alanud meie tihedam suhtlemine. Eelmisel aastal avastasin ta minu 18. sünnipäevalt ning paar kuud hiljem olin ka tema täisealisuse tunnistajaks. Tundma õppisin ma M-i aga alles ühel istumisel meie pool, kui kell 3 rääkisime meie ühise sõbrannaga sügavatel teemadel. See oli üks paganama hea õhtu. Esmapilgul oli Maris vägagi segane tegelane: välimuselt pigem tagasihoidlik ning ka mitte ülevoolavalt jutukas, kuid absoluutselt kõik teda tundvad sõbrad muutsid M-i nähes drastiliselt oma käitumist, hüpates talle kaela ning tõstes oma hääletooni mitme noodi võrra. Midagi pidi M-is olema, mida lihtsurelikud pilku peale heites ei märka.

Mis meenutab mulle Marist? Esimeseks asjaks ütleks ma blogimine. Ja alles siis kondoomide ostmine. Olgu, tegemist on naljaga, kuid esimene on tõepoolest tõsi.

Asi, mille annaksin Marisele. Kui see oleks ükskõik, mis asi, ükskõik, mis hinnaklassis, siis oleks selleks mingisugune reis mingisugusesse eksootilisse paika, kus ta saaks puhata ning samal ajal pildistada nagu pöörane ja blogida end lõhki. Natuke isekas kink, ma tean – tahaksin neid postitusi lihtsalt väga lugeda ja fotosid vaadata!

Mida vihkan? Nii raske on öelda selliseid asju, kuid eks ma leian sellised kohad üles, kui ma iseendaga rahul pole. Muidugi ma vihkan, et ta jõuab neli korda nädalas end treenida, kui ma ise samal ajal pole selleks võimeline.. Kuid tegelikult ainus asi, mida ma tahaks, et ta muudaks oleks uneaeg. Sest kuigi ta ei külmeta une vähesuse tõttu, siis uni kulub iga kell marjaks ära!

Mis meeldib? Kohati on raske leida sellist külge Marise juures, mis mulle ei meeldiks. Ta jõuab üldiselt rohkem kui ka kõige rohkem pingutav inimene ja ei tee selle juures ka teist nägu. Ma austan enim M-i rahulikkust, täiskasvanulikkust, töökust, kindlat meelt, arukust ning tugevust. Olen lugenud ka, et vahel valime sõpru selle järgi, kelle moodi me rohkem olla tahaksime ja kui on üks inimene, kes on mind oma eakaaslastest inspireerinud, siis on selleks kindlasti Maris.

7 aasta pärast? Ma võiksin öelda advokaat, arst või mõni muu kõrgelt hinnatav koht, kuid see pole päris see, mis mul tegelikult peas mõlgub. Fotograafiahuvi on siiski Marisele nii-nii südamelähedane, et ma tahan unistada ning loota, et näen teda seismas näiteks Brasiilia vihmametsas või polaarekspeditsioonil, tehes pilte haruldastest liikidest või lihtsalt võluvatest loodusvaadetest ning saates need pildid siis oma tööandjale, National Geographicule.

Kunagi ütles mulle mu endine füüsikaõpetaja, kui küsisin talt, et mida ma õppima peaksin minema, et kõige olulisem on mitte enese sisemise minaga vastuollu minna. Seda soovin ka mina sulle Maris! Aitäh maailma kõige armsama jõulukaardi eest ning ole täpselt samasugune edasi! Sest nii on hea!  

December 20, 2014

Mida oleksin võinud teada 5 aastat tagasi?

Ma olin enda arvates musterteismeline. Ei paugutanud väga tihti uksi, õppisin korralikult ja ajasin päris mõistlikku juttu suust välja - nõnda ma vähemalt uskusin. Praegu oma vanu kirjatükke (kas või esimesi blogipostitusi) lugedes ei suuda ma aga otsustada, mida ihkan rohkem: kas pea liiva alla peita või seda nõrkemiseni vastu seina taguda. Kuidas ma küll nõnda loll sain olla?! Nõnda mõtlen tegelikult ka pelgalt paari-kolme nädala vanuseid kirjutisi lugedes - tont seda teab, kas annab see märku pidevast enesetäiustamisest ja arengust või hoopiski näitab, et olen kogu aeg sama rumal olnud...
Kolmes tõsiasjas võin igatahes nüüd kindel olla. 
  • Kõigile pole puhtfüüsiliselt võimalik meeldida. Seda on küll palju korrutatud, aga ikkagi ei saa hing enne rahu, kui on omal nahal järele proovinud! Omadest kogemustest kinnitan, et see vastab tõele, sest kõigile meeldimine eeldab teatavasti ka oma maailmavaadetega vastuollu minemist. Ja sealt edasi on vaid üks pisike samm kahepalgelisuseni.
  • Mälestuste taaselustamine ei pruugi sugugi tore olla. Parima lapsepõlvesõbraga kokkusaamine võib osutuda pettumuseks. Raamat ei pruugi teistkordsel lugemisel enam nõnda võimas tunduda. See pole reegel, ent ometi üpris arvestatav võimalus. Esiteks juba seetõttu, et üldiselt on mälestustel komme ajas võimsamaks muutuda. Samuti kaob mitmendal kogemisel esmakordne uudsus. Ilmselt seetõttu olengi oma lemmikraamatut vaid ühe korra lugenud, lemmiknäidendit ja -filmi vaid ühe korra vaadanud.
  • Asjadel on komme ise paika loksuda. Kui varem piinasin end pideva ülemõtlemisega, siis nüüd ootan pigem mingisuguseid signaale, mis aitavad (väga viimasel minutil) otsuseid langetada. Võib-olla olen lihtsalt pohhuistlikum.
*mõtiskles Maris kell pool viis hommikul

December 16, 2014

Mõrvamüsteerium

Täna olin osaliseks kirglikus Inglismaa 30ndate aastate mõrvamüsteeriumis. Jah, täpselt nii! Tunnistan, et olen säärastesse tegevustesse varem alati väga suure umbusklikkusega suhtunud: eks ta mingi veidrike värk ole! Selles osas panin küll kõvasti puusse. Algas kõik nii, et astusime Marilinnuga Lille Majja täieliku teadmatusega järgeneva õhtu osas. Imestusega avastasime, et kõik endale loosiga mingisuguse nime tõmbama peavad. Algul läks meil väga raskelt: kuidagi ei suutnud mängu sulanduda, sest see tundus nii... tobe. Nüüd seevastu teeks küll kohe ühe partii veel. Minul oli au kehastuda õhtu võtmeisikuks: preili Rosemary Hunteriks. Olin noor, rikas ja kaunis peoperenaine, kellele isa surres suure varanduse jättis. Isa mõrvas kahtlustasin oma kasuema Gloriat. Mul oli ka õde Iris, kellega ma läbi ei saanud. Samuti oli mul afäär Stephen Griffiniga, kes oli lubanud oma naise maha jätta ja minuga abielluda. Pidin täitma õhtusöögi jooksul kolm ülesannet: esiteks külvama kõigisse külalistesse kahtlust Gloria kohta, teiseks utsitama Stephenit oma naise mahajätmisel ja kolmandaks vältima sedasama naist. 
Käisime Mari-Anniga väga ammu kunstimuuseumis (Picasaweb märkis meie asukohaks Rooma):
Põnevaks muutis mängu asjaolu, et kõigil tegelastel olid oma ülesanded täita. Kõigil jooksid mingid liinid, mis lõpuks tervikuks ühinesid. Näiteks sain üsna pea aru, et mu silmarõõmu Stepheni õhtu eesmärgiks oli hoopiski suhete lappimine oma naisega, mistõttu ta mind pidevalt vältis. Terve õhtu vältel kahtlustasin, et mu advokaat on minusse armunud, sest ta toonitas pidevalt, et ma abielluda ei tohiks - tegelikult oli ta kulutanud ära kogu mu raha ja kartis, et see abielludes välja tuleb. :):) Tegutsesid juveelivargad ja õnnekütid, šantažeerijad ja armukadetsejad. Neid kõiki ma mängu vältel ei märganudki, nõnda ametis olin oma eesmärkidega. Minu jaoks võtsid sündmused olulise pöörde siis, kui mu õde Iris minuga ära leppida püüdis. Ühel hetkel usutles ta mind Stepheni osas ja kui ma talle pärast mitmeid valesid tõe avaldasin, tõi ta mulle vett. Kui seda jõin, sain teada, et see on mürgitatud. Tema ülesandeks oli nimelt minu tapmine, mida ma isegi kahtlustada ei osanud!! Kõik jooksid mu ümber kokku ja olid suures šokis. Pärast tehti suur ring, kus kõik arutlesid, kes võisid tahta mulle halba teha. See oli veel kõige põnevam osa! Soovitan väga-väga soojalt, sest tegu pole pelgalt "mingi friigivärgiga", vaid üpriski rafineeritud meelelahutusega!

December 15, 2014

"Kas siin peres häid lapsi ka on?" ehk üks jõulueelne heateopostitus

Oleme novembris-detsembris LEO-klubiga nii mõndagi korda saatnud, kuid jätsin meie tegevused varem meelega kajastamata, et saaksin nüüd mõnusa kokkuvõtte teha. Mainin kohe ära, et meie eesmärgiks pole püsida vaid jõulude ajal aktiivsetena - otse vastupidi! Et uus juhatus alustas tööd alles septembris, kulus paratamatult paar kuud asjade käimasaamiseks. Nüüd oleme juba päris aktiivsed! Järgnevalt toon välja kolm meie suuremat projekti.
1. Tartu kodutute loomade varjupaik. 
Kui kuulsime, et loomade varjupaigal läheb tarvis kõikvõimalikke tekke ja linu, mida saaks panna loomadele külje alla, võtsime nõuks kirjutada hotellidele ja uurida, kas nad meid kuidagi vana voodipesuga toetada saaksid. Meile tulid vastu Aleksandri ja Antoniuse, kelledelt saime kahe peale kokku rohkem kraami, kui oleksin osanud isegi kõige sõgedamas unenäos ette kujutada. Kahe hotelli varustus oli mahutatud 2 suurde pappkasti ja umbes 11 hiiglaslikku prügikotti, nii et olime sunnitud transportima need varjupaika kahes autos. Töötaja lõi küll rõõmust käsi kokku, loodetavasti osutuvad meie toodud asjad vajalikeks!
2. Lõuna-Eesti Pimedate Ühing
Alustasime koostööd Pimedate Ühinguga, millest tõotab kujuneda pikemaajalisem ja ühtlasi mahukam projekt, hõlmates näiteks jalutuskäike ning teatri- ja kontserdikülastusi. Tõsisem koostöö algab uuel aastal, ent juba oleme Lauraga (klubi presidendiga) mitmeid kõnesid saanud. Mis mind ennast üllatas, oli see, kuivõrd toredad ja normaalsed pimedad inimesed on. Mis siin salata, eks ma läksin Pimedate Ühingusse teatud eelarvamustega, ehk pidasin alateadvuslikult pimedaid suisa vaimselt alaarenenuteks (umbes säärasteks, nagu olid elanikud Maarja Külas). Tegelikult on tegemist äärmiselt võimekate ja elujaatavate inimestega, kelle kohta käivaid eelarvamusi tahan tulevikus, mil olen nendega rohkem kokku puutunud, veel kõvasti murda. Nagu Kaili ütles: "Ma ei ole tegelikult pime - mul on lihtsalt kardin silme ees, millest ma läbi ei näe".
3. Lastehaigla
Mõtlesime, et taastame vana traditsiooni ja läheme lastega mängima. Tunnistan, et kujutasin seda oma peas kõvasti suurejoonelisemalt ette: umbes nii, et astume avarasse ruumi, mis on tulvil kurbi köhivaid lapsi, kelle õhtu me oma üllameelsuses rõõmsamaks muudame. Päris nõnda siiski välja ei näinud. Lapsi oli vähe, üldiselt mängisime lauamänge vaid omavahel. Ent ühele Vene tüdrukule läksime me siiski korda. Temaga istusime Kristeli ja Raineriga pärast teiste lahkumist veel paar tundi tühjas tuumis ning tegime näputööd. Muidugi võib spekuleerida, kas sellest käigust üldse kasu oli, aga... tegelikult ikka ei või küll! Selle tüdruku tuju muutsime silmnähtavalt paremaks ja oleksite te vaid ta nägu näinud, kui mõlemad lilled talle kinkisime. :) Kui kas või üks laps meist rõõmu tundis, läks meie ülesanne täie ette!

Tahaksin siinkohal tänu avaldada kõigile meie LEOdele, eriti aga muidugi Laurale, Karinale, Kristelile, Henrile ja Rainerile, kes on kõikjal teistest rohkem kaasa löönud! Uute tegudeni!

Vahel võiks kõik olla nii, et ei muutuks midagi

Viimasel ajal on mul tunne, et tahaks aega kümne küünega kinni hoida. Miks ta mind nõndaviisi narrib?! Mõned inimesed ootavadki kärsitult keskkooli lõppu ega oska ümberringi toimuvat hinnatagi - saaks aga ainult oma elu elama hakata. Mõnes mõttes olen mina justkui keskkooli elu jaoks loodud: mulle meeldib, kui mind ümbritsevad iga päev tuttavad näod, kui ma saan pärast kooli mingit LEO-värki ajada või õhtuti kas või trennikaaslastega saunas maailmaasju arutada. See kõik on nii tore! Täna trennis arutasimegi Kelliga, mis meie pundist järgmisel aastal saab, kui kaks liiget viiest (eelduste kohaselt) piiri taha kaovad? Minu arvates mängib distants suhetes ikka väga suurt rolli! Ja kunas me uuesti kokku saamegi? Siis, kui kõigil kõrgharidustee läbitud (et meie kõigi vanusevahe on üks aasta, tuleks mul vanuselt teisena pärast enda lõpetamiset veel 3 aastat oodata)? Kas paiknemegi siis enam kõik Eestis? Kas elame juba aktiivset pereelu? Kas meie sõprus oleks enam kunagi samasugune?! Tegelikult kehtivad need küsimused kõigi mu praeguste sõprade kohta ja vastused neile võivad olla päris mõtlemapanevad. Tundub, nagu oleks mu senise elu piiripunktiks 2015. aasta suvi.
Albert Einstein on öelnud umbes midagi sellist, et elu on nagu jalgratas - tasakaalu hoidmiseks tuleb olla pidevas liikumises (küll ma lõpukirjandis refereerin paremini). Kõik klapib ja ma väntan selle rattaga hea meelega, aga nüüd tuleb koht, mida ma enim kardan: unustamist. Pelgangi, et selles suures väntamis- ja avastamistuhinas unustan oma trennikaaslaste (ja muidugi ka kõigi teiste!) - kes praegu on nõnda iseenesestmõistetavaks osaks mu elust - järel ootamise ja liigun igaveseks edasi. Uued tuuled, suhted, väljakutsed... kolleegid, karjäär, lapsed... lapselapsed?
Olen enam kui kindel, et mu praeguse maailma raskuskese veel kõvasti muutub. Kuidas seda seletada? Mõtleme nõnda: kui praegu on mu elu highlight'id stiilis "Treffnerisse saamine, jee" ja "matk Maaliga Lõuna-Eestisse", siis 85-aastasena elule tagasi vaadates oleksid need ehk midagi säärast nagu "edusammud karjääris" või "laste kasvatamine mõistlikeks inimesteks". Mis ma sellega öelda tahan: kuigi ma oma praegust elu väga naudin, tundub ta siiski suuremas plaanis nõnda... unustatav. Vaevalt mõlgub see Lõuna-Eesti matkake mul nõnda teravalt meeles, kui ma noh... olen kogu selle täiskasvanuelu-värgi läbi teinud. Aga sellest on nii kahju, sest ma ei taha praeguseid mälestusi unustada!! Isegi siis, kui pärast peaks olema lahedam! Kas te mõistate mu probleemi? :)
Õnneks ei pea ma selle aja kiirustamise pärast algaval perioodil nõnda palju muretsema - mulle näib, et meile on kokku klopsitud 3 aasta halvim tunniplaaan ja ühtepuhku nirudes tundides istudes teeb aeg küll kõike muud peale lendamise!

December 11, 2014

5 põhjust, miks talv mu lemmikaastaaeg ei ole

Mulle meeldib talv. Tõesti meeldib! (Eriti kui tegemist on paksude aeglaselt langevate lumeräitsakatega või lumekuhjade alla mattunud loodusega või helklevate lumekristallidega.) Ent kui peaksin oma peas paremuse põhjal järjestama kõik aastaajad, jääks talv viimasele kohale. Selleks on omajagu põhjuseid. 
Martiniga talverõõme nautimas:
  • Ma pole just eriline talent suusatamises. Kaheksandas klassis pidin osalema suusavõistlustel, kuhu olin nõus ainult seetõttu minema, et mulle valetati distants täpselt neli korda lühemaks.
  • Uisutamist pole ma ka kunagi päriselt käppa saanud. Üldse tundub, et tahkel kujul veega mul soojad suhted ei ole. Vedelaga on hoopis teine lugu, pea ees sisse ja minekut!
  • Talv ja prillid ei sobi kokku!! 
  • Kui talve alguskuudel katab maad (kui üldse katab) puhas lumevaip, siis jaanuariks-veebrariks on see muutunud määrdunud halliks massiks, kust võib iga kümne meetri järel leida järjekordse kollase laigu.
  • Kogu aeg on nii neetult pime! Tõenäoliselt suhtuksin talve kõvasti positiivsemalt, kui mu koduteed iseloomustaksid ka pärast kella kahte päeval lauluread "kõrgel sinitaevas, lumivalged pilved".
Sellegipoolest pole ma kindlasti - nagu juba alguses mainitud - talve vihkaja, suisa vastupidi. Tegelikult ootan väga lund, sest veel kunagi varem pole ma lubanud nõnda paljudega pildistama minna.